24.9.12

Ville Tourbillonneuse ehk sees keerab

Püüan end Tallinna planeeringutega kursis hoida. See on tervist rikkuv hobi. 

/

Kujutan ette, kuidas see üldjoontes käib. Klient tuleb oma vana-hea semu, parimal juhul 1945-6 sündinud, pika karjääri jooksul palju näinud, teinud, kunagi isegi andekaks peetud, kuid hiljem kahtlaseid tellimusi täites tihti mudaga üle pritsitud ning seeläbi purustamatuks karastunud (nais)arhitekti jutule. Tellib massiivselt ülepaisutatud eskiisi. Mingisugune linnavalitsuse komisjon vaatab üle, esmalt võib-olla veidi ehmubki, lõpuks otsustab, et ei, muu on pohui, ja ega me muud peale numbrite ei mõikagi, aga 20- ja 16-korruselised on vast liig, tehku parem 14- ja 12-korruselised.* Rõõmustavad, et võitlesid planeeringu kohe palju etemaks. Koostatakse planeering. Seda teeb juba mõni spetsialiseerunud K-orporatsiooni tegelane, eks karastunud arhitekt tuleb uuesti mängu kui on vaja hakata varasemalt valmismõeldud mahtudesse kortereid joonistama, seintele aknaid komponeerima ning akendevahelistele pindadele materjale ja värvitoone valima.

/

Sel kevadel kehtestati Mustamäe ja Haabersti piiril, Väike-Õismäe asumi külje all planeering, mida nähes kukkusin ma toolilt laua alla pikali. Ainuüksi kirjeldus paneb oigama: planeeringuga määrati hetkel mingite tööstus- või laohoonetega kaetud 5 ha suurusele maaalale ehitusõigus seitsme kuni 14 korrusega äripindadega korterelamu; kolme kuni 12 korrusega korterelamu; kuni 7 korrusega parkimismaja (kõigil lubatud ka üks maaalune korrus), lisaks kuni 2-korruselise lasteaiahoone ning 1-korruselise ärihoone rajamiseks.

Akadeemia, Järveotsa ja Kadaka tee vahelisele alale planeeritud kvartal praegu:

http://kaart.otsing.delfi.ee/


Ja ala tulevikus:

http://tpr.tallinn.ee/TPR_DOK/DP/DP026910/DP026910165742.pdf


Planeeringuga surutakse kümme 12-14-korruselist torni ning 7-korruseline ja 806 parkimiskohaga parkimishoone – Eesti suurim? – Väike-Õismäe tiigi või sealse tüüpilise "kvartali" suurusele alale.

http://kaart.otsing.delfi.ee/ + http://tpr.tallinn.ee/TPR_DOK/DP/DP026910/DP026910165742.pdf


Planeeringu sisuline autor on Meeli Truu (Nord Projekt), vormistajaks kõigetegija K Projekt. Planeeringus on Truu märgitud muidugi ka "asendiplaanilise ja hoonestuse võimaliku mahulise lahenduse" autoriks. (Antud juhul see kirss tordil mind ei morjendagi, sest, noh, trummid läinud enivei.)

Alale on planeeritud kuni 776 korterit ja parkimiskohti 1089 autole, olgugi et normatiivide järgi võiks neid olla 887. Üleüldse nähtub siin raju autokesksus: selle asemel, et luua autoteedest puutumata ühine mänguväljakutega roheala mõnusaks ajaveetmiseks (vt nt Tulbi-Veeriku kvartal Tartus) enam kui tuhandele kvartali potentsiaalsele elanikule, on ausse tõstetud just asfalt, autoteega on majade ette joonistatud lausa väike auring (ilmselt ilgelt nutika viitena Väike-Õismäe planeeringule), millel hea kumme vilistada. See ringikujuline ja teokarbiks pööritav, kummaltki poolt parkimiskohtadega palistatud ja hiljem hästi tabavalt Pöörise tänavaks ristitud keerd olekski nagu põhimõtteliselt planeeringu idee; tänava äärde on ilma ajutööta (isegi ilmakaari arvestamata) pandud 10 ühesugust kõrghoonet ja hiigelgaraaž. Lasteaed on nagu millegi haisvana tõstetud ala serva Akadeemia tee äärde ning kõrvalkrundi laoplatside serva.

http://tpr.tallinn.ee/TPR_DOK/DP/DP026910/DP026910165742.pdf


Vaadake, kui ebamugav on erinevatest majadest väljudes pääseda ringi keskel asuvale pisikesele mänguväljakuga platsile. Miks üldse peaks keegi tahtma seal, keset autosid, viibida? Miks ei võiks majaesine või -tagune mänguväljak olla paigutatud nii, et lapsevanemad julgeks oma lapsi sinna ka üksi saata ja nt rõdul raamatut lugedes neid poole silmaga jälgida? Teine mänguväljak on soovimatu elemendina tõstetud elumajadest võimalikult eemale hiiglasliku garaaži külje alla (küll lasteaia ligidusse, kuid sellest eraldiseisvana ja omaette krundile); kolmaski mänguväljak on lükatud kaugele planeeringuala serva, silma alt ära. 

Omaette teema ja lausa omajagu huvitav element on tõstukitega parkimismaja: nagu XXI sajandi versioon korralikust keskaegsest apsiidiga katedraalist.

http://kprojekt.ee/wp-content/uploads/2012/05/06075-DP-pohijoonis.pdf


Planeering on tihe, lausa ekstreemselt tihe, ja mulle tõesti meeldib tihedus. Aga linnalik tihedus, mitte järjekordne Liivaoja kvartali retseptiga teostatav tihedus (vt artikkel), ja üldsegi mitte olukorras, kus Tallinna kesklinn on sisuliselt hoomamatu entiteediga. Miks lasevad vastavad linnainstantsid toppida sellist elanike massi äärelinna, pealegi lahendusega, kus ei teki a) elamisväärset keskkonda, b) kasvõi kohaliku olulisusega keskust. Üks potentsiaalne McDonald's (mis muu sinna ühekordsesse ärihoonesse sobikski) keset autoteid ja minimaalne äripind elamutes ei ole selleks kaugeltki piisav, eriti kui igal sammul on oht saada parkivate autode tagant ilmuvalt sõidukilt pauk piki põlvi.

Irina Raua planeeringu järgi rajatud Liivaoja kvartal oma kokkusurutuses, autokesksuses, tuimuses ja peaaegu totaalses monofunktsionaalsuses (erandiks vaid mõned kontoripinnad) on juba erialakirjanduses omaette kauboikapitalistlikuks ekstreem-linnaplaneerimise etaloniks kirjutatud, kuid Meeli Truu Pöörise planeering paneb sellele pika puu ja laia joonega ära. Käimas oleks nagu ajukate planeeringute meistrivõistlused: finišijoont pole veel näha, kuid Irina on oma pikalt hoitud liidripositsiooni praeguseks kindlalt Meelile loovutanud. Võtame nt Kalaranna, Pirita TOP-i ja Padriku tn elamurajooni, Suur-Ameerika 14 planeeringud...

http://www.skyscrapercity.com/showthread.php?t=198090&page=163


On olemas normaalseid ja isegi häid arendajaid, on kaabakaid arendajaid, on häid arhitekte ja on andetuid paduhooradest teen-ükskõik-mida-klient-tahab arhitekte, aga lõpuks kerkib ikkagi küsimus, et mis kuramuse linn see on, missugused kuramuse ametnikud ja komisjoniliikmed need on, kes siukest totaalset jama heaks kiidavad, ja miks üldse siukest totaalset jama heaks kiidetakse?

/

*  Just nii oli antud planeeringuga: algselt sooviti siia 20- ja 16-korruselisi hooneid, lõpuks sunniti arendaja leppima siiski 14- ja 12-korruselistega. Puhas töövõit, õnnitlused!

5.9.12

Küsimusi suurele ringile

Räägiks veidi tualettruumide asukohast korterelamus. Võib-olla mõni on juba taibanud, et see teema käib mulle kohati päris pinda. Seda nimelt juhul, kui korteri ainuke WC või WC-vannituba avaneb... esikusse otse välisukse kõrvale.

Niisiis, küsimus: miks joonistatakse selliseid kortereid Eesti põhjamaisesse kliimasse, kus suvel tuleb jalanõudega tuppa tänavate tolm, kevadel ja sügisel muda ning talvel lumi? Kui seda just igapäevaselt ei küürita, on esiku põrand meie tingimustes enamjaolt ju must pind, aga ometi panevad paljud korterilahendused elanikke päev läbi tallama üle külma ja musta esikupõranda, kus iga siseneja tatsub enne tuppa jõudmist tükk aega oma välijalanõudes. 

Kas mõnikord pole mingitel (torustikulistel vm) põhjustel tõesti võimalik asja teisiti lahendada? Või kiputakse elamut projekteerides hästi toimivate korteriplaanide peale mõtlema liiga hilises staadiumis? Või eeldatakse, et inimesed käivad toasussides? Või ei käi üldse õues, vaid sõidavad autodega garaažist garaaži? Või on välja mõeldud mingid imelised porivaibad, millest ma teadlik pole?

Esikusse avaneva WC-vannitoaga plaanilahendus on mind juba ammuses minevikus häirinud, ja kuna mu praegune üürikaski pole sellest händikäpist prii (damn you, Sacharias, kes sa muidu ikka enamasti toredaid kortereid tegid!), käiksin teiega läbi mõningad suvalised näited praegu või lähiminevikus turul olnud arendusprojektide elamispindadest, mis selle sündroomi all kannatavad.

-

Siinne huvitav lahendus paigutab WC ja vannitoa eraldi, paraku mõlemad esikusse, jätmata välisukse ja märgruumide uste vahele piisavalt pinda, et (eriti nt mitmekesi) sisenedes juba välisukse juures jalatsitest vabaneda.

Plaan arenduse kodukalt: http://dirigendi.simus.ee


Siin aga peavad elanikud WC-sse ja pessu minemiseks ronima mitte ainult esikusse, kuid ka suht tüütult nurga taha. Kas ust pole pandud magamistoa-poolsesse seina sinna võib-olla ette nähtud riiulite paigaldamise võimaluse pärast, või miks?

Plaan arenduse kodukalt: http://www.merko.ee/hane


Järgmine korter oleks parem, kui vannitoa uks ei avaneks kohe välisukse nina alt. Segav faktor on muidugi lõõr.

Plaan arenduse kodukalt: http://www.ravi13.com/


Ka siin oleks asi etem, kui vannitoa uks asuks rohkem toa pool. Kuigi siis tuleks riidekappide paigutus pisut ümber mõelda.

Plaan arenduse kodukalt: http://www.roopa4.ee/


Järgnev on üsna ekstreemne näide, kus vist lausa kõik (muidu päris toredad) korterid on sarnase lahendusega. Siinne on lausa 4 magamistoaga, tähendab, terve seltskond elanikke peab WC-sse ja vannituppa minemiseks voorima läbi suhteliselt kitsa esiku.

Plaan arenduse kodukalt: http://www.tatari30.com/


Lõpetuseks üks korter, mis ühest küljest mõjub sümpaatselt oma ettekirjutamatuses, teisalt... järele mõeldes... tekitab siiski rohkem kimbatust. Ja pesema läheme ikka otse esikulaadselt pinnalt.

Plaan arenduse kodukalt:http://www.tigutorn.ee/


-


Kui nüüd päris aus olla, siis eeldasin, et leian selliseid lahendusi oluliselt vähema vaevaga. Mälu pettis – tuleb siiski välja, et see minu silmis suur händikäp ei olegi viimaste aegade arenduste juures niiväga tooniandev. Sellegipoolest on veider selliseid lahendusi aeg-ajalt kohata.

Või on see pseudoprobleem? Kuulan huviga arhitektide ja teiste arvamusi ja selgitusi-põhjendusi-vabandusi.

3.9.12

Fiboploki-Johan

Täiend: Olgu, need fotod ei öelnudki vist kõigile päris kolme tuhandet sõna, niisiis selgituseks: 

Tallinnas Kaitseväe kalmistul on parasjagu käimas ehitustööd, mille tulemusel taastatakse 1928 valminud ja 1950 õhku lastud Vabadussõja mausoleum. See on Vabadussõjas osalenud arhitekt Edgar Johan Kuusiku minu arust üks huvitavamaid töid (mausoleum nägi välja selline, täpsemalt ehitise ja kogu temaatika kohta saab lugeda siit); eriti meeldib mulle selle juures pisut töntside kolmiksammaste ja nendele toetuva raskepärase mahu konstruktiivselt peaaegu ebausaldusväärne suhe. Aga see selleks.

Ehitise taastamine otsustati juba 1990ndate keskpaiku, tegemist on ühega viimastest taastatavatest Vabadussõja mälestusmärkidest.

Ma kohe siiralt ja tõsimeeli ei poolda kõikvõimalikke taastamisi, olgu need kui "autentsed" tahes (autentsust ei saavuta selliste tegevustega enivei kunagi). Samas, mis oleks alternatiiv, kui riiklikult on nagunii otsustatud jätkata paatoslik-kumisevalt kõlavat "auvõlgade tasumist"? Oleks ju peaaegu ideaalne, kui üks rahvas oleks piisavalt küps suutmaks püstitada (monumendi püstitamise tõsise vajaduse korral) kaasaegseid, oma ajastu näolisi monumente, mitte pseudostiilseid veidrusi või on-nagu-kah koopiaid. Päriselt ideaalne oleks aga olukord, kus rahvas on saanud üle vajadusest mälestada sündmusi või inimesi füüsiliste, literatuursete objektide näol. (Parem tuhk merre, mälestus südamesse.) 

Meie linnaruumid on juba praegu mälestusmärkide väljad. Praeguse tempo juures pole küllastumine kaugel, arvestades, et iga objekt nõuab endale teatavat olemise ruumi.

Niisiis. Õhku jäävad küsimused: missugune pool sajandit tagasi hävinud objekt järgmisena ette võetakse, nüüd, kui Vabadussõja mälestusmärkide taastamisega ollakse ühel pool? Oru loss? Kalevi seltsimaja? Narva? Või parem joonistaks nüüd vastavasse lahtrisse ühe suure linnukese ja... saaks lõpuks üle?

Ja... kui Kuusiku mausoleum oleks valminud juba 2008. aastaks, kas siis Vabaduse väljak oleks praegu ristita?
 
Foto: JK (02.09.2012)


Foto: JK (02.09.2012)


Taastatav mausoleum jääb napilt mõnekümne meetri kaugusele Pronkssõdurist. Õhus on pinget.

Foto: JK (02.09.2012)