13.9.19

Peibutuspilt


Guugeldades terminit "peibutuspilt", vaatab otsingumootor mulle veidi kahtlustava pilguga otsa ning uurib siis tagasihoidlikult, ega ma ei huvitu siiski "peibutuspartidest". Ei, otsin peibutuspilti. Termin on kasutusel – eelkõige autoajakirjanduses – "ilupildi" või kõnekeelsema "renderi" ja "renderduse" oluliselt vähem populaarse alternatiivina, kuid just see termin kargas mul ajju, kui märkasin Grand Gonsiori nimelise arendusprojekti kodukal lausa siukest peibutuspilti, mis annab sellele vaat et uue tähenduse. Palun väga, esitlen teile arenduse galeriist leitud klikitavat peibutusparti, fui, -pilti.

Enne klikki:

Allikas: https://kaamos.ee/grandgonsior/galerii/


Ja pärast klikki.
 
Allikas: https://kaamos.ee/grandgonsior/galerii/


Ühesõnaga, FUCK OFF :)

7.9.18

Balti jaamast. Nostalgiliselt, lootusrikkalt


Panen 5-aastase hilinemisega üles millalgi 2013. aastal koostatud, kuid toona millegipärast postitamata jäänud jutukese. Balti jaama ja selle ümbruse olukord on nüüdseks juba täiesti teine, kuid olgu see siin meenutuseks, millised emotsioonid ja mõtted mul siis peas olid.



---- ---- ---- ---- ----


Üks omamoodi huvitavamaid hooneid, kus olen palju aega veetnud, on Berliini Hauptbahnhof. Läti juurtega Meinhard von Gerkani arhitektuuribüroos gmp projekteeritud hiigelhoone on totaalne logistika masin, mis timmitud laitmatult ja emotsioonivabalt, isegi kalgilt, inimest teenindama, jätmata seejuures kaheti mõistetavusi oma esmafunktsioonist. Järgides kasutusjuhendeid, on maja ka suhteliselt lihtne, kuigi suuruse tõttu tüütu kasutada. Vaatamata kõigi tuntumate kiirtoidukettide esindatusele ei kutsu see enda seinte vahele siiski niisama aega veetma, see on läbikäiguhoone, mittekoht. Oleme harjunud, et jaamahooned ja nende ümbrused on lagased ja asotsiaalsete elukommetega inimeste lemmikpaigad. Siin see nii ei ole, siin pole selleks ühtegi tingimust loodud: interjööri sinkjashallidelt klaasfassaadidelt peegeldav valgus mõjub külmalt, pinkide otsimiseks tuleb vaeva näha, inimeste sihikindlat liikumist saadavad kaamerad ja kümnete turvameeste pilgud, lisaks on hoone väga lühikese ajalooga ning ümbritseva linnakoega veel üsna lõdvalt seotud.

Foto: http://www.gmp-architekten.de/projekte.html


---- ---- ---- ---- ----


Jõuame Balti jaamani (jube tüütult, ümberistumistega Varssavis, Vilniuses, Riias ja kuskil Valka-Valga vahepeal). Balti jaama puhul ei saagi õieti rääkida ühestainsast jaamahoonest me pigem mõistame selle all tervet raudteejaama ümbritsevat suhteliselt halva kuulsusega ala koos kogu putkamajanduse, osalt ka turu ja maabusside platsiga. Kui taas Augé appi võtta, siis erinevalt Berliini jaamast on Balti jaam täieõiguslik koht oma linnakoega seotuse, ajaloo, identiteedi ning ruumi igapäevaste tarbijatega. Koht on niisiis suhestuv.

Balti jaama puhul saab rääkida hoopis teistsugusest atmosfäärist: kuigi ühest küljest samamoodi külmajudinaid tekitav ja mitte just aega veetma kutsuv, on see teisalt siiski väikelinlikult hubane. Väike mastaap on Balti jaama puhul ehk olulisim, kuid hubane on see ka puhtalt tänu oma kauaaegsele olemisele, see on linna (ja linlastele) paika loksunud. Mõtlen siin pigem mingit ruumilist olemuslikku hubasust (tuttavlikkust?), mitte mugavust ja kasutajasõbralikkust. Sest vaatamata kulunud aastakümnetele ja kohatistele ümberehitamistele on see endiselt üks nõuka-nostalgia kants, just selles jaama atmosfäär suures osas seisnebki.

Huvitav on seejuures arhitekti roll atmosfääri loomisel kui Berliinis on jaamahoone masinlik jahedus taotluslik, siis Balti jaama hooneid ja nendevahelist ruumi sügaval nõuka-ajal kavandades olid Leningradi arhitektid nagu ikka idealistlikult meelestatud, joonistades elegantseid perspektiivvaateid luksuslike Lääne autode, šikis rõivastuses inimeste ja helge meeleoluga (vt all). Tänapäeva reaalsusega võrreldes on need vaated midagi hoopis muud. Aga eks Balti jaam oligi kunagi sama ilus ja korras koht, pealegi oma positiivses mõttes atmosfääriga. Mina ei mäleta, aga valmimisjärgsed fotod justkui kinnitavad seda nii peahoone kui linnalähirongide paviljoni sümpaatne tühjus suurtest akendest immitseva päevavalgusega ja lagavaba majadevaheline ruum ei erinenudki palju sellest, mida arhitektid oma perspektiivvaadetele heas usus kujutanud olid. Asi hakkas alla käima alles 90ndatel...

Huvitav, kas ja kuidas oleks võimalik rehabiliteerida Balti jaam, taasluua selle algne olgu sovetlik elegants ja ruumimõju? Uued perroonid on juba valmis, peagi saabuvad ka uued rongid. Kontrast jaama üldise seisukorraga saab olema võimas.


---- ---- ---- ---- ----


No ja nüüd sellest, milleni ma ei tahtnud tegelt üldse nii pika jutuga jõuda, ehk ajakirjast Ehitus ja Arhitektuur skännitud pildirohke artikkel Balti jaama totaalsest muutumisest. See on pärit 1964 algusest, kui linnalähirongide paviljon oli valmimas ning peahoone veel tsaariaegne ja rekonstrueerimata (kuigi sõjajärgselt parandatud). Lugege, vaadake, see on mitmeski mõttes väga huvitav materjal:

Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Hoone rekonstrueeriti nullindate keskpaiku (Arhitektid Muru & Pere), osa selle algsest hõngust ja ruumimõjust on küll kaduma läinud, kuid nt päikeselistel päevadel täiesti tajutav (lõunapoolne suur klaassein tekitab seal ilusat valgust). 1997. aastal kultuurimälestiseks tunnistatud linnalähirongide paviljoni sisemine võlu on aga praegu totaalselt peidetud, see täideti siseturuga 90ndate lõpus. Lisan ka kompleksi algse plaanilahenduse:

Skänn Hallist raamatust


Lisaks:

Tehnika ja Tootmine, 12-1967


Tehnika ja Tootmine, 12-1967

31.1.14

Mälu ja unustamise vahel: intervjuu TÜ Narva kolledži arhitektidega


Tegin järgneva loo täpselt aasta tagasi Muinsuskaitse aastaraamatu tarbeks. Ruuminappuse tõttu jäi sealt enamus juttu välja, seega panen üles küberruumis toimunud jutuajamissessiooni täisversiooni.

Tänaseks on hoone autoritel käes kõikvõimalikud preemiad – nii Riiklik kultuuripreemia kui ka kultuurkapitali aastapreemia, lisaks Sisearhitektide Liidu aastapreemia – ning suurem tähelepanu kohalikus ja välismeedias vaibumas, pole ehk liiga hilja veidi meenutada Eesti arhitektuuriajaloo ühe tähelepanuväärsema hoone pikale veninud saagat, mille dramaatilikast tiine kulg ning liigutav finaal oleks paras aines mängufilmile.

Arhitektuuribüroos Kavakava OÜ projekteeritud hoone autorid on Katrin Koov, Siiri Vallner ja Indrek Peil, kaasautorid Heidi Urb, Maarja Tüür, Kaire Nõmm, Andro Mänd, Sten Mark Mändmaa, Kristiina Arusoo, Helina Lass. Sisearhitekt on Hannes Praks, insenerid Maari Idnurm ja Siim Randmäe. Hoone valmis 2012 lõpus.

Foto: JK


---

Jarmo Kauge: Ma ei kujuta hästi ette intrigeerivamat ülesannet: kavandada avalik hoone niivõrd mitmetasandiliselt laetud keskkonda nagu seda on Narva (endine) vanalinn. Ometi esitati 2005. aastal toimunud arhitektuurikonkursile vaid 5 tööd. Mis te arvate, missuguste pärssivate asjaolude tõttu selline võimalus arhitektkonna külmaks jättis? 

Siiri Vallner: See oli üks neid ülesandeid, kus asi tuli enda jaoks huvitavaks mõelda. Alguses oli ainult kauge koht, ranged muinsuskaitsenõuded ning suhteliselt masendav ümbrus – ei midagi ahvatlevat. Läks veidi aega enne kui tingimustes loodud võimalusi hakkasime nägema. 

Katrin Koov: Narva on alateadvuse tagasoppidesse tõrjutud paik, ääreala, kuhu ilmselt enamik entusiastlikult maailma parandama ei torma. Selleks, et siin midagi tulevikkuvaatavat teha, peab kõigepealt üle saama ebamugavustundest. Kuigi piirilinnana on ta kunagi olnud avatuse kehastus, siis praegune Narva ei taha võõraid inimesi või uusi ideid kergesti omaks võtta. Kes Narvat juba natuke tunneb, teab, et nõukogudeaegse anonüümse fassaadi taga peidab end ka teistsugune, inspireeriva ajaloo ja võimalike uute lugudega linn. 

JK: Valminud hoone on ülim tõestus arhitektuurikonkursside vajalikkusest vähegi oluliste objektide puhul (seisnegu olulisus funktsioonis, asukohas või milleski muus). Ütleksin, et see oli etalon-konkurss, teenides absoluutselt oma eesmärki leida keerukale probleemile täiesti ootamatult täiuslik vastusevariant, millele esialgu ei oskakski või ka ei julgeks tulla. 

Indrek Peil: Jah, lihtne valem on: head võistlustingimused, žürii ja osalejad. Kui üks lüli on nõrk, siis asi ei tööta ja tulemus võib olla täiesti negatiivne. Tingimusi ei ole võimalik ülehinnata, need on olulised. Žüriid ei tohiks kunagi olla anonüümsed või unustatud, otsuste taga peavad olema konkreetsed isikud. Tagantjärele võib öelda, et kolledžihoone konkursitingimused olid üllatavalt hästi ja täpselt koostatud, kuigi tollal me muidugi nii ei arvanud. 

JK: Milliseid mõtteprotsesse ja kaalutlusi-kahtlusi läbisite enne kui tahenes konkursile esitatud idee? Mil määral oli see intuitiivne, mil määral mõistuslik? 

SV: Kohapeal käies oli selge, et mingid pehmed lahendused Narvas ei tööta, linn ise on lihtsalt nii jõuline. Samuti oli selge, et maja tähendus peaks olema suurem kui lihtsalt üks koolihoone. 

IP: Tundus, et igasugune uus hoone ainult vähendaks justkui üle-eelmisest tsivilisatsioonist pärit raekoja mõjuvust. 

KK: Börsihoone taastamine oli ka täitsa tõsiselt kaalumisel. Aga intuitsioon ütles, et see pole seekord õige vastus. 

IP: Okupatsioonide muuseumil on sissepääsuks memoriaal, tühik. Kopli pahupidi purskkaevul, mis on hävinud surnuaia tähiseks, langeb vesi hauasuurusesse tühikusse. Teadsime, et kuigi tühjusele saab omistada sümboolset väärtust, ei ole see sümbol iseenesest. Puuduolek on kujutu nähtus, olukord – see näis ühtlasi võimalusena edastada sõnum vahetult, mittemärgilisel teel. Narva puhul oli üheaegselt tarvis edastada lugu kadunud vanalinnast ja luua sissepääs ülikoolile. Raekoja paiknemine, vanad kinnistupiirid, Raekoja platsi poolne ehitusjoon – sellel pinnal mõeldes sündis Siiril tikutoosi suurune nn nokaga makett. Kohapeale kontrollima läksime esmakordselt alles pärast esmase idee sündi ja väljavalimist. Edasi – millise liigendusega teha maja ise? Üldiselt oleme järginud põhimõtet, et igal vormilisel otsusel peab olema mitu põhjendust või tarvidust. See loob mingi ratsionaalsema aluspinna. Moekujunditest päris vabaks ei saa keegi, aga valikuid on rohkem ja neil on ka ratsionaalne alus. Lõpuks jääb veel küsimus – kui taibukas on žürii? 

JK: Olete avaldanud kahtlust, et projekt võib olla liiga intellektuaalne, et kõigile universaalselt meeldida. Arhitektuurikonkursi žüriiliikmetest kahtles teie projekti osas just muinsuskaitseameti esindaja – tema ometi võinuks ju tajuda projekti mõtestatud sobivust. (Vt žürii liikmeid siit.) Mil määral tajusite projekti algstaadiumis oma idee riskantsust uuendusmeelsusega mitte just hiilgava Narva kontekstis – olgu siis žürii või linlaste tasandil? 

SV: Me žürii töö üksikasju ei tea, aga pärast konkurssi on Muinsuskaitseamet projekti alati toetanud. See oli ainuke ametkond, kes projekti ilma ühegi märkuseta kohe kooskõlastas. 

JK: Mulle tundub, et projekti fännid ja vastased jaotuvad väga selgepiiriliselt kahte lepitamatusse leeri. Kuidas teie seda tajunud olete, kas see vastandus ongi nii must-valge, nagu näib? 

IP: Põnev sihtgrupp on need, kes oma arvamust muudavad. 

SV: Alguses oli vastandus väga must-valge. Ainus visioon Narva vanalinna kohta oli koostatud 80ndail ja see nägi ette suures mahus sõjaeelse olukorra taastamist. Muude nägemuste puudumisel klammerduti selle külge. Seitsme aasta jooksul arenes diskussioon kõvasti edasi, koostati ka vanalinna üldplaneering. Tekkis erinevaid kujutlusi vanalinna tulevikust, sealhulgas arusaamine, et samaaegselt võib olla palju erinevaid stsenaariume. 

 JK: Projekti järjekindlalt mutta trampinud ja sõjaeelse Narva taastamist pooldavate “muinasjullede” seisukohast olen mõelnud, et ehk kardeti pilamist, et pakute oma lahendust n-ö keel põses, uus-postmodernistlikult peene iroonia või (heatahtliku) narritamisena? Arvaksin seda peaaegu isegi, kui maja poleks projekteerinud just teie. 

SV: Kerge huumori virvendus on projektis olemas. See võiks toimida umbes nii, et maja vaadates läheb nägu naerule, aga samas kuskil vaikselt pitsitab. 

KK: Selge, et rahvaalgatusliku muinsuskaitseseltsi inimesed püüavad ajalugu hoida oma parima äranägemise järgi, võiks isegi öelda, et nad kaitsevad tõsimeeli oma ideaale. Kuid teistpidi teeb nõutuks, kui ainukese viisina ajalooga suhestuda nähakse aja tagasi keeramist. Meie pakutud terav dialoog mõjus kahtlemata liiga julgelt konservatiivsetele mäluhoidjatele. 

IP: Sümbolitega ja viidetega mäng on kokkuvõttes ummiktee. Peab olema tugev positiivne tuum, mis on ka endale usutav. Või lasta kohal endal rääkida oma lugu. Aga kuidas seda saavutada? 

JK: Mis selle projekti juures erinevates instantsides kõige rohkem selgitamist nõudis? 

SV: Kohapeal pidime kõige rohkem selgitama, et plaanime ikka “päris maja” ehitada. Viimase 20 aasta jooksul on Narva ehitatud ainult plekist kaste, selge et keegi ei taha midagi sellist Raekoja platsile. Aga kust peaks kohalik elanik teadma, et saab ka teisiti, kui kogemus puudub? Meie selgitustest ei olnud tegelikult väga palju kasu, kokkuvõttes sai tellija ehitusloa kohtu kaasabil. 

KK: Proovisime ikka kaasa mõelda ja projekti paremaks muuta, katsetades linna poolt saadud ettepanekuid. Näiteks barokseid detaile hoone küljes. Esmapilgul tundus see totter idee ja enamik lisandustest jäigi lõpuks ära, aga mõni neist osutus kokkuvõttes ülimalt vajalikuks “praktiliseks ehteks”, näiteks kohviku kohale terrassile viiv sümmeetriline trepp või siseõue liblikatiiva-väravad. 

JK: Pikale veninud planeerimisprotsessi oli põnev jälgida. Aastate jooksul oli kolledžihoone ja laiemalt Narva temaatika tihti meedias esil, seda nii konkursieelselt ja pärast, nii taastamist pooldava kui ka “uue” Narva eest seisva tiiva vaatenurgast. Ma ei mäleta, et teie arhitektidena oleksite nendesse diskussioonidesse sekkunud. Kas teil ei tekkinud mingitel hetkedel tahet laua tagant püsti karata ja oma projekti ning mõtteid n-ö rahvavalgustuslikus korras selgitada, kui mitte õigustada? Oleks sel mõtet olnud? 

IP: Kõige raskemal ajal toetusime lihtsalt žürii autoriteedile. Eks me midagi ikka selgitasime ka. 

SV: Me ei pidanud õigeks jõuga pressida. Arhitekt ei näe olukorda selgelt, ta ei ole erapooletu. Kui projektil on vastased, siis peab sellel olema ka piisavalt pooldajaid, muidu olekski parem asi katki jätta. 

JK: Kas see maja oma asukoha ning arhitektuurse lahenduse poolest on teie silmis pigem revolutsiooniline või restitutsiooniline? 

IP: Kumb? Kas on olemas teoreetiline võimalus, et saab olla üheaegselt mõlemat? Aga see peaks olema öeldud tagasihoidlikult ja distantsilt. Pead silmas seda, et vana korra taastulek uuel ootamatul viisil? Et kummal meie jaoks rõhk on? Oleme püstitanud enda jaoks kontseptsioonist tulenevad disainikriteeriumid, teatud mõttes sugugi mitte iseenesestmõistetavad, ja nüüd on huvitav vaadata, kas ja kuidas erinevad inimesed võtavad tulemuse omaks, millisena nad seda kogevad. 

JK: Kui redutseerida maja (idee) algelementideks, saame samalaadse retsepti, mida olete oma projektide puhul varemgi kasutanud: üksteisesse sulanduv kontekst ja konflikt, ootamatus ja ootuspärasus, läbipaistvus ja -paistmatus, ning ruum, mis üheaegselt kontrollitud ning vabakslastud, ühtlasi tähelepanu ärgitav ja vastupanu osutav. Kuivõrd te ise kolledžihoonet oma varasema loomingu ja seisukohavõttude taustal programmilisena näete? 

IP: Huvitav tähelepanek, aga pigem mitte algelemendid, vaid see kuidas ruum kokku on pandud. Võtame näiteks muusika. Harmoonia on muusikas süsteem, mis toimibki alati kooskõlade ja dissonantside vaheldumise kaudu, leidlikkus seisneb aga uute kõlavärvide ja lahenduste leidmises. Arhitektuuris on selline komponeerimine samuti võimalik, aga kooskõla ja dissonants tuleb – piltlikult – igas projektis esmalt defineerida ning see pärast ka päris ruumis toimima panna, kuni see märkamatult utilitaarsetesse ja igapäevastesse elementidesse sulandub. Põhiseosed on mitte kompositsiooni sees, vaid kompositsiooni ja tegelikkuse (sh kasutaja) vahel. Kontekst on oluline, aga sõna ise võib eksitada. Sellele tuleb läheneda puhtalt lehelt, eelarvamusteta. Näiteks – arvutis on kontekstitundlik menüü, klikid parema klahviga ja sõltuvalt sellest kus oled, ilmuvad erinevad käsud, millega saab midagi ette võtta. 

---

JK: Olete rõhutanud ehitamise kontrolli olulisust. Okupatsioonimuuseumi ehitusplatsil viibisite iga päev paar tundi – Narva on aga Tallinnast 3 tunni kaugusel, kuidas toimus järelvalve? Kas ehitajatega keelebarjääre ei tekkinud? Betoneerisid ju näiteks lõbusad bulgaarlased, nendest ilmus isegi artikkel. Kui palju pidite kompromisse tegema? 

SV: Me ei ole tegelikult mingid kontrollifriigid. Täitsa palju praaki lasime läbi. Narvas kohtusime uuesti Okupatsioonide muuseumi ehitusjuhi Sven Rummiga. Sellevõrra oli lihtsam – ehitaja juba teadis, mis on meile oluline ja vastupidi. Suurtel objektidel suhtleb arhitekt peamiselt ehitusjuhiga ja tema vahendab nägemust töömeestele. Seega oleneb sellest mehest väga palju. 

IP: Objektil käisime umbes kolm korda kuus, igapäevaseid asju ajasime telefoni teel. Olulistes asjades me kompromisse ei teinud. Kuigi ehituspraaki ja lõpetamata lahendusi leidub. Eksimine on lubatud, kui selle kõrval on olemas ka õigesti teostatud variant. Vaadates näiteks teisi hooneid ei otsi ma kunagi vigu, vaid ideid ja hästi teostatud lahendusi. Narva ehituskvaliteet on tänu Svenile üldiselt hea. 

KK: Narva käigu peale kulus alati terve päev, algul sai hakkama 8-9 tunniga, lõpupoole kulus 12-13 tundi koos sõitudega. Vene keelt polnud ehitusplatsil kordagi vaja, küll aga kohalikes söögikohtades. Ehitaja jättis väga hea mulje, sest enamasti mõeldi kaasa ikka selles suunas, et saada kvaliteetsem, mitte odavam tulemus. Mina ikka loodan, et viimane nimekiri praagi ja lõpetamist vajavate “otstega” võetakse auasjana ette ja tehakse garantiiajal korda. 

JK: Mis ehitustööde juures kõige rohkem peavalu valmistas? 

SV: Esifassaadi teostamine. 

IP: Ja alapakkumine esimesel ehitushankel, ning hilisem ehitaja vahetus. Üksikküsimustes näiteks see, et sepiste kavandi autorid (Rait Siska ja Risto Tali) saaksid oma töö ise teostada. Objekti lõpus läks ehitajal veidi kiireks ning viimased paar protsenti meie siselahendusi jäi lõpetamata. 

Foto: JK


JK: Kuidas nägi välja börsihoone fassaadi elluäratamine? Kas on olemas piisava täpsusega arhiivijoonised või tegite ka mingil määral vabatõlgendust? Kelder? 

SV: Allikmaterjale oli piisavalt. Kõigepealt 1947. aasta ülesmõõtmisjoonis, sellelt oli muuhulgas näha, et börsihoone kõik kolm korrust olid sõja järel püsti, kahjustused polnud suured. Oli ka taastamisprojekt aastast 1992. Kõige usaldusväärsemaks pidasime fotosid, sest isegi mõõdistusprojekt on mingil määral interpretatsioon. Meie eesmärk oli esifassaad võimalikult täpselt – ainult tagurpidi – taastada. Kui nüüd vaadata, siis kõik on täpselt nagu fotodel, aga midagi on ikkagi täiesti teisiti. Ilmselt on see paratamatu, võib-olla see teebki töö restaureerimise alal põnevaks – lõpptulemus on ikkagi tõlgendus, ükskõik kui täpselt üritada. Mõne väiksema detaili kohta polnud infot, näiteks peauste kõrval olevad teokarbimotiivid on restaureerimisarhitekt Katrin Etverki välja pakutud. 

IP: Kuigi algne idee oli teha täpne koopia, on tulemus siiski läbi elava inimese tõlgenduse parem kui puhtmehhaanilise reprodutseerimise, mis paradoksaalselt kombel ei ole täpsem. Arutasime veel seda, et põhjamaine barokk oli küllalt matsakas ja raskepärane. Horisontaal ja vertikaal olid omavahel tasakaalus. Katuse tagurpidi vorm aga võimendas oluliselt vertikaali mõõdet ja mõjutab ka ülejäänud fassaadi proportsioonide tajumist. Tulemus mõjub suurejoonelisemalt (hirmuäratavamalt?) kui algne maja, mille katus jäi fassaadi varju. 

SV: Kui maapealsed osad olid hästi dokumenteeritud, siis keldri kohta oli sellist infot vähem. Narvas on legend, et kõik uhked keldrid on maapinna sees alles. Keldri taastamist peeti väga oluliseks ja see toob hästi esile ka meie tühiku idee. Aga et ühiskondlikku funktsiooni ette näha, pidime andma keldrile kõrgust juurde – põrandat on süvendatud ligi pool meetrit. Keskmises ruumis otsustasime taastada võlvid. Võlvidele viitasid säilinud võlvikannad ja 4 raidkivist toeposti. Ehkki näiteks arheoloog Kriiska arvates pole võimalik üheselt väita, et keskmine keldri osa oli just sellise laega. Võlvid laoti autentsel viisil raketisele ja lasti seejärel 4 kuud mördil taheneda. Tänapäeval riputatakse võlv betoonlae külge. 

KK: Eesmärk oli rekonstrueerida ajaloolise ruumi mulje, valisime teadlikult sulanduva viisi selle taastamiseks, eristades uut ja vana vaid väga kergelt. Kuna keldriruumides on ainsana säilinud börsihoone ajaloolist substantsi paemüüride näol ja sellestki läks ehituse käigus palju arhiveerimisele (mikropraod jms), siis ei oleks järsu vastandamisega jäänud enam kuigipalju “hõngu” sinna alles. 

---

JK: Avamisjärgselt Narvat külastades tajusin linlaste elevust: keskealine paar astub aegluubis ja turvalises kauguses ümber õhtuses tuledesäras maja, seisatades iga paari sammu järel ning klõpsutades vana digikaameraga pilte; külgepidi üksteist toetavad babuškad seisavad maja ees, vaatavad ainitiselt selle peafassaadi ja jutustavad midagi läbisegi, kulmud kipras, seda pigem harjumusest kui vaatepildist; kari algkooliealisi poisse tuhiseb mööda maja ringi, potsatades aeg-ajalt jalgade puhkamiseks kuhugi lamamistoolidesse või padjahunnikutesse. Keegi neid ei keela ka, hea ongi. Inimene on kohaneja tüüp – kas kogu senise tagasiside hulgas on olnud ka midagi totaalselt üllatavat? Ma näiteks kuulsin, et lausa omaaegne paduvastane Kuuskemaa oli valmismaja poole sõnaga kiitnud... Kas teate, kas projekti suuremaid vaenlasi, Mihhail “Üle-Minu-Laiba” Stalnuhhin, on juba majas käinud?

IP: Katri Raik rääkis välkloengul paari ebatavalist lugu. 

SV: Ütles, et kõik vastased ei ole käinud, aga polnud juttu kes täpselt. 

JK: Üks teist on öelnud, et ei taha enam Narva minna, kuid kujutlegem siiski, et olen üks võimekas arendaja ning oman krunti Narva vanalinnas, kolledžihoone lähistel. Soovin teilt suurt, osaliselt ühiskondliku funktsiooniga hoonet. Mida te nüüd välja pakuksite? Mida üldse saaks Narva vanalinna (ei, uuslinna!) pärast kolledžihoonet ehitada? 

SV: Kui keegi tuleks järgmist maja tellima Narva vanalinna, siis oleksime plindris. Kolledžihoone ei saa olla mingiks näidismudeliks. Seega meil valmis retsepti pole ja oleksime jälle alguses. 

IP: Kindlasti ei pea kõik majad olema erilised, suur oskus on teha ka tavalisi, pealtnäha silmapaistmatuid maju. Aga see eeldab head planeeringut ja hästi läbimõeldud järk-järgulise arendamise strateegiat. Arvatavasti teeksime ühe esmapilgul tavalise maja. 

KK: Üks asi on küll, mida teeks ilmselt sarnaselt kolledžiga – kui küsitaks suurt maja, jagaksime selle mitmeks väiksemaks osaks, koos siseõuede ja nurgatagustega. Narvas, ja eriti vanalinnas, on puudu just sedasorti väiksemast mastaabist, praegu ongi kõikjal ainult suured majad koos suurte hoovidega. 

JK: Millise tulevikustsenaariumi julgeksite joonistada Narva lähitulevikule? Kas Narva tõuseb tuhast? Millisena? On teil ootusi, või pigem lootusi? 

SV: Autoripositsioonilt vaadates sobivad meile (st meie majaga) kõik linna arenguvariandid. Kuna tulevik oli projekteerimise ajal täiesti ebaselge, kavandasime maja nii, et see toimiks kahes äärmusolukorras – A) midagi ei muutu, B) vanalinn taastatakse. Neid kahte äärmust ma Narvale muidugi ei sooviks. 

IP: See sõltub linnakodanikest endist, mis valikuid nad järgmisena teevad. Lähtetingimused on järgmised: Eesti suuruselt kolmas linn, kesklinn puudub, multikultuurne elanikkond puudub. Keskuselaadsed tuumikud on hajali, Kreenholm tühi, vanalinnas ainult raekoda ja uus kolledž, kaubandus piki Tallinna maanteed, linnavalitus Peetri platsil, linnus ja bastionaalvöönd omavahel sidumata. Lootus on, et elanikud ise avastavad linnaruumis viibimise väärtused, aga harjumuste muutumine eeldaks ilmselt uusi püsivaid töökohti, vaba raha, uute väljavaadete teket jne. 

KK: Vanalinna arendamiseks on linnaarhitektid vahepeal koostanud uued paindlikud raamid, mis lubavad mitmekesist ja võimalusterohket linna, uue ja vana kombinatsioone. Lisaks võib alustada ka hoopis ajutiste ehitiste (nt pargipaviljonide) või tänavavõrku tihendava haljastusega, kui kohe pole korraga palju majatellijaid võtta, nagu pakuti välja Narva Linnafoorumil. Tegemist on erakordse maastikuga. Ka hoonestuse jaoks pakub vanalinn ise kohaspetsiifilisi lahendusi: kui kusagil urgitsema hakata, siis midagi kindlasti leiab, mida edasi arendada, kultuurkiht on selles linnaosas kõige tihkem. Praegu on kogu vanalinna potentsiaal uinuvas olekus, aga oleks ju ilus loota, et kolledž hakkab tööle sellena, milleks ta siia osavate strateegide poolt just siia paigutati – vanalinna taaskäivitajana.

Aitäh, Katrin, Siiri, Indrek!

23.8.13

G-Block


Eelmisel suvel toimus üks isevärki kutsutud arhitektuurivõistlus, eesmärgiks planeerida ning pakkuda ka konkreetne lahendus äri- ja büroopindadega elamule suurel krundil Peterburi kesklinnas. Tellijaks kinnisvarabüroo O2 Development, korraldajaks siingi möllanud ajakirja Projekt Baltia eestvedaja Vladimir Frolov. Konkursile kutsuti pisike, kuid esinduslik seltskond Läänemere regiooni arhitektuuribüroosid: kaks Venemaalt, üks Soomest, üks Rootsist ja üks Eestist. Nimed koos konkursi pisukese taustainfoga on saadaval siin

Kvartal Peterburi kesklinnas aadressil Hersonskaja 43 / 12. Ringi liikumiseks vt http://goo.gl/maps/gQafI


Eestist kutsuti oma nägemust pakkuma Villem Tomiste (Stuudio Tallinn), kes kord varem juba ühes Frolovi (siit blogistki läbi käinud) ettevõtmises osalenud, ning kuigi tollane ülesandepüstitus oli puhtalt spekulatiivne, saab nende kahe põhimõtteliselt erineva konkursi vahel siiski ühe tugeva paralleeli tõmmata, kuivõrd mõlemad käsitlesid esmajoones kvaliteetse – et mitte öelda luksusliku – linnaelu mudelit metropoliitselt suures elamumassiivis.

Ütlen etteruttavalt, et Tomiste töö pealkirjaga G-Block kahjuks ei võitnud, võidu noppisid hoopis viimasel ajal kadedakstegevalt edukad ALA arhitektid Soomest, seda siiski alles pärast teist võistlusringi, kus nad pistsid rinda justnimelt Tomiste ja ühe Venemaa bürooga. Võrdlusmaterjalina soovitan vaadata ka nt rootslaste Kjellgren Kaminsky ettepanekut.

Võistluse tingimuste järgi soovis tellija suurlinlikku moodsat elamukompleksi, mis tänavalt kuni 8-korruseline ning krundi sügavuses kuni 12-korruseline. Esimesel ärid, teisel bürood, edasi korterid. Parkimine maa all. Soositud ja isegi soovitud oli kvaliteetse väliruumi integreerimine hoonesse, sh terrassid, katuseaiad. Võistlustööde hindamise kriteeriumitena toodi välja linnalise elukeskkonna hüvede uuendusmeelsus, ehitatavus, arhitektoonika ning "tonaalsus", mida võiks siinpuhul tõlgendada kontekstuaalsuse või sobivusena antud krundile.

© Stuudio Tallinn


Villemi konkursitöö on üks köitvamaid elamuprojekte, millega ma viimastel aegadel kokku olen puutunud. Läbilahendatud hoone moodustab suhteliselt avatud, suure sisehooviga perimetraalse kvartali, kus kogu esimese korruse tasandi moodustavad tänavatele avatud äripinnad. Katusele on paigutatud terve istandus kasvuhooneid-abipindu ja elanikele lisaväärtusi pakkuvaid funktsioone, sh pikk mööda serva kulgev jooksurada, mis kord ületab silda, kord läbib "tunnelit". Kavandi suurim väärtus seisneb aga selles, mis algab kolmandalt korruselt – nimelt korterites. Soovitan kõigil neid tõeliselt värskendavalt mõjuvaid ja kahtlemata ebakonventsionaalseid korteriplaane lähemalt uurida. Kolmemõõtmelise pusle keerukusega kokku sobitatud planeeringud moodustavad tegelikult lihtsaid korduvsektsioone, ning kuigi toon allpool ära terved korruseplaanid, on lihtsam uurida neile järgnevaid ühe sektsiooni plaane. Eriti pange tähele esikuid (kui erinevaid korterite "sissejuhatusi" siin on!), hoone kehandi sisselõigetega tekitatud korterisiseseid vaateid, rõdude ja väliterrasside erinevaid funktsioone (nt sauna eesruumina), köökide paigutusi jne jne. Uurima hakates jälgige all servas korruse numbreid ja kas trepp läheb üles või alla.

Piltide ja plaanide kõrvale palusin Villemilt veidi selgitusi sellele rohkete arhitektuuriajalooliste viidete ja ootamatusi täis planeeringutega projektile. Pärast pisikest sissejuhatust läheme konkreetsemalt inspiratsiooniallikate ja lahenduste tekkimise algimpulsside juurde, lõpetame aga paari üllatusega.

© Stuudio Tallinn


Kõigepealt: kas tead, mis põhimõttel valiti osalejad sedavõrd kaaluka ülesandega võistlusele? 

Ma arvan, et Frolov kutsus oma tuttavaid noori arhitekte teadmisega, et neid on pärast huvitav ajakirjas kajastada.

Mida võistluse programm õieti ette nägi?

Tingimused olid segased. Puurisin korraldajalt neid tingimusi nii- ja naamoodi. Omast arust tegin vastavalt tingimustele. Tegelikkuses ei saanud keegi aru isegi sellest, milline on tellija krunt.

© Stuudio Tallinn


Näen siin projektis nii palju tõenäolisi inspiratsiooniallikaid alates su ühest lemmiklinnast Barcelonast (kvartali sujuvalt ümarad nurgad) ja su oma Süda-Tatari korterist (mis saab alguse kitsast trepist), lõpetades Le Corbusier' (multifunktsionaalne katusepark) ja sotsialistliku daatša-majandusega (kasvuhooned katusel). Mil määral need viited või allikad siin üleüldse teadlikult teostatud on, mil määral intuitiivselt?

Corbu katuseaiad tekkisid alates Pirita tee korterelamust, mis sai tehtud pärast Bangkoki, Singapuri ja Jakarta reisi. Pirita teel tingis selle modernistlik keskkond, lillepaviljon, park, laululava – et olla kontekstis,  sai mindud lõpuni: maja õhku, aed katusele. Kolme korruse vahel vaid üks koridor, kust saab korteritesse – seegi Corbult või õigemini sellelt Moskva juudilt, kellelt Corbu idee maha pani. Katuseterrass ja aed on mul endal südalinnas olemas, seetõttu oleks tobe teistele maju ilma nendeta teha. 

Ümarate nurkade kohta ei oska eriti midagi muud öelda, aga kui tahad maja katusele panna jooksuraja, siis selle nurgad on ümarad. Nii tekivad ka majale ümarad nurgad. Kui kurvid ei häiri, siis selliselt on plaane lihtsam joonistada – aknaid tubadele.

Kui võtta nt Rotermanni kvartal ja Aiamaja, kas tegelesid siin neis varasemalt käsitletud teemade jätkamise või edasiarendamisega? Kui ma võrdleks G-Blocki kavandit Rotermanni kvartali majadega, torkavad silma võrreldamatult paremad ja põnevamad korteriplaanid, Aiamajaga kõrvutades nähtub aga sarnane sise- ja välisruumi (linnalise ja äärelinnalise?) põimimine, siinpuhul veelgi intensiivsemalt.  

Rotermanni ülesandeks oli 1-2 toalised korterid, mistõttu need väga keeruliseks ei lähe. See, et Rotermannis ka kolmeseid ja kuuetoalisi on, on hiljem ise juurde tehtud. Nt Rotermanni pruunil majal on ka ühine katuseaed, olles nii linnalikum, Aiamajal on aga kõik privaatne. Peterburi töö kombineerib mõlemat.

© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


Kust need korteriplaanid sul õieti tulevad? Kas korteriplaane genereerides mõtled potentsiaalsetele elanikele, kes neid asustama hakkavad, või teed seda abstraktselt? G-Blocki korterid on kõike muud kui konventsionaalsed, nad on kohati väga ebakorterilikud, mõjudes mulle kui vanadesse ja korduvalt ümberehitatud majadesse hiljem elamiseks kohandatud pindadena. Ma ei tea, et keegi Eestis selliseid labürintlikult ootamatusi sisaldavaid mitmetasandilisi kortereid kunagi joonistanud oleks. 

Kortereid teen alati endale ja nii, et nad seksikad oleks. Vanalinnaga ei saa otseselt võrrelda, sest seal pole eriti aknaid, terrassidest rääkimata. Araabiamaades ja Pärsias reisimisest on veidi mõju olnud. Maroko medinades on põnevaid maju, mis eksisteerinud mõnes kohas eraldi linnadena kuni eelmise sajandi viiekümnendateni. Hotellides on tube, millel mitu terrassi, imelikke treppe katusele. Tänapäevast on raske midagi tuua. Barcelonas on selline koht nagu Walden 7, selle rõdudel ja terrassidel saab igaüks ringi jalutada, lifti astudes mingit lukku pole. (Vahemärkusena mainin, et Villem käis seal 3-4 aastat tagasi, mina aastal 2011, kui torssis valvur ja sildid seintel keelasid eelneva kokkuleppeta ning selle eest tasumata majja ning selle sisehoovi sisenemast. Soovitus: jälgida tagauksi juhuks kui sealt keegi siseneb või väljub, või kui koristaja mõneks hetkeks ukse lahti jätab. Kustumatu elamus on garanteeritud – JK)

© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn


Mis suhe sul Peterburi linnaga on, kas linnakontekst mõjustas kuidagi projekti? 

Peterburis käisin viimati teismelisena. Ööbisime perega mitu nädalat arhitektide liidu majas. Kui nüüd eelmisel aastal, pärast võistluse lõppu käisin, siis väga meeldis, muud sidet pole.

Kas oled pärast Peterburi konkurssi veel korterelamutega tegelenud, kas siinne projekt on neile ka midagi pärandanud?

Aiamaja tulemüüri taha tegin eelmisel sügisel ühe eskiisi ja muinsustingimused said sellele kooskõlastatud. Ma olen G-Blocki vaimus paar asja veel teinud. Lasnamäe näituseprojekt eelmisel sügisel ja Tartu kaubamaja võistlustöö, ka seal oli tore elamisi joonistada. Katusetänavale avanesid lisaks 80 elamisele ka hotell, kohvik, kino ning tegemist polnud tupikuga. Katusele jõudsid kahest kvartali nurgast trepid, mille igal mademel uued funktsioonid.

Aitäh Villem! Lõpetuseks paar illustratsiooni viimati mainitud ja varem avaldamata projektidest.


Eskiis Inseneri ja Aia tn nurgakvartalile Tallinna vanalinna külje all.

© Stuudio Tallinn

Tartu kaubamaja kvartali võistlustöö.
© Stuudio Tallinn


© Stuudio Tallinn

26.6.13

Uustulnukaid Kassisabas, vol 1



Kohe lõplikult valmiv Tehnika 53 on korralik eeslinlik korterelamu, mille puhul polegi õieti millestki kinni hakata hoone sobib nii mahtudelt kui fassaadikäsitluselt kenasti Kassisaba konteksti. See on viisakas ja turvaline miljööala-arhitektuur (kodukal seisva teksti segaduses autor väidab küll, et hoone asub lausa vanalinna muinsuskaitsealal!), mis enese liigse kehtestamise asemel püüab pigem otsida kontakti piirkonna varasema hoonestusega, peites oma muidu paneelse olemuse krohvi, puidu ja klaasi ning kahjuks ka tellisplaadi taha (vaatamata imiteerivate materjalide keelule).

Arenduse müügistrateegia puhul äratab tähelepanu mitte just sagedane "arhitekti tervitus", kus projekti autor Velle Kadalipp arhitektuuribüroost JVR selgitab oma lähtekohti maja kavandades. Sümpaatne, kuigi tekst kõlab lihtsalt kui pisut tuunitud seletuskiri.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=3


http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=3


Tagafassaad on minu arust veidi närviline oma lifti- ja trepikojaakende triipudega.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=3


Neljakordne hoone sisaldab 14 korterit, millest enamikul on rõdu ja/või terrass, paaril ka saun ja viimase korruse korteritel kamin. Laisad ei pea treppe kulutama, saab ka liftiga. Maja taha õuele tuleb hommikupäikesele avatud hoov mänguväljakuga. Parkimine on lahendatud keldrikorrusel, siin on muuseas ka jalgrattahoidla.



http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Edasi esimesele, või pigem soklikorrusele. Huvitaval kombel on siin korterid nr 1 ja 3 märgitud bürookorteriteks. Neist ei erista tavalisest korterist sisuliselt miski, põhjus näib peituvat detailplaneeringuga (vt ka seletuskiri) määratud maa sihtotstarbes, milleks on 85% elamu ja 15% äri. Kaval nüke. Aga kuna nende libakorterite aknad jäävad sügavale teise korruse rõdude alla, loodan, et neisse tulevadki pigem bürood kui kellegi kodud. Ma küll ei kujuta hästi ette sellise plaanilahendusega büroosid, aga olgu (võib-olla jäeti osa vaheseinu ehitamata). Korterid nr 1 ja 4 sisaldavad huvitavaid rudiment-ruume, mis näivad olevat tekkinud detailplaneeringuga lubatud mahu maksimaalsel täitmisel need on pisikesed akendeta konkud, märgitud kui hobiruum / panipaik / kabinet. Loodan, et tulevased asunikud neile mingi põneva otstarbe leiavad (joogaruum, veinikelder, mängupõrgu?). Korteril nr 2 on ka pisike abiruum, muljetavaldav!

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Mainitud korter nr 4 jätkub ka teisel korrusel see on maja veidraim korter, ainuke läbi kahe korruse. Näib, et seda on püütud avara terrassi ja saunaga vähegi väärtustada, kuid veidraks jääb see siiski, loomuliku valguseta köögi, ebamugavalt omaette korrusel pesuruumidega ja häirivalt esikusse jooksva vaheseinaga, lisaks see ebamäärase funktsiooniga pime pisiruum allkorrusel. Teised korterid on head, kuigi panipaikadeta ning pesuruumidega, mis avanevad peaaegu otse esiku ukse ette.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Kui peaksin valima, eelistaksin korterit nr 7/11/14 küll väikeste modifikatsioonidega.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Neljas korrus.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Kokkuvõttes siiski keskmisest etem maja heas asukohas.



* * *


Wismari 24 on juba vana projekt (aastast 2004), mille rendereid mäletan ammusest ajast, kui ON Arhitektid said üles oma kodulehe, mida pole minu arust tänaseni mitte millegagi täiendatud. Pärast pikka ooteperioodi on nüüd maja lõpuks valmis saanud.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/galerii/


Optimismist pakatavale buumiajale ja ühtlasi autorile (arhitekt Harry Klaar, võib-olla keegi lisaks) omaselt on tegemist konservatiivsuskammitsaist vaba hoonega, kus miljöösõbralikkus ulatab käe popile. Selle maja juures meeldibki mulle esmajoones see, et ta ei püüa asetuda oma keskkonda kuidagi lömitav-märkamatult ja pead õlgade vahele tõmmates, ja samas ka mitte väga prauhti, vaid astub julgelt ja eneseteadlikult vanade majade ritta, mõjudes naabrite kõrval vaatamata teatud iroonianoodile (dekoratiivsed piirded, akende paksud raamistused) siiski viisakana.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/galerii/


Parkimine on maja taga, ja kuna krunt on kitsas, pole siin ruumi mingisugusele mõnusale õuealale. Seda korvavad mingil määral üle 10 ruudused rõdud pooltel korteritel vast paistab siia soojematel kuudel üle majade ja puude ka mingil määral päikest.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/galerii/


Arenduse koduka sõnul asus sel krundil varem sarnases mahus kahe trepikojaga kahekorruseline puidust elamu. Uus hoone on aga ühe keskse trepikojaga, hoone pikerjat tänavafronti on püütud vertikaalse fassaadijaotusega liigendada, kaasa aitab vertikaallaudis.

Hoones on 10 ühe- kuni kolmetoalist korterit, nagu öeldud, pooled rõduga. Õnneks pole Wismari kuigi aktiivse autoliiklusega tänav, vastasel juhul oleks mul kahju esimese korruse elanikest, kes oma suurte akendega otse tänavatasandil viibivad. (Ometi on see puitagulitele väga omane lahendus.)

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/index.php?id=177


Kui kaks ühel tasandil asuvat kolmetoalist välja arvata, on kõik korterid suunatud kas tänava või hoovi poole, seega on need ainult ühelt poolt valgustatud. Suured aknad tulevad sel puhul küll kasuks, kuid kohati väga kahtlen, kas sellest piisab. Joonistel näeb, et vasakpoolsetele korteritele olid mõeldud ka kööginurki natukenegi valgustavad pisikesed küljeaknad, kuid huvitaval kombel on neist mingil hetkel loobutud, jättes köögid täiesti hämaraks. Loodan, et neid kortereid polnud selleks ajaks "paberil" maha müüdud, vastasel juhul oleks tegemist korraliku sigadusega. Panipaikadega on ka kehvasti neid lihtsalt pole.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/index.php?id=177


Muus osas tavalised korterid: pole kohutavad, pole ka vapustavad.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/index.php?id=177



* * *


Villardi 9 on arhitekt Tormi Sooväli looming. Sellega on praeguseks nii kaugele jõutud, et Favorte müüs arenduse maha, asja hakkas edasi ajama Uus Maa ning maja on nüüd peagi valmis. Juba alguses mitte kuigi sümpaatsena tundunud projekt pole ajaga paranenud, miski häirib mind siin endiselt. Võta kinni, milles probleem. Ütleks, et puhtast elegantsist jääb puudu. Natuke nokitsemist ja sellest saanuks täiesti sümpaatse ilmega hoone praegu on akendega mängimise ja materjalide kombineerimisega minu arust pisut üle pandud. 

http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=203


http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=203


Üldiselt ongi maja arhitektuur kuidagi liiga rahutu. Mahult toekas, matsakas, kuid üritab seda teatud võtetega varjata: hoone on justkui kaheks eri fassaadiviimistlusega mahuks lõhutud. Tulemus on nagu üritaks suurem maja väiksemat alla neelata, terav hammasterida irevil. (Mis point neil sakkidel on?) Häirib ka nurgalahendus, mille oleks võinud konkreetsemalt ja isegi jõulisemalt lahendada. Ma ei näe mingit mõtet fassaadimaterjali vaheldumises seal korrustevahelistel pindadel, see nagu lahustaks nurga ära.

http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=203


Majas on 8 korterit ja 2 äripinda, parkimine on lahendatud maaalusel korrusel (€ 8000 eest!). Esimesele korrusele jäävad äripinnad väga huvitav saab olema näha, missugused tegelased endale siia pesa teevad, loodan, et vähemalt ühele pinnale tekib ka näiteks kohvikuke, mis oleks siinkandis igati tänuväärne lisaks on esimesel korrusel üks korter ning suure plussina panipaigad igale korterile (€ 3500 eest). Ideaalne oleks muidugi, kui need asuks korterites, kuid hea seegi. Alumise korruse ainuke korter on tavaline, ainsa tõelise kommina suur köögi-elutoa nurgaaken Villardi tänava sihil. Siin võiks tunde lihtsalt jalad aknalaual tugitoolis lösutada ja aknast välja vahtida.

http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=202


2. ja 3. korrus. Korter nr 4 puhul tavaline (minu silmis) jama magamis- ja vannituppa pääseb esikust (tõsi, see on siin siiski küllalt lai). Korter nr 2 puhul tekib küsimus, miks pole ära kasutatud head võimalust luua magamis- ja köök-elutuppa rõdu mulle näib, et need olnuks siin vägagi väärt lisandused. On see arendaja või arhitekti otsus või pandi mõnel muul tasandil juba eos pidurit?

http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=202


4. korrus sisaldab vaid üht "luksuslikku" 90 ruudust 3 magamistoaga korterit üle 70 ruuduse osaliselt katuse alla jääva terrassiga. Usjas korter on jaotatud selgelt kaheks plokiks, hoovi poole jääb privaatsem, tänava poole avalikum tsoon. Loodan, et korteri ostnud tegelased jäävad rahule, terrass on igatahes muljetavaldav.


http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=202


Võimalik, et reaalsuses saab maja veidi sümpaatsem.



* * *


Paldiski mnt linnapoolne jupp enne viadukti tõotab juba peagi otsast otsani täis saada. Selle viimase aja ühe aktiivsema arenduspiirkonna järjekordse täidetud augu näol on tegemist Merko kahest majast koosneva projektiga aadressidel Paldiski mnt 17 ja Eha 2 (arenduse kodukas jätab aadressid kangekaelselt mainimata, on sel mõni hea põhjus?); hoonete arhitektideks on Jaak Huimerind ja Anne Kose, sisearhitektiks Aet Piel

Sarnaselt kõigi teiste Paldiski mnt äärsete uusarendustega jääb seegi Kassisaba miljööalast välja, asudes täpselt tolmuse magistraali ja kaitsealuse asumi piiril. Piiripealsuse teemat sai juba siin käsitletud ning siinse arenduse puhul ongi problemaatika sisuliselt sama, kuigi lähenemine sellele pisut erinev. Hoonestus koosneb samuti kahest mahust, kuid on maa alt parkimiskorrusega ühendatud; magistraaliga külgnev hoone on suurem (5-korruseline) ning vaiksema Eha tn äärne pisem (3-korruseline). Kortereid on siiski pisemas korruse peale 4, suuremas 3 välja arvatud esimestel korrustel, kus kummalgi on äripind (olen põnevil).

http://www.merko.ee/eha/


Arhitektuurselt lahenduselt on tegu üpris pretensioonitute isenditega, domineerivad valge krohv ja tume tellis tolmuse tänava äärde jääval fassaadil. Mulje neist põhjamaiselt riskivabadest majadest jääb pigem lahja, kuigi mitte otseselt ebasümpaatne. Mõistmatust tekitab küll järjekordselt avalduv formalistlik kihk aknaid üheks jooneks grupeerida milleks õieti? Siin avaldub see lausa eksreemselt ja ausalt öeldes isegi naeruväärselt seintele kleebitud kitsaste ribade näol.

http://www.merko.ee/eha/


Paldiski mnt poolse pika tumeda "kompositsiooniriba" taha jääva kortetri plaanilahendus näib lähtuvat mürisevast magistraalist, mistõttu avanebki elutuppa vaid üks peenike aknapilu ning sügava rõduga külgnevad aknad.

http://www.merko.ee/eha/plansandprices#


Teine Paldiski mnt äärne korter on tõenäoliselt oluliselt mürarikkam, siin jäävad tänava poole ka magamistoad. Kuid nagu võib jooniselt välja lugeda, soovitab sisearhitekt suure magamistoa ainsa akna riidekapi taha peita. Pisut kummastust tekitab korteri ainsa WC asukoht. See on muuseas majade väheseid kortereid, kus köök saab head loomulikku valgust.

http://www.merko.ee/eha/plansandprices#


Nähtud kaks tüüpkorterit (suurema maja teisest kuni viienda korruseni, kokku 8 tk) on kahes hoones praeguse seisuga ainsatena müümata ja isegi broneerimata ma väga ei imesta, arvestades mh nende hindasid.

http://www.merko.ee/eha/


Ülejäänud korterite puhul ma prääksuma ei hakkaks neis leidub sümpaatseid lahendusi alates suurtest kahe ligipääsuga rõdudest ja lõpetades eraldi WC-dega. Panipaiku kahjuks korterites pole, neid saab € 2500 eest osta esimesel või keldrikorrusel. Parkimise eest tuleb samuti lisa tasuda: € 12 500!

Tehnilist infot lugedes jääb mulje, et neis majades elamine saab tänu kõikvõimalikele anduritele pisut isegi paranoiliselt turvaline, kuid mis teha Balti jaama ligidus on järelikult karm reaalsus.

http://www.merko.ee/eha/


Tegemist on energiasäästlike hoonetega (energiatähis B), tsiteerin: "Hoone küte on lahendatud veepõrandakütte baasil. Vajaliku temperatuuri saavutamiseks ja reguleerimiseks ruumides kasutatakse termostaati, mis tagab ruumides vajaliku temperatuuri. Korterite õhuvahetuse tagamiseks on Paldiski 17 hoonel projekteeritud korteripõhine soojustagastusega sundventilatsioonisüsteem. Eha tn 4 hoonel tagatakse värske õhu pealevool läbi värskeõhuklappide, väljatõmmatavast õhust võetakse soojus läbi soojusvaheti küttesüsteemile." 

Kokkuvõttes: suhteliselt kvaliteetne ja seega ka kõrge hinnaklassiga linnatihendusprojekt. 



* * *


Jätsin parima viimaseks: ülisümpaatne Koidu 44, millest samuti kunagi enne ehitustööde algust veidi juttu tegin (vt siin). Ega Alver Arhitektidelt midagi kehvemat ei ootakski. Ühtlasi on see siinseist ainuke maja, mille olen otsast otsani läbi käinud selle eest tänud kinnisvaraspetsialist Rainile Ober Hausist (arendust alustas siiski Eustress, Ober Haus on selle mingil hetkel üle võtnud).

Kõigepealt meenutuseks Oliver Orro kommentaar maja eelloost: "Koidu 44-le tegin DP menetlemise ajal sihukese kirja, et võtku tänavafassaad rahulikumaks, st erineva suuruse ja kujuga avasid vähemaks ja pigem sümmeetriliseks (argument oli see, et vastasküljel on tibatillukeste ühekordsete säilitatavate majade rida ja uushoone ei tohiks olla nii tähelepanu tõmbav, vaid pigem hästi neutraalne, sest maht on niigi ju kordades suurem, olgu siis vähemalt fassaadikujundus leebem), aga Alver ei võtnud kuulda. Ma ei viitsi rohkem norida ka, sest arhitektuur tundub päris hea ja terviklik ning Alveriga vaidlemine oleks antud juhul ebaotstarbekalt energiamahukas tegevus ja pealegi ma ei ole ise veendunud, et see oleks antud asukohas oluline. Aga projekti staadiumis oli tal siginenud parkimine maja ja tänava vahele, mida DP-s ei olnud ja mida ma ei tahaks lubada. Kõrvalkrundil olnud Underi vanemate Priidu ja Leena Underi maja ära lammutamise lugu (see jutus juba Nõukogude ajal) on omaette koloriitne ooper, millest teine kord võiks pikemalt heietada."

Mul on hea meel, et Oliver väga edasi ei vaielnud, sest tulemus on tänu sellele muljetavaldav, ilmnedes eelkõige just seestpoolt. Seega on Alveri kangekaelsus täiesti arusaadav fassaadi muutmisega oleksid mitmed ruumilahenduslikud kommid ära jäänud. Enne sisse minemist peaks aga mainima, et ka väljast on maja väga hea, kuigi viimistlus jätab pisut kripeldama kahju, et tänase päevani ei suudeta meil aduda halja betooni potentsiaali viimistlusmaterjalina. Minu arust võinuks maja (hea ehituskvaliteedi puhul) vabalt ka krohvimata jääda, see andnuks kindlasti veel parema tulemuse. Miljööalade viimistlusmaterjalide piirangud võiksid minu arust vabamad olla.

http://www.koidu44.ee/


http://www.koidu44.ee/


Parkimine on lahendatud maa all, koha saab € 7000 eest.

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Esimese korruse korterid otse hoovi avanevate terrassidega.

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Valgusrohke magamistuba: und ei tule, vahid aknast puuoksi. Pange tähele aknalaudu laiad nagu vanasti. Õigele aknalauale mahub ära üks küünarnukk ja kaks kannikat, kõik kitsam on mõttetu!

http://www.koidu44.ee/


Sama korteri tulevane köök:

http://www.koidu44.ee/


... ja vannituba: vannis lamades saaks jälgida Koidu tn liiklust. Ja vastupidi ka. Loodan, et kunagi kõrvalkrundile elamut kavandav arhitekt siinse piiluaknaga arvestab ning millegi samaväärsega vastab.

http://www.koidu44.ee/


Teise korruse korteritest on erilisem nr 4 oma ekstrakõrge ja hiigelsuure nurgaaknaga magamistoaga

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Ise teeksin siia pigem laeni riiulitega raamatukogu. Akna alla üks tugitool ja laud, ega siit ruumist siis lahkuda küll ei tahaks.

http://www.koidu44.ee/


Korteri nr 3 magamistuba või ka kodukontor: madalast piiluaknast näeb nt laua taga istudes otse tänavale ja välisukse ette.

http://www.koidu44.ee/


Järgmised 4 korterit on kõik läbi kahe korruse.

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Korterites nr 5 ja 8 läheb köögi tööpind sujuvalt üle aknalauaks, pakkudes kokkajaile rohkelt head valgust, kusjuures madal aknapilu ei lase olulise tegevuse juures tähelepanul liialt rändama minna. Vasakul on näha eraldiseisev, ümbritsevaid ruume omamoodi defineeriv WC-plokk. Üleüldse on WC-d korterites väga sümpaatselt paigutatud, toimides mh ruumijaotustena.

http://www.koidu44.ee/


Korter 7.

http://www.koidu44.ee/


Kahekorruselistel korteritel on esimesel tasandil elutuba-köök (hoovipoolsetel rõduga) ja väike WC, teisel tasandil saunaga vannituba ning kaks magamistuba, algse lahenduse järgi pidid ka siinseil suurematel magamistubadel olema rõdud, nendest on aga mingil hetkel loobutud. Tänavapoolsetel magamistubadel on lodža, kuhu pääseb lisaks magamistoale ka ebamäärasest "sansõlme eesruumist" selle maja n-ö absoluutsest tipppunktist. (Vt täpsemalt järgneval plaanil lodžade kõrvalt.) Nimelt on neis eesruumides liftišahti kohale justkui rudimentidena jäänud põrandast 65 cm kõrgused ja umbkaudu 160-170 cm pikkused nišid. Need on totaalselt defineerimata, ühest küljest mõttetud, kuid teisalt lõputult võimalusi, kimbatust ja ühtlasi lapselikku rõõmu pakkuvad kohad. Väga huvitav oleks näha, mida nende kahe korteri residendid niššidesse elu käigus ette näevad.

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Fotograafile pole nišid sümpatiseerinud järgnevas kaadris jääb korteri nr 5 nišš vahetult "uks-akna" kõrvale. Sellest pooleldi aknast, pooleldi uksest pääseb lodžale. Vasakule jääb väiksem, keskele suurem magamistuba.

http://www.koidu44.ee/


Suuremast magamistoast pääseb üle trepi jooksvast käigust samuti lodžale, lodža ukse kõrval vaatab suur siseaken teisele korrusele toovale trepile.

http://www.koidu44.ee/


Panipaigad-majapidamisruumid on välja ehitatud vaid ülemistes korterites, teistes ma neid ei kohanud, kuid planeeringute suhteline avatus pakub selleks siiski võimalusi.

Arenduse kvaliteetsus ei avaldu vaid heades korteriplaanides ja siseviimistluses (rääkimata arhitekti valikust), ilmutades end ka tehnilistes lahendustes, sh vesikeskkütes, iga korteri eraldi soojustagastusega mehaanilises ventilatsioonis jne jne. Täielik nimekiri on siin.

Tegu on siinse piirkonna kindlasti ühe esinduslikuma arendusega, sellele viitavad ka korterite hinnad ja asjaolu, et neist vaid üks on hetkeseisuga müüdud...