.
kirjutas: Carl-Dag Lige
.
Dramaturgiliselt on film küll igavavõitu – tegu on võrdlemisi neutraalse dokumentalistikaga (neutraalsega juhul, kui jätame kõrvale tõsiasja, et režissöörid püüavad maja seest ja selle küljest igal võimalusel vigu otsida). Filmi lõpus toimub aga üllatav pööre, tegevusse sekkub üks maja elanikest (tõenäoliselt perenaine). Ent siiski on „Koolhaas HouseLife“ lihtne ja sümpaatne film, peategelasteks luksuslik eramu ning selle koristaja. Filmi tegevus keerleb maja ja koristaja KOHTUMISTE ümber.
...
Elamisviisid.
Seda filmi vaadates tekivad küsimused – kuidas me elame?, kuidas me oma kodu kujundame ja seda kasutame?, kuidas peegeldavad kodud meie väärtushinnanguid ja käitumisviise? ning vastupidi, kuidas kodumaja kui keskkond mõjutab meie väärtushinnanguid ning käitumist?
Filmis on tegemist luksusliku, erilise, unikaalse majaga, mis annab märku nii omanike jõukusest kui nende arhitektuuriteadlikkusest ja rafineeritud maitsest.
 |
| http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html |
Olgugi et maja on filmis pidevalt esil, ei näe me seda nii-öelda õiges kasutuses (see tähendab omanike kasutuses), vaid justkui kõverpeeglis läbi lihtsa ja heatahtliku koristajaproua silmade. Selles filmis kujutatakse maja justkui ilma grimmita filmidiivat, kelle iga kortsukest ja puudust püütakse üles leida ja eksponeerida. Ent see tahtlik kõverpeegli abil maja ja tema elu kujutamine paneb vaataja kujutlusvõime hästi tööle – et kuidas seal siis TEGELIKULT elatakse, millised on omanikud jne.
Ent filmi treileris ütleb arhitekt Rem Koolhaas, et seda filmi pole mõtet vaadata kui argielu ja unikaalse ehitise kohtumist. Pigem tasuks seda tema arvates vaadata kui erinevate süsteemide, ideoloogiate põrkumist – kuidas arhitektuur kui ideoloogia kohtub puhtuse ja koristamise ideoloogiaga.
 |
| http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html |
Hügieen ja steriilsus. Maja kui masin.
Hügieeni ja puhtuse temaatika on modernse arhitektuuriga seotud juba selle esimesest arenguperioodist, 19. sajandi lõpust alates. Seda teemat võime vaadelda teljel, mille ühes otsas on linnaplaneeringulised ideed töölisagulite asendamiseks tüüparhitektuuriga ning teises otsas ideed ehitatud keskkonna ülimast rafineeritusest ja läbimõeldusest väikseimate detailideni (mida võib pidada luksuseks). Viimases mõttes on ka filmis nähtav maja, täpsemalt selle omanike eluviis, üdini (luksuslikult) modernistlik. Juhuslikkus on välistatud; tolm, sodi ja lodevus (kas ka mugavus?) on keelatud – kõik peab olema täiuslikult puhas ja korras. Seda vähemalt printsiibis, sest ideaalset korda pole kunagi võimalik saavutada, nagu meile filmis ka ilmekalt tõestatakse. Vigadel on tähtis roll – nende kaudu tuleb esile skaala, luksus, keerukus, sisukus, töömahukus ja kvaliteet.
Filmil on mitmeid paralleele – ja tõele au andes on selle kinnituseks filmis ka otsene viide, mille ma esmakordsel vaatamisel maha magasin – Jacques Tati 1958. aasta satiirilise komöödiaga „Mon Oncle“ („Minu Onu“), kus kujutatakse elu modernistlikus elamus ülimalt karikatuursena. Modernism näis Tati jaoks olevat loomuliku elu ahistaja, ideoloogia, mille kohaselt iga detail nii keskkonnas kui sotsiaalsetes suhetes peab olema KUJUNDATUD ja lihvitud piirini, kus kaob inimlik soojus. Tati vastandab jõuliselt uue ja vana, kus vana tähistab loomulikku, küll veidi räpakat ja lodevat, kuid sooja ja inimlikku.
„Koolhaas HouseLife’is“ nähtavast majast võime kindlasti mõelda kui masinast, mitte suurest ja hirmutavast, vaid inimmõõtmelisest ja lähedal olevast, ent siiski sellisest, mis nõuab pingutust ja „kodustamist“. Mitmes osas meenutab Koolhaasi Bordeaux’ villa Le Corbusier’ kavandatud Villa Savoye’d, mis valmis 1931. aastal – sarnasusi on nii selles, kuidas tegevused ja funktsioonid on jaotatud erinevatele korrustele, selles kuidas hoonest avanevad vaated on justkui ette programmeeritud, ning selles, kuidas hoone mõjub futuristliku, eneseteadliku masinana, millega ei ole kerge manipuleerida, vaid mida peab järjepidevalt alistama oma tahtele. Koristaja Guadaloupe mõjub oma kohmetuses autentsena, kuigi vahel näivad režissöörid vinti veidi üle keeravat, kui seavad teda olukordadesse ning paluvad tal rääkida asjadest, milles Guadaloupe kompetentne pole. Koristaja, kes nii-öelda tavalise inimese positsiooni taandatud, mõjub seepärast lihtsameelse ja abituna maja-masinaga toimetulekul.
 |
| http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html |
Rem Koolhaas, arhitekt.
Arhitektina on Koolhaas enamasti tegelenud suuremas mõõtkavas objektidega, kui tema tänases filmis nähtav looming. Tema büroo OMA on peamiselt hõivatud suurhoonete kavandamise ja planeeringute koostamisega.
Minu jaoks on Koolhaas staar-arhitektidest üks põnevamaid – ta on mitmekülgne, intellektuaalne, hea retoorik ning probleemi-keskse mõtlemisega. Viimastel aastatel on ta muu hulgas huvi tundnud arhitektuuripärandi kaitse vastu (nt projekt CronoCaos 2010. aasta Veneetsia Arhitektuuribiennaalil). Ta on küsinud näiteks seda, kuidas saada hakkama üha suureneva kultuurimälestiste hulgaga; kui üha suurem hulk inimkonna vaimsest ja rahalisest ressursist kulub olemasoleva kultuuri kaitsmisele, siis mil moel tõkestab see uue kultuuri viljelemist, tänaste kultuuripraktikate elluviimist? Nende küsimuste valguses mõjub lausa irooniliselt, et filmis esitletav Bordeaux’ eramu on nüüdseks muinsuskaitse all Prantsusmaa ühe noorima kultuurimälestisena.
Ette kantud KUMU auditooriumis 22.02.2012 kell 18.00
...
