Valge vares, must lammas

Tartu külje alla Raadi mõisast üle maantee hakati nullindatel rajama eramurajooni, planeeringu poolest fantaasialagedat joonlaua-arendust, nagu neid buumiajal ja eelnevaltki päris ulatuslikult Eesti pinda katma laotati. See on Vahi küla (nüüd juba ametlikult alevik), Tartu vaste Ülemiste sohu rajatud Peetri külale (jällegi – nüüdseks alevikule).

Foto: JK

Väheseid põnevamaid asju Vahi küla arenduse juures on episood asumi minevikust. Nimelt soovis arendaja – küla kõrval asuva Elu Sõna koguduse “väga lugupeetud liige” – selle tänavaid ristida Vanas Testamendis esinevate piiblitegelaste järgi. Nii oleks siia rajatud Aabrahami puiestee ning Taaveti, Joosepi, Saamueli ja Taanieli tänavad.

Kohanimenõukogu (keegi kutsuks mind liikmeks, ilus palun?) otsustas pärast ligi aastapikkust erimeelitsemist siiski, et sellised nimed pole Eesti kontekstis õigustatud. Üks nõukogu liige selgitas: “Loomulikult pole mul midagi Aabrahami või Kristuse isa vastu, aga enne kui hakkame lörtsima prohvetite nimesid külavaheteedel, on kohanimenõukogul õigus inimesi nõustada ja selgitada, et Tartu tagamaa ei ole Palestiina.” (Viide.) Tartu vallavanem arvas, et kui kohanimenõukogu on oma otsuse teinud, “paneme tänavatele ilusad nimed. Näiteks midagi rahulikku: kask või kuusk.”

Kase ja Kuuse tänavad jäid kurval kombel tulemata (Eestis on 48 Kase ja 38 Kuuse tänavat ja teed, seega ruumi oleks tõesti rohkemalegi), toon aga siinkohal ära valiku tänaseid Vahi aleviku uusarenduse tänavanimesid: Raadimõisa, Raadimõisa põik (need veel kind of eristuvad, aga kuulake edasi), Mõisapargi, Mõisajärve, Mõisatorni, Mõisatalli, Mõisavälja, Mõisatamme, Mõisahärra, Mõisapiiri, Mõisaääre, Mõisa allee, Mõisapuiestee. … Päriselt ka.

Kui lahe olnuks siiski üks tõeline piibliküla, kus saanuks elada näiteks Hesekieli, Sefanja või Hoosea tänaval. Küla võinuks olla heade suburbia-tavade kohaselt (näiteks rustikaalse paekivimüüriga) tarastatud, peasissepääsu markeerimas torniga väravahoone – Vahitorn – ja siit algav Vahitorni puiestee. See oleks nagu XXI sajandi elukvartali-versioon Pühtitsast.

(Muide, tänavanimedest rääkides – kui paljud teist teavad, et Tallinnas asub Moskva puiestee? Otsige üles! Veel: Linnahalli, Kultuurikatla ja mere vahelise detailplaneeringu algatamise korralduses soovitatakse dp koostamise käigus teha koostööd Tallinna Linnavalitsuse nimekomisjoniga, selgitamaks võimalust nimetada uue raekoja ümber loodavad linnaväljakud Põhjamaade pealinnade auks Helsinki, Stockholmi, Kopenhaageni ja Oslo väljakuks.)

*

Nüüd aga pealkirjas lubatud valge varese ja musta lamba juurde. Vahi küla arhitektuur on laias laastus sama vaimuvaene kui siinne keskkond üldiselt, prevalveerivad madalakaldelise katuse ja klombitud paefassaadidega ühe-kahekorruselised majad. Ei tea, kas tegemist on mingite Poola kataloogimajadega, kuid võib karta, et äkki polegi.

Foto: JK

Üllatav on sellest monotoonsest külakesest leida kaks totaalset eristuvat ja omal moel tähelepanuväärset eramut.

Esimene neist on arhitekti kodukat tsiteerides “kaasaegne eramu klassitsismi stiilis” (viide). Fenomenina on see maja muidugi huvipakkuv, esindades antiigist inspireeritud arhitektuuri, mis pole (millegipärast) tänase päevani välja surnud ning mida on absoluutselt igal ajastul vaatamata ilmingu vastuvoolsusele rohkem või vähem viljeldud. Selliste majade tänapäevased loojad liigituvad mu silmis kaheks: ühed on veendunud historitsistid – Eesti kontekstis vist ainsana Allan Strus, ja teised... ütleme, et kerglased tegelased, kes vastavalt tellija soovile teevad kas klassikat, traditsionalismi, funki või mida iganes.

Antud maja projekteeris “leedi-arhitekt” (väärt lugemine!) Larissa Ušnitškova, kelle sõnade järgi moodustavad naisarhitektide arhitektuurimaailma “erilised, originaalsed ideed, hämmastav proportsiooni ja värvitunnetus, mittestandardne ettekujutus hoone konstruktsioonist ja mahust. /--/ Naisarhitektid oskavad ühendada insener-arhitekti teadmisi tunnetega, siit tulenevad ka mittestandardsed ilusad projektid.”

Mittestandardne küll, oma kontekstis kindlasti originaalne, ja tõesti hämmastava proportsioonitunnetusega... Eelkõige aga disniländilikult plass, pealegi plastakendega. Klassitsismist on asi kaugel, pigem võiks öelda, et see on mingitest 90ndate alguses Eesti teles jooksnud Ameerika teleseriaalidest tuntud rikaste ja ilusate villade stiilis majaga, sisutühi american dream, mille seos tõelise klassitsismiga – olgu siis vanaklassitsimi, ampiiri või Tartu kohaliku neoklassitsismiga – on tõlkes täiesti kaduma läinud. Vaadake näiteks neid matsakaid aknaid: "klassitsismi stiilis eramul" peaksid need olema kitsad ja kõrged.

Foto: JK

(Eelnev pilt suuremalt.)

Halvast tõlkest annab tunnistust ka maja lahmakas krunt, kuhu mahuks 8 väiksemat Vahi küla kinnistut. Maja asetus krundil on klassitsismi traditsioone silmas pidades absurdne. Nii suur krunt võinuks ju pakkuda võimalust asetada maja oma (liba)pretensioonikusele vastavalt, tegelikult on see justkui ruumipuudusel topitud esifassaadiga vastu koledat piiret ja tänavat, siin ei ole mingit avarat ja maja vääristavat sümmeetrilist eesaeda; aiale vaatab hoopis sammastikuga tagafassaad. (Võib-olla mängivad siin rolli Vahi küla hoonestusreeglid, sel juhul oleks aga pidanud sellise maja kuhugi mujale ehitama.) (Täiend: krundi kohta leiab täpsustusi kommentaaridest!)

Foto: JK

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Hoonega külgneb regulaarpargilaadne sümmeetriline haljasala – maja ju kohustab – koos väikese butafooriapoest ostetud kaevukesega. See pargilaadne moodustis nagu arvaks, et avaneb peafassaadile.  Huvitav, kas kellelgi peale haljastuse eest hoolitseja on siia üldse asja? Kahjuks ei tea, kas keset krunti laiuv tiik oli siin juba enne või kaevati alles maja planeerides või selle valmides. Nii või teisiti astub see nii maja kui mainitud skväärikesega vastuollu, tuues sisse romantistliku inglise pargistiili ebasümmeetriat ja juhuslikkust (pilt). Kui juba ajalooga flirtida, siis miks nii jõuetult ja lamedalt, aga mitte stiilipuhtalt või irooniliselt, loominguliselt interpreteerivalt?

Foto: JK

428 ruutmeetrise üldpinnaga hoone ruumiprogramm on justkui luksuslik: kümmekond erineva iseloomuga tuba, rohkelt abiruume ja lisapinda trepihallide ja vaheruumide näol. Mulle tundub see üks väga ebamugava ning oma välisele muljele (väidetavalt klassitsismile) mittevastava planeeringuga eramu, aga võib-olla tellijale just nii istubki. Erilist kummastust tekitab niivõrd ebalahe esikusse avanev elutuba. Samuti teise korruse trepihall, mis täidab nii mõttetu sisuga potentsiaalselt olulise ja põneva ruumi. Klassitsistlike amfilaadide asemel leiab siit vaid laiutavaid koridore. Paari pisimodifikatsiooni korral saaks sellest siiski ühe teise ja sobilikuma funktsiooniga maja. Interjöörivaateid näeb arhitekti kodukal, plaanid on trükitud ajakirja Eramu & korter 2004-4 numbris. Panen selle siia seniks, kuni keegi kobiseb.

Ebaseaduslik skänn mainitud Eramu & korteri numbrist.

*

Teine tähelepanuväärne maja Vahi külas on hoopis teisest terast. Siin see piilub:

Foto: JK

Tegemist on Raivo Puusepa projekteeritud ning eelmisega samal ajal (2004) valminud eramuga, mis lähtub tegelikult ju sarnasest ideest astuda konformistlikult iseloomutu keskkonnaga konflikti, vahe selles, et Puusepp teeb seda temale igati omaselt: coolilt ja parasjagu ülbelt. Maja vana hea arhetüüpne vorm on kui žiletiga lõigatud, jätmata ruumi ühelegi pudielemendile, nagu neid lähikondsetel majadel ikka silma riivab. Must metallfassaad massvärvitud tsementkiudplaat on selles valguses kümnesse valik, erinedes diametraalselt Vahi küla lemmikfassaadimaterjalist, valgest klombitud paest. Badass maja.

Foto: JK

Ruumiprogrammi poolest on see suhteliselt tavapärane suuremat sorti eramu, sisaldades esimesel korrusel ikka avalikke ruume ning teisel privaatsemaid. Ainsad n-ö lisandid on siin 1) väike omaette korterike tänavaga ristuvas tiivas, 2) üüratud garderoobid peamises magamistoas, 3) “laboratooriumilaadne masinatega juhtimiskeskus” keldrikorrusel ja 4) välibassein. Niisiis tegemist siiski luksuslikumat sorti elamisega, nagu võiks tegelikult ka kolmest majaesisest Lexusest järeldada.

Skänn Triin Ojari "Majaraamatust".

Foto: JK

Mulle tõsiselt meeldib see maja, just eriti oma kontekstis, ja mul on veidi kahju, et Puusepp on (minule teadaolevalt) nii vähe eramuid teinud.

Foto:JK

БАБИЛОНЪ

Poola-vene päritolu Aleksandr Wladovsky (1876 Peterburis – 1950 Tallinnas) oli värvikamaid kujusid Eesti 1910-30ndate arhitektuurielus. Pikalt – perioodil 1908 kuni 1920 – Narva Kreenholmi arhitektina töötanud Wladovsky kolis pärast Eesti iseseisvumist Tallinnasse, kus viibis surmani; maetud on ta Metsakalmistule.

Ühest küljest armastatud laia tellijaskonna seas, kus figureerisid lisaks valitsusasutustele ka jõukam klass nii muulaste kui eestlaste näol, teisalt põlatud kohaliku arhitektkonna poolt, olgu siis maitsete konflikti või ametialase kadeduse tõttu. Tõsi on, et Wladovsky sai rohkelt häid tellimusi, mis kohalikes loomulikult kibedust tekitas. Lisaks laksutas ta liialt keelt, näiteks võttes nõuks alles hiljaaegu Eestisse saabunud „võõrana“ noore riigi uut uhkust – riigikoguhoonet – maapõhja kritiseerida. 

Tema magusavõitu arhitektuuristiil varieerus vastavalt vajadusele, demonstreerides mingis mõttes akadeemilise hariduse plusse ajal, mil uute põlvkondade pead tõstvad arhitektuuri eesrindlased olid oma hariduse pälvinud pigem erinevatest tehnikaülikoolidest ja asumas saksliku maavilla-baroki asemel propageerima Euroopa eeskujul universaalsemat (tihti küll kohmakat) funki. 

Lisaks arhitektuurile tegeles Wladovsky aktiivselt akvarelli ja joonistamisega, illustreerides mitmeid väljaandeid, teiste seas tema enda romaani „Babülon“, mis anti välja Tallinnas aastal 1924. Joonistustest ilmneb Wladovsky fantaasiarikkus ning suur huvi egüptoloogia vastu; sisu kohta ma suurt öelda ei saa, kes vene keelt mõistab, leidku omale eksemplar ja lugegu ise.

Vaatame sisse.

Esikaas.

Väike eraldiseisev illustratsioon esikaane (?) küljes.

Wladovsky on portreteerinud kõik olulisemad tegelased, siin vaid paar näidet.

Raamatu ainuke kollaaž.

"A. Wladovsky arhitekt"

Üleval vasakul nurgas - kitsehabemega Lenin?

Peegelduvad joonia kapiteelid keset sammast - akadeemiku peen huumor!

Sarnaseid kollinägusid võib näha Kalma sauna fuajees.

No kes ei tahaks oma... näiteks salongi? sellist akvarelli?

Lõpp.

Milline maastikuarhitektuur?

Selle kirjatüki näol on eelkõige tegemist kiire ülevaatega Eesti taasiseseisvumisjärgse perioodi parimatest või vähemalt tugevaid emotsioone tekitavatest maastikuarhitektuuriobjektidest. Nagu ikka, pole läbi kõrvalseisja pilgu ja taju pääsu subjektiivsetest hinnangutest. Loodan siiski, et veidi provokatiivselt meelestatud subjektiivsus satub piisavalt reaktsioonilisele pinnasele, tekitamaks mitte ainult erialasisest, vaid ka -välist diskussiooni meie tänase maastikuarhitektuuri olemuse ja olemise üle. Et asi liialt kirjutaja maitsemeelt ei kajastaks, küsitlesin n-ö orientiiri saamise mõttes hulka otseselt eriala-, kuid ka arhitektuuri taustaga inimest.*

Kopli kalmistupargi purskkaev. Siiri Vallner, Indrek Peil. Foto: JK

Enne konkreetsete objektide juurde minemist püüan selgeks teha, mida ma mõistan hea maastikuarhitektuuri all. Üheks oluliseks, kui mitte olulisimaks kriteeriumiks on (kahjuks väga harva esinev) kontseptuaalne teravus. Ma ei pea siin silmas mingit vähem või rohkem läbivat teemat, Ühte Suurt (Sekundiga Hoomatavat) Ideed, vaid pigem konteksti tabamise läbi tekitatud (kas või tunnetuslikku, abstraktset, immateriaalset) raamistust või tuge füüsilisele objektile. Paraku võib täheldada, et tihti langetakse seeläbi (?) hoopis puhtformalismi. Teiseks: et maastikuarhitektuur väljendub paljuski infrastruktuuriobjektides (rannapromenaad, trepp, skväär, esindusväljak), on selle oluliseks hindamise kriteeriumiks funktsionaalsus: pakkuda kvaliteetset (ja mitte raha eest) tarbitavat ruumi, ühendada kudesid, vältida katkestusi. Kolmandaks – loodan mitte liiga imalalt kõlada –, aspekt, mis võib eriti õnnestunud juhul isegi tugeva kontseptsiooni või funktsionaalsuse puudumist korvata (või unustama panna), on esteetiline täius. Arusaam esteetikast on muidugi subjektiivne, mistõttu võiks seda siinpuhul käsitleda lihtsustatult kui laitmatut teostust ja kvaliteeti nii üldises plaanis kui detailides.

TÜ Juridicumi aed. Merje Müürisepp. Foto: JK

Eesti kaasaegse maastikuarhitektuuri võiks ajaliselt piiritleda viimase ~15 aastaga. Selle ajaga on jõutud realiseerida rohkelt nii väikeseid kui suuri maastikuarhitektuurse iseloomuga projekte, võtan neist mõned enim silma paistnud teemade kaupa ette.

Pinnavirvendused

Loeksin (eelkõige linna) maastike pindmist kujundamist vaid tinglikult maastikuarhitektuuri osaks. Kujundaja (tihti küll mitte maastikuarhitekti) sekkumine on siin pelgalt tasapinnaline ning ebastatsionaarse iseloomuga, kujundusvõtted piirduvad kataloogidest pärinevate tarbeobjektide paigutamisega tänavatele ja platsidele. Täheldatav on lihtsameelne püüdlus teatud alasid võimalikult odavalt „ära tsiviliseerida“, kusjuures tegevuse läbimõelduse tase näib piirduvat vaid mõne vastava hariduseta ametniku mõttesähvatusega. Kuskil aruandluses võib see ju hea välja näha, kuid tegelikkuses on meie linnad täis nii tarbeliselt kui esteetiliselt küündimatud, kuid ometi linnakujunduselementidena linlastele pähe määritud klumpe, plärakaid ja korstnapühkijaid.

Eelnevat silmas pidades loodan, et vähemalt suuremad linnad vaevuvad lõpuks oma teenistusse võtma maastikuarhitekti, kelle ülesandeks poleks pargipuude inventariseerimine ja peenarde hooldamine, vaid olla toeks linnakujundajale (kuid miks mitte ka linnaarhitektile), pakkumaks professionaalset tuge oma erialast lähtuva „suure pildi“ nägemisel.

Mis puutub linnainventari, siis julgen eeskujuliku näitena välja tuua vaid Tartu, kus on aru saadud, et originaalne ja meeldejääv mööbel on linnale päris heaks visiitkaardiks. Kogu krempel võiks nüüd hakata levima ka mujale kui vanalinn ja Küüni-Rüütli telg, viimane hakkab vastasel korral nipsasjakestest üle kuhjuma. (Remark: Rakvere võiks oma betoon-tarvad südamerahus ajaloo prügikasti heita.)

Rakvere teetõkke-tarvad. Foto: JK

Pinnakujunduslike maastike hulka loeksin ka mänguväljakud, mille kavandamine on ju tihti maastikuarhitektide pärusmaa. Peab tõdema, et olukord pole kohutav, kuid arenguruumi jagub küll. Korralikud väljakud on nt Pärnu rannas, Haapsalu lossipargis, Tallinna lennusadamas. Silmi riivab aga kataloogiatraktsioonide pidev kordumine ja alati häirivalt „lapsemeelne“ (?!?!!) disain. Eritellimusel valmistatud nutikad ja ilusad atraktsioonid ei pruugi ju kataloogikaubast kallimad olla. Kahjuks on eridisaini näha väga harva, kui üldse. Pealegi, millest on kujunenud ettekujutus, et laste mängides peavad vanemad nende ümber sõõris istudes ajakirja lugema või niisama tühja passima? Rohkem atraktsioone ka lapsevanematele!

Keskkonnad

Kohalikus kontekstis saab vast kõige klassikalisemas mõttes maastikuarhitektuurist rääkida viimastel aastatel valminud ulatuslike avalike väliruumide puhul. Maastikuarhitektide loodud objektidest väärivad märkimist Harju tn haljasala Tallinnas (Kivisilla OÜ), Tamula järveäärne Võrus (Artes Terrae) ning Pärnu rannapark (Kivisilla OÜ) ja -promenaad (Lootusprojekt). Need on objektid, mida kritiseerida oleks erialaringkonnas justkui halb toon, ning nagu nähtub eelpool mainitud küsitlusest, peetakse neid üldiselt headeks eeskujudeks. Oma ala professionaalide poolt kujundatud ruumid pakuvad võimalusi mitmesugusteks tegevusteks ja olemise viisideks ning on ka pidevas kasutuses. Ometi kostub nendegi kohta rahulolematust, kinni võetakse nii läbitöötamata detailidest kui „üle“ disainitusest. On siin kriitika põhjus põlvkondlikes erinevustes või milleski muus, ma pakkuma ei hakka.

Omaette tähelepanu väärib juba 1998 valminud Rakvere keskväljak (Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, Veronika Valk), mis uue generatsiooni arhitektide looduna murdis konventsioone ja mõjub tänaseni (peaaegu) värskelt. Siingi võiks ju teatud aspekte kritiseerida, kuid selle lihtsameelselt muretu olek muudab kriitika jõuetuks.

Rakvere keskväljak. Foto: JK

Rakvere väljaku emotsionaalsele šõulikkusele vastandub šikk Vabaduse väljak Tallinnas, autoriteks kogenud arhitektid Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik. Leian, et see on kõige kvaliteetsemalt teostatud linnaruumimaastik Eestis, ja on ääretult kahju, et väljakuga külgnev tragikoomika selle tõsimeelset elegantsust kogu täiega devalveerib. Loodan, et peagi teostatakse ka teine, Hirvepargini ulatuv järk, sest praegusel kujul on väljak siiski poolik.

Täiesti kategooriaväline on aga Salto arhitektide loodud maanteemuuseumi väliekspositsioon Varbusel, mille jõuliselt Lõuna-Eesti maastikku lõikuv mastaapne kehand on kahtlemata kõige ambitsioonikam maastikuarhitektuurne objekt siinses praktikas, ja paraku ka ainuke objekt, mille puhul võib täheldada maastiku sünteesimist mahulise arhitektuuriga.

Maanteemuuseumi välialad Varbusel. Salto arhitektid. Foto: JK

Mis puutub erasektorisse, siis on meeldiv aeg-ajalt üllatuda osade arendajate valmiduse üle investeerida terviklikult läbimõeldud keskkonna loomisse. Elamukvartalite puhul on selline talitusviis pigem erandlik, kahe tinglikult positiivse näitena võiks mainida Tulbi-Veeriku kvartalit Tartus (Arhitektuuribüroo Pluss, maastik Heiki Kalberg) ja Tallinnas Mustamäel asuvat Rabaküla kvartalit (KOKO arhitektid, maastik Kivisilla OÜ). Prevalveerib aga arusaam, et kui enam-vähem heas asukohas ostetakse kortereid nii või teisiti, siis milleks raisata raha millelegi majast vahetult välja jäävale. Piisab, kui istutada veidi muru ja paar põõsast, panna maha mõnikümmend ruutu kahes toonis betoonkive ning asetada kuhugi krundi nurka üks liivakast kahe mänguatraktsiooniga. (Ega ma siinkohal ometi reaalselt paljude maastikuarhitektide tööd kirjeldanud?!) Kurb on seejuures elanike endi oskamatus midagi enamat soovida – see kõik on nende jaoks justkui piisav ja täielik normaalsus.

Vaid mõnevõrra erinev näib olukord uutes töökeskkondades, näiteks brändib end muu seas just läbi maastikuarhitektuuri – ja seda küllaltki edukalt – Ülemiste tehnolinnak endise Dvigateli tehase alal (maastik Kivisilla OÜ). Uute ja rekonstrueeritud vanade majade vaheline maastik koos tiigiga on saanud kvartali firmamärgiks; firmad signaliseerivad siia kolimisega hoolivust oma alluvate heaolu suhtes.

Sekkumised

Järgnevate näidete puhul on võib-olla liig rääkida maastikuarhitektuurist selle klassikalises tähenduses. Ometi kattuvad kasutatavad vahendid ja osalt ka väljundid, vahe on aga ambitsioonides ning sisulises tähenduses. Käsitleksin selliseid, tihti ajutisi või omasoodu edasi arenevaid objekte (kriitiliste) kommentaaridena, tavapärasesse praktikasse sekkumistena. Näidetena tõstaksin esile ökoentusiastide poolt kultuurikilomeetri äärde loodud Katlaaia (lähemalt facebookis), LIFT11 raames teostatud installatiivsed ruumid „Kai“ (Siiri Vallner, Indrek Peil) ja „Kalarand“ (Toomas Paaver, Teele Pehk, Triin Talk) (vt www.lift11.ee) ning Berliini maastikuarhitektuuribüroo le balto (aastast 2005 pärinev) kujundus endise Heliose kino aias, millest sai möödunud suvel õhtuste tallinlaste meelispaik Hoov (lähemalt jällegi fb-s). Viimase kujundatus on minimaalne, olemasolevat veidi (aastatega aina enam) võsastunud ja trööstitut keskkonda esile toov, aga mitte lämmatav, vahenditeks vaid mõned taimed, lihtsad terrassid, kuid ka valgus, inimesed ning nende hääled ja varjud. Maastikukujundus ilmneb siin eelkõige protsessi ja tegevusena, mitte asjana iseeneses või staatilise objektina. Staatilised objektid pole ka eelmainitud LIFT11 installatsioonid, nende raison d'être ei ole olla niisama olemise pärast, neis sisaldub lai tähendusväli, soov kommunikeeruda, väidelda, esitada küsimusi ja võib-olla isegi nõudmisi.

Ehitusjärgus Kai. Foto: JK

Megastruktuur

Eelkõige Eesti põhjarannikut ilmestavad mitmed inimtekkelised megastruktuursed objektid: Lasnamäe paemurd, Pääsküla prügimägi ning Ida-Virumaa aherainemäed. Need on maastikuarhitektuursed objektid par excellence, kuigi loodud olude sunnil ja aastakümnete jooksul „juhuslike“ maastikuarhitektide käe läbi. Tegemist on aktuaalse teemaga: praeguste plaanide järgi peaks Aidus aastaks 2030 valmima maailma suurim püramiid (vt www.kta.ee); see poleks vaid ainese lihtne kuhjamine, vaid sihipärane ehitamine, maastiku mastaapne ümberkujundamine. Kuid isegi sellise objekti puhul pole arhitektuurse kontseptsiooni väljatöötamisse kaasatud maastikuarhitekte; kardan, et tellijal poleks selline mõte pähegi tulnud.

Miks nii? Ja miks ülaltoodud väheste näidete seas valitsevad autoritena pigem arhitektid kui maastikuarhitektid? Kas võikski siit järeldada, et

parim maastikuarhitekt on... arhitekt?

Maastikuarhitektiks õppinute tegevusruum on ääretult lai, vaid vähesed jäävad reaalselt maastikuarhitektuuriga tegelema. Ja kui, piirdutakse üldjuhul pisemate ülesannetega eraaedadest haljasalade lilleseadeteni. Kui aga tegemist on vähegi arhitektuursema teemaga, on sellega võimelised tegelema vaid üksikud maastikuarhitektid ja bürood (kui välja arvata detailplaneeringud, mida võib praegu põhimõtteliselt igaüks teha). Viimaste aegade maastikuarhitektuurse ja linnakujundusliku iseloomuga arhitektuurivõistlustel on maastikuarhitektide äramärkimised (ja ka osalemised?) äärmiselt harvad, võtame nt mitmete asulate keskväljakute, Rotermanni soolalao urbanistliku pargi, Rohuneeme kalmistu urnimüüri, Street 2020 ja hiljutise kommunismiohvrite memoriaali konkursid... Lähemas tulevikus saab näha, kas ka Tammsaare pargi rekonstrueerimise konkursi panevad kinni arhitektid või maastikuarhitektid. Või hoopis tandemmeeskond – peab nentima, et endiselt on vähe büroosid, kus koos töötaksid nii ühed kui teised. Ometi oleks see (Eesti mõistes) vähegi suuremale büroole tugevaks plussiks.

Installatiivne (ja multidistsiplinaarne) sekkumine Kalarannas. Foto: JK

Võib siiski täheldada, et asjaolud on hakanud vaikselt muutuma. Juba leidub ambitsioonikaid maastikuarhitekte, kes eelkõige läbi avalike konkursside on püüdmas tagasi võtta positsiooni ja õigusi tegeleda mastaapsemate ja enam sisu nõudvate projektidega, mõnikord ka koostöös arhitektidega. Kuid kuni see erandlikuks ja seni vaid pisikese seltskonna siseseks teemaks jääb, ei tahaks ma veel kuulutada siinse igavalt modernistliku ja maotu maastikuarhitektuuri praktika ja diskursuse lõppemist.

* Küsitluse tulemustest saab peagi lugeda siinsamas. Ühtlasi tänan kõiki vastajaid!

NB!1 Kirjutasin selle loo ajakiri Õu toimkonna palvel, siinne versioon on trükis ilmunuga võrreldes veidi parandatud ja täiendatud.

NB!2 Nagu fotodestki järeldub, pole siinne n-ö päris maastikuarhitektuur seni mu otsest tähelepanu õieti köitnudki. Edaspidi rohkem.

NB!3 Lugu kirjutades polnud veel valminud Emajõe kaldaäärne (Lahe Atmosfäär), mis nüüd, vähemalt piltide järgi otsustades tundub päris hea asi olevat.

Kommentaarium on avatud. Tuld!

Narva positiivis

Foto: Wana Narwa (http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?19445)

Foto: Wana Narwa (http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?19445)