Arhitektuuriblogi: Eesti arhitektid välismaal

Kuvatud on postitused sildiga Eesti arhitektid välismaal. Kuva kõik postitused

23.8.13

G-Block

Eelmisel suvel toimus üks isevärki kutsutud arhitektuurivõistlus, eesmärgiks planeerida ning pakkuda ka konkreetne lahendus äri- ja büroopindadega elamule suurel krundil Peterburi kesklinnas. Tellijaks kinnisvarabüroo O2 Development, korraldajaks siingi möllanud ajakirja Projekt Baltia eestvedaja Vladimir Frolov. Konkursile kutsuti pisike, kuid esinduslik seltskond Läänemere regiooni arhitektuuribüroosid: kaks Venemaalt, üks Soomest, üks Rootsist ja üks Eestist. Nimed koos konkursi pisukese taustainfoga on saadaval siin.

Kvartal Peterburi kesklinnas aadressil Hersonskaja 43 / 12. Ringi liikumiseks vt http://goo.gl/maps/gQafI

Eestist kutsuti oma nägemust pakkuma Villem Tomiste (Stuudio Tallinn), kes kord varem juba ühes Frolovi (siit blogistki läbi käinud) ettevõtmises osalenud, ning kuigi tollane ülesandepüstitus oli puhtalt spekulatiivne, saab nende kahe põhimõtteliselt erineva konkursi vahel siiski ühe tugeva paralleeli tõmmata, kuivõrd mõlemad käsitlesid esmajoones kvaliteetse – et mitte öelda luksusliku – linnaelu mudelit metropoliitselt suures elamumassiivis.

Ütlen etteruttavalt, et Tomiste töö pealkirjaga G-Block kahjuks ei võitnud, võidu noppisid hoopis viimasel ajal kadedakstegevalt edukad ALA arhitektid Soomest, seda siiski alles pärast teist võistlusringi, kus nad pistsid rinda justnimelt Tomiste ja ühe Venemaa bürooga. Võrdlusmaterjalina soovitan vaadata ka nt rootslaste Kjellgren Kaminsky ettepanekut.

Võistluse tingimuste järgi soovis tellija suurlinlikku moodsat elamukompleksi, mis tänavalt kuni 8-korruseline ning krundi sügavuses kuni 12-korruseline. Esimesel ärid, teisel bürood, edasi korterid. Parkimine maa all. Soositud ja isegi soovitud oli kvaliteetse väliruumi integreerimine hoonesse, sh terrassid, katuseaiad. Võistlustööde hindamise kriteeriumitena toodi välja linnalise elukeskkonna hüvede uuendusmeelsus, ehitatavus, arhitektoonika ning "tonaalsus", mida võiks siinpuhul tõlgendada kontekstuaalsuse või sobivusena antud krundile.

Villemi konkursitöö on üks köitvamaid elamuprojekte, millega ma viimastel aegadel kokku olen puutunud. Läbilahendatud hoone moodustab suhteliselt avatud, suure sisehooviga perimetraalse kvartali, kus kogu esimese korruse tasandi moodustavad tänavatele avatud äripinnad. Katusele on paigutatud terve istandus kasvuhooneid-abipindu ja elanikele lisaväärtusi pakkuvaid funktsioone, sh pikk mööda serva kulgev jooksurada, mis kord ületab silda, kord läbib "tunnelit". Kavandi suurim väärtus seisneb aga selles, mis algab kolmandalt korruselt – nimelt korterites. Soovitan kõigil neid tõeliselt värskendavalt mõjuvaid ja kahtlemata ebakonventsionaalseid korteriplaane lähemalt uurida. Kolmemõõtmelise pusle keerukusega kokku sobitatud planeeringud moodustavad tegelikult lihtsaid korduvsektsioone, ning kuigi toon allpool ära terved korruseplaanid, on lihtsam uurida neile järgnevaid ühe sektsiooni plaane. Eriti pange tähele esikuid (kui erinevaid korterite "sissejuhatusi" siin on!), hoone kehandi sisselõigetega tekitatud korterisiseseid vaateid, rõdude ja väliterrasside erinevaid funktsioone (nt sauna eesruumina), köökide paigutusi jne jne. Uurima hakates jälgige all servas korruse numbreid ja kas trepp läheb üles või alla.

Piltide ja plaanide kõrvale palusin Villemilt veidi selgitusi sellele rohkete arhitektuuriajalooliste viidete ja ootamatusi täis planeeringutega projektile. Pärast pisikest sissejuhatust läheme konkreetsemalt inspiratsiooniallikate ja lahenduste tekkimise algimpulsside juurde, lõpetame aga paari üllatusega.

Kõigepealt: kas tead, mis põhimõttel valiti osalejad sedavõrd kaaluka ülesandega võistlusele?

Ma arvan, et Frolov kutsus oma tuttavaid noori arhitekte teadmisega, et neid on pärast huvitav ajakirjas kajastada.

Mida võistluse programm õieti ette nägi?

Tingimused olid segased. Puurisin korraldajalt neid tingimusi nii- ja naamoodi. Omast arust tegin vastavalt tingimustele. Tegelikkuses ei saanud keegi aru isegi sellest, milline on tellija krunt.

Näen siin projektis nii palju tõenäolisi inspiratsiooniallikaid alates su ühest lemmiklinnast Barcelonast (kvartali sujuvalt ümarad nurgad) ja su oma Süda-Tatari korterist (mis saab alguse kitsast trepist), lõpetades Le Corbusier' (multifunktsionaalne katusepark) ja sotsialistliku daatša-majandusega (kasvuhooned katusel). Mil määral need viited või allikad siin üleüldse teadlikult teostatud on, mil määral intuitiivselt?

Corbu katuseaiad tekkisid alates Pirita tee korterelamust, mis sai tehtud pärast Bangkoki, Singapuri ja Jakarta reisi. Pirita teel tingis selle modernistlik keskkond, lillepaviljon, park, laululava – et olla kontekstis, sai mindud lõpuni: maja õhku, aed katusele. Kolme korruse vahel vaid üks koridor, kust saab korteritesse – seegi Corbult või õigemini sellelt Moskva juudilt, kellelt Corbu idee maha pani. Katuseterrass ja aed on mul endal südalinnas olemas, seetõttu oleks tobe teistele maju ilma nendeta teha.

Ümarate nurkade kohta ei oska eriti midagi muud öelda, aga kui tahad maja katusele panna jooksuraja, siis selle nurgad on ümarad. Nii tekivad ka majale ümarad nurgad. Kui kurvid ei häiri, siis selliselt on plaane lihtsam joonistada – aknaid tubadele.

Kui võtta nt Rotermanni kvartal ja Aiamaja, kas tegelesid siin neis varasemalt käsitletud teemade jätkamise või edasiarendamisega? Kui ma võrdleks G-Blocki kavandit Rotermanni kvartali majadega, torkavad silma võrreldamatult paremad ja põnevamad korteriplaanid, Aiamajaga kõrvutades nähtub aga sarnane sise- ja välisruumi (linnalise ja äärelinnalise?) põimimine, siinpuhul veelgi intensiivsemalt.

Rotermanni ülesandeks oli 1-2 toalised korterid, mistõttu need väga keeruliseks ei lähe. See, et Rotermannis ka kolmeseid ja kuuetoalisi on, on hiljem ise juurde tehtud. Nt Rotermanni pruunil majal on ka ühine katuseaed, olles nii linnalikum, Aiamajal on aga kõik privaatne. Peterburi töö kombineerib mõlemat.

Kust need korteriplaanid sul õieti tulevad? Kas korteriplaane genereerides mõtled potentsiaalsetele elanikele, kes neid asustama hakkavad, või teed seda abstraktselt? G-Blocki korterid on kõike muud kui konventsionaalsed, nad on kohati väga ebakorterilikud, mõjudes mulle kui vanadesse ja korduvalt ümberehitatud majadesse hiljem elamiseks kohandatud pindadena. Ma ei tea, et keegi Eestis selliseid labürintlikult ootamatusi sisaldavaid mitmetasandilisi kortereid kunagi joonistanud oleks.

Kortereid teen alati endale ja nii, et nad seksikad oleks. Vanalinnaga ei saa otseselt võrrelda, sest seal pole eriti aknaid, terrassidest rääkimata. Araabiamaades ja Pärsias reisimisest on veidi mõju olnud. Maroko medinades on põnevaid maju, mis eksisteerinud mõnes kohas eraldi linnadena kuni eelmise sajandi viiekümnendateni. Hotellides on tube, millel mitu terrassi, imelikke treppe katusele. Tänapäevast on raske midagi tuua. Barcelonas on selline koht nagu Walden 7, selle rõdudel ja terrassidel saab igaüks ringi jalutada, lifti astudes mingit lukku pole. (Vahemärkusena mainin, et Villem käis seal 3-4 aastat tagasi, mina aastal 2011, kui torssis valvur ja sildid seintel keelasid eelneva kokkuleppeta ning selle eest tasumata majja ning selle sisehoovi sisenemast. Soovitus: jälgida tagauksi juhuks kui sealt keegi siseneb või väljub, või kui koristaja mõneks hetkeks ukse lahti jätab. Kustumatu elamus on garanteeritud – JK)

Mis suhe sul Peterburi linnaga on, kas linnakontekst mõjustas kuidagi projekti?

Peterburis käisin viimati teismelisena. Ööbisime perega mitu nädalat arhitektide liidu majas. Kui nüüd eelmisel aastal, pärast võistluse lõppu käisin, siis väga meeldis, muud sidet pole.

Kas oled pärast Peterburi konkurssi veel korterelamutega tegelenud, kas siinne projekt on neile ka midagi pärandanud?

Aiamaja tulemüüri taha tegin eelmisel sügisel ühe eskiisi ja muinsustingimused said sellele kooskõlastatud. Ma olen G-Blocki vaimus paar asja veel teinud. Lasnamäe näituseprojekt eelmisel sügisel ja Tartu kaubamaja võistlustöö, ka seal oli tore elamisi joonistada. Katusetänavale avanesid lisaks 80 elamisele ka hotell, kohvik, kino ning tegemist polnud tupikuga. Katusele jõudsid kahest kvartali nurgast trepid, mille igal mademel uued funktsioonid.

Aitäh Villem! Lõpetuseks paar illustratsiooni viimati mainitud ja varem avaldamata projektidest.

Eskiis Inseneri ja Aia tn nurgakvartalile Tallinna vanalinna külje all.

Tartu kaubamaja kvartali võistlustöö.

3.4.13

Muru & Pere Berliini südames

Petriplatz – see on nüüdseks Berliiniga kokku sulandunud keskaegse Cöllni linna keskpunkt, tänapäeval kuulsa Muuseumisaare lõunaosas asuv ala endises Ida-Berliinis, vaid mõned sajad meetrid Unter den Lindenist. Kuni 1964. aastani asus siin korduvalt taas üles ehitatud Peetri kirik, mis nüüd kommunistliku linna uuenduskavadesse enam ei mahtunud – garaaž tundus tollal parema ideena.

Saksamaa taasühinemine pani puhuma uued tuuled. Pärast lammutustöid alustati 2007. aastal Petriplatzil arheoloogiliste väljakaevamistega, et see taas ellu äratada. Nüüdseks on selgeks saanud, missugused väärikad ning ühtlasi ala minevikku meenutavad funktsioonid seda ruumi täitma hakkavad. 2012 detsembris jõudis lõpule konkurss arheoloogia külastuskeskusele (võidutööd siin), veidi enne seda sai aga lõpu teine, veelgi põnevam konkurss – palvemajale. Kuid mitte tavapärasele, ühele kindlale kogukonnale mõeldud palvemajale, vaid kindla konfessioonita palvemajale, mis tooks kokku kristlased, juudid, moslemid ning ka ilmalikud. Tegemist ongi kolme peamise monoteistliku usundi ühise usu- ja õppekeskusega, kus igale kogukonnale on pühendatud oma palvesaal, lisaks suur jagatud saal ning raamatukogu ja kontoripinnad.

Projekti saamiseks korraldati eelkvalifitseerimisega avatud ja osaliselt kutsutud konkurss. Tellija oli eelnevalt saatnud kutse 10 büroole, kes tundusid sobivat sellise ülesandepüstitusega hoonet kavandama. Kutsutud olid Šveitsist ja Itaaliast (mõlemast kaks bürood), ülejäänud 6 Saksamaalt; tuntumad nimed Mario Botta ja Schultes Frank Architekten. Eelkvalifitseerimisringis avaldas osalemissoovi vähemalt üks Eesti arhitektide kooslus. Komisjon vaatas "avaldused" üle – selles pidi väga lühidalt esitlema ühte oma ehitatud või ideetasandil projekti, milles väljenduks ruumi väärikus ja spirituaalsus, ning näitama fotol ühte iseloomukat realiseeritud detaili – ja kutsus nende põhjal osalema veel 32 bürood. Neist valdav enamus muidugi Saksamaalt, kuid ka Austriast ja Šveitsist, Itaaliast ja Hispaaniast. Ainsana mujalt Euroopast pääsesid edasi Muru & Pere ning ainsana väljastpoolt Euroopat üks Jaapani osaleja (vt kvalifitseerunute nimekiri).

Täpsemalt projekti tagamaadest ja osapooltest siin; konkursi tingimused leiab siit.

Urmas Muru ja Peeter Pere jäid küll auhinnata (vt võidutöid), kuid pidasin Perega põgusa meilivahetuse, et kuulda, mis mõtteid see konkurss neis tekitas.

Vastupidiselt mu ei-tea-kust pärit eeldustele puudus Murul ja Perel seni otsene tugev suhe Berliiniga. Varem polnud nad sinna midagi joonistanud ning konkurss andiski põhjust üle hulga aja linnaga taas tutvust teha. Info võistluse kohta saadi ajakirja Wettbewerbe Aktuell kodukalt, mis on tõenäoliselt üks informatiivsemaid arhitektuurikonkursside andmebaase, mis üldse eksisteerib.

Pere sõnul on eelkirjeldatud konkursiformaat – osaliselt kutsutud ja osaliselt eelkvalifikatsiooniga – tavapärasest avatud konkursist oluliselt tihedam. Sisuliselt on avatud seegi formaat, kuna eelkvalifikatsiooni ringist on võimalik pea kõigil osa võtta. Muru ja Pere esitasid viimase sõnul "materjale, mis pole seni kohalikus kontekstis kõlapinda leidnud või on esile kutsunud lausa vastutöötamise." Strateegiaga pandi seega täkkesse: ma küll ei tea osaleda soovinute arvu, kuid kõigi nende seast kutsuti konkursile oma nägemust esitama ka Muru ja Pere. "Pärast kvalifiseerimisringi toimus juba suunatum suhtlemine, osalejatele korraldati infopäev, kus oma soove ja mõtteid edastasid nii kolme usundi kui ka linna ja žürii esindajad."

Pisut rohkem kui kolm kuud pärast osalejate väljavalimist oodati eskiise. Muru ja Pere pakkusid välja hoone, mille välisilme on minu jaoks ehtberliinilik. Võib-olla ebapopulaarse nurga alt näen siin speerilikult (see paralleel on nii libe tulema) jahedat, redutseeritult klassitsistlikku alget, mõneti sarnase tundega arhitektuuri, nagu viljeleb Berliini praegune lemmikarhitekt Chipperfield. Pere kommenteerib: "Sellist karget alget on paljudel, Zumthorilgi näituseks, ju see on Berliinis õhus hõljumas. Igatahes oli mõnus katsetada sihukest karmi arhitektuuri."

Berliin on hea näide sellest, kui kiiresti on aeg võimeline arhitektuuri arheoloogiaks muutma. 1964. aastal lammutatud kiriku ja sellele eelnenud ehitusjärkude müürid on maa all endiselt alles, väljakaevamiste aegu käisid terved hordid neid uudistamas. Muru ja Pere otsustasid aga ootamatu nükkena neid müüre võimalikult suures ulatuses mitte eksponeerida ning uus maja toetuks hoonestusala ulatuses hästisäilinud müüridele vastupidiselt lubatule vaid osaliselt. Koor, säilinud müüridest arhitektuurselt huvitavaim osa, otsustati üldse kasutamata jätta. Ajaloolisse substantsi on siin suhtutud paatose, pateetikata. On see vastureaktsioon Berliini üleajavale ajaloofetišismile, või on selle taga midagi muud? Pere vastab lühidalt: "Ajalugu on suuresti võitlus, ka meie lahenduse puhul. Ajad ei saa esialgu hästi läbi, pärast rikastaksid üksteist."

Asendiplaan.

Keldrikorrus.

Esimene korrus kohviku ja ühissaaliga, kus eksponeeritakse osaliselt vana kiriku müüre.

Teine korrus raamatukogu, koosolekuruumi ning esimese korruse ühissaali õhuruumiga.

Kolmas korrus kolme konfessiooni saalidega.

Neljas korrus büroode ja konfessioonisaalide õhuruumide ja rõdudega.

Tehnokorrus saalide õhuruumidega.

Tornid ja klaasist valguskastid.

Vaade läänest ja a-a lõige.

Vaated ühissaalile.

Detail: uus hoone toetub ühissaalis vana kiriku müürile.

Projekti juures üllatab mind otsus jätta kasutamata paar suurt juppi lubatud ehitusalasest pinnast. Mulle näib, et sellest tulenevalt tekib hoonesse mitu üpris kitsast pikka koridori (2. ja 4. korrusel), ka peasaalile vaatav rõdu koos raamatukoguga pole just ruumikad. Pere pareerib: "Eks lahendus on valik. Kõike korraga ei saa. Kui taotled rangust, siis ei saa seda laiali pudistada."

Perforeeritud võlvide ja konfessioonisaalide klaasist valguskastidega taotleti Pere sõnul "energia kogumist ja laialijagamist. Kiriku ruumimõju peaks tulenema arhitektuursetest vahenditest, vaimse ruumi kaudu. Lõpuks jäi kahjuks keermeke kinnipingutusest puudu."

Kokkuvõttes, viidates Berliini viimaste konkursside võidutöödele, ütleb Pere, et "sakslased on oma turu väga "õigeusklikuks" muutnud ja esialgse välisarhitektide invasiooni oskuslikult summutanud, jättes ülesehitustöö põhiliselt omadele. Tundub, et võistlejate jaoks on olemas kirjutamata reeglid, mida tajuvad paremini kohalikud. Seal ei kummaradata ilmtingimata maailmatrende ning ei hinnata välist efektitsemist. Aga kuidas antud konkursi puhul valikuid teostati, ei tea, igatahes hulk huvitavaid lahendusi tuli hispaanlastelt. Väga huvitavaid ja kummlisi ruume. Ootamatuid."

Lõpetuseks: kui mõni siinne büroo soovib kursis olla sisuliselt kõigi arhitektuurimaailma vähem või rohkem avatud konkurssidega, tasub sel saidil silm peal hoida. Ma olen kindel, et Muru & Pere konkursikutse polnud mingi harukordne juhus, mida ei pruugi enam nende või mõne teise bürooga kunagi juhtuda. Paljude Eesti tunnustatud büroode portfooliod on päris kindlasti piisavalt muljetavaldavad, et need võiks huvi tekitada ka tugevate arhitektuuririikide konkursikorraldajates. Tuleb vaid mängu jälgida ja tegutseda, niisama ei kutsuta kedagi kuhugi.

25.10.12

KOKO käis Vilniuses

Aasta alguses jõudis lõpule 7 osalejaga kutsutud arhitektuurivõistlus A-klassi büroohoonele Vilniuse jõudsalt arendatavas ja efektseks kujuneda tõotavas ärikeskuses. Võistluse pani kinni korraliku renomee ja portfoolioga ning Leedus juba paari tubli büroohoonega kanda kinnitanud Taani firma PLH Arkitekter (preemiaks € 7240 + projekteerimisleping), muu seas on nende tehtud samas lähistel asuv nn Green Hall, kuid ka mitmed kõik-kes-käinud-teavad hooned Kopenhaagenis. Teiste osalejate seas figureeris lisaks kohalikele ja võidukatele taanlastele üks kahtlane, Vilniusesse palju kavandanud büroo Saksamaalt ning Eesti rahvusvaheliselt edukamaid arhitektuuribüroosid KOKO. KOKO projekt – autoriteks Raivo Kotov, Indrek Mikk, Üla Koppel ja Andrus Kõresaar – pälvis võistlusel hea kolmanda koha; teine preemia anti Leedu arhitektuuri tipptegija Audrius Ambrasase büroole (teise koha eest € 7240 ja kolmanda € 4344). Kõiki osalenud töid koos planšettide ja leedukeelsete seletuskirjadega näeb siin.

Auhinnaline koht kutsutud väliskonkursilt – see on meie konnatiigi-kontekstis vägagi tähelepanuväärne juhtum, ometi ei ületanud uudis Eesti arhitektuurimeedia künnist. Niisiis, et lugu päris unustusse ei vajuks ja mingilgi tasandil kajastatud saaks, väike lüngatäide: esitasin Raivo Kotovile mõned küsimused.

JK: Eesti arhitektuuribüroosid ei kutsuta väliskonkurssidele just igapäevaselt. Missuguseid teidpidi kutse KOKO-le tuli, kas rolli mängisid pigem isiklikud suhted või kuskil jäetud hea mulje ja varasemad tööd?

RK: Võistluse korraldajaks oli Leedu kinnisvarafond Lords LB, kes on ka alates 2011. aastast Metro Plaza omanik. Seega kutse oli ajendatud rahulolust Metro Plazaga.

JK: Büroohoone on kavandatud hetkeseisuga küllalt näotusse, magistraaliga palistatud ärilise iseloomuga settingusse, mis hakkab tasapisi nn city kõrghoonestusega kokku kasvama. Milliseid ümbruskondlikke tegureid arvestasite hoone asetamisel krundile ning majaesise aktiivse väljaku ja hoone välisilme kavandamisel?

RK: Konstitutsiooni prospekt on kujunenud Vilniuse peatänavaks, mille äärde on kerkinud nii Baltikumi kõrgeim hoone Euroopa torn, Swedbanki peahoone jne. Antud piirkonda kavandatakse hooneid, millel on üks parkimiskoht iga rendipinna 25 m² kohta – seega võrreldes Tallinnaga on tegemist tõsise "autouputusega" (ka antud hoonele oli kavandatud 3 maa-alust korrust). Antud kinnistule oli koostatud detailplaneering, mis määratles hoone üldise paiknemise ja kõrgused (jõe pool maksimaalselt 7 korrust, põhja pool kuni 10). Hoonest ida pool paikneb olemasolev noortekeskus; kavandatava hoone ja noortekeskuse vahele jääb pargiala.

JK: Olete küllalt suure mahu plokistanud kaheks enam-vähem võrdseks osaks, kumbki oma teenindussõlmega, tulemuseks kikilipsu-kujuline põhiplaan ja kaks justkui iseseisvat, kuigi kokkukasvanud mahtu. Millised kaalutlused viisid sellise tulemuseni?

RK: Tellija äriplaan nägi ette, et hoone renditakse välja kas ühele rentnikule või maksimaalselt tosinale. Samuti oli oluline tellijale see, et hoones oleks võimalikult palju loomuliku valgusega pinda (see eesmärk välistas sügavad hooned). Eelnevast tulenevalt sai kavandatud liigendatud maht, mis oma keskkonnas (magistraalide ääres, kaugelt vaadeldav) mõjus siiski ühtsena. Tänu kikilipsule pikenes perimeeter, mis saab loomulikku valgust.

JK: Mahtude kokkupuutepunktis tekib huvitav, omamoodi pingestatud olukord: suht kitsas pilu, mille vist kaks ja pool Kotovit suudaks täielikult sulgeda. Kas see olukord on puhtjuhuslikult tekkinud või lausa midagi enamat – kas selle taga võiks olla lausa mingi ruumiline, psühholoogiline või visuaalne efekt (nt tekib siin katkestamata diagonaaltelg läbi terve maja)?

Kusjuures mida rohkem ma sellele pilule mõtlen, seda intrigeerivamaks see muutub, eriti kui tuua mängu hoone potentsiaalsed kasutajad, (ilukirjanduslikult liialdades) Ida-Euroopa ja erastamise-taustaga, härjakaela ja sõrmejämeduste kuldkettidega jõmm-ärimehed, kes pilu läbides üksteist kogemata või meelega müksavad, või vastupidi, tekiks kõigil töötajail mingi psühholoogiline tõrge seda pilu läbida (ja ega selleks pole ju suurt põhjustki), umbes nagu ei taheta redeli alt läbi minna... Või siis tegelikkuses polekski see nii kitsas ja ma lihtsalt tõlgendan üle.

RK: Tegelikult see pilu on isegi väiksem – tüüpkorrusel kabinettide vahel 1,5 m lai visuaalne telg. Tegemist on teadliku, hoone kavandamisel tehtud otsusega.

JK: Kas nõustud, kui väidan, et olete üldjoontes loonud tüüpkorrustele väga distsiplineeritud ruumi? St ruumi, mis on funktsionaalselt küllalt selgelt piiritletud, kuivõrd kontorite ja aatriumite vahele ei näi jäävat eriti mugavaid olesklemistsoone. A-klassi büroohoone kohta on siin vähe hedonistlikkust, välja saab tuua vaid rõdud hoone otstesse jäävatel kontoritel, kergelt luksusliku maigu jätab ka "eliitparkla" esimesel korrusel. See pole kerglane loovbüroohoone, vaid selgelt kontoris istumiseks ja rahategemiseks loodud hoone.

RK: Jah, olen nõus, et n-ö vau-efekti jäi väheks – 1. ja 2. kohal oli see olemas. Meie töö oli liiga asine, suurt joont siseruumis jäi väheks. Läksime ehk liiga Metro Plaza "õnge" – hoone sai väga efektiivselt lahendatud.

JK: Millised olid žürii kommentaarid projektile? Mida kiideti, mida laideti?

RK: Zürii oma valikuid ei põhjendanud (protokolli ei tehtud). Kui esitlus oli, siis väga palju küsimusi polnud.

JK: Millised välisprojektid teil parasjagu veel käsil on? Kuidas edeneb väga intrigeerivalt kõlav Norra projekt, millest saime mõnda aega tagasi Sirbist lugeda? Ja mida huvitavat olete veel tegemas, nüüd kui kaks suurprojekti Meremuuseumi ja Teletorni näol on äsja valminud?

RK: Norra projekt – endise haigla rekonstruktsioon äri- ja eluhooneks – edeneb rahulikus, aga kindlas tempos. Kuna tegemist on Stavangeri piirkonna ühe olulisima ajaloolise maamärgiga, siis kiirustamist siin pole. Samuti Stavangeris, kauni vaatega asukohas, on ehitusloa taotlemise staadiumisse jõudnud ka ühe eramu projekt. Rakveres valmib detsembris omanäoline hotell (Aqva Spa laiendus), eelmisel nädalal algasid ehitustööd Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis, mille siseruumide lahendus ja ekspositsioon saavad värske näo. Tervishoiumuuseumi ehitustööd ja ekspositsiooni rajamine valmivad 2013 sügisel. Ja Moskva maja on kogemata kombel sattunud ehitusfaasi :)

2.10.12

KUU pärl Floriade aiandusmessil

Eesti arhitektidel pole abstraktsekõlaline "välismaa" õieti kunagi eesmärgipäraselt sihikul olnud, välisriikidesse joonistatud projektid on olemuselt pigem juhuslikud, piirdudes avalikele konkurssidele esitatud töödega, harvem äriliste või muud laadi tutvuste kaudu tulnud kutsete või üksikute otsetellimustega. Reaalselt valmis ehitatut küll jagub, kuid teistest selgelt eristuvat arhitektuuri leidub väheste objektide näol, neist ühed mainimisväärsemad Toomas Reinu lasteaed "Rassvet" Valgevenes (1981), võib-olla ka Maire Annuse Kitšera raudteejaam BAM-il Venemaal (1987), rohkem tähelepanu on pälvinud mitmed nn Tallinna Kooli arhitektide konkursiprojektid.

Omaette teema on mitmesugused maailmanäitused ja messid, kuhu püstitatud paviljonid on tavaliselt mõeldud ajutistena. (Kuigi 1954. aastal Moskvas toimunud Põllumajandusnäituse ENSV paviljon, arhitektideks August Volberg, Peeter Tarvas ja Harald Arman, seisab püsti tänase päevani ning on lausa kasutuses.) Sellistest efemeersetest arhitektuuriteostest on konkurentsitult enim tähelepanu pälvinud KOKO arhitektuuribüroole aluse pannud kuulus "porgandipaviljon" 2000. aasta Hannoveri EXPO-l, demonstreerides ideaalselt, et lisaks ühe riigi ja rahva tegemiste tutvustamisele on selliste objektide peamine raison d’être köita võimalikult paljude näitusekülastajate tähelepanu.

Hiljuti lisandus Eesti arhitektuurilukku pisike, kuid seda enam võluv ajutine paviljon Hollandi väikelinnas Venlos, kus tänavu toimub iga 10 aasta tagant Hollandi Kuningriigi poolt korraldatav aianduskultuurile ja vabale ajale pühendatud Floriade mess, mida sel aastal (5. aprillist 7. oktoobrini) oodatakse külastama 2 miljonit inimest kogu maailmast. Kuigi suur osa messialast on kaetud iluaedade ja maastikukujundusega, ei puudu siin riikide oma paviljonid, mis küll kraadi võrra lahjemalt, kuid siiski sarnaselt EXPO-ga esindavad kõikvõimalikke kujunduslikke lähenemisi kitšist efektitsevate eputisteni.

Eesti paviljoni organiseerisid näitusele EAS ja Puitmajaliit eesmärgiga tutvustada mitmeplaaniliselt siinset puidusektorit. Paviljoni autorid Joel Kopli ja Koit Ojaliiv (KUU arhitektid), kes 2011 lõpus võitsid selleks korraldatud arhitektuurivõistluse, on lähenenud ülesandele esitada Eesti puitmaja- ja puidutööstust küllalt pretensioonitult, võttes lähtekohaks ja paljundatavaks ühikuks arhetüüpse koja ideele taandatava mooduli, sidudes sellega puidust ehitamise pikad traditsioonid kaasaegse moodulipõhise ehitusega.

Inspiratsiooniallikas, traditsiooniline koda:

Joonis: Tamara Habicht

Ja vaba tõlgendus – kobaras koda – oma efektse katusemaastikuga:

Lihtsa puidust konstruktsiooniga paviljon koosneb kuuest 3,5 x 3,5 m ühikust – "kojast" –, moodustades ühe suurema näitusepinna ning pisikese koosolekute ruumi ja köögi koos abiruumiga, lisaks asub õuel lahtise konstruktsiooniga pergola. Paviljoni ruume on võimalik vastavalt vajadusele mitmel moel ümber struktureerida. Pisut enam kui 12 ruutmeetrine moodul on universaalne sisaldamaks väikeste modifikatsioonide korral potentsiaalselt kõikvõimalikke funktsioone elamisühikutest kuni väliköögi ja kasvuhoone või kämpingu ja vaatlustornini. Eesti oludes on võimalik moodulile lisada piisavalt soojustust, et seda saaks ühikute kombineerides kasutada suvilana, mis pakuks muidu turul domineerivatele tüüpprojektidele väärikat vaheldust. Moodulile lisab paindlikkust võimalus lahendada selle kõiki algelemente – alust, kesta ja katust – vastavalt funktsioonile.

Stsenaariume mooduli rakendamiseks erinevatele vajadustele:

Siin parempoolseim on Floriade paviljoni põhiplaan:

Miks mitte kasutada üksikmoodulite gruppi nt kämpinguna?

Või mooduleid liites mõne suurema puhkeasutusena?

Eestis toodetud, kuid kohapeal monteeritud ja viimistletud paviljoni fassaadidel on kasutatud puitu mitmes variatsioonis ja toonis, interjööris domineerib vineer. Põrandaid katavad loodusliku servajoonega lauad (vt 1 ja 2), kogu mööbel on Eesti disainerite looming (laud Kristel Jakobson, toolid Aap Piho, lambid Margus Triibmann). Kõrged katuseaknad loovad paviljonis kammerliku meeleolu, meenutades oma valgusrežii poolest kabelit. Eraldi märkimist väärivad paviljoni ilmselgelt hea ehituskvaliteet ning tellijate haruldane valmidus minna kaasa kõige arhitektide poolt kavandatuga.

Eesti ekspositsioon oma puidusektori promoga ei pruugi tabada otseselt Floriade näituse sihtgruppi, ometi võib loota, et vähemalt näitusepaviljon – nagu on selle tüpoloogiasse sisse kirjutatud – mõjub hea reklaamina, olgu siis antud juhul kasvõi ainult iseendale, äratades seeläbi piisavalt huvi, et "koja" moodulipõhine süsteem saaks edaspidi areneda paljuvõimaldavast kontseptsioonist paberil ning ühest valmisehitatud prototüübist millekski oluliselt enamaks.

Aga mis saab "Kojast" pärast Floriade lõppu, pole hetkel veel kindel.

Lõpetuseks värskeid uudiseid, nimelt "Koda" on esitatud kandidaadiks nii Eesti Kultuurikapitali arhitektuuripreemiale kui ka Mies van der Rohe preemiale.

Jutu veidi teistsugune versioon esmailmus suvel ajakirjas Eramu & korter.