7.9.18

Balti jaamast. Nostalgiliselt, lootusrikkalt


Panen 5-aastase hilinemisega üles millalgi 2013. aastal koostatud, kuid toona millegipärast postitamata jäänud jutukese. Balti jaama ja selle ümbruse olukord on nüüdseks juba täiesti teine, kuid olgu see siin meenutuseks, millised emotsioonid ja mõtted mul siis peas olid.



---- ---- ---- ---- ----


Üks omamoodi huvitavamaid hooneid, kus olen palju aega veetnud, on Berliini Hauptbahnhof. Läti juurtega Meinhard von Gerkani arhitektuuribüroos gmp projekteeritud hiigelhoone on totaalne logistika masin, mis timmitud laitmatult ja emotsioonivabalt, isegi kalgilt, inimest teenindama, jätmata seejuures kaheti mõistetavusi oma esmafunktsioonist. Järgides kasutusjuhendeid, on maja ka suhteliselt lihtne, kuigi suuruse tõttu tüütu kasutada. Vaatamata kõigi tuntumate kiirtoidukettide esindatusele ei kutsu see enda seinte vahele siiski niisama aega veetma, see on läbikäiguhoone, mittekoht. Oleme harjunud, et jaamahooned ja nende ümbrused on lagased ja asotsiaalsete elukommetega inimeste lemmikpaigad. Siin see nii ei ole, siin pole selleks ühtegi tingimust loodud: interjööri sinkjashallidelt klaasfassaadidelt peegeldav valgus mõjub külmalt, pinkide otsimiseks tuleb vaeva näha, inimeste sihikindlat liikumist saadavad kaamerad ja kümnete turvameeste pilgud, lisaks on hoone väga lühikese ajalooga ning ümbritseva linnakoega veel üsna lõdvalt seotud.

Foto: http://www.gmp-architekten.de/projekte.html


---- ---- ---- ---- ----


Jõuame Balti jaamani (jube tüütult, ümberistumistega Varssavis, Vilniuses, Riias ja kuskil Valka-Valga vahepeal). Balti jaama puhul ei saagi õieti rääkida ühestainsast jaamahoonest me pigem mõistame selle all tervet raudteejaama ümbritsevat suhteliselt halva kuulsusega ala koos kogu putkamajanduse, osalt ka turu ja maabusside platsiga. Kui taas Augé appi võtta, siis erinevalt Berliini jaamast on Balti jaam täieõiguslik koht oma linnakoega seotuse, ajaloo, identiteedi ning ruumi igapäevaste tarbijatega. Koht on niisiis suhestuv.

Balti jaama puhul saab rääkida hoopis teistsugusest atmosfäärist: kuigi ühest küljest samamoodi külmajudinaid tekitav ja mitte just aega veetma kutsuv, on see teisalt siiski väikelinlikult hubane. Väike mastaap on Balti jaama puhul ehk olulisim, kuid hubane on see ka puhtalt tänu oma kauaaegsele olemisele, see on linna (ja linlastele) paika loksunud. Mõtlen siin pigem mingit ruumilist olemuslikku hubasust (tuttavlikkust?), mitte mugavust ja kasutajasõbralikkust. Sest vaatamata kulunud aastakümnetele ja kohatistele ümberehitamistele on see endiselt üks nõuka-nostalgia kants, just selles jaama atmosfäär suures osas seisnebki.

Huvitav on seejuures arhitekti roll atmosfääri loomisel kui Berliinis on jaamahoone masinlik jahedus taotluslik, siis Balti jaama hooneid ja nendevahelist ruumi sügaval nõuka-ajal kavandades olid Leningradi arhitektid nagu ikka idealistlikult meelestatud, joonistades elegantseid perspektiivvaateid luksuslike Lääne autode, šikis rõivastuses inimeste ja helge meeleoluga (vt all). Tänapäeva reaalsusega võrreldes on need vaated midagi hoopis muud. Aga eks Balti jaam oligi kunagi sama ilus ja korras koht, pealegi oma positiivses mõttes atmosfääriga. Mina ei mäleta, aga valmimisjärgsed fotod justkui kinnitavad seda nii peahoone kui linnalähirongide paviljoni sümpaatne tühjus suurtest akendest immitseva päevavalgusega ja lagavaba majadevaheline ruum ei erinenudki palju sellest, mida arhitektid oma perspektiivvaadetele heas usus kujutanud olid. Asi hakkas alla käima alles 90ndatel...

Huvitav, kas ja kuidas oleks võimalik rehabiliteerida Balti jaam, taasluua selle algne olgu sovetlik elegants ja ruumimõju? Uued perroonid on juba valmis, peagi saabuvad ka uued rongid. Kontrast jaama üldise seisukorraga saab olema võimas.


---- ---- ---- ---- ----


No ja nüüd sellest, milleni ma ei tahtnud tegelt üldse nii pika jutuga jõuda, ehk ajakirjast Ehitus ja Arhitektuur skännitud pildirohke artikkel Balti jaama totaalsest muutumisest. See on pärit 1964 algusest, kui linnalähirongide paviljon oli valmimas ning peahoone veel tsaariaegne ja rekonstrueerimata (kuigi sõjajärgselt parandatud). Lugege, vaadake, see on mitmeski mõttes väga huvitav materjal:

Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Hoone rekonstrueeriti nullindate keskpaiku (Arhitektid Muru & Pere), osa selle algsest hõngust ja ruumimõjust on küll kaduma läinud, kuid nt päikeselistel päevadel täiesti tajutav (lõunapoolne suur klaassein tekitab seal ilusat valgust). 1997. aastal kultuurimälestiseks tunnistatud linnalähirongide paviljoni sisemine võlu on aga praegu totaalselt peidetud, see täideti siseturuga 90ndate lõpus. Lisan ka kompleksi algse plaanilahenduse:

Skänn Hallist raamatust


Lisaks:

Tehnika ja Tootmine, 12-1967


Tehnika ja Tootmine, 12-1967

31.1.14

Mälu ja unustamise vahel: intervjuu TÜ Narva kolledži arhitektidega


Tegin järgneva loo täpselt aasta tagasi Muinsuskaitse aastaraamatu tarbeks. Ruuminappuse tõttu jäi sealt enamus juttu välja, seega panen üles küberruumis toimunud jutuajamissessiooni täisversiooni.

Tänaseks on hoone autoritel käes kõikvõimalikud preemiad – nii Riiklik kultuuripreemia kui ka kultuurkapitali aastapreemia, lisaks Sisearhitektide Liidu aastapreemia – ning suurem tähelepanu kohalikus ja välismeedias vaibumas, pole ehk liiga hilja veidi meenutada Eesti arhitektuuriajaloo ühe tähelepanuväärsema hoone pikale veninud saagat, mille dramaatilikast tiine kulg ning liigutav finaal oleks paras aines mängufilmile.

Arhitektuuribüroos Kavakava OÜ projekteeritud hoone autorid on Katrin Koov, Siiri Vallner ja Indrek Peil, kaasautorid Heidi Urb, Maarja Tüür, Kaire Nõmm, Andro Mänd, Sten Mark Mändmaa, Kristiina Arusoo, Helina Lass. Sisearhitekt on Hannes Praks, insenerid Maari Idnurm ja Siim Randmäe. Hoone valmis 2012 lõpus.

Foto: JK


---

Jarmo Kauge: Ma ei kujuta hästi ette intrigeerivamat ülesannet: kavandada avalik hoone niivõrd mitmetasandiliselt laetud keskkonda nagu seda on Narva (endine) vanalinn. Ometi esitati 2005. aastal toimunud arhitektuurikonkursile vaid 5 tööd. Mis te arvate, missuguste pärssivate asjaolude tõttu selline võimalus arhitektkonna külmaks jättis? 

Siiri Vallner: See oli üks neid ülesandeid, kus asi tuli enda jaoks huvitavaks mõelda. Alguses oli ainult kauge koht, ranged muinsuskaitsenõuded ning suhteliselt masendav ümbrus – ei midagi ahvatlevat. Läks veidi aega enne kui tingimustes loodud võimalusi hakkasime nägema. 

Katrin Koov: Narva on alateadvuse tagasoppidesse tõrjutud paik, ääreala, kuhu ilmselt enamik entusiastlikult maailma parandama ei torma. Selleks, et siin midagi tulevikkuvaatavat teha, peab kõigepealt üle saama ebamugavustundest. Kuigi piirilinnana on ta kunagi olnud avatuse kehastus, siis praegune Narva ei taha võõraid inimesi või uusi ideid kergesti omaks võtta. Kes Narvat juba natuke tunneb, teab, et nõukogudeaegse anonüümse fassaadi taga peidab end ka teistsugune, inspireeriva ajaloo ja võimalike uute lugudega linn. 

JK: Valminud hoone on ülim tõestus arhitektuurikonkursside vajalikkusest vähegi oluliste objektide puhul (seisnegu olulisus funktsioonis, asukohas või milleski muus). Ütleksin, et see oli etalon-konkurss, teenides absoluutselt oma eesmärki leida keerukale probleemile täiesti ootamatult täiuslik vastusevariant, millele esialgu ei oskakski või ka ei julgeks tulla. 

Indrek Peil: Jah, lihtne valem on: head võistlustingimused, žürii ja osalejad. Kui üks lüli on nõrk, siis asi ei tööta ja tulemus võib olla täiesti negatiivne. Tingimusi ei ole võimalik ülehinnata, need on olulised. Žüriid ei tohiks kunagi olla anonüümsed või unustatud, otsuste taga peavad olema konkreetsed isikud. Tagantjärele võib öelda, et kolledžihoone konkursitingimused olid üllatavalt hästi ja täpselt koostatud, kuigi tollal me muidugi nii ei arvanud. 

JK: Milliseid mõtteprotsesse ja kaalutlusi-kahtlusi läbisite enne kui tahenes konkursile esitatud idee? Mil määral oli see intuitiivne, mil määral mõistuslik? 

SV: Kohapeal käies oli selge, et mingid pehmed lahendused Narvas ei tööta, linn ise on lihtsalt nii jõuline. Samuti oli selge, et maja tähendus peaks olema suurem kui lihtsalt üks koolihoone. 

IP: Tundus, et igasugune uus hoone ainult vähendaks justkui üle-eelmisest tsivilisatsioonist pärit raekoja mõjuvust. 

KK: Börsihoone taastamine oli ka täitsa tõsiselt kaalumisel. Aga intuitsioon ütles, et see pole seekord õige vastus. 

IP: Okupatsioonide muuseumil on sissepääsuks memoriaal, tühik. Kopli pahupidi purskkaevul, mis on hävinud surnuaia tähiseks, langeb vesi hauasuurusesse tühikusse. Teadsime, et kuigi tühjusele saab omistada sümboolset väärtust, ei ole see sümbol iseenesest. Puuduolek on kujutu nähtus, olukord – see näis ühtlasi võimalusena edastada sõnum vahetult, mittemärgilisel teel. Narva puhul oli üheaegselt tarvis edastada lugu kadunud vanalinnast ja luua sissepääs ülikoolile. Raekoja paiknemine, vanad kinnistupiirid, Raekoja platsi poolne ehitusjoon – sellel pinnal mõeldes sündis Siiril tikutoosi suurune nn nokaga makett. Kohapeale kontrollima läksime esmakordselt alles pärast esmase idee sündi ja väljavalimist. Edasi – millise liigendusega teha maja ise? Üldiselt oleme järginud põhimõtet, et igal vormilisel otsusel peab olema mitu põhjendust või tarvidust. See loob mingi ratsionaalsema aluspinna. Moekujunditest päris vabaks ei saa keegi, aga valikuid on rohkem ja neil on ka ratsionaalne alus. Lõpuks jääb veel küsimus – kui taibukas on žürii? 

JK: Olete avaldanud kahtlust, et projekt võib olla liiga intellektuaalne, et kõigile universaalselt meeldida. Arhitektuurikonkursi žüriiliikmetest kahtles teie projekti osas just muinsuskaitseameti esindaja – tema ometi võinuks ju tajuda projekti mõtestatud sobivust. (Vt žürii liikmeid siit.) Mil määral tajusite projekti algstaadiumis oma idee riskantsust uuendusmeelsusega mitte just hiilgava Narva kontekstis – olgu siis žürii või linlaste tasandil? 

SV: Me žürii töö üksikasju ei tea, aga pärast konkurssi on Muinsuskaitseamet projekti alati toetanud. See oli ainuke ametkond, kes projekti ilma ühegi märkuseta kohe kooskõlastas. 

JK: Mulle tundub, et projekti fännid ja vastased jaotuvad väga selgepiiriliselt kahte lepitamatusse leeri. Kuidas teie seda tajunud olete, kas see vastandus ongi nii must-valge, nagu näib? 

IP: Põnev sihtgrupp on need, kes oma arvamust muudavad. 

SV: Alguses oli vastandus väga must-valge. Ainus visioon Narva vanalinna kohta oli koostatud 80ndail ja see nägi ette suures mahus sõjaeelse olukorra taastamist. Muude nägemuste puudumisel klammerduti selle külge. Seitsme aasta jooksul arenes diskussioon kõvasti edasi, koostati ka vanalinna üldplaneering. Tekkis erinevaid kujutlusi vanalinna tulevikust, sealhulgas arusaamine, et samaaegselt võib olla palju erinevaid stsenaariume. 

 JK: Projekti järjekindlalt mutta trampinud ja sõjaeelse Narva taastamist pooldavate “muinasjullede” seisukohast olen mõelnud, et ehk kardeti pilamist, et pakute oma lahendust n-ö keel põses, uus-postmodernistlikult peene iroonia või (heatahtliku) narritamisena? Arvaksin seda peaaegu isegi, kui maja poleks projekteerinud just teie. 

SV: Kerge huumori virvendus on projektis olemas. See võiks toimida umbes nii, et maja vaadates läheb nägu naerule, aga samas kuskil vaikselt pitsitab. 

KK: Selge, et rahvaalgatusliku muinsuskaitseseltsi inimesed püüavad ajalugu hoida oma parima äranägemise järgi, võiks isegi öelda, et nad kaitsevad tõsimeeli oma ideaale. Kuid teistpidi teeb nõutuks, kui ainukese viisina ajalooga suhestuda nähakse aja tagasi keeramist. Meie pakutud terav dialoog mõjus kahtlemata liiga julgelt konservatiivsetele mäluhoidjatele. 

IP: Sümbolitega ja viidetega mäng on kokkuvõttes ummiktee. Peab olema tugev positiivne tuum, mis on ka endale usutav. Või lasta kohal endal rääkida oma lugu. Aga kuidas seda saavutada? 

JK: Mis selle projekti juures erinevates instantsides kõige rohkem selgitamist nõudis? 

SV: Kohapeal pidime kõige rohkem selgitama, et plaanime ikka “päris maja” ehitada. Viimase 20 aasta jooksul on Narva ehitatud ainult plekist kaste, selge et keegi ei taha midagi sellist Raekoja platsile. Aga kust peaks kohalik elanik teadma, et saab ka teisiti, kui kogemus puudub? Meie selgitustest ei olnud tegelikult väga palju kasu, kokkuvõttes sai tellija ehitusloa kohtu kaasabil. 

KK: Proovisime ikka kaasa mõelda ja projekti paremaks muuta, katsetades linna poolt saadud ettepanekuid. Näiteks barokseid detaile hoone küljes. Esmapilgul tundus see totter idee ja enamik lisandustest jäigi lõpuks ära, aga mõni neist osutus kokkuvõttes ülimalt vajalikuks “praktiliseks ehteks”, näiteks kohviku kohale terrassile viiv sümmeetriline trepp või siseõue liblikatiiva-väravad. 

JK: Pikale veninud planeerimisprotsessi oli põnev jälgida. Aastate jooksul oli kolledžihoone ja laiemalt Narva temaatika tihti meedias esil, seda nii konkursieelselt ja pärast, nii taastamist pooldava kui ka “uue” Narva eest seisva tiiva vaatenurgast. Ma ei mäleta, et teie arhitektidena oleksite nendesse diskussioonidesse sekkunud. Kas teil ei tekkinud mingitel hetkedel tahet laua tagant püsti karata ja oma projekti ning mõtteid n-ö rahvavalgustuslikus korras selgitada, kui mitte õigustada? Oleks sel mõtet olnud? 

IP: Kõige raskemal ajal toetusime lihtsalt žürii autoriteedile. Eks me midagi ikka selgitasime ka. 

SV: Me ei pidanud õigeks jõuga pressida. Arhitekt ei näe olukorda selgelt, ta ei ole erapooletu. Kui projektil on vastased, siis peab sellel olema ka piisavalt pooldajaid, muidu olekski parem asi katki jätta. 

JK: Kas see maja oma asukoha ning arhitektuurse lahenduse poolest on teie silmis pigem revolutsiooniline või restitutsiooniline? 

IP: Kumb? Kas on olemas teoreetiline võimalus, et saab olla üheaegselt mõlemat? Aga see peaks olema öeldud tagasihoidlikult ja distantsilt. Pead silmas seda, et vana korra taastulek uuel ootamatul viisil? Et kummal meie jaoks rõhk on? Oleme püstitanud enda jaoks kontseptsioonist tulenevad disainikriteeriumid, teatud mõttes sugugi mitte iseenesestmõistetavad, ja nüüd on huvitav vaadata, kas ja kuidas erinevad inimesed võtavad tulemuse omaks, millisena nad seda kogevad. 

JK: Kui redutseerida maja (idee) algelementideks, saame samalaadse retsepti, mida olete oma projektide puhul varemgi kasutanud: üksteisesse sulanduv kontekst ja konflikt, ootamatus ja ootuspärasus, läbipaistvus ja -paistmatus, ning ruum, mis üheaegselt kontrollitud ning vabakslastud, ühtlasi tähelepanu ärgitav ja vastupanu osutav. Kuivõrd te ise kolledžihoonet oma varasema loomingu ja seisukohavõttude taustal programmilisena näete? 

IP: Huvitav tähelepanek, aga pigem mitte algelemendid, vaid see kuidas ruum kokku on pandud. Võtame näiteks muusika. Harmoonia on muusikas süsteem, mis toimibki alati kooskõlade ja dissonantside vaheldumise kaudu, leidlikkus seisneb aga uute kõlavärvide ja lahenduste leidmises. Arhitektuuris on selline komponeerimine samuti võimalik, aga kooskõla ja dissonants tuleb – piltlikult – igas projektis esmalt defineerida ning see pärast ka päris ruumis toimima panna, kuni see märkamatult utilitaarsetesse ja igapäevastesse elementidesse sulandub. Põhiseosed on mitte kompositsiooni sees, vaid kompositsiooni ja tegelikkuse (sh kasutaja) vahel. Kontekst on oluline, aga sõna ise võib eksitada. Sellele tuleb läheneda puhtalt lehelt, eelarvamusteta. Näiteks – arvutis on kontekstitundlik menüü, klikid parema klahviga ja sõltuvalt sellest kus oled, ilmuvad erinevad käsud, millega saab midagi ette võtta. 

---

JK: Olete rõhutanud ehitamise kontrolli olulisust. Okupatsioonimuuseumi ehitusplatsil viibisite iga päev paar tundi – Narva on aga Tallinnast 3 tunni kaugusel, kuidas toimus järelvalve? Kas ehitajatega keelebarjääre ei tekkinud? Betoneerisid ju näiteks lõbusad bulgaarlased, nendest ilmus isegi artikkel. Kui palju pidite kompromisse tegema? 

SV: Me ei ole tegelikult mingid kontrollifriigid. Täitsa palju praaki lasime läbi. Narvas kohtusime uuesti Okupatsioonide muuseumi ehitusjuhi Sven Rummiga. Sellevõrra oli lihtsam – ehitaja juba teadis, mis on meile oluline ja vastupidi. Suurtel objektidel suhtleb arhitekt peamiselt ehitusjuhiga ja tema vahendab nägemust töömeestele. Seega oleneb sellest mehest väga palju. 

IP: Objektil käisime umbes kolm korda kuus, igapäevaseid asju ajasime telefoni teel. Olulistes asjades me kompromisse ei teinud. Kuigi ehituspraaki ja lõpetamata lahendusi leidub. Eksimine on lubatud, kui selle kõrval on olemas ka õigesti teostatud variant. Vaadates näiteks teisi hooneid ei otsi ma kunagi vigu, vaid ideid ja hästi teostatud lahendusi. Narva ehituskvaliteet on tänu Svenile üldiselt hea. 

KK: Narva käigu peale kulus alati terve päev, algul sai hakkama 8-9 tunniga, lõpupoole kulus 12-13 tundi koos sõitudega. Vene keelt polnud ehitusplatsil kordagi vaja, küll aga kohalikes söögikohtades. Ehitaja jättis väga hea mulje, sest enamasti mõeldi kaasa ikka selles suunas, et saada kvaliteetsem, mitte odavam tulemus. Mina ikka loodan, et viimane nimekiri praagi ja lõpetamist vajavate “otstega” võetakse auasjana ette ja tehakse garantiiajal korda. 

JK: Mis ehitustööde juures kõige rohkem peavalu valmistas? 

SV: Esifassaadi teostamine. 

IP: Ja alapakkumine esimesel ehitushankel, ning hilisem ehitaja vahetus. Üksikküsimustes näiteks see, et sepiste kavandi autorid (Rait Siska ja Risto Tali) saaksid oma töö ise teostada. Objekti lõpus läks ehitajal veidi kiireks ning viimased paar protsenti meie siselahendusi jäi lõpetamata. 

Foto: JK


JK: Kuidas nägi välja börsihoone fassaadi elluäratamine? Kas on olemas piisava täpsusega arhiivijoonised või tegite ka mingil määral vabatõlgendust? Kelder? 

SV: Allikmaterjale oli piisavalt. Kõigepealt 1947. aasta ülesmõõtmisjoonis, sellelt oli muuhulgas näha, et börsihoone kõik kolm korrust olid sõja järel püsti, kahjustused polnud suured. Oli ka taastamisprojekt aastast 1992. Kõige usaldusväärsemaks pidasime fotosid, sest isegi mõõdistusprojekt on mingil määral interpretatsioon. Meie eesmärk oli esifassaad võimalikult täpselt – ainult tagurpidi – taastada. Kui nüüd vaadata, siis kõik on täpselt nagu fotodel, aga midagi on ikkagi täiesti teisiti. Ilmselt on see paratamatu, võib-olla see teebki töö restaureerimise alal põnevaks – lõpptulemus on ikkagi tõlgendus, ükskõik kui täpselt üritada. Mõne väiksema detaili kohta polnud infot, näiteks peauste kõrval olevad teokarbimotiivid on restaureerimisarhitekt Katrin Etverki välja pakutud. 

IP: Kuigi algne idee oli teha täpne koopia, on tulemus siiski läbi elava inimese tõlgenduse parem kui puhtmehhaanilise reprodutseerimise, mis paradoksaalselt kombel ei ole täpsem. Arutasime veel seda, et põhjamaine barokk oli küllalt matsakas ja raskepärane. Horisontaal ja vertikaal olid omavahel tasakaalus. Katuse tagurpidi vorm aga võimendas oluliselt vertikaali mõõdet ja mõjutab ka ülejäänud fassaadi proportsioonide tajumist. Tulemus mõjub suurejoonelisemalt (hirmuäratavamalt?) kui algne maja, mille katus jäi fassaadi varju. 

SV: Kui maapealsed osad olid hästi dokumenteeritud, siis keldri kohta oli sellist infot vähem. Narvas on legend, et kõik uhked keldrid on maapinna sees alles. Keldri taastamist peeti väga oluliseks ja see toob hästi esile ka meie tühiku idee. Aga et ühiskondlikku funktsiooni ette näha, pidime andma keldrile kõrgust juurde – põrandat on süvendatud ligi pool meetrit. Keskmises ruumis otsustasime taastada võlvid. Võlvidele viitasid säilinud võlvikannad ja 4 raidkivist toeposti. Ehkki näiteks arheoloog Kriiska arvates pole võimalik üheselt väita, et keskmine keldri osa oli just sellise laega. Võlvid laoti autentsel viisil raketisele ja lasti seejärel 4 kuud mördil taheneda. Tänapäeval riputatakse võlv betoonlae külge. 

KK: Eesmärk oli rekonstrueerida ajaloolise ruumi mulje, valisime teadlikult sulanduva viisi selle taastamiseks, eristades uut ja vana vaid väga kergelt. Kuna keldriruumides on ainsana säilinud börsihoone ajaloolist substantsi paemüüride näol ja sellestki läks ehituse käigus palju arhiveerimisele (mikropraod jms), siis ei oleks järsu vastandamisega jäänud enam kuigipalju “hõngu” sinna alles. 

---

JK: Avamisjärgselt Narvat külastades tajusin linlaste elevust: keskealine paar astub aegluubis ja turvalises kauguses ümber õhtuses tuledesäras maja, seisatades iga paari sammu järel ning klõpsutades vana digikaameraga pilte; külgepidi üksteist toetavad babuškad seisavad maja ees, vaatavad ainitiselt selle peafassaadi ja jutustavad midagi läbisegi, kulmud kipras, seda pigem harjumusest kui vaatepildist; kari algkooliealisi poisse tuhiseb mööda maja ringi, potsatades aeg-ajalt jalgade puhkamiseks kuhugi lamamistoolidesse või padjahunnikutesse. Keegi neid ei keela ka, hea ongi. Inimene on kohaneja tüüp – kas kogu senise tagasiside hulgas on olnud ka midagi totaalselt üllatavat? Ma näiteks kuulsin, et lausa omaaegne paduvastane Kuuskemaa oli valmismaja poole sõnaga kiitnud... Kas teate, kas projekti suuremaid vaenlasi, Mihhail “Üle-Minu-Laiba” Stalnuhhin, on juba majas käinud?

IP: Katri Raik rääkis välkloengul paari ebatavalist lugu. 

SV: Ütles, et kõik vastased ei ole käinud, aga polnud juttu kes täpselt. 

JK: Üks teist on öelnud, et ei taha enam Narva minna, kuid kujutlegem siiski, et olen üks võimekas arendaja ning oman krunti Narva vanalinnas, kolledžihoone lähistel. Soovin teilt suurt, osaliselt ühiskondliku funktsiooniga hoonet. Mida te nüüd välja pakuksite? Mida üldse saaks Narva vanalinna (ei, uuslinna!) pärast kolledžihoonet ehitada? 

SV: Kui keegi tuleks järgmist maja tellima Narva vanalinna, siis oleksime plindris. Kolledžihoone ei saa olla mingiks näidismudeliks. Seega meil valmis retsepti pole ja oleksime jälle alguses. 

IP: Kindlasti ei pea kõik majad olema erilised, suur oskus on teha ka tavalisi, pealtnäha silmapaistmatuid maju. Aga see eeldab head planeeringut ja hästi läbimõeldud järk-järgulise arendamise strateegiat. Arvatavasti teeksime ühe esmapilgul tavalise maja. 

KK: Üks asi on küll, mida teeks ilmselt sarnaselt kolledžiga – kui küsitaks suurt maja, jagaksime selle mitmeks väiksemaks osaks, koos siseõuede ja nurgatagustega. Narvas, ja eriti vanalinnas, on puudu just sedasorti väiksemast mastaabist, praegu ongi kõikjal ainult suured majad koos suurte hoovidega. 

JK: Millise tulevikustsenaariumi julgeksite joonistada Narva lähitulevikule? Kas Narva tõuseb tuhast? Millisena? On teil ootusi, või pigem lootusi? 

SV: Autoripositsioonilt vaadates sobivad meile (st meie majaga) kõik linna arenguvariandid. Kuna tulevik oli projekteerimise ajal täiesti ebaselge, kavandasime maja nii, et see toimiks kahes äärmusolukorras – A) midagi ei muutu, B) vanalinn taastatakse. Neid kahte äärmust ma Narvale muidugi ei sooviks. 

IP: See sõltub linnakodanikest endist, mis valikuid nad järgmisena teevad. Lähtetingimused on järgmised: Eesti suuruselt kolmas linn, kesklinn puudub, multikultuurne elanikkond puudub. Keskuselaadsed tuumikud on hajali, Kreenholm tühi, vanalinnas ainult raekoda ja uus kolledž, kaubandus piki Tallinna maanteed, linnavalitus Peetri platsil, linnus ja bastionaalvöönd omavahel sidumata. Lootus on, et elanikud ise avastavad linnaruumis viibimise väärtused, aga harjumuste muutumine eeldaks ilmselt uusi püsivaid töökohti, vaba raha, uute väljavaadete teket jne. 

KK: Vanalinna arendamiseks on linnaarhitektid vahepeal koostanud uued paindlikud raamid, mis lubavad mitmekesist ja võimalusterohket linna, uue ja vana kombinatsioone. Lisaks võib alustada ka hoopis ajutiste ehitiste (nt pargipaviljonide) või tänavavõrku tihendava haljastusega, kui kohe pole korraga palju majatellijaid võtta, nagu pakuti välja Narva Linnafoorumil. Tegemist on erakordse maastikuga. Ka hoonestuse jaoks pakub vanalinn ise kohaspetsiifilisi lahendusi: kui kusagil urgitsema hakata, siis midagi kindlasti leiab, mida edasi arendada, kultuurkiht on selles linnaosas kõige tihkem. Praegu on kogu vanalinna potentsiaal uinuvas olekus, aga oleks ju ilus loota, et kolledž hakkab tööle sellena, milleks ta siia osavate strateegide poolt just siia paigutati – vanalinna taaskäivitajana.

Aitäh, Katrin, Siiri, Indrek!