Suhkruvaba historitsism

Huvitav, mis siin juhtus.

Hoone slaavipärase nimega tellija peab end kindlasti kultuurseks inimeseks, loomulikult tuleb sellele viidata ka tema ehitatava uue kodu näol. Mingi neofunk ei tuleks kõne allagi, neofunk on tõusikutest eestlaste teema. Siin pole vaja võtta šnitti kohaliku skeene kodanlikust arhitektuuripärandist, minu maja peab viitama klassikalistele aadetele, Läänemaailma kultuuri hällile, Palladiole!

https://maps.google.com/

Aga läks hoopis nii. Nagu oleks vihane Adolf Loos majast üle käinud. Võib-olla jäi lihtsalt rahast puudu ja kunagi kleebitakse ka dekoor peale. Klompkivi ja kipsist pilastrid. Ometi mõjub maja just sellisena isegi huvitavamalt kui ükskõik missugusel lõpuni viimistletud kujul. See oleks nagu omamoodi steitment sellest, kuidas nappide vahenditega siiski oma meelsust piisaval määral demonstreerida, kartmata (?) suutmatu kompositsiooni, siledate betoonpaneelide ja mitte ühegi ornamendijubinata naeruväärselt mõjuda. Naeruväärne on see siiski, kardan väga, et "päris" (fibo-plokkidest) historitsistlike villade omanikud seda küll omade sekka ei võtaks. Nice try, nad irvitaks, ja keerutaks edasi oma esmaspäevaõhtust brändit, lösutades hiigelsuures roosakasbeežis nahktugitoolis, pea kohal rippumas Renoir' repro.

Hoone asub Tallinnas Harku järve ääres, piirkonnas, mis üldiselt hiilgabki oma arhitektuurse lameduse poolest.

Arhitektiks on ehitisregistri järgi sama isik, kes ka tellija, minule teadmata naisenimi, kelle initsiaalid on jäädvustatud sepisväravaile. Guugeldades tema kohta midagi välja ei tule, kuid kuna ehitusloa taotlus pärineb aastast 2001, võivad need andmed (eriti projekteerija osas) ebatäpsed olla.

Moemajast superministeeriumini

Praeguse rahandusministeeriumi hoonega on kentsakas lugu.

Foto: JK, 28. aprillil 2009

Alles hiljuti (okei, pool aastat tagasi) sai meediast lugeda Riigi Kinnisvara AS-i kavatsusest 1978. aastal plaanikomitee arvutuskeskusena valminud hoone lammutada, et siis koos teise, mahuliselt sarnase torniga välisilmelt samasugusena taas üles ehitada. Kaksiktorniga hiigelhoonesse koliksid kokku rahandus-, majandus-, sise- ja sotsiaalministeerium. RKAS väitis ajakirjanduse kaudu, et vana hoone "fassaad on sedavõrd halvas seisukorras, et ei vasta enam säilitamiseks vajalikele nõuetele. Samuti on hoone kandekonstruktsiooni seisukord halb ja vundament tuleb ümber ehitada."

See oli esimene kord, kui räägiti avalikult vana hoone asendamisest uuega, pealegi praegust hoonet matkivas nahas (kusjuures matkimise idee laitsid maha nii olemasoleva maja arhitekt Ülo Ilves kui ka Arhitektide Liit).

Aga pange nüüd tähele: RKAS-i kommunikatsioonijuht poetas viidatud artiklis lisaks hoone (väidetavale) kehvale tehnilisele seisule veel ühe huvitava asjaolu, nimelt: "vastavalt kehtivale detailplaneeringule [tuleb] parkimiskohad rajada olemasoleva hoone alla." Oot-oot, misasja?

Detailplaneering kehtestati aastal 2007. Seega on päris naljakas, et planeering kehtis juba pool kümnendit ilma et kellelgi oleks tulnud pähe uurida, mis asjaoludel hõlmab planeeritav (!) maaalune hoonestusala terve olemasoleva maja aluse pinna, või mis meetodil õieti rajatakse 2 maaalust parkimiskorrust 14-korruselise hoone alla? 

See on veider planeeringu seletuskirjas öeldu kontekstis, kus siiski vihjatakse olemasoleva maja allesjätmisele, vana hoonestuse asendamisest uuega räägitakse vaid madalama mahu puhul. Majaaluse parkla puhul jääb seletuskirjas selgusetuks, mis ulatuses see olema peaks, ka joonis jätab otsad täiesti lahtiseks (või õigemini: lubab kõike).

Hakka või arvama, et planeeringusse on meelega jäetud sisse teatud vastuolud juhuks, kui kunagi (nüüd) tekib siiski tahe olemasolev kõrgmaht uuega asendada ja on tarvis ettekäänet. Nimelt pole vaja uut detailpleneeringut, kui lammutatav hoone samas mahus ja sama sihtotstarbega uuesti üles ehitada. Samamoodi, nagu aru saan, pole "asendamise" puhul tarvis detailplaneeringus märgistada hoonet kui "likvideeritavat".

Planeeringu põhijoonist näeb siit, seletuskirja siit, ja rendereid tulevasest kompleksist siit.

Vähemalt hea, et majaesine park tehakse korda, planeeringus nõutakse lausa arhitektuurikonkurssi. Kusjuures ilma haljastusprojektita ei tohiks pargi alla jäävat parklat rajamagi hakata. Vaatame siis.

- - -

Aga tegelikult tahtsin hoopis näidata üht huvitavat leidu ajakirja Ehitus ja arhitektuur 1967. aasta 1. numbrist – Tallinna Moemaja projekti, mida planeeriti tollal samasse kohta ja samas mahus nagu üle 10 aastat hiljem valminud arvutuskeskus, arhitektiks siingi Ülo Ilves (s 1929) koos Valentin Zilbertiga (1921-1966). Lugege:

Skänn: Ehitus ja arhitektuur, 1-1967

Vähemalt kõrgplokk oli tollal veel haljalt modernistlik (ennetades mõneti Okase ja Lõokese uusmodernistlikult šikke bürootorne piki Pärnu maanteed, millest järgmine peaks varsti ehitusse minema), hoone funktsiooni ja aastate möödudes kogus projekt veidi iseloomu juurde, meenutades mulle millegipärast väga tollast Ida-Saksa arhitektuuri:

FK 13109 © Eesti Arhitektuurimuuseum

Eelnenud (dateerimata) perspektiivvaatel puudus veel Edgar Viiese veider Mesoameerika-hõnguline fassaadikompositsioon, mis vist tegelikult kujutab hoone funktsioonile viidates mingeid arvutusmasinate kiipide ühendusi vms vms vms. Mahuline ja fassaadilahendus koos integreeritud kunstiteosega kokku annab vast Eesti ühe kõige idablokilikuma tundega büroohoone – kahju, et see nüüd oma autentsuses maha tõmmatakse ja kuidagi uues võtmes interpreteerima hakatakse. Mul ei ole selle tulemusse head usku, aga loodame parimat.

Skänn: "Tallinna arhitektuur"

FK 5531 © Eesti Arhitektuurimuuseum / Foto: Rein Vainküla

Skänn: "Tallinna arhitektuur" - NB! Foto all vasakul kujutab Ametiühingute maja koosolekute saali!

Konverentsisaal, Väike-Ameerika tänav jääb parempoolse seina taha.

FK 10690 © Eesti Arhitektuurimuuseum / Foto: Johannes Kalda

... ja päris-lõpetuseks põhiplaan ka.

Skänn Hallist raamatust

Kuidas portreteerida eesti arhitekti?

Eestikeelne Vikipeedia pakub mõningaid võimalusi. Tänuväärne – kui näiteks potentsiaalne klient otsib arhitekti, kes projekteeriks talle mitmekülgse materjalikasutusega, põneva mahujaotuse ja funktsionaalse plaanilahendusega (!) maja, siis pärast mõningast tuhnimist Eesti arhitektide loendis selgub, et näiteks Vahur Sova vastab just täpselt sellisele profiilile ^[viide?]. Või kui keegi soovib kohaspetsiifilist, ent provokatiivset ning põneva ja oskusliku materjalikasutusega maja, siis õige valik oleks sel puhul Siiri Vallner ^[viide?].

Kahjuks pole Vikipeedias kaugeltki kõigi tegevarhitektide lehtedel nende loomingut nii armsalt kirjeldatud. Kellel aga on, need toon kõik välja. Pole tänu väärt.

Indrek Allmanni loomingut iseloomustab kõrge tehniline tase, leidlik materjalivalik, hea keskkonnatunnetus ning hoolikalt läbimõeldud ülesehitus.

Andres Alver: hea keskkonnatunnetus, innovaatiline materjalikasutus ning selge mahujaotus.

Tiit Trummal: hea keskkonnatunnetus, põnev materjalikasutus ning ekspressiivsed vormid.

Martin Aunin: väljapeetud materjalivalik, hea keskkonnatunnetus ning põnev mahujaotus.

Reio Avaste: mitmekülgne materjalikasutus, selged vormid ning funktsionaalne mahujaotus.

Madis Eek: korrapärased geomeetrilised vormid, hea keskkonnatunnetus ning kohati küllaltki kontrastne materjalikasutus. 90ndat töödes on näha üleüldine ajastule omane uudsete materjalide vaimustus.

Hanno Grossschmidt: oskuslik materjalikasutus, mänglevad vormid ning hea keskonnatunnetus.

Tomomi Hayashi: põnev materjalikasutus, paindlik ja omapärane vormikeel ning oskuslik keskkonnatunnetus.

Jaak Huimerind: funktsionalistlik vormikeel, lihtne materjalikasutus, korrapärased geomeetrilised mahud, selgejoonelisus ning ratsionaalsus.

Villem Tomiste, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür: põnev materjalikasutus, mänglevad vormid ning ultramodernne mahujaotus.

Raivo Kotov: ultramodernne vormikeel, põnev materjalikasutus ning julgus mahtudega eksperimenteerida.

Jüri Okas: hea keskkonnatunnetus, mitmekülgne materjalikasutus ning kohati ekspressiivsed vormid. Varasemaid töid iseloomustab pikkonna (??!!?) eripära arvestav konstruktivistlik laad.

Marika Lõoke: jõulised vormid, hea keskkonnatunnetus ja leidlik materjalikasutus.

Urmas Lõoke: väljapeetud materjalikasutus ning lihtne geomeetriline vormikeel.

Tõnu Laigu: funktsionalistlik vormikeel, oskuslik ja mitmekülgne materjalikasutus ning hea keskkonnatunnetus.

Urmas Muru: põnev materjalikasutus, ekspressiivsed vormid ja mahud ning mitmekülgsed värvilahendused.

Mai Šein: hea keskkonnatunnetus, ranged geomeetrilised vormid ning põnev materjalikasutus.

Andres Põime: funktsionalistlik lihtsus, lakooniline vorm ning mitmekülgne materjalikasutus.

Vahur Sova, nagu juba eelpool toodud: mitmekülgne materjalikasutus, põnev mahujaotus ning funktsionaalne plaanilahendus.

Kaur Stöör: julge materjalikasutus, värvirohkus ning ülimodernne vormikeel.

Veronika Valk: hea keskkonnatunnetus, kirevad värvitoonid, mängulised lahendused ning kohaspetsiifilisus.

Siiri Vallner, nagu öeldud: kohaspetsiifilisus, provokatiivsus ning põnev ja oskuslik materjalikasutus.

Enn Rajasaar: lihtne funktsionalistlik laad, mis arvestab asukoha spetsiifikat ning ei püüa materjalikasutusega end silmatorkavaks teha.

Kalle Vellevoog: uusfunktsionalistlik vormikeel, hea keskkonnatunnetus ning oskuslik materjalikasutus. 

(Kõik tsitaadid on pärit vastava arhitekti Vikipeedia lehelt seisuga 29.01.2013.)

Vaske, vaske...

kirjutas: Veronika Valk

 

"Mulle meeldib avastada kohti, kus arhitektid käivad: arhitektide klubisid, kohvikuid, baare...," ütleb David Basulto, üks ArchDaily arhitektuuriblogi asutajaid. Mõtlen, et arhitektuuriväli muutub vist jah sageli üheks väikeseks mulliks, kus lihtne keskenduda vaid iseendale. "Tihti on tõesti nii, kuid minu reisid on blogi tõttu eesmärgipärased. Samas otsin kontakti mõtlejatega, kes on väljastpoolt valdkonda, kuid aitavad kaasa ArchDaily missioonile," nõustub Basulto. Ajaveeb on keskkonnana justkui kool, mis kättesaadav kõigile, kel lehele juurdepääs ja keeleoskus. Kuidas valdkonnaülest mõttevahetust arendada? Kuni Basulto mõtleb, räägin talle lõbusaid lugusid sünteetilise bioloogia töötoast, mis EKA arhitektuuriteaduskonnas 2012. aastal korraldatud.

"Tootedisainer, bioloog, arhitekt üheskoos suudavad võib-olla aluse panna ametile, mida ükskord tulevikus nimetatakse näiteks "organismi-disaineriks"," arvab Basulto. Seega siis on olemas elu väljaspol arhitektuuri? "Minu jaoks tegelikult mitte," naerab Basulto. Üsna zen: kas ta on kunagi käinud Indias, et suudab ArchDaily'le nii pühendunult keskenduda? "Veel mitte," vastab Basulto. Järgmisena läheb ta Venemaale ja Hiinasse. Türki tahaks ta minna uuesti, et uurida sealset kultuurisulamit. Üks türklasest disainer rääkis hiljuti, et Türgis ei saa olla edukas, olemata pidevas innovatsioonirattas. Et seal oma niši leidnuna ei saa puhkama jääda ja sama asja elu lõpuni teha, vaid et on vaja pidevalt midagi uut välja mõelda -- leiutada, leiutada... "Sel peab olema miski teatud kultuuriline põhjus," kommenteerib Basulto. Ja kui rännata mitte ainult ruumis, vaid ka ajas?

Kui Mies'i ajal oleks ArchDaily olemas olnud, siis milline oleks arhitektuurimaailm täna? Mies pages ideoloogilise terrori eest 1937. aastal Chicagosse. Basulto võttis mõne aasta eest teadlikult, hoopis teistel ajenditel sihikule New Yorgi. "New Yorgis tegutsevat naist kohates saab kohe aru, et ta on New Yorgist. New York on nii võitluslik, et muudab ka inimesed võitluslikeks. Sinna lähevad arhitektuuri-olümpialased teatud põhjustel," ütleb Basulto. Kuidas orkaan Sandy New Yorgile mõjus? "See, mis ma nüüd ütlen, pole poliitiliselt korrektne, aga New York sai tormikahjustustega perfektselt -- palju tõhusamalt hakkama, kui nii mitmedki teised paigad siin planeedil muude katastroofidega. Jah, mõnes tunnelis oli vesi, aga kui selline asi oleks juhtunud Tšiilis...," on Basulto irooniline.

"Tuleb oma tähelepanu fokusseerida, keskenduda," rõhutab ta. No aga millele siinses kapitalistlikus süsteemis siis ikka nii väga keskenduda... Kas ideoloogilised korrad, sh (neoliberaalne) kapitalism jt tapavad loovust, loomingulisust? "Kui ma ei näe linnades graffitit, siis on see minu jaoks märk, et loovuse avaldumisega on probleeme," sõnab Basulto. Mis siis loovust turgutab? Ikka vist haridus. Selline stimuleeriv. Millel ilmselt vaja finantsi. "Tšiilis on palju vaske, mille müügiraha paigutatakse Šveitsi kontodele ning jagatakse toetustena neile noortele, kes soovivad minna mujale headesse koolidesse õppima. Tingimusel, et need tudengid tulevad pärast õpinguid Tšillisse tagasi ja töötavad kodumaal vastavatel ametikohtadel," meenutab Basulto... 

ArchDaily asutajad David Assael ja David Basulto.
Foto via http://www.arriesgo.cl/2011/28-12-fundadores-de-archdaily-compartiran-su-experiencia-con-emprendedores/

------------

Möödunud nädalal külastas Eestit David Basulto, üks kahest arhitektuurisaidi ArchDaily asutajast. Basulto osales siin noore arhitekti preemia žüriis (tulemused avalikustatakse 14. veebruaril 2013) ning pidas Okupatsioonide muuseumis. Usutlused temaga ilmusid nii Päevalehes kui Sirbis. Eelnenud lugu koosneb mõtetest, mis Päevalehe artiklisse ei mahtunud.

... kuis variseb "Olümpia"

Uue Marki ilmudes kipuvad tavaliselt kõik väga olulised tegemised mõneks ajaks totaalselt marginaliseeruma. Ma ei tea teist nii head arhitektuuriajakirja, kus sisu oleks sedavõrd tihe ja laia ampluaaga, et selle paljusid hea ninaga välja nuusitud ja tihti väga atraktiivselt kirja pandud artikleid kannatab suurepäraselt lugeda ka arhitektuurikaugetel inimestel, kus esitatud objektid oleksid niivõrd seinast seina ja tihti parasjagu kiiksuga, mistõttu enamik neist teiste erialaajakirjade veergudele ei kipugi jõudma, ja kus reklaam on sisuliselt märkamatuks redutseeritud – erinevalt mõnest teisest ajakirjast, kus reklaamiküljed võivad moodustada pea poole kogumahust.

Uue Marki ilmudes tekib tahes-tahtmata lootusekübe, et ehk seekord on ka siinsed arhitektid oma loominguga esindatud. Seni on seda vist ainult korra juhtunud (vähemalt ajast, kui Mark hakkas Arhitektuurimuuseumi raamatukogus käima – ühes numbris nimelt tutvustati põgusalt Kosmose Aiamaja), nüüd aga värskeimas numbris juhtus see uuesti, kuigi mitte päris nii, nagu oleks oodanud. Päris naljakas avastus siiski:

skänn: Mark 41 (Dec/Jan 2012/13)

Nägite? Aga nüüd? –

skänn: Mark 41 (Dec/Jan 2012/13)

Tegemist niisiis Tino Schaedleri loodud reklaamiga (vt siit) Kia uuele odavautole, kus kuskil postapokalüptilises maailmas toimub mingi arusaamatu trall, üheks n-ö taustategelaseks laibastatud digiversioon "Olümpia" hotellist. Marki artiklist saab natuke teada protsessi telgitagustest. Muuseas on siin inspiratsiooni saadud ka Chaubini paarist fotost, neid sai hiljaaegu muuseumiski näha.

Muuseas, keegi teab, kas uue Kia juures on käsi mängus olnud ka Björn Koopil? 

///

Lõpetuseks: Velikije Luki "Tallinn põleb".