Tulevik ja tema arhitekt

 kirjutas: Veronika Valk

1. novembril on Tallinnasse saabumas Kopenhaageni Tuleviku-uuringute pikaaegne juht, professor Johan Peter Paludan, kes on kord varem, aastal 1967 Tallinnas käinud. Tema valdkonnaks on tulevikustsenaariumite mudeldamine, tööjõuturu-, hariduse, nn unelmate ühiskonna (vt Dream Society, Rolf Jensen) ja sotsiaalsete trendide küsimused. Ajakiri Foreign Policy avaldas oma tänavuses septembri-oktoobri numbris tulevikuametite edetabeli, mis loetleb perspektiivikaimate ametitena järgmist: turuanalüütik (st ennustatavate tulevikuandmete analüütik), meedik-robotiehitaja (sh robotite disainer, hooldaja ja operaator) ja giid ehk ruumi-navigaator, kes saab appi tulla nii kodukvartalis, asustamata saarel kui kosmoselennul.

Loetelus on täiesti olemas ka “tark insener” – maailma ehitussektori kogutoodang küündib 7 triljoni USA dollarini (triljon = miljon miljonit ehk 10¹²), aastaks 2020 ennustatakse kasvu 12 triljoni dollarini. Kõige kiiremini kasvavad Hiina, India, Lõuna-Ameerika ja Kesk-Aasia ehitusturud, nii ka transpordisüsteemid – juhita autodest kuni magnethõljuk-rongideni. See kõik vajab taristu ümberkohandamist, uusehitust ja hooldust, uute tehnoloogiate ning materjalidega täiendamist. Kui juba Microsoftki tegeleb “targa kodu” lahendustega, siis on küllap ilmselge, et süveneb vajadus uut tüüpi inseneride, disainerite, arhitektide jt järele, kes suudavad pakkuda sidusaid lahendusi nii arhitektuuris kui linnaehituses.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames on alates 2011. aasta novembrist Tallinnas loengutega esinenud mitmed tuntud ja tunnustatud arhitektid, teadurid, insenerid ja koolijuhid, kellega on muu hulgas juttu olnud arhitektiõppe tulevikuperspektiividest üle maailma. Nii näiteks astus sel sügisel, 6. septembril üles norralane Haakon Rasmussen Bergenis tegutsevast arhitektuuribüroost 3RW, kelle loomingut vaadates paistab, nagu oleks nende keskkonna-arenduse suund suurelt osalt intuitiivne. Otsustel, keda projektidesse kaasata ja milliseid uurimistöid ühe või teise töö jaoks tellida – milliste teadlaste poole pöörduda ja mida ekspertiisides-hinnangutes otsida, millistele analüüsidele ja tulemustele tähelepanu pöörata – tuginetakse intuitiivsele vaistule, mis omakorda tuleneb praktilisest elukogemusest. “Intuitsioon on väga oluline töövahend. Paljude edukalt ellu viidud projektide puhul pole me töö alguses teadnud, kuhu lõpuks välja jõuame. Liiga lõplike, teaduslike meetodite puhul tuleb ette ära sõnastada, kuhu soovitakse välja jõuda. Meie büroos on aga selliseid juhtumeid olnud väga vähe,” ütleb Rasmussen.

Aga kuidas sellist “intuitsiooni” treenida? Kuidas 3RW seda oma tudengitel Bergeni arhitektuurikoolis treenib? “Kohe esimesel kursusel anname tudengitele segadusttekitavaid ülesandeid, kus pole võimalik tõmmata sirgjoont A ja B ehk ülesande ja lahenduse vahele. Kus pole must-valgeid “ei/jah” vastuseid. Vaatame, kuidas tudengid probleemile lähenevad ja anname neile vastukaja, kuidas nad töötavad ja lahenduse suunas liiguvad. Intuitsiooni treenimine on seega protsess, kus aitame tudengeid otsingu-protsessis. Võtkem kasvõi maalikunstniku, kes töötab enamiku ajast maali mõne osa või detaili kallal vaid käeulatuse ja pintsli kaugusel: vahel astub ta sammu tahapoole, et näha maali kui tervikut. Sama ka arhitektuuris – tuleb teha tööd detailidega, kuid osata näha tervikpilti, kuidas mõne projektiosa jaoks välja töötatud lahendus töötab kogu projekti kui tervikuga kaasa,” selgitab Rasmussen.

Erinevalt enamikust Euroopa Liidu maadest on Norras arhitektid tööga ülekoormatud. Kas arhitektuuriharidusse suunatud energia ja ressursid tasuvad end Norras ära? Kas Norras jäävad arhitektuuri eriala lõpetajad enamjaolt koduriiki tööle või on nad maailma suhtes nii uudishimulikud, et lähevad ka mujale kogemusi omandama? “Nende jaoks, kes on Norrast pärit, on mujaleminek keeruline samm, sest Norra on nende jaoks mugavustsoon. Kogu arhitektkonna jaoks on vaja, et tudengid näeksid maailma ja omandaksid teiste riikide praktikate kogemusi. Et nad näeksid, kuidas mujal probleeme lahendatakse ja mõtleksid selle üle, kuidas saadud uusi kogemusi ja taktikaid kodumaal rakendada. Sest muidu on arhitektil lihtne muutuda liigselt kohaspetsiifiliseks, koduriigi-keskseks. Sel juhul kerkib oht, et kasvab üles terve põlvkond silmaklappidega arhitekte, kes ei suuda laiema kultuurilise taustaga suhestuda. Meid on 3RW-s väga mitmel puhul aidanud kogemused, mida oleme omandanud teistes riikides. Erinevates kultuuritaustades praktiseerimine aitab omaenda vanu harjumusi küsimuse alla seada, tõstatada uusi küsimusi ja ärgitada uudishimu nendele uutele küsimustele uute lahenduste otsimiseks,” vastab Rasmussen.

Tudengite ühiselamud Fantoftis, Bergenis (Norra). 3RW arhitektid, 2006-2008

Septembris 2012 esines Tallinnas Kosmose kinos oma loenguga Odile Decq – kauaaegne õppejõud ja viis viimast aastat ka Pariisis École Spéciale d'Architecture arhitektuurikooli juht, kes on mitmes intervjuus rõhutanud, et arhitektide jaoks on oluline osata tulevikku näha. Kuidas seda mõista? “See on tegelikult väga lihtne. Õppejõuna andsin oma tudengitele semestri alguses ülesande uurida kuu aega erinevate erialalde tulevikunägemust ja teha siis sellest ettekanne – kas bioloogiast, mehhaanikast, meditsiinist, astrofüüsikast või majandusest jne. Tänu neile õppsin ka ise palju. Tänane maailm pole homne maailm. Tehnoloogia arengu tõttu on mu enesegi elus niivõrd palju lapsepõlvest saati muutunud,” räägib Decq.

Kuid tulevikuuuringutes kui “distsipliinis” – tulevikustsenaariumite konstrueerimisel – kaasatakse arhitekte väga harva. “Sellest on väga kahju. Meie eriala on eriline, sest iga hoone, mida tihti aastaid projekteerime, peab kestma ajas aastakümneid. Vahepeal ühiskond ju muutub, mistõttu  peame olema vägagi teadlikud homsetest võimalikest arengutest ja sellest, kuhu ühiskond liigub. Meie oskustest oleks tulevikustsenaariumite kavandamisel palju abi, sest oskame tulevikuvõimalusi uurida ja neid teadmisi sünteesida. Miks meid ei kaasata?” küsib Decq. Hea küsimus, millele leiab kaudse põhjenduse sellesügisestes arvamuslugudes, nagu näiteks Rein Raua 25.septembri Postimehes avaldatud loos “Kui ükskord lahvatab vimm...”. Seal näitlikustab Raud, “kuidas üht tüüpi teadustöö hindamine teise jaoks loomulike kriteeriumidega ainult hägustab pilti ja näitab ühtesid ebaloomulikult paremas valguses kui teisi”. Kuid mismoodi peaks selles valguses edendama teadustööd arhitektuuris ja linnaehituses?

3-6 mm tehnilise portselani lehtedest installatsioon 3D X1 MULTI SLICE VIEW Milanos, 2012. Odile Decq, ODBC

Arhitektuurihariduse kraadiõppe osa on Euroopas jõuliselt võtmas praktika- ja projektipõhise uurimistöö suunda (practice-based research, research by project), seda suures osas tänu Austraalia kolleegide tänaseks juba üsna laialdasele edukale kogemusele – uued trikid kraadiõppes keskenduvad disainile kui suhtlusvahendlie (communication by design). Professor Leon van Schaik, kes juhib Melbourne’s RMIT ülikooli arhitektuuri- ja disainikooli doktoriõppe programmi, lähtub oma põhimõtetes uuenduslike arhitektuurikogukondade algatamisest ja arendamisest, nii et doktorandid avavad senise praksise tagamaad ja pakuvad ka tulevikustsenaariume. Tema ideedest inspireerituna on arhitektuuri doktorantuuriprogramm võtnud praktikapõhisema suuna esmalt Belgia väikelinna Genti Sint-Lucas arhitektuurikoolis, mille juht prof Johan Verbeke käis 2011 kevadel ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuurikateedris vastavasisulist loengut pidamas.

Teine austraallane, RMIT arhitektuurikooli juht professor Richard Blythe, oli aga 2011 sügissemestril külalisõppejõud Taani väikelinnas Aarhusis, kus samuti mõeldakse praksisepõhist doktorantuurimõtet. Prof Blythe käis Tallinnas oma kogemusi jagamas 2011 novembrikuus, mille järel oli hea meel tervitada veebruaris 2012 prof Ranulph Glanville’i üldjoontes samadele seisukohtadele rajanevat ettekannet. Üleeuroopaline võrgustik kasvab, ja seda mitte seniste juhtivate arhitektuurikoolide eestvõttel, vaid just väiksemate linnade ja pisemate kuid seda erilisemate koolide toel ja pealehakkamisel.

Uued tuuled annavad arhitektuurivaldkonnale üldisemalt, aga eriti just väiksematele erialastele kogukondadele võimaluse teadusmaastikul sidusamalt kaasa rääkida. Praksisepõhine uurimistöö vorm vaatleb konkreetse “praktiseerija” (arhitekti, disaineri, kunstniku jt) või koosluse oskusi, senist kogemust, uurimismeetodeid ja tööprotsessi. Projektidest ja tööprotsessist tõusev “kasum” on üldkultuurilise, sotsiaalse või ühiskondliku väärtusega – rahaülene – tulem, mille tegelik mõju nii erialaringkonnas kui ühiskonnas üldisemalt avaldub sageli alles aja möödudes. Väikeste arhitektuuri- ja disainibüroode, kunstnikerühmituste ja teiste loovate praksiste poolt loodud väärtustüpoloogia mitmekesisus on seostatav mitte ainult nende poolt “tehtud töö” ehk loomingulise väljundiga, vaid ka nende organisatoorse ülesehituse, suhtlusmeetodite ja mikro-ökosüsteemi “aineringlusega”.

Näiteks, Fabio Gramazio Šveitsi arhitektuuribüroost Gramazio & Kohler rääkis aprillikuises loengus „Digitaalne materiaalsus arhitektuuris” uurimissuundadest, mis ilmnevad CAD/CAM maailmade sidumisel arhitekti tegeliku loomeprotsessi ja reaalse ehitustegevusega. Kõrgtehnoloogiliste tootmisviiside arendamise ja ebastandardsete lahendustega avardatakse arhitektuuri tulevikuvõimalusi ja sellesse protsessi on kaasatud ka üliõpilased – kooli kasutada on töökojas (3 × 6 m²) paiknev tööstusrobot, mille abil saavad ETH arhitektuuritudengid oma koolitöid arhitektide käe all maketeerida. (vt “Kas kogu võim lendrobotitele?”) Seeeest mais 2012 nägime arhitekt Jenny Sabin’i loengus, kuidas arhitekti ja teadlase koostöö võib sageli viia üllatava tulemuseni, aidates visualiseerida seda osa teadusest, mis muidu silmale nähtamatu. Jenny Sabin’i loomingus põimuvad bioloogia, tekstiilikunst, keraamika, arhitektuur ja ehitustehnoloogiad moel, mis pakub uusi võimalusi mittelineaarsete tootmisviiside, isetekkeliste struktuuride ja uudsete materjalide kasutuselevõtuks. 

Flight Assembled Architecture. Gramazio & Kohler, 2011-2012. Foto © François Lauginie

Arusaadavalt on nii Jenny Sabin'i kui teiste loengud tekitanud kuulajate seas mitmeid küsimusi arhitektide muutuva rolli, generatiivse kunsti ja disaini ning ehitustehnoloogiate tuleviku osas laiemalt. Millise arhitektiõppe palume külla saabuval Johan Peter Paludanil meile mudeldada?

Ville Tourbillonneuse ehk sees keerab

Püüan end Tallinna planeeringutega kursis hoida. See on tervist rikkuv hobi. 

/

Kujutan ette, kuidas see üldjoontes käib. Klient tuleb oma vana-hea semu, parimal juhul 1945-6 sündinud, pika karjääri jooksul palju näinud, teinud, kunagi isegi andekaks peetud, kuid hiljem kahtlaseid tellimusi täites tihti mudaga üle pritsitud ning seeläbi purustamatuks karastunud (nais)arhitekti jutule. Tellib massiivselt ülepaisutatud eskiisi. Mingisugune linnavalitsuse komisjon vaatab üle, esmalt võib-olla veidi ehmubki, lõpuks otsustab, et ei, muu on pohui, ja ega me muud peale numbrite ei mõikagi, aga 20- ja 16-korruselised on vast liig, tehku parem 14- ja 12-korruselised.* Rõõmustavad, et võitlesid planeeringu kohe palju etemaks. Koostatakse planeering. Seda teeb juba mõni spetsialiseerunud K-orporatsiooni tegelane, eks karastunud arhitekt tuleb uuesti mängu kui on vaja hakata varasemalt valmismõeldud mahtudesse kortereid joonistama, seintele aknaid komponeerima ning akendevahelistele pindadele materjale ja värvitoone valima.

/

Sel kevadel kehtestati Mustamäe ja Haabersti piiril, Väike-Õismäe asumi külje all planeering, mida nähes kukkusin ma toolilt laua alla pikali. Ainuüksi kirjeldus paneb oigama: planeeringuga määrati hetkel mingite tööstus- või laohoonetega kaetud 5 ha suurusele maaalale ehitusõigus seitsme kuni 14 korrusega äripindadega korterelamu; kolme kuni 12 korrusega korterelamu; kuni 7 korrusega parkimismaja (kõigil lubatud ka üks maaalune korrus), lisaks kuni 2-korruselise lasteaiahoone ning 1-korruselise ärihoone rajamiseks.

Akadeemia, Järveotsa ja Kadaka tee vahelisele alale planeeritud kvartal praegu:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Ja ala tulevikus:

http://tpr.tallinn.ee/TPR_DOK/DP/DP026910/DP026910165742.pdf

Planeeringuga surutakse kümme 12-14-korruselist torni ning 7-korruseline ja 806 parkimiskohaga parkimishoone – Eesti suurim? – Väike-Õismäe tiigi või sealse tüüpilise "kvartali" suurusele alale.

http://kaart.otsing.delfi.ee/ + http://tpr.tallinn.ee/TPR_DOK/DP/DP026910/DP026910165742.pdf

Planeeringu sisuline autor on Meeli Truu (Nord Projekt), vormistajaks kõigetegija K Projekt. Planeeringus on Truu märgitud muidugi ka "asendiplaanilise ja hoonestuse võimaliku mahulise lahenduse" autoriks. (Antud juhul see kirss tordil mind ei morjendagi, sest, noh, trummid läinud enivei.)

Alale on planeeritud kuni 776 korterit ja parkimiskohti 1089 autole, olgugi et normatiivide järgi võiks neid olla 887. Üleüldse nähtub siin raju autokesksus: selle asemel, et luua autoteedest puutumata ühine mänguväljakutega roheala mõnusaks ajaveetmiseks (vt nt Tulbi-Veeriku kvartal Tartus) enam kui tuhandele kvartali potentsiaalsele elanikule, on ausse tõstetud just asfalt, autoteega on majade ette joonistatud lausa väike auring (ilmselt ilgelt nutika viitena Väike-Õismäe planeeringule), millel hea kumme vilistada. See ringikujuline ja teokarbiks pööritav, kummaltki poolt parkimiskohtadega palistatud ja hiljem hästi tabavalt Pöörise tänavaks ristitud keerd olekski nagu põhimõtteliselt planeeringu idee; tänava äärde on ilma ajutööta (isegi ilmakaari arvestamata) pandud 10 ühesugust kõrghoonet ja hiigelgaraaž. Lasteaed on nagu millegi haisvana tõstetud ala serva Akadeemia tee äärde ning kõrvalkrundi laoplatside serva.

http://tpr.tallinn.ee/TPR_DOK/DP/DP026910/DP026910165742.pdf

Vaadake, kui ebamugav on erinevatest majadest väljudes pääseda ringi keskel asuvale pisikesele mänguväljakuga platsile. Miks üldse peaks keegi tahtma seal, keset autosid, viibida? Miks ei võiks majaesine või -tagune mänguväljak olla paigutatud nii, et lapsevanemad julgeks oma lapsi sinna ka üksi saata ja nt rõdul raamatut lugedes neid poole silmaga jälgida? Teine mänguväljak on soovimatu elemendina tõstetud elumajadest võimalikult eemale hiiglasliku garaaži külje alla (küll lasteaia ligidusse, kuid sellest eraldiseisvana ja omaette krundile); kolmaski mänguväljak on lükatud kaugele planeeringuala serva, silma alt ära. 

Omaette teema ja lausa omajagu huvitav element on tõstukitega parkimismaja: nagu XXI sajandi versioon korralikust keskaegsest apsiidiga katedraalist.

http://kprojekt.ee/wp-content/uploads/2012/05/06075-DP-pohijoonis.pdf

Planeering on tihe, lausa ekstreemselt tihe, ja mulle tõesti meeldib tihedus. Aga linnalik tihedus, mitte järjekordne Liivaoja kvartali retseptiga teostatav tihedus (vt artikkel), ja üldsegi mitte olukorras, kus Tallinna kesklinn on sisuliselt hoomamatu entiteediga. Miks lasevad vastavad linnainstantsid toppida sellist elanike massi äärelinna, pealegi lahendusega, kus ei teki a) elamisväärset keskkonda, b) kasvõi kohaliku olulisusega keskust. Üks potentsiaalne McDonald's (mis muu sinna ühekordsesse ärihoonesse sobikski) keset autoteid ja minimaalne äripind elamutes ei ole selleks kaugeltki piisav, eriti kui igal sammul on oht saada parkivate autode tagant ilmuvalt sõidukilt pauk piki põlvi.

Irina Raua planeeringu järgi rajatud Liivaoja kvartal oma kokkusurutuses, autokesksuses, tuimuses ja peaaegu totaalses monofunktsionaalsuses (erandiks vaid mõned kontoripinnad) on juba erialakirjanduses omaette kauboikapitalistlikuks ekstreem-linnaplaneerimise etaloniks kirjutatud, kuid Meeli Truu Pöörise planeering paneb sellele pika puu ja laia joonega ära. Käimas oleks nagu ajukate planeeringute meistrivõistlused: finišijoont pole veel näha, kuid Irina on oma pikalt hoitud liidripositsiooni praeguseks kindlalt Meelile loovutanud. Võtame nt Kalaranna, Pirita TOP-i ja Padriku tn elamurajooni, Suur-Ameerika 14 planeeringud...

http://www.skyscrapercity.com/showthread.php?t=198090&page=163

On olemas normaalseid ja isegi häid arendajaid, on kaabakaid arendajaid, on häid arhitekte ja on andetuid paduhooradest teen-ükskõik-mida-klient-tahab arhitekte, aga lõpuks kerkib ikkagi küsimus, et mis kuramuse linn see on, missugused kuramuse ametnikud ja komisjoniliikmed need on, kes siukest totaalset jama heaks kiidavad, ja miks üldse siukest totaalset jama heaks kiidetakse?

/

*  Just nii oli antud planeeringuga: algselt sooviti siia 20- ja 16-korruselisi hooneid, lõpuks sunniti arendaja leppima siiski 14- ja 12-korruselistega. Puhas töövõit, õnnitlused!

Küsimusi suurele ringile

Räägiks veidi tualettruumide asukohast korterelamus. Võib-olla mõni on juba taibanud, et see teema käib mulle kohati päris pinda. Seda nimelt juhul, kui korteri ainuke WC või WC-vannituba avaneb... esikusse otse välisukse kõrvale.

Niisiis, küsimus: miks joonistatakse selliseid kortereid Eesti põhjamaisesse kliimasse, kus suvel tuleb jalanõudega tuppa tänavate tolm, kevadel ja sügisel muda ning talvel lumi? Kui seda just igapäevaselt ei küürita, on esiku põrand meie tingimustes enamjaolt ju must pind, aga ometi panevad paljud korterilahendused elanikke päev läbi tallama üle külma ja musta esikupõranda, kus iga siseneja tatsub enne tuppa jõudmist tükk aega oma välijalanõudes. 

Kas mõnikord pole mingitel (torustikulistel vm) põhjustel tõesti võimalik asja teisiti lahendada? Või kiputakse elamut projekteerides hästi toimivate korteriplaanide peale mõtlema liiga hilises staadiumis? Või eeldatakse, et inimesed käivad toasussides? Või ei käi üldse õues, vaid sõidavad autodega garaažist garaaži? Või on välja mõeldud mingid imelised porivaibad, millest ma teadlik pole?

Esikusse avaneva WC-vannitoaga plaanilahendus on mind juba ammuses minevikus häirinud, ja kuna mu praegune üürikaski pole sellest händikäpist prii (damn you, Sacharias, kes sa muidu ikka enamasti toredaid kortereid tegid!), käiksin teiega läbi mõningad suvalised näited praegu või lähiminevikus turul olnud arendusprojektide elamispindadest, mis selle sündroomi all kannatavad.

-

Siinne huvitav lahendus paigutab WC ja vannitoa eraldi, paraku mõlemad esikusse, jätmata välisukse ja märgruumide uste vahele piisavalt pinda, et (eriti nt mitmekesi) sisenedes juba välisukse juures jalatsitest vabaneda.

Plaan arenduse kodukalt: http://dirigendi.simus.ee

Siin aga peavad elanikud WC-sse ja pessu minemiseks ronima mitte ainult esikusse, kuid ka suht tüütult nurga taha. Kas ust pole pandud magamistoa-poolsesse seina sinna võib-olla ette nähtud riiulite paigaldamise võimaluse pärast, või miks?

Plaan arenduse kodukalt: http://www.merko.ee/hane

Järgmine korter oleks parem, kui vannitoa uks ei avaneks kohe välisukse nina alt. Segav faktor on muidugi lõõr.

Plaan arenduse kodukalt: http://www.ravi13.com/

Ka siin oleks asi etem, kui vannitoa uks asuks rohkem toa pool. Kuigi siis tuleks riidekappide paigutus pisut ümber mõelda.

Plaan arenduse kodukalt: http://www.roopa4.ee/

Järgnev on üsna ekstreemne näide, kus vist lausa kõik (muidu päris toredad) korterid on sarnase lahendusega. Siinne on lausa 4 magamistoaga, tähendab, terve seltskond elanikke peab WC-sse ja vannituppa minemiseks voorima läbi suhteliselt kitsa esiku.

Plaan arenduse kodukalt: http://www.tatari30.com/

Lõpetuseks üks korter, mis ühest küljest mõjub sümpaatselt oma ettekirjutamatuses, teisalt... järele mõeldes... tekitab siiski rohkem kimbatust. Ja pesema läheme ikka otse esikulaadselt pinnalt.

Plaan arenduse kodukalt:http://www.tigutorn.ee/

-

Kui nüüd päris aus olla, siis eeldasin, et leian selliseid lahendusi oluliselt vähema vaevaga. Mälu pettis – tuleb siiski välja, et see minu silmis suur händikäp ei olegi viimaste aegade arenduste juures niiväga tooniandev. Sellegipoolest on veider selliseid lahendusi aeg-ajalt kohata.

Või on see pseudoprobleem? Kuulan huviga arhitektide ja teiste arvamusi ja selgitusi-põhjendusi-vabandusi.

Fiboploki-Johan

Täiend: Olgu, need fotod ei öelnudki vist kõigile päris kolme tuhandet sõna, niisiis selgituseks: 

Tallinnas Kaitseväe kalmistul on parasjagu käimas ehitustööd, mille tulemusel taastatakse 1928 valminud ja 1950 õhku lastud Vabadussõja mausoleum. See on Vabadussõjas osalenud arhitekt Edgar Johan Kuusiku minu arust üks huvitavamaid töid (mausoleum nägi välja selline, täpsemalt ehitise ja kogu temaatika kohta saab lugeda siit); eriti meeldib mulle selle juures pisut töntside kolmiksammaste ja nendele toetuva raskepärase mahu konstruktiivselt peaaegu ebausaldusväärne suhe. Aga see selleks.

Ehitise taastamine otsustati juba 1990ndate keskpaiku, tegemist on ühega viimastest taastatavatest Vabadussõja mälestusmärkidest.

Ma kohe siiralt ja tõsimeeli ei poolda kõikvõimalikke taastamisi, olgu need kui "autentsed" tahes (autentsust ei saavuta selliste tegevustega enivei kunagi). Samas, mis oleks alternatiiv, kui riiklikult on nagunii otsustatud jätkata paatoslik-kumisevalt kõlavat "auvõlgade tasumist"? Oleks ju peaaegu ideaalne, kui üks rahvas oleks piisavalt küps suutmaks püstitada (monumendi püstitamise tõsise vajaduse korral) kaasaegseid, oma ajastu näolisi monumente, mitte pseudostiilseid veidrusi või on-nagu-kah koopiaid. Päriselt ideaalne oleks aga olukord, kus rahvas on saanud üle vajadusest mälestada sündmusi või inimesi füüsiliste, literatuursete objektide näol. (Parem tuhk merre, mälestus südamesse.) 

Meie linnaruumid on juba praegu mälestusmärkide väljad. Praeguse tempo juures pole küllastumine kaugel, arvestades, et iga objekt nõuab endale teatavat olemise ruumi.

Niisiis. Õhku jäävad küsimused: missugune pool sajandit tagasi hävinud objekt järgmisena ette võetakse, nüüd, kui Vabadussõja mälestusmärkide taastamisega ollakse ühel pool? Oru loss? Kalevi seltsimaja? Narva? Või parem joonistaks nüüd vastavasse lahtrisse ühe suure linnukese ja... saaks lõpuks üle?

Ja... kui Kuusiku mausoleum oleks valminud juba 2008. aastaks, kas siis Vabaduse väljak oleks praegu ristita?

 

Foto: JK (02.09.2012)

Foto: JK (02.09.2012)

Taastatav mausoleum jääb napilt mõnekümne meetri kaugusele Pronkssõdurist. Õhus on pinget.

Foto: JK (02.09.2012)

Luud ja nahk

See peagi operatsioonilauale minekuks prepareeritud 1930ndate korterelamu on oma konstruktiivses alastuses hetkel üks põnevamaid hulguobjekte Tallinna kesklinnas. Tegu on Sakala 7 endise korterelamuga, mille arhitektiks julgeksin (otseselt teadmata) pakkuda Eugen Sachariast (kuid on tegelikult Boris Tšernov), mis mastaapse ümber- ja pealeehituse ootuses on tehtud seest tühjaks – alles on jäetud vaid kandvad seinad koos trepikojaga ning kord korruseid toetanud terastalad. 

.

.

.

.

.

Kõik fotod: JK (12.06.2012) - tänud Hendrikule vihje eest.