Arhitektuuriblogi: arhitekt Villem Tomiste

Kuvatud on postitused sildiga arhitekt Villem Tomiste. Kuva kõik postitused

23.8.13

G-Block

Eelmisel suvel toimus üks isevärki kutsutud arhitektuurivõistlus, eesmärgiks planeerida ning pakkuda ka konkreetne lahendus äri- ja büroopindadega elamule suurel krundil Peterburi kesklinnas. Tellijaks kinnisvarabüroo O2 Development, korraldajaks siingi möllanud ajakirja Projekt Baltia eestvedaja Vladimir Frolov. Konkursile kutsuti pisike, kuid esinduslik seltskond Läänemere regiooni arhitektuuribüroosid: kaks Venemaalt, üks Soomest, üks Rootsist ja üks Eestist. Nimed koos konkursi pisukese taustainfoga on saadaval siin.

Kvartal Peterburi kesklinnas aadressil Hersonskaja 43 / 12. Ringi liikumiseks vt http://goo.gl/maps/gQafI

Eestist kutsuti oma nägemust pakkuma Villem Tomiste (Stuudio Tallinn), kes kord varem juba ühes Frolovi (siit blogistki läbi käinud) ettevõtmises osalenud, ning kuigi tollane ülesandepüstitus oli puhtalt spekulatiivne, saab nende kahe põhimõtteliselt erineva konkursi vahel siiski ühe tugeva paralleeli tõmmata, kuivõrd mõlemad käsitlesid esmajoones kvaliteetse – et mitte öelda luksusliku – linnaelu mudelit metropoliitselt suures elamumassiivis.

Ütlen etteruttavalt, et Tomiste töö pealkirjaga G-Block kahjuks ei võitnud, võidu noppisid hoopis viimasel ajal kadedakstegevalt edukad ALA arhitektid Soomest, seda siiski alles pärast teist võistlusringi, kus nad pistsid rinda justnimelt Tomiste ja ühe Venemaa bürooga. Võrdlusmaterjalina soovitan vaadata ka nt rootslaste Kjellgren Kaminsky ettepanekut.

Võistluse tingimuste järgi soovis tellija suurlinlikku moodsat elamukompleksi, mis tänavalt kuni 8-korruseline ning krundi sügavuses kuni 12-korruseline. Esimesel ärid, teisel bürood, edasi korterid. Parkimine maa all. Soositud ja isegi soovitud oli kvaliteetse väliruumi integreerimine hoonesse, sh terrassid, katuseaiad. Võistlustööde hindamise kriteeriumitena toodi välja linnalise elukeskkonna hüvede uuendusmeelsus, ehitatavus, arhitektoonika ning "tonaalsus", mida võiks siinpuhul tõlgendada kontekstuaalsuse või sobivusena antud krundile.

Villemi konkursitöö on üks köitvamaid elamuprojekte, millega ma viimastel aegadel kokku olen puutunud. Läbilahendatud hoone moodustab suhteliselt avatud, suure sisehooviga perimetraalse kvartali, kus kogu esimese korruse tasandi moodustavad tänavatele avatud äripinnad. Katusele on paigutatud terve istandus kasvuhooneid-abipindu ja elanikele lisaväärtusi pakkuvaid funktsioone, sh pikk mööda serva kulgev jooksurada, mis kord ületab silda, kord läbib "tunnelit". Kavandi suurim väärtus seisneb aga selles, mis algab kolmandalt korruselt – nimelt korterites. Soovitan kõigil neid tõeliselt värskendavalt mõjuvaid ja kahtlemata ebakonventsionaalseid korteriplaane lähemalt uurida. Kolmemõõtmelise pusle keerukusega kokku sobitatud planeeringud moodustavad tegelikult lihtsaid korduvsektsioone, ning kuigi toon allpool ära terved korruseplaanid, on lihtsam uurida neile järgnevaid ühe sektsiooni plaane. Eriti pange tähele esikuid (kui erinevaid korterite "sissejuhatusi" siin on!), hoone kehandi sisselõigetega tekitatud korterisiseseid vaateid, rõdude ja väliterrasside erinevaid funktsioone (nt sauna eesruumina), köökide paigutusi jne jne. Uurima hakates jälgige all servas korruse numbreid ja kas trepp läheb üles või alla.

Piltide ja plaanide kõrvale palusin Villemilt veidi selgitusi sellele rohkete arhitektuuriajalooliste viidete ja ootamatusi täis planeeringutega projektile. Pärast pisikest sissejuhatust läheme konkreetsemalt inspiratsiooniallikate ja lahenduste tekkimise algimpulsside juurde, lõpetame aga paari üllatusega.

Kõigepealt: kas tead, mis põhimõttel valiti osalejad sedavõrd kaaluka ülesandega võistlusele?

Ma arvan, et Frolov kutsus oma tuttavaid noori arhitekte teadmisega, et neid on pärast huvitav ajakirjas kajastada.

Mida võistluse programm õieti ette nägi?

Tingimused olid segased. Puurisin korraldajalt neid tingimusi nii- ja naamoodi. Omast arust tegin vastavalt tingimustele. Tegelikkuses ei saanud keegi aru isegi sellest, milline on tellija krunt.

Näen siin projektis nii palju tõenäolisi inspiratsiooniallikaid alates su ühest lemmiklinnast Barcelonast (kvartali sujuvalt ümarad nurgad) ja su oma Süda-Tatari korterist (mis saab alguse kitsast trepist), lõpetades Le Corbusier' (multifunktsionaalne katusepark) ja sotsialistliku daatša-majandusega (kasvuhooned katusel). Mil määral need viited või allikad siin üleüldse teadlikult teostatud on, mil määral intuitiivselt?

Corbu katuseaiad tekkisid alates Pirita tee korterelamust, mis sai tehtud pärast Bangkoki, Singapuri ja Jakarta reisi. Pirita teel tingis selle modernistlik keskkond, lillepaviljon, park, laululava – et olla kontekstis, sai mindud lõpuni: maja õhku, aed katusele. Kolme korruse vahel vaid üks koridor, kust saab korteritesse – seegi Corbult või õigemini sellelt Moskva juudilt, kellelt Corbu idee maha pani. Katuseterrass ja aed on mul endal südalinnas olemas, seetõttu oleks tobe teistele maju ilma nendeta teha.

Ümarate nurkade kohta ei oska eriti midagi muud öelda, aga kui tahad maja katusele panna jooksuraja, siis selle nurgad on ümarad. Nii tekivad ka majale ümarad nurgad. Kui kurvid ei häiri, siis selliselt on plaane lihtsam joonistada – aknaid tubadele.

Kui võtta nt Rotermanni kvartal ja Aiamaja, kas tegelesid siin neis varasemalt käsitletud teemade jätkamise või edasiarendamisega? Kui ma võrdleks G-Blocki kavandit Rotermanni kvartali majadega, torkavad silma võrreldamatult paremad ja põnevamad korteriplaanid, Aiamajaga kõrvutades nähtub aga sarnane sise- ja välisruumi (linnalise ja äärelinnalise?) põimimine, siinpuhul veelgi intensiivsemalt.

Rotermanni ülesandeks oli 1-2 toalised korterid, mistõttu need väga keeruliseks ei lähe. See, et Rotermannis ka kolmeseid ja kuuetoalisi on, on hiljem ise juurde tehtud. Nt Rotermanni pruunil majal on ka ühine katuseaed, olles nii linnalikum, Aiamajal on aga kõik privaatne. Peterburi töö kombineerib mõlemat.

Kust need korteriplaanid sul õieti tulevad? Kas korteriplaane genereerides mõtled potentsiaalsetele elanikele, kes neid asustama hakkavad, või teed seda abstraktselt? G-Blocki korterid on kõike muud kui konventsionaalsed, nad on kohati väga ebakorterilikud, mõjudes mulle kui vanadesse ja korduvalt ümberehitatud majadesse hiljem elamiseks kohandatud pindadena. Ma ei tea, et keegi Eestis selliseid labürintlikult ootamatusi sisaldavaid mitmetasandilisi kortereid kunagi joonistanud oleks.

Kortereid teen alati endale ja nii, et nad seksikad oleks. Vanalinnaga ei saa otseselt võrrelda, sest seal pole eriti aknaid, terrassidest rääkimata. Araabiamaades ja Pärsias reisimisest on veidi mõju olnud. Maroko medinades on põnevaid maju, mis eksisteerinud mõnes kohas eraldi linnadena kuni eelmise sajandi viiekümnendateni. Hotellides on tube, millel mitu terrassi, imelikke treppe katusele. Tänapäevast on raske midagi tuua. Barcelonas on selline koht nagu Walden 7, selle rõdudel ja terrassidel saab igaüks ringi jalutada, lifti astudes mingit lukku pole. (Vahemärkusena mainin, et Villem käis seal 3-4 aastat tagasi, mina aastal 2011, kui torssis valvur ja sildid seintel keelasid eelneva kokkuleppeta ning selle eest tasumata majja ning selle sisehoovi sisenemast. Soovitus: jälgida tagauksi juhuks kui sealt keegi siseneb või väljub, või kui koristaja mõneks hetkeks ukse lahti jätab. Kustumatu elamus on garanteeritud – JK)

Mis suhe sul Peterburi linnaga on, kas linnakontekst mõjustas kuidagi projekti?

Peterburis käisin viimati teismelisena. Ööbisime perega mitu nädalat arhitektide liidu majas. Kui nüüd eelmisel aastal, pärast võistluse lõppu käisin, siis väga meeldis, muud sidet pole.

Kas oled pärast Peterburi konkurssi veel korterelamutega tegelenud, kas siinne projekt on neile ka midagi pärandanud?

Aiamaja tulemüüri taha tegin eelmisel sügisel ühe eskiisi ja muinsustingimused said sellele kooskõlastatud. Ma olen G-Blocki vaimus paar asja veel teinud. Lasnamäe näituseprojekt eelmisel sügisel ja Tartu kaubamaja võistlustöö, ka seal oli tore elamisi joonistada. Katusetänavale avanesid lisaks 80 elamisele ka hotell, kohvik, kino ning tegemist polnud tupikuga. Katusele jõudsid kahest kvartali nurgast trepid, mille igal mademel uued funktsioonid.

Aitäh Villem! Lõpetuseks paar illustratsiooni viimati mainitud ja varem avaldamata projektidest.

Eskiis Inseneri ja Aia tn nurgakvartalile Tallinna vanalinna külje all.

Tartu kaubamaja kvartali võistlustöö.

20.2.12

Üks kaheksa

Kuivõrd taibukas on matta üüratuid summasid vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud projekti järgi ehitatavasse suurde eluhoonesse? Kas tänane Lääne-Euroopalik paradigma, mille järgi hooned peavad olema loodud unikaalsetena vahetult oma konteksti, on praeguses majanduslikus olukorras jätkusuutlik? Kuidas võiksid selle teemaga suhestuda arengumaad? Kas masselamuehitus on väljasurev liik või peitub meie tulevik siiski tüüpprojektides? Mis asi on kontekstuaalsus, kus see on ja kas see on? Kuidas (ja miks) luua Läänemereriikidele ühtset regionaalset identiteeti? Ja üldse, miks on vaid kopenhaagenlastel võimalus elada maailma parimaks kortermajaks tituleeritud hoones?

Selliseid küsimusi esitavad mininäituse "8 kaheksat" kuraatorid Bart Goldhoorn ja Vladimir Frolov. Algselt Goldhoorni kaaskureeritud masselamuehitust käsitleval näitusel "Living frontiers of architecture" pisikese, vaid ühele planšetile mahtuva iseseisva fragmendi moodustanud ekspositsioon esitleb seitset kohalike arhitektide poolt Läänemereriikidesse sobitatud varianti Bjarke Ingels Groupi projekteeritud kuulsast 8-majast Kopenhaageni äärelinnas. (8-majast lähemalt BIG-i kodukal, Vimeos ja ArchDaily's; kokku 8 kaheksaga oli võimalik tutvuda jaanuaris Eesti Arhitektuurimuuseumis, edasi liikusid need lõunanaabrite arhitektuurimuuseumisse, töid näeb ka järgmises Projekt Baltia numbris.)

Projektis osalema palutud erinevate riikide arhitektid pidid reprodutseeritavale hiigelhoonele välja pakkuma asukoha oma kodulinnas ning kavandama sellele uue "kontekstuaalse" fassaadi. Sidumaks ettevõtmist masselamuehituse teemaga, on algsest näitusest tehtud ka väike sissejuhatav kokkuvõte.

Vaade näitusele Louisiana moodsa kunsti muuseumis; tagaseinal "8 kaheksat". Foto: Projekt Baltia

Tegemist on üle väga pika aja esimese probleemikeskse, poleemilise sisu ning küsimusi esitava / tekitava näitusega Arhitektuurimuuseumis. Harv probleemile suunatud teravikuga näitus on muidugi rõõmustav; kuraatoritel on käes hea lai teema, millega lõputult möllata. Paraku on jäetud kasutamata võimalused (olgu siis väikeseks) sisukaks näituseks. Tulemus on vaatamata temaatika aktuaalsusele nigel, kusjuures leian, et seda eelkõige kuraatorite ülesandepüstituselt, kuid põhjus on osalt ka enamiku projektis osalenud arhitektide üpris loius reaktsioonis püstitatule.

Jääb arusaamatuks, miks on masselamuehituse laborirotina käsitletud just rõhutatult oma tingimustesse sobitatud 8-maja – peale selle, et see lühikesele eale vaatamata lihtsalt niivõrd kuulsaks on saanud. Hetkel küll väljaehitamata linnakoe ning ilmakaarte suhtes täpselt paigutatud ja vastavalt vormitud elamumassiiv ei ole mingil juhul aldis copy-paste metoodikal uude asukohta tõstmisele, mistõttu võiks kuraatorite lähteülesannet – kontekstualiseerida hoone ilma pikema jututa oma uues asukohas vaid läbi ümberkujundatud fassaadi – pidada üsna totraks. Mis veelgi totram – vaid paar osalenud arhitekti suutis säilitada hoone asetuse ilmakaarte suhtes, mis on ju ometi määrava olulisusega.

Foto: JK

Kogu näitusel jääb vajaka püüust temaatikat analüüsida ja selle üle arutellu astuda. Lüli suure näituse temaatika ja 8-majade vahel jääb nõrgalt põhjendatuks, see mõjub sunnitult ja tekitab kimbatust. Vaataja vaid asetatakse rea tuimalt esitatud küsimuste ja seejärel enamuses mitte just olulist ajugümnastikat nõudnud 8-maja interpretatsioonide ette. Kuraatorite lähteülesanne arhitektidele pigem lootiski kui eeldas masselamuehitusega seonduva probleemistiku sisukamat lahkamist, sedagi vaid loetud tähemärkide ja kolme joonise abil.

Eesti poolelt projektis osalenud Villem Tomiste (Stuudio Tallinn) sõnul oli "kogu projekti kirjeldamiseks antud ruumi vastavalt: 1000 tähemärki, situatsiooniskeem aerofotol, asendiplaan, üks 3D ja üks fassaad. Kõik! Nendel piltidel olekski pidanud kogu analüüsi ja visiooni kirjeldama."

Ülesande piiritletuse tõttu lähenes Tomiste sellele planeeringuliselt, paigutades oma 8-maja Lasnamäele Paevälja lagendikule, valides ühtlasi kõige olulisemaks pildiks asendiplaani, mitte 3D. Kogu graafiline osa sündis tema sõnul tegelikult viimasel hetkel ja põhjusel, et korraldajad ei suutnud BIG-ist 3D mudelit edastada. "Mõttetu oli seda ise genereerima hakata ja nii võtsin kätte hoopis pliiatsi."

Villem, miks otsustasid projektis osaleda? Missugused olid esimesed reaktsioonid ja mõtted lugedes (kuuldes) lähteülesannet?

Gregor (Taul, näituse koordinaator – JK) helistas mulle. Ütles, et on kiire nii otsusega osaleda projektis kui ka projekti endaga. Kuna mul oli vaja järgmine päev lennata Pariisi, siis ütlesin talle, et kui lennukis mõte tuleb, siis teen, helistan Pariisist. Aknaalune iste lennuki päikesepoolsel küljel, klaasis Mousseux. Ideaalne olukord väikeseks teemaarenduseks.

Kuna maja on 8-9 korrust kõrge, siis Tallinna kesklinnas pole sellele kohta. Samuti on hoone meeletult suur, mingi 500 korterit, võrdluseks: Rotermanni neljas majas kokku on 150 korterit. Ehk siis suht tobe idee tundus. Pealegi on hoone kavandamisel arvestatud Taani kohal tiirutava päikesega ning sobitatud just sellesse kliimasse. Need argumendid paistavad olevat ka ühed olulisimad maja autorite jaoks. Lisaks on tegemist ühe kvartaliga paljudest, mitte eraldiseisva objektiga.

Järelikult ainuke võimalik lähenemine oli planeeringuline, jättes seejuures samaks hoone paiknemise päikese suhtes.

Olen pikalt tegelenud Pirita tee ja selle ümbrusega: MA töö, omaalgatuslik analüüs, visioon ja näituseprojekt Pirita tee 2005, erinevad artiklid sellest, kuidas võtta kasutusele klindipealne Paevälja ning kuidas siduda klindipealne ja -alune. (Meenutuseks kaks artiklit: 1 ja 2 – JK)

Klindipealne on suure potentsiaaliga, nagu ka Pirita tee äär. See on kesklinnale lähedal. Ühiskondlikud hooned võiks tulevikus ehitada linna keskele, aga need, mis liiga suured, võiks ehitada siia. Põhimaht oleks siiski elamud. Uus linnaosa, mis elab käsikäes kesklinna, Kadrioru ja Piritaga. Jalakäijad, ühistransport, kohalikud töökohad, lasteaed, kool, poed ja teenindus.

Koha järgmiseks valikukriteeriumiks oli Lasnamäe lähedus, mis on Eestis suurim tüüpelamute ala. Praeguse aja tüüpprojekteerimine astuks dialoogi 70-80-ndatega.

Kui õigustatud on sinu arvates kureerijate lähtekoht, mille järgi võiks spetsiaalselt oma tingimustesse loodud hoonet vabalt uude asukohta ümber tõsta ja kontekstualiseerida vaid läbi uue fassaadi?

Pole vahet, mida küsitakse, tähtis on, kuidas vastata. Ülesande võib ju geniaalselt püstitada, aga see ei pruugi lahendusi tuua, kuigi eeldused on suuremad. Ehk siis mind ei koti küsija rumalus.

Mis arvad, kas see pisike eksperiment teenis oma eesmärki uurida võimalusi lõputult taastoota kallist eridisaini suure mahutavusega elumajade näol, ja mis arvad, kas sellist võimalust on potentsiaalselt üldse asjakohane loota?

8-maja üks olulisi saavutusi on ka kogukonna loomine ühe hoone sees, sotsiaalsed funktsioonid majas ja tänavatasandi mitmekesistamine või -kordistamine. Eesti tingimustes on jällegi jabur selle maht: milleks kogu linn ühte hoonesse panna?

Nagu mainisin, mina ei võtnud seda tõsiselt. Hoone Tallinna jaoks kohandamine oleks tähendanud pigem parameetrite muutmist ning nendest lähtuvaid muudatusi kogu mudelis. Ümber ma seda modelleerima ei hakanud, oleks liig haige olnud. Ei projekteerinud hoonele ka küsitud uut fassaadi. Fassaadiga mitte tegelemist heideti korraldajate poolt ka ette. Küsiti, et mis materjalist fassaad on, vastasin, et kas ei näe, et valge on :D

Minu jaoks oli oluline juhtida tähelepanu Pirita ja Lasnamäe piiril toimuvale ning seekord tuli joonistus natuke karikatuurne :)