Christiani & Nielsen – Taani 20. sajandi inseneri- ja ehituskultuuri lipulaeva seosed Eestiga

 .

kirjutas: Carl-Dag Lige

 (märts-mai 2010, kirjutatud Meremuuseumi uue ekspositsiooni tarbeks)

Christiani & Nielsen (C&N) oli Taani 20. sajandi võimekamaid inseneribüroosid ja suurimaid ehitusettevõtteid. 1904. aastal insener Rudolph Christiani ja kapten Aage Nielseni poolt asutatud firma saavutas kiiresti edu ning kümne aastaga kasvati üleeuroopalise haardega ettevõtteks. 1908 avati harukontor Hamburgis ning 1910 Peterburis. Kahe maailmasõja vahel laieneti juba Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Aasia ning Aafrika riikidesse. Firma globaalne tegevus lõppes 1991. aastal ning hetkel jätkatakse tegutsemist vaid Kagu-Aasia piirkonnas.

Rudolph Christiani oli hea ärivaistuga andekas ja ambitsioonikas ehitusinsener. Pärast Kopenhaageni Polütehnikumi lõpetamist 1902. aastal viibis ta praktikal Hennebique’i firmas Pariisis. Seda firmat peetakse raudbetoonkonstruktsioonide valdkonna pioneeriks. Praktikalt saadud innustus ja veendumus, et raudbetooni abil on võimalik lahendada paljusid ehitustehnilisi väljakutseid, andis Christianile tõuke oma ettevõtte loomiseks. 

Rudolph Christiani eesmärgiks oli tuua enda firmasse Taani kõige andekamad insenerid, kes kursis kaasaegse ehitusteooriaga ning kellel soov seda praktikas ellu viia. Teiste hulgas alustas C&N-is karjääri Ove Arup, kellest sai hiljem 20. sajandi mõjukaimaid ehitusinsenere. C&N andis tugeva panuse Taani inseneride professionaliseerumisel.

C&N spetsialiseerus raudbetooni rakendusvõimaluste arendamisele ning firma peamiseks töövaldkonnaks kujunes sildade, tööstus- ning sadamaobjektide projekteerimine ning ehitamine. I maailmasõja eelse perioodi suursaavutuste hulka kuuluvad mitmete sildade ning sadamaehitiste kõrval kindlasti ka Tallinna vesilennukiangaarid, mis projekteeriti C&N-i peakontoris Kopenhaagenis, kuid mille projektijuhtimine toimus firma Peterburi filiaali kaudu. 

Tallinna vesilennukite angaarid 

C&N-i Peterburi harukontori juhtideks olid firma kaasomanik, kapten Aage Nielsen (alates 1913) ning ehitusinsener Knud Højgaard, kes pärast filiaali avamist 1910. aastal firmale kiiresti mitmeid tellimusi hankis. Juba esimese tegevusaasta jooksul saadi tellimusi nii sildade, ladude kui muulide projekteerimiseks ja ehitamiseks. Tallinna vesilennukite angaaride kõrval olid C&N Peterburi harukontori suuremateks töödeks 700 m pikkune raudteeviadukt Peterburis ning sadamaehitised Musta mere äärses Mikolajevis, mis asub praegu Ukraina territooriumil. 

Tallinna vesilennukite angaaride projekt töötati välja C&N peakontoris Kopenhaagenis. Seal paiknevat büroo projekteerimisosakonda juhtis aastatel 1913–1922 peainsener Herluf Forchhammer, keda Rudolph Christiani on nimetanud insenerkunstnikuks, kelle andekus konstruktsioonide väljatöötamisel oli imetlusväärne. Forchhammeri ülevaateartikkel C&N-i varase perioodi olulisematest, eelkõige ehituskonstruktiivselt uuenduslikest objektidest, toob ära ka Tallinna vesilennukite angaarid. Projekti tutvustades pöörab Forchhammer tähelepanu raudbetoonkoorikust katusele, mille paksuseks 8–12 cm.

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja

Vesilennukite angaaride harukordsusele on pööratud tähelepanu juba suhteliselt varakult. 1920. aastal ilmus inglise arhitektuuri- ja inseneriajakirjas The Builder fotode ja joonistega illustreeritud ülevaatlik artikkel, mis tõstab esile angaaride ehituskonstruktsiooni ratsionaalsust, ökonoomsust ning praktilist ilu. Populaarses ajakirjas ilmunud artiklist hoolimata ei kujunenud vesilennukite angaaridest üldtuntud insenerisaavutust. Nii briti inseneriteaduste professor Peter Morice kui raudbetoonkonstruktsioonide uurimisele pühendunud Tallinna Tehnikaülikooli professor Heinrich Laul on avaldanud imestust, et angaarid ei saavutanud märkimisväärset kõlapinda isegi erialases kirjanduses.

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja

Foto 1920ndatest, autor teadmata. FK 10751 (detail) © Eesti Arhitektuurimuuseum

Hoolimata tõigast, et angaaride projekteerimislugu pole siiani täpselt selge, võib oletada, et osa angaaridega seotud tehnoloogilisi lahendusi mõtles Forchhammeri ja tema töögrupi kõrval välja ka insener Sven Schultz, kes tegutses Tallinna angaaride ehitusel ehitustööde juhatajana ning viibis seepärast korduvalt Tallinnas. Kolmanda insenerina on angaaride projekteerimisega seoses mainitud Knud Højgaard’i, kuid võib oletada, et Peterburi harukontori ühe juhina oli ta peamiselt hõivatud ärikorralduse ning projektihangetega.

Vesilennukite angaaridele lisaks projekteeris ja ehitas C&N Tallinna Noblessneri laevatehase slipi ja kai ning slipi firma Schneider ja Co tellimusel (võimalik, et Bekkeri sadamas). 

Herluf T. Forchhammer 

C&N-i läbi aegade tunnustatumaid ja andekamaid insenere oli Herluf Forchhammer (1875–1958). 1898. aastal lõpetas ta ehitusinsenerina Kopenhaageni Polütehnikumi ning töötas järgnevatel aastatel Kopenhaageni sadama ehitusobjektidel abiinsenerina. 1903–1906 viibis Forchhammer praktikal Ameerika Ühendriikides, kus külastas erinevaid ettevõtteid ning abistas raudteeobjektide projekteerimisel.

Forchhammer näitas juba õpingute ajal üles suurt andekust reaalteaduste vallas. Polütehnikumis jäi ta silma Rudoplh Christianile, kes ta C&N-isse 1906. aastal tööle kutsus. 1908–1911 juhtis Forchhammer firma Aarhusi filiaali ning naastes koos perega Kopenhaagenisse 1913. aastal, asus ta C&N-i vastloodud projekteerimisosakonna peainseneriks. Sellel ametipostil olles vastutas Forchhammer C&N-i välisfiliaalide projektide väljatöötamise eest. Lisaks C&N-i Venemaa kontorile varustati projektidega ka Rootsi, Soome ja Norra filiaale. Paljude teiste seas valmis ka Tallinna vesilennukite angaaride projekt. 

1922–1925 töötas Forchhammer C&N-i Londoni filiaali peainsenerina. Inglismaal sai tema suurimaks tööks Erith Oil Worksi tööstuskompleksi projekteerimine Londoni lähistel, mille massiivsed mahutid ja laohooned on Thamesi jõe kaldal kasutuses tänase päevani. Kompleksi rajamist alustati juba 1913 ning see on esimesi suuri ehitusobjekte Inglismaa territooriumil, kus kasutati ulatuslikult raudbetooni. Kompleksi kuuluvad 60 meetrine korsten, 24 silindriga silokompleks, kaks suurt laohoonet, sadamakai ja hulk teisi hooneid ja rajatisi. 

1928–1929 tegutses Forchhammer C&N-i Hamburgi filiaali peainsenerina ning 1930–1932 firma Türgi osakonna tehnilise direktorina. Pärast kodumaale naasmist 1932. aastal taandus Herluf Forchhammer aktiivsest tööst C&N-is ning pühendus akadeemilisele uurimustööle ning õpetamisele Taani Tehnikaülikoolis. Forchhammer tegeles kõrgel tasemel ehitusfüüsikaga ning tundis huvi Maxwelli, Bohri ja Einsteini teooriate vastu. Forchhammer kuulus Taani, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide inseneriorganisatsioonidesse. 

Sven Schultz ja Knud Nielsen Højgaard 

Tallinna vesilennukite angaaride ehitustööde juhatajaks oli insener Sven Schultz (1886–1932). Pärast ehitusinseneri elukutse omandamist Kopenhaageni Polütehnikumis 1908. aastal, palkas Christiani & Nielsen Schultzi tööle oma Hamburgi harukontorisse. 1911 siirdus Schultz Saksamaalt Venemaale, jätkates oma karjääri firma St. Peterburi filiaalis. Venemaal kohtus Schultz esmakordselt oma hilisema peamise koostööpartneri Knud Højgaardiga (1878–1968), kes toona harukontori juhataja ametit pidas ning peamiselt äriasjadega tegeles. Knud Højgaard oli hariduselt samuti ehitusinsener ning oli enne Venemaale siirdumist tegutsenud mitu aastat inseneri ja ettevõtjana Ameerika Ühendriikides. Hoolimata tõigast, et nii Schultzi kui Højgaardi tööpanus Tallinna vesilennukite angaaride projekteerimisel oli tõenäoliselt suhteliselt väike, võib ainuüksi ehitusprotsessi keerukuse tõttu angaare pidada mõlema mehe karjääri algusperioodi oluliseks saavutuseks. 

(Sven Schultzist polegi paraku head portreefotot pakkuda...)

Oktoobrirevolutsioon ning järgnenud kodusõda Venemaal lõpetasid C&N-i sealse tegevuse. Mitmed planeeritud projektid jäid teostamata ning rahad saamata. Purustatud infrastruktuuri ning uue riigikorra tõttu polnud Taani suurettevõttel võimalik enam Venemaal tegutseda. Nii Schultz kui Højgaard naasid Kopenhaagenisse 1918. aastal. Vahetult pärast seda lahkusid mõlemad mehed C&N-st ning asutasid oma isikliku firma Højgaard & Schultz (H&S), millest järgnevatel kümnenditel sai C&N-i suur konkurent Taanis. C&N-is omandatud teadmised raudbetooni uuenduslikest kasutusvõimalustest tagasid Schultzile ja Højgaardile hea baasi, millelt arendustööd omas suunas jätkata. 

Sven Schultzi karjääri tippsaavutuseks on Tallinna vesilennukite angaaride kõrval 1924. aastal alustatud Gdynia sadama ehitus- ja projekteerimistööd Poolas. I maailmasõja järel taasiseseisvunud Poola vabariik asus jõuliselt arendama oma majandust ning uuenduste oluliseks osaks sai mastaapse sadamakompleksi väljaarendamine Gdynias, millest ehitustööde lõppedes 1935. aastal sai Läänemere suurimaid kaubasadamaid. H&S projekteeris ja ehitas enamiku Gdynia sadama objektidest ning pani aluse firma rahvusvahelisele edule, mis puudutas osaliselt ka Eestit. 

Arvatavasti just Schultzi ja Højgaardi varasemate isiklike kontaktide tõttu üritas H&S 1920. aastate teisel poolel siseneda Eesti turule. Juba 1926 osaleti Sindi silla projekteerimis- ja ehituskonkursil, kus tuldi võitjaks, kuid kõrge ehitusmaksumuse tõttu H&S-ga lepingut ei sõlmitud. Firma esialgne ebaedu Eestis pöördus järgneval kümnendil. 1930. aastal asutati H&S Eesti filiaal ning esimese suurtellimusena rajati Tartu-Petseri raudteeliinile neli raudbetoonist raudteesilda ning massiivne Piiroja raudteetruup. H&S tegevuse kulminatsiooniks Eestis sai vabariiklik sillaehitusprogramm. 1935–1938 projekteeris ning ehitas H&S kolmeteistkümnest programmis ette nähtud sillast seitse: Pärnu suursild, Siimu (Sauga), Tori, Rae, Rumba, Pikasilla ja Kirumpää. Kahjuks hävitati II maailmasõja käigus nii saksa kui vene vägede poolt enamik Eesti sildu ning H&S rajatud sildadest pole tänaseni säilinud ühtegi. Viimasena lammutati 1998. aasta rekonstrueerimise käigus Rae sild Pärnumaal. Siimu (Sauga) sild Pärnus taastati pärast II maailmasõda H&S esialgse lahenduse kaudsel eeskujul. Piiroja truubi käekäigu kohta käesoleva teksti autoril andmeid hankida ei õnnestunud. (Täiend: Piiroja truup on tänaseni säilinud, kaasaegset fotot näeb siin – JK)

Piiroja truup. Foto: TTÜ muuseum

Piiroja truup. Foto: TTÜ muuseum

Pärnu Suursild. Foto via wikipedia

Pärnu Suursild. Foto: Osvald Haidak, 1930ndad. FK 16431 © Eesti Arhitektuurimuuseum

Sauga sild. Foto: Osvald Haidak, 1930ndad. FK 16330 © Eesti Arhitektuurimuuseum

Sven Schultzi edukalt alanud karjäär sai ootamatult kiire lõpu kui ta 1932 vaid 45-aastasena suri. Knud Højgaard keskendus pärast oma partneri surma H&S-i arendamisele. Firma kasvas kiiresti ning kujunes Taani üheks olulisemaks, peamiselt raudbetooni rakendustele keskendunud projekteerimis- ning ehitusettevõtteks. II maailmasõja järel laienes firma tegevus ka väljapoole Taanit. Suur hulk ressursse investeeriti eelvalmistatud betoonelementide arendamisesse. 1952 valmisid Kopenhaageni eeslinnas Bellahøj’s ühed esimestest betoonpaneel-elamutest Taanis. Pärast Monberg & Thorsen AS-ga ühinemist 2001. aastal sai firma uueks nimeks MT Højgaard. Ettevõttest on tänaseks saanud Taani suurim ehitus- ja konsultatsiooniettevõte, mille kompetentsi haare ulatub ülikeerukast silla- ja tunneliehitusest kuni standardiseeritud elamuehituseni.

Maja Bordeaux’s: Kommentaar filmile „Koolhaas HouseLife“

.

kirjutas: Carl-Dag Lige

.

Dramaturgiliselt on film küll igavavõitu – tegu on võrdlemisi neutraalse dokumentalistikaga (neutraalsega juhul, kui jätame kõrvale tõsiasja, et režissöörid püüavad maja seest ja selle küljest igal võimalusel vigu otsida). Filmi lõpus toimub aga üllatav pööre, tegevusse sekkub üks maja elanikest (tõenäoliselt perenaine). Ent siiski on „Koolhaas HouseLife“ lihtne ja sümpaatne film, peategelasteks luksuslik eramu ning selle koristaja. Filmi tegevus keerleb maja ja koristaja KOHTUMISTE ümber. 

...

Elamisviisid. Seda filmi vaadates tekivad küsimused – kuidas me elame?, kuidas me oma kodu kujundame ja seda kasutame?, kuidas peegeldavad kodud meie väärtushinnanguid ja käitumisviise? ning vastupidi, kuidas kodumaja kui keskkond mõjutab meie väärtushinnanguid ning käitumist? 

Filmis on tegemist luksusliku, erilise, unikaalse majaga, mis annab märku nii omanike jõukusest kui nende arhitektuuriteadlikkusest ja rafineeritud maitsest.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html

Olgugi et maja on filmis pidevalt esil, ei näe me seda nii-öelda õiges kasutuses (see tähendab omanike kasutuses), vaid justkui kõverpeeglis läbi lihtsa ja heatahtliku koristajaproua silmade. Selles filmis kujutatakse maja justkui ilma grimmita filmidiivat, kelle iga kortsukest ja puudust püütakse üles leida ja eksponeerida. Ent see tahtlik kõverpeegli abil maja ja tema elu kujutamine paneb vaataja kujutlusvõime hästi tööle – et kuidas seal siis TEGELIKULT elatakse, millised on omanikud jne. 

Ent filmi treileris ütleb arhitekt Rem Koolhaas, et seda filmi pole mõtet vaadata kui argielu ja unikaalse ehitise kohtumist. Pigem tasuks seda tema arvates vaadata kui erinevate süsteemide, ideoloogiate põrkumist – kuidas arhitektuur kui ideoloogia kohtub puhtuse ja koristamise ideoloogiaga.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html

Hügieen ja steriilsus. Maja kui masin. Hügieeni ja puhtuse temaatika on modernse arhitektuuriga seotud juba selle esimesest arenguperioodist, 19. sajandi lõpust alates. Seda teemat võime vaadelda teljel, mille ühes otsas on linnaplaneeringulised ideed töölisagulite asendamiseks tüüparhitektuuriga ning teises otsas ideed ehitatud keskkonna ülimast rafineeritusest ja läbimõeldusest väikseimate detailideni (mida võib pidada luksuseks). Viimases mõttes on ka filmis nähtav maja, täpsemalt selle omanike eluviis, üdini (luksuslikult) modernistlik. Juhuslikkus on välistatud; tolm, sodi ja lodevus (kas ka mugavus?) on keelatud – kõik peab olema täiuslikult puhas ja korras. Seda vähemalt printsiibis, sest ideaalset korda pole kunagi võimalik saavutada, nagu meile filmis ka ilmekalt tõestatakse. Vigadel on tähtis roll – nende kaudu tuleb esile skaala, luksus, keerukus, sisukus, töömahukus ja kvaliteet. 

Filmil on mitmeid paralleele – ja tõele au andes on selle kinnituseks filmis ka otsene viide, mille ma esmakordsel vaatamisel maha magasin – Jacques Tati 1958. aasta satiirilise komöödiaga „Mon Oncle“ („Minu Onu“), kus kujutatakse elu modernistlikus elamus ülimalt karikatuursena. Modernism näis Tati jaoks olevat loomuliku elu ahistaja, ideoloogia, mille kohaselt iga detail nii keskkonnas kui sotsiaalsetes suhetes peab olema KUJUNDATUD ja lihvitud piirini, kus kaob inimlik soojus. Tati vastandab jõuliselt uue ja vana, kus vana tähistab loomulikku, küll veidi räpakat ja lodevat, kuid sooja ja inimlikku. 

„Koolhaas HouseLife’is“ nähtavast majast võime kindlasti mõelda kui masinast, mitte suurest ja hirmutavast, vaid inimmõõtmelisest ja lähedal olevast, ent siiski sellisest, mis nõuab pingutust ja „kodustamist“. Mitmes osas meenutab Koolhaasi Bordeaux’ villa Le Corbusier’ kavandatud Villa Savoye’d, mis valmis 1931. aastal – sarnasusi on nii selles, kuidas tegevused ja funktsioonid on jaotatud erinevatele korrustele, selles kuidas hoonest avanevad vaated on justkui ette programmeeritud, ning selles, kuidas hoone mõjub futuristliku, eneseteadliku masinana, millega ei ole kerge manipuleerida, vaid mida peab järjepidevalt alistama oma tahtele. Koristaja Guadaloupe mõjub oma kohmetuses autentsena, kuigi vahel näivad režissöörid vinti veidi üle keeravat, kui seavad teda olukordadesse ning paluvad tal rääkida asjadest, milles Guadaloupe kompetentne pole. Koristaja, kes nii-öelda tavalise inimese positsiooni taandatud, mõjub seepärast lihtsameelse ja abituna maja-masinaga toimetulekul.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html

Rem Koolhaas, arhitekt. Arhitektina on Koolhaas enamasti tegelenud suuremas mõõtkavas objektidega, kui tema tänases filmis nähtav looming. Tema büroo OMA on peamiselt hõivatud suurhoonete kavandamise ja planeeringute koostamisega. 

Minu jaoks on Koolhaas staar-arhitektidest üks põnevamaid – ta on mitmekülgne, intellektuaalne, hea retoorik ning probleemi-keskse mõtlemisega. Viimastel aastatel on ta muu hulgas huvi tundnud arhitektuuripärandi kaitse vastu (nt projekt CronoCaos 2010. aasta Veneetsia Arhitektuuribiennaalil). Ta on küsinud näiteks seda, kuidas saada hakkama üha suureneva kultuurimälestiste hulgaga; kui üha suurem hulk inimkonna vaimsest ja rahalisest ressursist kulub olemasoleva kultuuri kaitsmisele, siis mil moel tõkestab see uue kultuuri viljelemist, tänaste kultuuripraktikate elluviimist? Nende küsimuste valguses mõjub lausa irooniliselt, et filmis esitletav Bordeaux’ eramu on nüüdseks muinsuskaitse all Prantsusmaa ühe noorima kultuurimälestisena. 

Ette kantud KUMU auditooriumis 22.02.2012 kell 18.00

...