Tagasi terashalliks

Kas enamik Eestis elavatest inimestest üldse teabki, milline näeb välja Toompea linnuse hoovile keskaegse konvendihoone ja hilisema vangla müüridele rajatud riigikoguhoone? Meedia vahendusel on rahva teadvusse jõudnud pigem pildid selle interjööridest, mistõttu ma ei imestaks, kui leidukski päris suur hulk eestimaalasi, kes seda mitmes mõttes olulist maja väljastpoolt ja kontekstiväliselt ära ei tunneks.

1922 valminud hoone – tõenäoliselt maailma ainsa ekspressionistliku parlamendihoone – projekteerisid tollal veel tundmatud noored arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kumbki 20-30ndate olulisemaid arhitekte Tallinnas, kelle koostöös ja eraldi valminud hooneid ja projekte võis näha paar aastat tagasi suurel juubelinäitusel Arhitektuurimuuseumis, meenutuseks ja/või lähemaks tutvumiseks meestega soovitan üht artiklit: palun, või lugeda raamatuist, näiteks siit ja/või siit. 

Mainitud näituseks valmis Peet Veimeril suur riigikoguhoone makett, mida esmakordselt nähes kergitasin aktiivselt kulmu, tingitud esmajoones valitud fassaadivärvist. Ma siis ei teadnud, et algselt oligi hoone värvitud kirjelduste järgi "terashalliks"; ajusagaraisse kinnistunud – ja minu arust ekspressionismimaigulisele hoonele ääretult sobilik – tumedamat sorti kollane oli antud hoone puhul hoopis nõukaaegne leiutis.

Sellesuviste restaureerimistööde käigus taastatigi muu hulgas hoone algne välisilme, kollasest sai taas terashall. Ja see väga-väga meeldib mulle! 

Fotod © Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum (nii hall kui kollane on jäänud fotodele tegelikkusest veidi lahjendatult...)

Restaureerimistöid juhtis juba aastakümneid riigikoguhoonega seotud olnud Leila Pärtelpoeg, kusjuures ma väga loodan tema kogetust lugeda järgmisest muinsuskaitse aastaraamatust, või ka mujalt.

Kuna tänavu on hoone 90. juubel, korraldati selle fuajeesse väike näitus maja ajaloost, kuraatoriks Arhitektuurimuuseumi teadur-multimees Mait Väljas ja kujundajateks Janno Roos Ruumilaborist ja Ionel Lehari Identityst, Martin Tõnts samast büroost mõtles graafilise lahenduse. Mingis eelfaasis näituse kujunduse renderit nähes reageerisin sellele jällegi aktiivse kulmukergitusega (mul on komme), kuid lõpuks tuli asi siiski oodatust (kardetust) palju etem ja isegi päris efektne ja pilkupüüdvalt tore. Kuna ma ei eelda, et nüüd kõik viitsivad võtta vaevaks ronida Toompeale ja närida turvaväravatest läbi, siis fotosid näitusest saab näha siin. Kes rohkem hoolib, võtku teadmiseks, et riigikoguhoonesse saab tegelt täitsa vabalt ja vähese vaevaga sisse, sellekohane info on kirjas siin. Näitus jääb praeguse info järgi üles 13. oktoobrini.

Minge vaadake – kui mitte näitust, siis vähemalt maja, või kui mitte maja, siis vähemalt näitust. Kuigi viimane variant oleks eriti absurdne.

„Rauaniidist“ EKA

Tallinna kesklinnas ning selle ümbruses on palju tühje ja alakasutatud, ebamõistlike ja ebasobilike funktsioonidega täidetud endiseid tööstusliku iseloomuga pindu. Üks hetkel veel osaliselt oma algses kasutuses – vabrikuna – töötav hiigelmaht seisab aga linnaruumiliselt niivõrd magusas kohas, et on veider näha seda rohevööndi ja Kalamaja piiril linnaruumiliselt efektsel nurgakrundil endiselt sukki-sokke tootmas. Jutt endisest „Rauaniidist“, nõukaajal „Punase Koidu“ nime kandnud ning nüüd „Suva“ märgi all töötavast vabrikust.

Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi valminud vanim osa on tänaseks muinsuskaitse all, suurema osa kompleksist moodustavad aga nõukaaegsed juurdeehitused.

Skännitud "Eesti arkitektide almanakist" (1934) – Siin veel kenade proportsioonidega, st väljaehitamata pööningukorrusega.

Seoses sooviga kolida tootmine linnast välja, tegid hiljem Allianss Arhitektideks ühinenud Urban Mark, ArhitektuuriAgentuur ja AET tervele tehasekompleksile mahuka rekonstrueerimisprojekti, millega kogu kompleks oli ette nähtud kohandada büroopindadeks. Seejuures vanem osa oli planeeritud vastavalt eritingimustele rekonstrueerida, nõukaaegne kihistus asendada aga täiesti uuega. 

Pühendada niivõrd hea potentsiaaliga hoonemaht büroodele, kus pärast töötunde tuled ei põle, pole minu arust oluliselt mõistlikum, kui kompleksi praegune hingitsev vabrikufunktsioon. Tänaseks külmutatud rekonstrueerimisprojekti ühe autori Indrek Tiigi arvates võiks kompleks olla tulevikus siiski võimalikult mitmeotstarbeline, ühe võimalusena paljude seas näeb ta siin näiteks suurepäraste vaadete ja tänavakohvikutega hotelli. Miks mitte.

Aga kui siia koliks mõni õppeasutus? Näiteks kui „Rauaniidist“ saaks EKA „uus“ hoone?

Kõiki asjaolusid arvestades on praegu siiski tõenäoline, et EKA saab oma tahtmise ning püstitab, tõsi,  pigem hiljem kui varem, uue hoone ajaloolisele Tartu mnt 1 krundile. Kaikaid on küll mitmelt poolt kodaratesse loobitud, kuid lõpuks sunnitakse ka jäärapäine pr Palm olukorraga leppima ning küll riik ka mingit raha annab. Ja unistus saab justkui teoks.

Vaade lammutatavale EKA-le Gonsiori 3 katuselt. Foto: JK (28.06.2010 kl 01:35)

Kuid on väga oluline, milline uus hoone saab olema. Taanlaste projekti ümbertehtud variant ei ole enam see, millega võideti arhitektuurikonkurss. See pole põhimõtteliselt isegi hale vari enam. Pealegi on ruumiprogramm niivõrd kokku tõmmatud, et uues majas poleks kellelgi rohkem ega mõnusamat ruumi, kui oli lammutatud EKA-s... See on ju kogu ettevõtmise sisuliselt mõttetuks muutnud.

See skeem pole ametlik, kuigi samahästi võiks olla.

Pealegi saime hiljaaegu lugeda, et võib-olla kärbitakse uue maja ruumiprogrammi veelgi.

Leian, et väljakujunenud olukorras pole EKA-l mõistlik nuditud projekti läbi suruda ning ajaloolisest krundist kahekümne küünega kinni hoida. Pigem võiks ülihea krundi hingehinnaga maha ärida ning vaadata alternatiivseid variante. Tartu mnt 1 krundile leiduks EKA-st mitmeti võimekamaid kosilasi, kes suudaksid tahtmise korral läbi suruda uue detailplaneeringu kas või kaks korda mahukamale (kõrgemale) hoonele. Sel juhul on aga oluline, et linn omaks selgroogu (sellega on meil küll veidi kehvasti) ning sunniks siia piisava avaliku funktsiooniga planeeringut, miks mitte säilitada EKA võiduprojekti ideed majaesisest väljakust.

BIG-i vihkajad (Johan...), ärge lööge, kuid kujutan siin mahuliselt ette umbes midagi sellist. Õhtupäikesele avatud torn-linnaväljak.

Seni on EKA püsimajäämist Tartu mnt 1 krundile põhjendatud kahe olulise argumendiga: 1) Kunstiülikool pakub kaaneni kommertsialiseerunud kesklinnale vajalikku vaheldust. 2) Ajalooline järjepidevus – EKA on siin juba sajandi olnud ning peab olema ka edaspidi.

Teist ma kuigivõrd kaalukaks argumendiks ei pea, küll aga esimest. Siiski ei tahaks ma teha liiga suurt probleemi sellest, kui kool paari kilomeetri võrra oma asukohta muudab.

Parem veidi vähem keskne asukoht linnas, mida kool saab ju tegelikult hõlpsasti oma nägu kujundada, kui kehv maja, millega peavad leppima mitmed tulevased kunstiõppurite põlvkonnad.

Aga tagasi „Rauaniidi“ juurde.

Vabriku asukoht oleks EKA-le ideaalne. Külje all on tüütuseni boheemlasliku ja muretuna müüdav Kalamaja, vanalinna müür jääb vaid 200 meetri kaugusele, samas on ka paras ports inspiratsiooniallikat Balti jaama ja jaamaturu näol, akende taga kolistab tramm. See asub Telliskivi loomelinnaku ja Kultuurikatla ligiduses ning nendevahelisel mõttelisel teljel. Üle vaikse Põhja pst laiub suur ja kasutamata grüüne. „Rauaniidi“ hoonekompleksiga külgneb vähe elamispindu (korterelamud vaid Kotzebue tn pool), mis teeb siin toimetamise naabritega läbisaamise aspektist üpris mugavaks. Ei oleks probleemi korraldada lärmakaid lõpu-, alguse- või vahepealseid pidusid.

See on piirkond, kus kunstirahvas ei hakkaks tülpind linlastele kuigivõrd pinda käima, millest on mõneti kahju. Siiski – edaspidi võiks kõrgkool antud piirkonna arengule positiivset mõju avaldada, aidates liikvele tõugata näiteks Skoone bastioni projekti realiseerumise (koos bastionialuse NO99-ga!) või Suurtüki tn parklate täisehitamise (ma pole kahjuks seda detailplaneeringut näinud, seega ei tea, mida siit oodata või karta), rääkimata lähikonna väiksematest arendustest (nt oleks huvitav näha, mis juhtub tulevikus Kesk-Kalamaja tn kvartaliga, või siis nn Kotzebue väljakuga – kas sellest võiks saada mingis mõttes legitiimne linnaväljak või jääbki mõttetuks parklaks?).

Sel alal on oma ruumiline potentsiaal, mille rakendamine tõmbaks linna aktiivse tsooni oluliselt laiemaks kui see on praegu.

Foto: Martin Siplane

„Rauaniidi“ variandi puhul on eriti tore võimalus avada pikk Põhja pst front. Kui mõnusaid terrassidega kohvikuid, baare, raamatupoode, kunstitarvete kauplusi, töökodasid ja kõikvõimalikke muid pisiärisid siia tõeliselt pikka tänavafronti ekspressionistlikesse avadesse saaks istutada. Perspektiivis võikski autotee tõsta majast eemale, nagu ka siin projektis tehtud, et maja külgneks avara jalakäigu- ja rohetsooniga.

Pealegi toetaks kari tudengeid Kalamaja aina tärkavaid väikeärisid selle asemel, et kesklinnas elutsedes Viru keskust ja Kaubamaja nuumata.

Foto: Martin Siplane

Kas „Rauaniidi“ hoonestust oleks üldse võimalik EKA vajadustele ümber ehitada? Ja kas sellest piisaks, mahulises mõttes, EKA vajadustele? Ma ei tea, kuid kool võiks seda täpsemalt analüüsida. 

Kompleksist on kaitsealune vaid otsapoolne, 1933 valminud osa, mille peaks kindlasti võimalikult lugupidavalt korda tegema (hea praktika restkooli tudengitele!), kuigi teatud sisemistest ümberorganiseerimistest ei pääseks. Võib-olla lubataks sellele ka minimaalset pealeehitust, kuigi faktina ei tea (hoone proportsioonid on pealeehitusega juba rikutud, vrdl fotosid). Loodan, et EKA ja hea arhitekti puhul ei hakkaks ükski institutsioon tegijaid liialt kottima. Ülejäänu, st nõukaajal lisatu võib maha lammutada ja vastavalt vajadusele uus asemele teha. Vähemalt tundub, et krundi kogu mahulist potentsiaali täielikult ära kasutades võiks siin EKA vajadustele piisavalt ruumi olla.

Olulise aspektina näen siin ka võimalust võtta kompleks kasutusele etapiviisiliselt.

Iseasi, kas see kõik ka EKA programmile sobiks. Teisalt võib siin (vanemas osas) tekkida muinsuskaitselistest piirangutest tingitud omapäraseid ja ootamatuid ruumilahendusi, mis EKA õppejõududele-tudengitele vaevalt et halvasti mõjuksid.

Vanima osa esimese korruse plaan.

Lisaks sellele, et endine vabrikuhoone oma ajaloolise hõngu ja kõrgete lagedega mõjuks õppuritele päris kindlasti inspireerivamalt, kui kitsaste ruumidega uus kõrghoone, on minu arust EKA puhul väga oluline luua võimalusi erinevate erialade tudengite ja õppejõudude pidevaks omavaheliseks kokkupuutumiseks, mis praeguse projekti juures toimuks sisuliselt vaid liftides, raamatukogus ja sööklas, samas kui „Rauaniidi“ madal ja pikk maht looks omavaheliseks lävimiseks pigem vana EKA-ga võrreldavad tingimused, mida programmi strateegilise jaotamisega veelgi enam rõhutada saaks.

Vaade Skoone bastionilt põhuteatri-suvel. Foto: Martin Siplane

Foto: Martin Siplane

Ma ei arva, et kui EKA ükskord tõesti „Rauaniiti“ (või siis mujale olemasolevasse hoonesse) kolida kavatseb, selle rekonstrueerimiseks uut suurejooneliselt avalikku ja rahvusvahelist konkurssi oleks tarvis korraldada. See nõuaks järjekordset suurt aja- ja raharessurssi, rääkimata sadade arhitektide tasustamata mõtetest ja töötundidest. Mõistlikum oleks korraldada vaid mõne üksiku osalejaga kutsutud konkurss, hoides niiviisi kokku palju aja-, raha-, närvi- ja ajukulu. Kutsutud peaksid olema hoolikalt valitud. Ise näeksin osalejatena Alveri bürood (meenutagem, et Alver koos Trummaliga võitis toonase ERKI juurdeehituse konkursi juba aastal 1988 – ka siis oli tegemist kõrghoonega!) ja KavaKava arhitekte (kumbki büroo on ajaloolise substantsi mõtestatud käsitlemisega positiivselt silma paistnud) ning ehk veel mõnd kõvemat kohalikku bürood, kuid ka 2008. aasta konkursi võitnud taanlasi. Kutsutud konkursside süsteem ei tohiks jääda surnud ringiks, mistõttu oleks aus ning perspektiivikas kutsuda n-ö wildcardina ka mõni noorem, kuid juba potentsiaali näidanud rühmitus või seltskond (paar sellist meil ju leidub).

„Rauaniiti“ (või ka mujale) kolimine ei pruugi lõppkokkuvõttes tulla üldsegi odavam, kui ehitada praegusele krundile üks nudi kõrghoone. Pigem näen seda variandina, mille puhul päeva lõpuks ei ole tõenäoliselt  kellelgi tunnet, et oleks pidanud mingis etapis siiski midagi kardinaalselt teisiti tegema.

Vaikelu Hummeriga. Vaade lammutatavale EKA-le Gonsiori 3 hoovist. Foto: JK (28.06.2010 kl 02:08)