.
kirjutas: Ingrid Ruudi
Tegelikult ei ole Eestis vist väga palju maju, mis oleksid pahviks löönud. Ma ei mõtle arhitektuuri, mis on ilmselgelt läbimõeldud, hästi teostatud või isegi originaalne, vaid maju, mis intrigeerivad esmapilgust oma ambitsiooni, totaalsuse või konteksti suhtes võõritiolekuga. Sedasorti efektile aitab muidugi kaasa rumalus – kui sa lihtsalt ei tea kuigivõrd, mida vaatama lähed. Just nii juhtus mul esimest korda Valgeranda sattudes. Kuigi mitte kaugel Pärnust, jättis metsa vahel kulgev lagunenud tee erilise kõigist unustatud kolka mulje. Ja siis, pärast väravariismeid, järsku: umbsele vormile vaatamata uskumatult edev saun, mille aknast paistev kaheksanurkne bassein valguskupli all sobinuks pigem külma sõja aegse spioonifilmi settinguks. Edasi veel absurdsem hoonetüüp – nelja istmereaga privaatkino keset männimetsa. Kõik uksed avali ja seest sammaldunud, sellegipoolest punaste plüüsistmete ja vajaliku kinotehnikaga. Veel veidi maad edasi äratuntavalt Raine Karbi käega vormistatud ja vaikselt toimivgi peahoone tõi selle ulmelise kogemuse mõnevõrra maa peale. Tegu oli ENSV Ministrite Nõukogu puhkekompleksiga, mis oli majutanud suvitavat parteiladvikut juba alates 1960. aastate keskpaigast. 1970ndate teisel poolel oli aga võetud ette teha senisest tagasihoidlikust suvituskohast midagi hoopis eksklusiivsemat. Sellest kavast valmisidki mainitud kolm hoonet: Meeli Truu projekteeritud saun ja kino-mängudemaja ning Raine Karbi peahoone.
Hakkasin rõõmuga hiljem samale kompleksile arhitektuuriajaloolist ekspertiisi kirjutama. Kuigi muinsuskaitse harjunud puhtekspansiivse tegutsemispõhimõtte üle võiks pikemalt diskuteerida, peaks ikkagi kindlasti kaitse alla võtma hooned, mis jutustavad ära terve unikaalse peatüki nõukogude kahepalgelisest ühiskonnast ja ehituspraktikast ning on samas ka arhitektuuri poolest originaalsed. Valgeranna pole küll kaugeltki ainus nõukaaegse nomenklatuuri puhkusekoht – kasutusele olid ju võetud 1930ndate valitsuse suvilad Keila-Joal, villad Nõmmel ja Tartus, samal ajal ehitati Marika Lõokese projekti järgi puhkebaasi Narva-Jõesuusse – kuid see on ainuke terve sedasorti kompleks, mis tervikuna pidanuks sisaldama nii hulgast hoonetest koosnevat ansamblit kui maastikukujundust erinevate spordiplatside ja muuga.
 |
| Nr 11: kino-mängudemaja; nr 14: saun-puhkemaja; nr 1: kavandatud peahoone vestibüüli (2) ja sööklaga (3). Foto projektist: IR |
Meeli Truu jaoks olid Valgeranna saun ja kino esimesed päristööd. Tema totaliseerivat bravuuri tasakaalustavad siin piiratud mahud, nomenklatuurne tellimus on võimaldanud kõik ideed ka šikilt valmis ehitada, nii et need vast ongi ühed ta paremad majad. Linnahalli ja Sakala nukra saatuse taustal oleks Valgeranna peahoone näitel võimalik säilitada palju kompaktsemas mastaabis tervikut, kus olemas Karbi põhileksika. Tuleb aga välja, et 2005. aastast kehtib siin detailplaneering, millega on ette nähtud peahoone ja kino ühendada omavahel uue spaahoonega ning kino sealjuures ujulaks (!) muuta (vt illustratsioon postituse lõpus). Detaiplaneering oleks aga igasuguse kaitse alla võtmise ettepaneku suhtes ülimuslik, nii et siin on, vähemalt hoonete terviklikkusest loobumata, kaitsmisega jälle hiljaks jäädud. Aga majadest lähemalt.
Puhkekompleksi aiaga piiratud territooriumil, mille ümber tollal pidasid pidevat vahti püssimehed, on varaseimad säilinud hooned kaks identset ühekorruselist puitsuvilat, mille 1968. aastal projekteeris Helve Treisalt (hiljem Udam). Püstlaudise ja kaldkatusega „karniisiarhitektuursetes“ suvilates on köök, kaminaga puhkeruum ja kaks magamisruumi. Kuigi hooned on keskmises korras ja osalt mööbelgi sees, seisavad need kasutuseta, olles isegi suhteliselt vähe rüüstatud. Umbes samast ajast pärineb ka pikk, tumeda püstlaudisega ühekorruseline magamiskorpus, mille ainsaks elanikuks on praegu kunagine puhkekompleksi majahoidja.
 |
| Foto: IR |
 |
| Foto: IR |
1974. aastal on Ministrite Nõukogu asjadevalitseja asetäitja Viktor Simm palunud EKE Projektil kavandada suvilate juurde saun. Töö läks vastlõpetanud Meeli Truule, kelle sõnul sooviti algselt lihtsalt tavapärast puidust soome sauna, kuid projekteerimise käigus jõudis ka tellijateni arusaam, et see võiks olla midagi erilisemat. Tulemuseks oli erakordselt plastilise vormiga hoone, mille keskmes ülaltvalgustusega kaheksanurkne bassein, selle ümber leili- ja puhkeruumid ning puhvet ja mere poole avanev terrass. Harjumatu vormiga makett löönud algul tähtsad ülemused tummaks, kuid otsustavaks saanud Käbini autojuhi remark: "No lätlastel midagi sellist ei ole!" Saun sai valmis 1976 või 77.
 |
| Foto: IR |
 |
| Foto: Taevo Gansi arhiiv |
Valgeranna saun oli pretsedenditult luksuslik. Naudingulised oleskeluruumid võtsid oluliselt rohkem ruumi kui põhifunktsioon ehk saun ise – nõukogude ruumimudelites oligi saunal muidugi spetsiifiline sotsiaalne funktsioon, mis nüüdseks kõvasti nõrgenenud. Valgerannas omandas see aga vormi, mis argikeskkonnaga võrreldes mõjus justkui paralleelreaalsus.
 |
| Foto projektist: IR |
Saun oli kulukas objekt. Iga ruum on eraldi maht, 75% kõigist seintest on välisseinad, lisaks mere niiske lähedus – soojustust kulus topelt. Ette oli nähtud kasutada kõrgendatud külmakindlusega telliseid, ometi pudises pealiskiht nii saunal kui kinohoonel kiirelt ja 80ndate II poolel kaeti välisseinad tumeda püstlaudisega. Ümarnurkadeks vajalikke lekaaltelliseid oli võimalik saada, kuna Toomas Rein oli Viljandi tuletõrjehoone ehitamiseks suutnud Tallinna Keraamikatehase sundida käiku laskma spetsiaalse liini.
Sauna sisekujunduse tegi Taevo Gans. Punane puhasvuuktellis andis algselt suurepärase sise- ja välisruumi ühtsuse. Gans disainis ruumidesse massiivsed silinderjad laelambid, madalad lauad, valge nahkkattega tugitoolid ja muid detaile; basseini ümbritsesid ümmargused lauad ja Kooperaatori valged konjakitoolid, stangedele olid kinnitatud ARSi ümmargused metall-lambid. Kamina tagumine osa oli kohaldatud suitsuahjuks, kuhu mahtus korraga terve loom.
 |
| Foto: IR |
 |
| Foto: IR |
 |
| Foto: Taevo Gansi arhiiv |
 |
| Foto: Taevo Gansi arhiiv |
Paralleelselt sai Meeli Truu 1975. aasta sügisel tellimuse projekteerida ka nn mängude maja, mis pidi sisaldama piljardiruumi-tantsusaali koos laiekraanilise kinonäitamise võimalusega 20 inimesele, lauamängude ruume ja baari. See ühe-kahekorruseline hoone on sama plastiline kui saungi. Hoonel õigupoolest puudub esinduslik peasissepääs ja peafassaad, pigem mõjub ta ümaravormiliste mahtude kompositsioonina, mis avaneb liikumises järjest uute rakursside alt. Aknad on paigutatud eenduvate mahtude vahele peitu või hoopis katusele, nii on hoone seest vägagi valgusküllane, kuid väljast paistab koosnevat pea ainult tummadest seintest. Siseruum on ühtaegu pidulik ja labürintjas – välja arvatud kinosaal, koosnebki ta trepikodadest ja vaheruumidest, mistõttu ruum oleks justkui pidevas liikumises. Igal juhul on siin küllaga sedasorti ruumi, mis sobib salgakesi jalutamiseks, ja nurgakesi, kuhu neljasilmavestluseks tõmbuda. Paraadtrepp viib ka alla sisehoovi, mis on kõigist külgedest müüriga piiratud. Kinomehaaniku ruumidesse pääseb aga hoopis katuselt, kuhu viib eraldi keerdtrepp väljast – ruumide jaotus arvestab hoolega, et külalistega kokku ei puututaks.
 |
| Skänn: "Eesti arhitektuur" |
 |
| Foto: IR |
 |
| Fotod projektist: IR |
Interjöörides kasutas Gans paljus samu lahendusi nagu saun-puhkemajaski. Puhkenurkadesse disainis ta erilahendusena tumeda, kandilise joonega pehme istemööbli, millega komplektis olid nelinukrsed ühel kuupjal jalal seisvad diivanilauad. Kinosaalis olid Kooperaatori standardtoolid kinnitatud stangedele, iga kahe tooli vahel lauake tuhatoosi ja joogiklaasi tarbeks. Kinosaali varustuse hulka kuulus ka madal poolkaarne tumedast puidust kõnepult.
 |
| Foto: Taevo Gansi arhiiv |
 |
| Foto: Taevo Gansi arhiiv |
 |
| Foto: Taevo Gansi arhiiv |
 |
| Foto: IR |
 |
| Foto: Taevo Gansi arhiiv |
|
 |
| Foto projektist: IR |
1976. aastal on Meeli Truu koostanud kogu territooriumi hoonestuskava, sealhulgas projekti suure, V-kujulise põhiplaani ja sakmeliste tiibadega peahoone ehitamiseks (vt hoonestuskava loo alguses). Anekdootliku seiga tõttu (hoone makett olnud ETV vana-aastaõhtu saates taustaks, kui tehti mitmetimõistetavat nalja põrgu väravate teemal) peatanud Ministrite Nõukogu tellimuse, viies EKE Projekti kontorist kaasa ka poolelioleva projekti ja maketi.
Nii sai peahoone tellimuse mõni aasta hiljem hoopis Raine Karp, kellele antud ülesanne oli aga tagasihoidlikum – peahoone pidi mahutama kaks kahetoalist ja kaks kolmetoalist luksusnumbrit, lisaks banketisaali jm. Punase tellisega jätkas Karp Meeli Truu alustatud joont, kuid vorm on saanud märksa karmim, massiivsem ja ka ametlikum. Peafassaadil domineerivad kaks tummade seintega konsooli ja klaassein nende vahel; merepoolne külg on pehmem, astmeline ja terrassiga. Külgedele avanevad numbritubade väikesed kaarjad rõdukesed. Sisse astudes satub karbilikult pidulikku kõiki korruseid läbivasse betoonist kassettlaega fuajesse, kust pääseb kas treppidest üles või läbi dramaatiliselt koopaliku pääsu edasi tumeda laega saali. Luksusnumbrid on 1990ndatel poolitatud, jäädes hotellitubadena ikkagi harjumatult suurteks.
 |
| Foto: JK |
 |
| Foto: IR |
 |
| Foto: JK |
Kui Riigikantselei 1990ndatel kompleksi maha müüs, liikus see samade omanike kätte, kellele kuulub lähedalasuv golfikeskus. Vaatamata suurejoonelistele plaanidele kujundada Valgeranda koos golfikeskusega toimiv spaakompleks pole siiani mingit arendustegevust toimunud. Pigem tundub, nagu oleks Valgerannas aeg seisma jäänud, 1990ndatel juurde ehitatud suvalistest magalahoonetest hoolimata. Peahoone ja saun on kasutuses sellistena, nagu nad on. Kui puhkekeskust arendada, leiaks kindlasti mingisuguse avaliku funktsiooni ka kinohoonele. Ometi võinuks detailplaneeringu tegijad kavandada vajaliku uue spaa eraldi mahuna, mitte istutada seda olemasolevatele selga! Algses mahus ja vormis kinohoone aitaks kas või kaasa tematiseeritud turundusele, mida nad seal Villa Andropoffi nime all niikuinii harrastavad.
 |
| Detailplaneeringu illustratsioon |
