13.9.19

Peibutuspilt


Guugeldades terminit "peibutuspilt", vaatab otsingumootor mulle veidi kahtlustava pilguga otsa ning uurib siis tagasihoidlikult, ega ma ei huvitu siiski "peibutuspartidest". Ei, otsin peibutuspilti. Termin on kasutusel – eelkõige autoajakirjanduses – "ilupildi" või kõnekeelsema "renderi" ja "renderduse" oluliselt vähem populaarse alternatiivina, kuid just see termin kargas mul ajju, kui märkasin Grand Gonsiori nimelise arendusprojekti kodukal lausa siukest peibutuspilti, mis annab sellele vaat et uue tähenduse. Palun väga, esitlen teile arenduse galeriist leitud klikitavat peibutusparti, fui, -pilti.

Enne klikki:

Allikas: https://kaamos.ee/grandgonsior/galerii/


Ja pärast klikki.
 
Allikas: https://kaamos.ee/grandgonsior/galerii/


Ühesõnaga, FUCK OFF :)

7.9.18

Balti jaamast. Nostalgiliselt, lootusrikkalt


Panen 5-aastase hilinemisega üles millalgi 2013. aastal koostatud, kuid toona millegipärast postitamata jäänud jutukese. Balti jaama ja selle ümbruse olukord on nüüdseks juba täiesti teine, kuid olgu see siin meenutuseks, millised emotsioonid ja mõtted mul siis peas olid.



---- ---- ---- ---- ----


Üks omamoodi huvitavamaid hooneid, kus olen palju aega veetnud, on Berliini Hauptbahnhof. Läti juurtega Meinhard von Gerkani arhitektuuribüroos gmp projekteeritud hiigelhoone on totaalne logistika masin, mis timmitud laitmatult ja emotsioonivabalt, isegi kalgilt, inimest teenindama, jätmata seejuures kaheti mõistetavusi oma esmafunktsioonist. Järgides kasutusjuhendeid, on maja ka suhteliselt lihtne, kuigi suuruse tõttu tüütu kasutada. Vaatamata kõigi tuntumate kiirtoidukettide esindatusele ei kutsu see enda seinte vahele siiski niisama aega veetma, see on läbikäiguhoone, mittekoht. Oleme harjunud, et jaamahooned ja nende ümbrused on lagased ja asotsiaalsete elukommetega inimeste lemmikpaigad. Siin see nii ei ole, siin pole selleks ühtegi tingimust loodud: interjööri sinkjashallidelt klaasfassaadidelt peegeldav valgus mõjub külmalt, pinkide otsimiseks tuleb vaeva näha, inimeste sihikindlat liikumist saadavad kaamerad ja kümnete turvameeste pilgud, lisaks on hoone väga lühikese ajalooga ning ümbritseva linnakoega veel üsna lõdvalt seotud.

Foto: http://www.gmp-architekten.de/projekte.html


---- ---- ---- ---- ----


Jõuame Balti jaamani (jube tüütult, ümberistumistega Varssavis, Vilniuses, Riias ja kuskil Valka-Valga vahepeal). Balti jaama puhul ei saagi õieti rääkida ühestainsast jaamahoonest me pigem mõistame selle all tervet raudteejaama ümbritsevat suhteliselt halva kuulsusega ala koos kogu putkamajanduse, osalt ka turu ja maabusside platsiga. Kui taas Augé appi võtta, siis erinevalt Berliini jaamast on Balti jaam täieõiguslik koht oma linnakoega seotuse, ajaloo, identiteedi ning ruumi igapäevaste tarbijatega. Koht on niisiis suhestuv.

Balti jaama puhul saab rääkida hoopis teistsugusest atmosfäärist: kuigi ühest küljest samamoodi külmajudinaid tekitav ja mitte just aega veetma kutsuv, on see teisalt siiski väikelinlikult hubane. Väike mastaap on Balti jaama puhul ehk olulisim, kuid hubane on see ka puhtalt tänu oma kauaaegsele olemisele, see on linna (ja linlastele) paika loksunud. Mõtlen siin pigem mingit ruumilist olemuslikku hubasust (tuttavlikkust?), mitte mugavust ja kasutajasõbralikkust. Sest vaatamata kulunud aastakümnetele ja kohatistele ümberehitamistele on see endiselt üks nõuka-nostalgia kants, just selles jaama atmosfäär suures osas seisnebki.

Huvitav on seejuures arhitekti roll atmosfääri loomisel kui Berliinis on jaamahoone masinlik jahedus taotluslik, siis Balti jaama hooneid ja nendevahelist ruumi sügaval nõuka-ajal kavandades olid Leningradi arhitektid nagu ikka idealistlikult meelestatud, joonistades elegantseid perspektiivvaateid luksuslike Lääne autode, šikis rõivastuses inimeste ja helge meeleoluga (vt all). Tänapäeva reaalsusega võrreldes on need vaated midagi hoopis muud. Aga eks Balti jaam oligi kunagi sama ilus ja korras koht, pealegi oma positiivses mõttes atmosfääriga. Mina ei mäleta, aga valmimisjärgsed fotod justkui kinnitavad seda nii peahoone kui linnalähirongide paviljoni sümpaatne tühjus suurtest akendest immitseva päevavalgusega ja lagavaba majadevaheline ruum ei erinenudki palju sellest, mida arhitektid oma perspektiivvaadetele heas usus kujutanud olid. Asi hakkas alla käima alles 90ndatel...

Huvitav, kas ja kuidas oleks võimalik rehabiliteerida Balti jaam, taasluua selle algne olgu sovetlik elegants ja ruumimõju? Uued perroonid on juba valmis, peagi saabuvad ka uued rongid. Kontrast jaama üldise seisukorraga saab olema võimas.


---- ---- ---- ---- ----


No ja nüüd sellest, milleni ma ei tahtnud tegelt üldse nii pika jutuga jõuda, ehk ajakirjast Ehitus ja Arhitektuur skännitud pildirohke artikkel Balti jaama totaalsest muutumisest. See on pärit 1964 algusest, kui linnalähirongide paviljon oli valmimas ning peahoone veel tsaariaegne ja rekonstrueerimata (kuigi sõjajärgselt parandatud). Lugege, vaadake, see on mitmeski mõttes väga huvitav materjal:

Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Ehitus ja arhitektuur, 1-1964


Hoone rekonstrueeriti nullindate keskpaiku (Arhitektid Muru & Pere), osa selle algsest hõngust ja ruumimõjust on küll kaduma läinud, kuid nt päikeselistel päevadel täiesti tajutav (lõunapoolne suur klaassein tekitab seal ilusat valgust). 1997. aastal kultuurimälestiseks tunnistatud linnalähirongide paviljoni sisemine võlu on aga praegu totaalselt peidetud, see täideti siseturuga 90ndate lõpus. Lisan ka kompleksi algse plaanilahenduse:

Skänn Hallist raamatust


Lisaks:

Tehnika ja Tootmine, 12-1967


Tehnika ja Tootmine, 12-1967