24.2.12

Kallivere abikirik

Mõnikord on tunne, et kõige põnevamad kirikud, mis eales Eestisse kavandatud, on kas sõjas hävinud, niisama maha põlenud või suisa ehitamata jäänud. Üks mu viimase aja lahe avastus on 1931 valminud puidust kirik Kalliveres. Tegemist pole Jõgeva maakonnas, vaid Ingerimaal asuva Kalliverega, mis jäi Tartu rahulepingu järgselt Eesti koosseisu, asudes aga tänapäeval Leningradi oblastis. Soome-ingerlastele püstitatud pisike kirikuhoone pole tänaseks säilinud, selle vundamendile on ehitatud eramaja.

Skänn raamatust "Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirikud" (1939)


Skänn raamatust "Narva – kadunud kirikute linn".


Kirikuhoone projekteeris Narvas elanud arhitekt-kunstnik Nikolai Ševelev, kelle kohta tean hetkel vaid niipalju, et tema kavandatud oli ka 1933 valminud Vanaküla Nelipüha palvela. Oleks põnev teada, mida see mees veel teinud on.

Traditsioonilise vormiga kirik on tollases kontekstis juba vanamoodsalt mõjuva ekspressionistliku detailikäsitlusega, näha võib seda nii alt eenduvate tugipiilarite kui mitmesuguste erikujuliste akende ja nende raamistuste puhul. Kuid nagu projektijoonistelt näha, oli see algselt kavandatud veelgi vanamoodsamalt, suisa historitsistlikus stiilis, olgugi et ekspressionismimaigulised elemendid on ka siin täheldatavad. Valminud hoonel on dekoori oluliselt vähemaks võetud ning rõhtlaudis asendatud moodsama püstisega. Ei tea, kas põhjuseks niigi lõhki läinud eelarve või arhitekti muutunud meelelaad, kuid ehituse käigus toimunud muutused tulid kirikule igal juhul kasuks. 

Lähemalt Ingerimaa ning Kallivere abikiriku ajaloost siin artiklis ja siin raamatus.  

Skänn raamatust "Narva – kadunud kirikute linn". Originaal Tartu Ajalooarhiivis.

20.2.12

Üks kaheksa

Kuivõrd taibukas on matta üüratuid summasid vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud projekti järgi ehitatavasse suurde eluhoonesse? Kas tänane Lääne-Euroopalik paradigma, mille järgi hooned peavad olema loodud unikaalsetena vahetult oma konteksti, on praeguses majanduslikus olukorras jätkusuutlik? Kuidas võiksid selle teemaga suhestuda arengumaad? Kas masselamuehitus on väljasurev liik või peitub meie tulevik siiski tüüpprojektides? Mis asi on kontekstuaalsus, kus see on ja kas see on? Kuidas (ja miks) luua Läänemereriikidele ühtset regionaalset identiteeti? Ja üldse, miks on vaid kopenhaagenlastel võimalus elada maailma parimaks kortermajaks tituleeritud hoones?

Selliseid küsimusi esitavad mininäituse "8 kaheksat" kuraatorid Bart Goldhoorn ja Vladimir Frolov. Algselt Goldhoorni kaaskureeritud masselamuehitust käsitleval näitusel "Living frontiers of architecture" pisikese, vaid ühele planšetile mahtuva iseseisva fragmendi moodustanud ekspositsioon esitleb seitset kohalike arhitektide poolt Läänemereriikidesse sobitatud varianti Bjarke Ingels Groupi projekteeritud kuulsast 8-majast Kopenhaageni äärelinnas. (8-majast lähemalt BIG-i kodukal, Vimeos ja ArchDaily's; kokku 8 kaheksaga oli võimalik tutvuda jaanuaris Eesti Arhitektuurimuuseumis, edasi liikusid need lõunanaabrite arhitektuurimuuseumisse, töid näeb ka järgmises Projekt Baltia numbris.)

Projektis osalema palutud erinevate riikide arhitektid pidid reprodutseeritavale hiigelhoonele välja pakkuma asukoha oma kodulinnas ning kavandama sellele uue "kontekstuaalse" fassaadi. Sidumaks ettevõtmist masselamuehituse teemaga, on algsest näitusest tehtud ka väike sissejuhatav kokkuvõte.

Vaade näitusele Louisiana moodsa kunsti muuseumis; tagaseinal "8 kaheksat". Foto: Projekt Baltia


Tegemist on üle väga pika aja esimese probleemikeskse, poleemilise sisu ning küsimusi esitava / tekitava näitusega Arhitektuurimuuseumis. Harv probleemile suunatud teravikuga näitus on muidugi rõõmustav; kuraatoritel on käes hea lai teema, millega lõputult möllata. Paraku on jäetud kasutamata võimalused (olgu siis väikeseks) sisukaks näituseks. Tulemus on vaatamata temaatika aktuaalsusele nigel, kusjuures leian, et seda eelkõige kuraatorite ülesandepüstituselt, kuid põhjus on osalt ka enamiku projektis osalenud arhitektide üpris loius reaktsioonis püstitatule.

Jääb arusaamatuks, miks on masselamuehituse laborirotina käsitletud just rõhutatult oma tingimustesse sobitatud 8-maja – peale selle, et see lühikesele eale vaatamata lihtsalt niivõrd kuulsaks on saanud. Hetkel küll väljaehitamata linnakoe ning ilmakaarte suhtes täpselt paigutatud ja vastavalt vormitud elamumassiiv ei ole mingil juhul aldis copy-paste metoodikal uude asukohta tõstmisele, mistõttu võiks kuraatorite lähteülesannet – kontekstualiseerida hoone ilma pikema jututa oma uues asukohas vaid läbi ümberkujundatud fassaadi – pidada üsna totraks. Mis veelgi totram – vaid paar osalenud arhitekti suutis säilitada hoone asetuse ilmakaarte suhtes, mis on ju ometi määrava olulisusega.

Foto: JK


Foto: JK


Foto: JK


Kogu näitusel jääb vajaka püüust temaatikat analüüsida ja selle üle arutellu astuda. Lüli suure näituse temaatika ja 8-majade vahel jääb nõrgalt põhjendatuks, see mõjub sunnitult ja tekitab kimbatust. Vaataja vaid asetatakse rea tuimalt esitatud küsimuste ja seejärel enamuses mitte just olulist ajugümnastikat nõudnud 8-maja interpretatsioonide ette. Kuraatorite lähteülesanne arhitektidele pigem lootiski kui eeldas masselamuehitusega seonduva probleemistiku sisukamat lahkamist, sedagi vaid loetud tähemärkide ja kolme joonise abil.

Eesti poolelt projektis osalenud Villem Tomiste (Stuudio Tallinn) sõnul oli "kogu projekti kirjeldamiseks antud ruumi vastavalt: 1000 tähemärki, situatsiooniskeem aerofotol, asendiplaan, üks 3D ja üks fassaad. Kõik! Nendel piltidel olekski pidanud kogu analüüsi ja visiooni kirjeldama."

Ülesande piiritletuse tõttu lähenes Tomiste sellele planeeringuliselt, paigutades oma 8-maja Lasnamäele Paevälja lagendikule, valides ühtlasi kõige olulisemaks pildiks asendiplaani, mitte 3D. Kogu graafiline osa sündis tema sõnul tegelikult viimasel hetkel ja põhjusel, et korraldajad ei suutnud BIG-ist 3D mudelit edastada. "Mõttetu oli seda ise genereerima hakata ja nii võtsin kätte hoopis pliiatsi."

© Villem Tomiste. Antropomorfism, mis jäi korraldajatel planšette kujundades märkamata.


Villem, miks otsustasid projektis osaleda? Missugused olid esimesed reaktsioonid ja mõtted lugedes (kuuldes) lähteülesannet?

Gregor (Taul, näituse koordinaator – JK) helistas mulle. Ütles, et on kiire nii otsusega osaleda projektis kui ka projekti endaga. Kuna mul oli vaja järgmine päev lennata Pariisi, siis ütlesin talle, et kui lennukis mõte tuleb, siis teen, helistan Pariisist. Aknaalune iste lennuki päikesepoolsel küljel, klaasis Mousseux. Ideaalne olukord väikeseks teemaarenduseks.

Kuna maja on 8-9 korrust kõrge, siis Tallinna kesklinnas pole sellele kohta. Samuti on hoone meeletult suur, mingi 500 korterit, võrdluseks: Rotermanni neljas majas kokku on 150 korterit. Ehk siis suht tobe idee tundus. Pealegi on hoone kavandamisel arvestatud Taani kohal tiirutava päikesega ning sobitatud just sellesse kliimasse. Need argumendid paistavad olevat ka ühed olulisimad maja autorite jaoks. Lisaks on tegemist ühe kvartaliga paljudest, mitte eraldiseisva objektiga.

Järelikult ainuke võimalik lähenemine oli planeeringuline, jättes seejuures samaks hoone paiknemise päikese suhtes.

Olen pikalt tegelenud Pirita tee ja selle ümbrusega: MA töö, omaalgatuslik analüüs, visioon ja näituseprojekt Pirita tee 2005, erinevad artiklid sellest, kuidas võtta kasutusele klindipealne Paevälja ning kuidas siduda klindipealne ja -alune. (Meenutuseks kaks artiklit: 1 ja 2 – JK)

Klindipealne on suure potentsiaaliga, nagu ka Pirita tee äär. See on kesklinnale lähedal. Ühiskondlikud hooned võiks tulevikus ehitada linna keskele, aga need, mis liiga suured, võiks ehitada siia. Põhimaht oleks siiski elamud. Uus linnaosa, mis elab käsikäes kesklinna, Kadrioru ja Piritaga. Jalakäijad, ühistransport, kohalikud töökohad, lasteaed, kool, poed ja teenindus.

Koha järgmiseks valikukriteeriumiks oli Lasnamäe lähedus, mis on Eestis suurim tüüpelamute ala. Praeguse aja tüüpprojekteerimine astuks dialoogi 70-80-ndatega.

© Villem Tomiste. Postkaart-renderdus kirjaga "Tervitus (sinu linnast)" oli korraldajate nõue.


Kui õigustatud on sinu arvates kureerijate lähtekoht, mille järgi võiks spetsiaalselt oma tingimustesse loodud hoonet vabalt uude asukohta ümber tõsta ja kontekstualiseerida vaid läbi uue fassaadi?

Pole vahet, mida küsitakse, tähtis on, kuidas vastata. Ülesande võib ju geniaalselt püstitada, aga see ei pruugi lahendusi tuua, kuigi eeldused on suuremad. Ehk siis mind ei koti küsija rumalus.

Mis arvad, kas see pisike eksperiment teenis oma eesmärki uurida võimalusi lõputult taastoota kallist eridisaini suure mahutavusega elumajade näol, ja mis arvad, kas sellist võimalust on potentsiaalselt üldse asjakohane loota?

8-maja üks olulisi saavutusi on ka kogukonna loomine ühe hoone sees, sotsiaalsed funktsioonid majas ja tänavatasandi mitmekesistamine või -kordistamine. Eesti tingimustes on jällegi jabur selle maht: milleks kogu linn ühte hoonesse panna?

Nagu mainisin, mina ei võtnud seda tõsiselt. Hoone Tallinna jaoks kohandamine oleks tähendanud pigem parameetrite muutmist ning nendest lähtuvaid muudatusi kogu mudelis. Ümber ma seda modelleerima ei hakanud, oleks liig haige olnud. Ei projekteerinud hoonele ka küsitud uut fassaadi. Fassaadiga mitte tegelemist heideti korraldajate poolt ka ette. Küsiti, et mis materjalist fassaad on, vastasin, et kas ei näe, et valge on :D

Minu jaoks oli oluline juhtida tähelepanu Pirita ja Lasnamäe piiril toimuvale ning seekord tuli joonistus natuke karikatuurne :)

© Villem Tomiste

14.2.12

Roheline masin

2011 novembri alguses Maailma Arhitektuurifestivali (WAF) lõppakordina välja antud aasta parima ehitise tiitel läks mitmeti täkkesse. Valituks osutunud hoone on intensiivne süntees pea kõigist kaasaegses arhitektuuridiskursuses kirgi kütnud päevakajalistest teemadest alates ökoloogilisusest ja lõpetades parameetrilise disainiga; selle tegevusväli ei piirdu pelgalt praeguse hetkega, vaid on samaaegselt suunatud kaugele teadmatusse, pakkudes välja juba reaalseid, käegakatsutavaid tulevikustsenaariume nii tehnoloogiate kui materjalide näol. Parafraseerides arhitekti: see maja on kui mulda pistetud seeme, millest peaks võrsuma võimas keskkonnarevolutsioon.

Avaliku konkursi tulemusel valminud Media-ICT kontorihoone autoriks on katalaan Enric Ruiz-Geli arhitektuuribüroost Cloud 9. Juba büroo nimi märgib teatud ideologiseeritust, tähistades (arhitektuuri läbi saavutatavat?) õndsusseisundit ning sisaldades otseviidet Buckminster Fulleri loomingule ja sealtkaudu teadusfantastikale. Ruiz-Geli on varemgi arhitektuurimeedia huviorbiidil vilksatanud, kuid nüüdne väga enesekindel ja -teadlik töö kõige hoone ning selle sünniga seotu jäädvustamisel ja fikseerimisel* annab aimu sellest, et Media-ICT on olnud arhitektile sobilikult kätte sattunud läbimurdetöö, mida mainitud tiitel osalt ka kinnitab.

Foto: http://www.bustler.net/index.php/article/world_architecture_festival_awards_2011_-_grand_prize_winners/


Üleval kagu-, all edelafassaad.

Foto: http://www.bustler.net/index.php/article/world_architecture_festival_awards_2011_-_grand_prize_winners/


Media-ICT näol on tegemist avaliku sektori ehk Barcelona Vabamajandustsooni konsortsiumi arendusega, mis pakub peavarju kõikvõimalikele meedia ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud firmadele. Lisaks büroopindadele majutab hoone ka avalikuks kasutamiseks mõeldud mitme auditooriumiga nn kübernaariumit. Hoone moodustab pisikese lüli mitmest lähikvartalist koosnevast audiovisuaali kampusest, mis on omakorda osa viimase kümnendiga tundmatuseni muutunud Poblenou endisest rasketööstusrajoonist, nüüd tuntud kui 22@Barcelona. Ühtekokku koosneb see 115st Diagonaali ja mere vahelisest Cerdà kava kohaselt planeeritud kvartalist, mida linn on asunud jõuliselt ümber brändima eksperimentaalse iseloomuga kergetööstus-, äri- ja kultuurikeskuseks. Media-ICT on siin kindlasti üks enim tähelepanu äratavaid hooneid.

Mõne möödunud aegade utopisti fantastilist projekti meenutava maja kentsakalt võluv ilme johtub tegelikult igihaljast „vorm järgib funktsiooni“ põhimõttest. Sisuliselt on tegemist „mõtleva“ fassaadiga üle löödud teraskonstruktsioonis tahukaga. Mainimist väärivad seejuures mõlemad, nii tarind kui fassaad. Esimesse investeeriti vähem kui € 25 miljonilisest eelarvest tervelt 40%, soovitud tulemus ilmneb juba sisenedes muljetavaldavalt laiutavasse fuajeesse: terve avakorruse ulatuses pole ühtegi täiendavat tugiposti, kogu hoone sisu ripub läbi kahe viimase korruse ulatuvate fermide küljes. Tekib ebatavaline olukord, kus tarind teadvustab end enim just ülakorrustel, muutudes allpool aina märkamatumaks. Sellise lahendusega on saavutatud ulatuslikud katkestusteta põrandapinnad, mida annab kergseintega vastavalt vajadusele lihtsasti ümber organiseerida.

Tarindi makett hoone fuajees. Foto: JK


Lage ulmefilmilik fuajee. Foto: http://www.bustler.net/index.php/article/world_architecture_festival_awards_2011_-_grand_prize_winners/


Fassaad ja tarind eelviimasel korrusel. Foto: http://www.bustler.net/index.php/article/world_architecture_festival_awards_2011_-_grand_prize_winners/


Kergplokid eraldavad teenindavaid funktsioone (liftid, WC-d) ja rendipindu. Foto: JK


Büroopind. Foto: JK


Valguskaev on massiivse kehandiga hoones igati asjakohane. Foto: JK


Kübernaarium. Foto: JK


Nutikas konstruktsioonilahendus, mida pole arhitektuuriajaloos vist varem sedavõrd ambitsioonikalt rakendatud, avaldab end kogu oma mõjus ainult ühel küljel; nähtavamad – päikese poole vaatavad fassaadid – on kaetud elastsete ETFE „padjakestega“**, mis on üheks oluliseks võtmeks hoone energiasäästul. Nendega on ühendatud päikeseenergiast toituvad digitaalsed sensorid, mis jälgivad (kagufassaadil) valguse suunda ja intensiivsust ning vastavalt kas sulguvad, et sisemust kuumuse ja kiirguse eest kaitsta, või vastupidi avanevad, et lasta interjööri rohkem soojust. Edelafassaadi ETFE-kate täitub aga päikese liigintensiivsuse korral läbipaistmatu udulaadse lämmastikuseguga. Ulatuslik ETFE-st fassaad funktsioneerib seega muutuva ja tõhusa päikesevarjuna, pealegi on see isepuhastuv.

Foto: JK


Lisaks ETFE fassaadidele on olulised energiasäästu- ja CO₂ emissioonide kontrolli all hoidmise võtted ka „kuumasaare“ efekti eest kaitsev roheline katus, taastuvenergia kasutamine (päikesepaneelid katusel), kohalik jahutussüsteem ning maja sisekliimat jälgivad ja reguleerivad sensorid – kõik kokku teeb peaaegu nullenergiamaja.

Katusemaastik. Foto: JK


Foto: JK


Säästlikkust taotlevate hoonete puhul ei saa (vähemalt põhjapoolsemates riikides) ümber nende maksumusest – üldlevinud on tõekspidamine, et vähese energiakuluga maja tasub end ära alles hilisema ekspluatatsiooni käigus. Nii on ka Media-ICT puhul jutuks olnud selle hind, kuid mõneti üllatuslikult on tegemist suhteliselt odavalt ehitatud majaga: maapealse osa hinnaks väidetakse erinevatel andmetel 1200-1500 €/m² (majal on siiski ka kaks maaalust parkimiskorrust).

Ajalugu on aga näidanud, et prototüübid pole liikidena kunagi elujõulised, nad pigem pärandavad endast järglastele vaid mõningaid tugevamaid tunnuseid. Antud maja peakski käsitlema eelkõige kui prototüüpi ja kahtlemata heas usus sooritatud eksperimenti, isegi kui siin on kerge poosetamise maik juures. Igatahes peavad aastast 2021 kõik EL-is ehitatavad hooned vastama kõrgetele energiasäästunõuetele, seega saab olema põnev jälgida, kas mõni siinse maja juures kasutatud uudne lahendus järgneva kümnendiga laiatarbekaubaks muutub. Kui ka mitte, jääb Media-ICT sellegipoolest ikooniliseks märgiks oma ajastu idealismist ja positivistlikust vaimust.

Vaade Dominique Perrault' projekteeritud ME hotelli avariitrepikojast. Foto: JK


* Hoone valmides ilmus seda detailselt lahkav mahukas raamat, vt http://issuu.com/actar/docs/media-ict; rohkelt materjali on võetud ka videole, vt http://vimeo.com/album/1548354/

** ETFE – etüleen-tetrafluoroetüleen, klaasist 100 korda kergem polümeer, tuntumad kasutused arhitektuuris: Eden Project, Müncheni Allianz Arena ja Pekingi Olümpiabassein.


Jutt esmailmus (vale pealkirja all) 4-2011 Majas. 


Muide, külastasime hoonet 5 päeva enne WAF-i auhinnatseremooniat. Tseremooniale sattusime suht juhuslikult, olles tegelikult teel konverentsikeskuse kõrval asuvasse zooloogiamuuseumisse dinosauruste luid vaatama. Festivali üheks osaks oli näitus kõigist kandideerinud majadest ja projektidest, mis osutus lähemal uurimisel suvalistele (passita) külastajatele kinniseks ürituseks. Pärast väikest diskuteerimist turvanaise ja orgunnimehega lubati meid ajutiste passidega siiski sisse, ja tänu heale ajastusele saime osa ka auhinnatseremooniast. Kirjutan kogu sellest üritusest ehk millalgi lähemalt.

Lõpetuseks eelkirjeldatud maja pärjatud arhitekt Enric Ruiz-Geli ja tema meeskond.

Poeg muuseas valis majale selle kahvaturohelise värvi. Foto: JK