Vaske, vaske...

kirjutas: Veronika Valk

 

"Mulle meeldib avastada kohti, kus arhitektid käivad: arhitektide klubisid, kohvikuid, baare...," ütleb David Basulto, üks ArchDaily arhitektuuriblogi asutajaid. Mõtlen, et arhitektuuriväli muutub vist jah sageli üheks väikeseks mulliks, kus lihtne keskenduda vaid iseendale. "Tihti on tõesti nii, kuid minu reisid on blogi tõttu eesmärgipärased. Samas otsin kontakti mõtlejatega, kes on väljastpoolt valdkonda, kuid aitavad kaasa ArchDaily missioonile," nõustub Basulto. Ajaveeb on keskkonnana justkui kool, mis kättesaadav kõigile, kel lehele juurdepääs ja keeleoskus. Kuidas valdkonnaülest mõttevahetust arendada? Kuni Basulto mõtleb, räägin talle lõbusaid lugusid sünteetilise bioloogia töötoast, mis EKA arhitektuuriteaduskonnas 2012. aastal korraldatud.

"Tootedisainer, bioloog, arhitekt üheskoos suudavad võib-olla aluse panna ametile, mida ükskord tulevikus nimetatakse näiteks "organismi-disaineriks"," arvab Basulto. Seega siis on olemas elu väljaspol arhitektuuri? "Minu jaoks tegelikult mitte," naerab Basulto. Üsna zen: kas ta on kunagi käinud Indias, et suudab ArchDaily'le nii pühendunult keskenduda? "Veel mitte," vastab Basulto. Järgmisena läheb ta Venemaale ja Hiinasse. Türki tahaks ta minna uuesti, et uurida sealset kultuurisulamit. Üks türklasest disainer rääkis hiljuti, et Türgis ei saa olla edukas, olemata pidevas innovatsioonirattas. Et seal oma niši leidnuna ei saa puhkama jääda ja sama asja elu lõpuni teha, vaid et on vaja pidevalt midagi uut välja mõelda -- leiutada, leiutada... "Sel peab olema miski teatud kultuuriline põhjus," kommenteerib Basulto. Ja kui rännata mitte ainult ruumis, vaid ka ajas?

Kui Mies'i ajal oleks ArchDaily olemas olnud, siis milline oleks arhitektuurimaailm täna? Mies pages ideoloogilise terrori eest 1937. aastal Chicagosse. Basulto võttis mõne aasta eest teadlikult, hoopis teistel ajenditel sihikule New Yorgi. "New Yorgis tegutsevat naist kohates saab kohe aru, et ta on New Yorgist. New York on nii võitluslik, et muudab ka inimesed võitluslikeks. Sinna lähevad arhitektuuri-olümpialased teatud põhjustel," ütleb Basulto. Kuidas orkaan Sandy New Yorgile mõjus? "See, mis ma nüüd ütlen, pole poliitiliselt korrektne, aga New York sai tormikahjustustega perfektselt -- palju tõhusamalt hakkama, kui nii mitmedki teised paigad siin planeedil muude katastroofidega. Jah, mõnes tunnelis oli vesi, aga kui selline asi oleks juhtunud Tšiilis...," on Basulto irooniline.

"Tuleb oma tähelepanu fokusseerida, keskenduda," rõhutab ta. No aga millele siinses kapitalistlikus süsteemis siis ikka nii väga keskenduda... Kas ideoloogilised korrad, sh (neoliberaalne) kapitalism jt tapavad loovust, loomingulisust? "Kui ma ei näe linnades graffitit, siis on see minu jaoks märk, et loovuse avaldumisega on probleeme," sõnab Basulto. Mis siis loovust turgutab? Ikka vist haridus. Selline stimuleeriv. Millel ilmselt vaja finantsi. "Tšiilis on palju vaske, mille müügiraha paigutatakse Šveitsi kontodele ning jagatakse toetustena neile noortele, kes soovivad minna mujale headesse koolidesse õppima. Tingimusel, et need tudengid tulevad pärast õpinguid Tšillisse tagasi ja töötavad kodumaal vastavatel ametikohtadel," meenutab Basulto... 

ArchDaily asutajad David Assael ja David Basulto.
Foto via http://www.arriesgo.cl/2011/28-12-fundadores-de-archdaily-compartiran-su-experiencia-con-emprendedores/

------------

Möödunud nädalal külastas Eestit David Basulto, üks kahest arhitektuurisaidi ArchDaily asutajast. Basulto osales siin noore arhitekti preemia žüriis (tulemused avalikustatakse 14. veebruaril 2013) ning pidas Okupatsioonide muuseumis. Usutlused temaga ilmusid nii Päevalehes kui Sirbis. Eelnenud lugu koosneb mõtetest, mis Päevalehe artiklisse ei mahtunud.

Tulevik ja tema arhitekt

 kirjutas: Veronika Valk

1. novembril on Tallinnasse saabumas Kopenhaageni Tuleviku-uuringute pikaaegne juht, professor Johan Peter Paludan, kes on kord varem, aastal 1967 Tallinnas käinud. Tema valdkonnaks on tulevikustsenaariumite mudeldamine, tööjõuturu-, hariduse, nn unelmate ühiskonna (vt Dream Society, Rolf Jensen) ja sotsiaalsete trendide küsimused. Ajakiri Foreign Policy avaldas oma tänavuses septembri-oktoobri numbris tulevikuametite edetabeli, mis loetleb perspektiivikaimate ametitena järgmist: turuanalüütik (st ennustatavate tulevikuandmete analüütik), meedik-robotiehitaja (sh robotite disainer, hooldaja ja operaator) ja giid ehk ruumi-navigaator, kes saab appi tulla nii kodukvartalis, asustamata saarel kui kosmoselennul.

Loetelus on täiesti olemas ka “tark insener” – maailma ehitussektori kogutoodang küündib 7 triljoni USA dollarini (triljon = miljon miljonit ehk 10¹²), aastaks 2020 ennustatakse kasvu 12 triljoni dollarini. Kõige kiiremini kasvavad Hiina, India, Lõuna-Ameerika ja Kesk-Aasia ehitusturud, nii ka transpordisüsteemid – juhita autodest kuni magnethõljuk-rongideni. See kõik vajab taristu ümberkohandamist, uusehitust ja hooldust, uute tehnoloogiate ning materjalidega täiendamist. Kui juba Microsoftki tegeleb “targa kodu” lahendustega, siis on küllap ilmselge, et süveneb vajadus uut tüüpi inseneride, disainerite, arhitektide jt järele, kes suudavad pakkuda sidusaid lahendusi nii arhitektuuris kui linnaehituses.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames on alates 2011. aasta novembrist Tallinnas loengutega esinenud mitmed tuntud ja tunnustatud arhitektid, teadurid, insenerid ja koolijuhid, kellega on muu hulgas juttu olnud arhitektiõppe tulevikuperspektiividest üle maailma. Nii näiteks astus sel sügisel, 6. septembril üles norralane Haakon Rasmussen Bergenis tegutsevast arhitektuuribüroost 3RW, kelle loomingut vaadates paistab, nagu oleks nende keskkonna-arenduse suund suurelt osalt intuitiivne. Otsustel, keda projektidesse kaasata ja milliseid uurimistöid ühe või teise töö jaoks tellida – milliste teadlaste poole pöörduda ja mida ekspertiisides-hinnangutes otsida, millistele analüüsidele ja tulemustele tähelepanu pöörata – tuginetakse intuitiivsele vaistule, mis omakorda tuleneb praktilisest elukogemusest. “Intuitsioon on väga oluline töövahend. Paljude edukalt ellu viidud projektide puhul pole me töö alguses teadnud, kuhu lõpuks välja jõuame. Liiga lõplike, teaduslike meetodite puhul tuleb ette ära sõnastada, kuhu soovitakse välja jõuda. Meie büroos on aga selliseid juhtumeid olnud väga vähe,” ütleb Rasmussen.

Aga kuidas sellist “intuitsiooni” treenida? Kuidas 3RW seda oma tudengitel Bergeni arhitektuurikoolis treenib? “Kohe esimesel kursusel anname tudengitele segadusttekitavaid ülesandeid, kus pole võimalik tõmmata sirgjoont A ja B ehk ülesande ja lahenduse vahele. Kus pole must-valgeid “ei/jah” vastuseid. Vaatame, kuidas tudengid probleemile lähenevad ja anname neile vastukaja, kuidas nad töötavad ja lahenduse suunas liiguvad. Intuitsiooni treenimine on seega protsess, kus aitame tudengeid otsingu-protsessis. Võtkem kasvõi maalikunstniku, kes töötab enamiku ajast maali mõne osa või detaili kallal vaid käeulatuse ja pintsli kaugusel: vahel astub ta sammu tahapoole, et näha maali kui tervikut. Sama ka arhitektuuris – tuleb teha tööd detailidega, kuid osata näha tervikpilti, kuidas mõne projektiosa jaoks välja töötatud lahendus töötab kogu projekti kui tervikuga kaasa,” selgitab Rasmussen.

Erinevalt enamikust Euroopa Liidu maadest on Norras arhitektid tööga ülekoormatud. Kas arhitektuuriharidusse suunatud energia ja ressursid tasuvad end Norras ära? Kas Norras jäävad arhitektuuri eriala lõpetajad enamjaolt koduriiki tööle või on nad maailma suhtes nii uudishimulikud, et lähevad ka mujale kogemusi omandama? “Nende jaoks, kes on Norrast pärit, on mujaleminek keeruline samm, sest Norra on nende jaoks mugavustsoon. Kogu arhitektkonna jaoks on vaja, et tudengid näeksid maailma ja omandaksid teiste riikide praktikate kogemusi. Et nad näeksid, kuidas mujal probleeme lahendatakse ja mõtleksid selle üle, kuidas saadud uusi kogemusi ja taktikaid kodumaal rakendada. Sest muidu on arhitektil lihtne muutuda liigselt kohaspetsiifiliseks, koduriigi-keskseks. Sel juhul kerkib oht, et kasvab üles terve põlvkond silmaklappidega arhitekte, kes ei suuda laiema kultuurilise taustaga suhestuda. Meid on 3RW-s väga mitmel puhul aidanud kogemused, mida oleme omandanud teistes riikides. Erinevates kultuuritaustades praktiseerimine aitab omaenda vanu harjumusi küsimuse alla seada, tõstatada uusi küsimusi ja ärgitada uudishimu nendele uutele küsimustele uute lahenduste otsimiseks,” vastab Rasmussen.

Tudengite ühiselamud Fantoftis, Bergenis (Norra). 3RW arhitektid, 2006-2008

Septembris 2012 esines Tallinnas Kosmose kinos oma loenguga Odile Decq – kauaaegne õppejõud ja viis viimast aastat ka Pariisis École Spéciale d'Architecture arhitektuurikooli juht, kes on mitmes intervjuus rõhutanud, et arhitektide jaoks on oluline osata tulevikku näha. Kuidas seda mõista? “See on tegelikult väga lihtne. Õppejõuna andsin oma tudengitele semestri alguses ülesande uurida kuu aega erinevate erialalde tulevikunägemust ja teha siis sellest ettekanne – kas bioloogiast, mehhaanikast, meditsiinist, astrofüüsikast või majandusest jne. Tänu neile õppsin ka ise palju. Tänane maailm pole homne maailm. Tehnoloogia arengu tõttu on mu enesegi elus niivõrd palju lapsepõlvest saati muutunud,” räägib Decq.

Kuid tulevikuuuringutes kui “distsipliinis” – tulevikustsenaariumite konstrueerimisel – kaasatakse arhitekte väga harva. “Sellest on väga kahju. Meie eriala on eriline, sest iga hoone, mida tihti aastaid projekteerime, peab kestma ajas aastakümneid. Vahepeal ühiskond ju muutub, mistõttu  peame olema vägagi teadlikud homsetest võimalikest arengutest ja sellest, kuhu ühiskond liigub. Meie oskustest oleks tulevikustsenaariumite kavandamisel palju abi, sest oskame tulevikuvõimalusi uurida ja neid teadmisi sünteesida. Miks meid ei kaasata?” küsib Decq. Hea küsimus, millele leiab kaudse põhjenduse sellesügisestes arvamuslugudes, nagu näiteks Rein Raua 25.septembri Postimehes avaldatud loos “Kui ükskord lahvatab vimm...”. Seal näitlikustab Raud, “kuidas üht tüüpi teadustöö hindamine teise jaoks loomulike kriteeriumidega ainult hägustab pilti ja näitab ühtesid ebaloomulikult paremas valguses kui teisi”. Kuid mismoodi peaks selles valguses edendama teadustööd arhitektuuris ja linnaehituses?

3-6 mm tehnilise portselani lehtedest installatsioon 3D X1 MULTI SLICE VIEW Milanos, 2012. Odile Decq, ODBC

Arhitektuurihariduse kraadiõppe osa on Euroopas jõuliselt võtmas praktika- ja projektipõhise uurimistöö suunda (practice-based research, research by project), seda suures osas tänu Austraalia kolleegide tänaseks juba üsna laialdasele edukale kogemusele – uued trikid kraadiõppes keskenduvad disainile kui suhtlusvahendlie (communication by design). Professor Leon van Schaik, kes juhib Melbourne’s RMIT ülikooli arhitektuuri- ja disainikooli doktoriõppe programmi, lähtub oma põhimõtetes uuenduslike arhitektuurikogukondade algatamisest ja arendamisest, nii et doktorandid avavad senise praksise tagamaad ja pakuvad ka tulevikustsenaariume. Tema ideedest inspireerituna on arhitektuuri doktorantuuriprogramm võtnud praktikapõhisema suuna esmalt Belgia väikelinna Genti Sint-Lucas arhitektuurikoolis, mille juht prof Johan Verbeke käis 2011 kevadel ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuurikateedris vastavasisulist loengut pidamas.

Teine austraallane, RMIT arhitektuurikooli juht professor Richard Blythe, oli aga 2011 sügissemestril külalisõppejõud Taani väikelinnas Aarhusis, kus samuti mõeldakse praksisepõhist doktorantuurimõtet. Prof Blythe käis Tallinnas oma kogemusi jagamas 2011 novembrikuus, mille järel oli hea meel tervitada veebruaris 2012 prof Ranulph Glanville’i üldjoontes samadele seisukohtadele rajanevat ettekannet. Üleeuroopaline võrgustik kasvab, ja seda mitte seniste juhtivate arhitektuurikoolide eestvõttel, vaid just väiksemate linnade ja pisemate kuid seda erilisemate koolide toel ja pealehakkamisel.

Uued tuuled annavad arhitektuurivaldkonnale üldisemalt, aga eriti just väiksematele erialastele kogukondadele võimaluse teadusmaastikul sidusamalt kaasa rääkida. Praksisepõhine uurimistöö vorm vaatleb konkreetse “praktiseerija” (arhitekti, disaineri, kunstniku jt) või koosluse oskusi, senist kogemust, uurimismeetodeid ja tööprotsessi. Projektidest ja tööprotsessist tõusev “kasum” on üldkultuurilise, sotsiaalse või ühiskondliku väärtusega – rahaülene – tulem, mille tegelik mõju nii erialaringkonnas kui ühiskonnas üldisemalt avaldub sageli alles aja möödudes. Väikeste arhitektuuri- ja disainibüroode, kunstnikerühmituste ja teiste loovate praksiste poolt loodud väärtustüpoloogia mitmekesisus on seostatav mitte ainult nende poolt “tehtud töö” ehk loomingulise väljundiga, vaid ka nende organisatoorse ülesehituse, suhtlusmeetodite ja mikro-ökosüsteemi “aineringlusega”.

Näiteks, Fabio Gramazio Šveitsi arhitektuuribüroost Gramazio & Kohler rääkis aprillikuises loengus „Digitaalne materiaalsus arhitektuuris” uurimissuundadest, mis ilmnevad CAD/CAM maailmade sidumisel arhitekti tegeliku loomeprotsessi ja reaalse ehitustegevusega. Kõrgtehnoloogiliste tootmisviiside arendamise ja ebastandardsete lahendustega avardatakse arhitektuuri tulevikuvõimalusi ja sellesse protsessi on kaasatud ka üliõpilased – kooli kasutada on töökojas (3 × 6 m²) paiknev tööstusrobot, mille abil saavad ETH arhitektuuritudengid oma koolitöid arhitektide käe all maketeerida. (vt “Kas kogu võim lendrobotitele?”) Seeeest mais 2012 nägime arhitekt Jenny Sabin’i loengus, kuidas arhitekti ja teadlase koostöö võib sageli viia üllatava tulemuseni, aidates visualiseerida seda osa teadusest, mis muidu silmale nähtamatu. Jenny Sabin’i loomingus põimuvad bioloogia, tekstiilikunst, keraamika, arhitektuur ja ehitustehnoloogiad moel, mis pakub uusi võimalusi mittelineaarsete tootmisviiside, isetekkeliste struktuuride ja uudsete materjalide kasutuselevõtuks. 

Flight Assembled Architecture. Gramazio & Kohler, 2011-2012. Foto © François Lauginie

Arusaadavalt on nii Jenny Sabin'i kui teiste loengud tekitanud kuulajate seas mitmeid küsimusi arhitektide muutuva rolli, generatiivse kunsti ja disaini ning ehitustehnoloogiate tuleviku osas laiemalt. Millise arhitektiõppe palume külla saabuval Johan Peter Paludanil meile mudeldada?