Indrek Allmanniga ühest teostamata projektist

Aeg: 24.04.2012

Koht: Plussi kontor Delta Plaza büroohoones

Osalised: Indrek Allmann ja Jarmo Kauge

Algusest

JK: Kümmekond aastat tagasi ehitasid omale Tallinna piirile Lucca küla paepangale isevärki ja palju tähelepanu pälvinud maja. Paljud kindlasti ei teagi, et paralleelselt enda majaga joonistasid samalaadselt heas mõttes hullu projekti sama totrale kõrvalkrundile, kusjuures midagi jõuti sellest tollal isegi valmis ehitada. Räägi palun, kuidas kõrvalkrundile plaanitud maja lugu alguse sai.

IA: Vahel ei leia elus toimuvale loogilisi, ratsionaalseid ega objektiivseid seletusi. See lugu ongi üks selline. Minu maja ehitamine oli naljakas teema, sest mul polnud eriti raha – ei krundi ega ehituse jaoks. Aga selgus, et krundi müüja ei tahagi raha päris kohe. Ta määras ise mingisuguse järelmaksu, kusjuures tasu projekti eest moodustabki suure osa minu krundi maksumusest.

JK: Kas kaks kõrvutiasetsevat “võimatut” krunti olid eraldi ja samaaegselt müügis?

IA: Jah, kusjuures pikka aega sai vaadatud, et kõrvalkrunt on ikkagi parem. Minu oma on väiksem ja surutum, aga ma ei jaksanud paremat osta, usk ei olnud piisavalt suur. Niisiis sai valitud väiksem.

Allmanni oma pesa (õieti paariselamu).
Krunt, millest siin loos juttu, jääb hoonest vahetult paremale, tihnikusse.
Foto © Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM FK 15 254)

JK: Mis hetkel etemale kõrvalkrundile ostja tekkis, kas alles siis, kui sinu maja oli juba valmis?

IA: Ei, ma olin teinud eellepingu ja maksnud esialgsed rahad. Siis tuli inimene, kes oli kuulnud, et olin ära ostnud totaka krundi, ja ütles: “sul on visioon – ja lausa põnev visioon –, saame kokku, ma kaalun su naabriks tulemist, räägi, mida mõtled, võib-olla meie mõtted sobivad ja saame koostööd teha.” Mõtted sobisidki, me haakusime minu hinnangul väga hästi, ja siit kasvaski välja projekt kõrvalkrundile. Kusjuures valmisprojekti eest sain raha kätte just siis, mil pidin oma krundi eest lõplikult maksma.

 

Majast

JK: Missugune see maja oleks pidanud tulema?

IA: Kauboikapitalistliku planeeringu interpretatsioonina on mõlemad, nii minu kui ka kõrvale plaanitud maja, nagu oma ajastu märgid. Minna täna kuhugi instantsi jutuga, et ehitan viiekordse tuldkartva hoone, see tekitab kõigis kabuhirmu. Toona nii ei olnud, tänu sellele sai sündida minu majakene ning sai osaliselt sündida ka kõrvalmaja, kuigi see oli olemuselt kapitaalsem.

Maja iva oli selline, et kuna tellija tahtis autoga suht kõrgele, hakkas see alt ülesse keerduma. Alla jäi tehniline tsoon, osaliselt kaetud välitrepp viis veel korruse võrra kõrgemale, peasissepääs jäi mahu keskele. Siit oli veel 3 korrust üles minna. Imposantne värk: kõrged korrused, viimane oli 100 ruudune ja ligi 4 meetrit kõrge, magamiskorrus jäi selle alla. Ülevalt oli see nagu minu maja: terrassi kaudu pangaga seotud.

Projekti ainuke säilinud render skännituna projektikaustast koopiapaberilt. © Indrek Allmann

Tavaliselt majja sisenedes saab minna kas paremale või vasakule, siin aga üles või alla. Maapinnatasandilt pääses ainult külm-, vent- ja katlaruumi, selle alla jäi pommivarjendi moodi täiskelder. See on ainuke asi, mis praegu välja on ehitatud. Keldri peale jäid veel stuudio ja pesemisruumid. Magamiskorrusel oli ka lastetuba, suur trepihall, suur vannituba, saun. Terve maa ja ilm, igasugu nalja sai siia majja mõeldud. Ülakorrusele tahtis tellija klaasist talveaeda, vaade on sealt väga hea.

Majja pääses teiselt korruselt, siia jäi n-ö vastuvõturuumina funktsioneeriv hall, lisaks suur nõlvavaatega helistuudio-kabinet.

Trepp on ülejäänuga võrreldes nurga all, et rõhutada ažuursust. See rippus samamoodi nagu mu enda majal. Minu jaoks on alati huvitav tundunud teatud nihestatus, asjade näilisus. Siin on soliidne ja tugev betoonist kest, selle sees aga midagi totaalselt habrast, mida kest justkui kaitses. See oli muust teadlikult n-ö lahti rebitud.

Magamiskorruse puhul tellijale tohutult sobis, et seal on palju koridoriruumi, meie mõistes n-ö raisatud pinda. Mingit ala nimetas ta galeriiks, kuhu panna kunsti. 

 

 

I korrus © Indrek Allmann

I ja II korrus © Indrek Allmann

 

III ja IV korrus © Indrek Allmann

IA: Väga vormi- ja sopikirev maja, kusjuures läbikäidavate WC-dega, mis on mulle eluaeg meeldinud. Selle prototüüp on ühe mu sõbra kodus Koidu tänaval vanas lääpas puitmajas, kus oli kahe korteri peale jagatud läbikäidav, nagu kurviga WC – see imponeeris mulle, kui seal tudengiajal käisin. Mul endal on ka selline: justkui osa pesemisruumist, aga seal on ka teine uks – siin vaatad ka, et suht totakas, eksole? (Naer)

JK: Lähed sisse, paned mõlemad uksed lukku. Väljudes unustad teise ukse lukku.

IA: Suht tüüpiline, aga nii ongi naljakas.

JK: Ja kui on veel kahe korteri peale ühine, siis pead käima uksekella laskmas, et kuulge, keerake WC uks lukust lahti. Tänapäeval võib-olla muidu ei tunnekski oma naabreid.

IA: Kasvõi selle pärast.

JK: Ruumiprogrammi poolest kõlab nagu tõeline varakapitalistlik villa, pealegi veel suure täiskeldri ja külmruumiga... Tänapäeval poleks see kõik enam nii asjakohane, kartuleid ja moose-kompotte enam niiviisi ei hoiustata.

IA: Ma ei ole nõus. Kui ma mõtlen oma joonistatud majade peale, siis kõik on sellise programmi poole püüelnud, kuid vähesed on seda endale lõpuks lubanud. Näiteks külmruum on tänapäeval praktiliselt kõikides villades taas sees. See pole enam nagu sahver, kus hoida potte-panne, vaid siin hoitakse suurtes kirstudes jäätist, liha – hirv, metssiga, austrid. Kõik peab ju jääs olema. Teinekord on vaja jahilt tulles saaki pesta, või näiteks koera. Selline multifunktsionaalne abipind on ka tänapäeva mõistes asjakohane.

JK: Eramu kontekstis on siin ebatüüpiline veel see, et magamiskorrus on all ja elukorrus selle kohal.

IA: Jaa, aga siin on see väga selgelt põhjendatud. Viimane korrus on nagu kaptenisild, siit avaneb võimas vaade. Siin on palju õhku, köök on eraldi, kuid ülejäänud ruumiga baari või kapi kaudu ühendatud. Vastuvõtmise pind, siin veel abiköök ja “pesa” selle taga, naise hideaway, teiste ruumide taga.

Ma ise ei oskagi öelda, kas see projekt on pigem kolhoosikeskuste või 80ndate kauboikapitalismi jätk, aga tellija ei olnud selgelt mingist sellisest seltskonnast. Pigem on see maja loomingulise muusikainimese väljaelamine kivis või vormis. Siin projektis on loetavad nii lõpmatu jätkumine kui teatud kohtades soolod. Ühisruumi on siin palju, aga tube eriti mitte. Voolav ja läbipaistev ruum: näiteks läbi trepihalli ja ažuurse trepi näeb otse alla esikusse ja vastupidi.

Tellijaga oli mul väga erinevatel teemadel väga-väga-väga palju arutamist. Alguses ta erutus erakordse krundi ja teistmoodi maja mõttest, edasi tekkis aga paanika, et kui teed nii teistmoodi, siis äkki pole seal üldse normaalne elada. Edasi tekkisid püüdlused riske justkui maandada ja muudatusi sisse viia. Järgmiseks kihistuseks olid pere omavahelised suhted. Ma pole eriti palju selliseid projekte teinud, kus mehel ja naisel oleks võimalus ühes majas üksteisest täiesti irduda. Kusjuures see on siin inimeste teadlik valik. Projekt oli juba tegelikult valmis, kui lisasime siia täiskeldri. Otseselt meil varjendist juttu polnud, aga sedamoodi tundus see küll.

JK: Paranoiad?

IA: Ei, pragmatism. Vaata Eesti ajalugu – mina samamoodi ei loo endale illusioone. Siin pole kunagi üle 50 aasta rahu olnud. Üks veretu sõda on ära olnud, nii et loodetavasti on üks 50 aastane periood nüüd ees. Oleme ju geopoliitiliselt sellises kohas.

Aga see valmisehitatud kelder vähemalt konserveeriti ära. Pangast jookseb välja väga palju allikaid, 10 aastaga on pinnas keldri alt ära uhtunud. Kelder on küll vaiade peal, kuid reaalselt on see õhus. Vaiu saab edaspidi küll kasutada, aga keldri peaks ära lõhkuma.

JK: Aga kui maja oleks juba peal?

IA: Kelder tulnuks siis üleni liiva alla matta, nii et vesi jookseks üle. Kallim variant oleks drenaaži ehitamine. Vesi tuleb kõrgelt, seda oleks võimalik kõrvale juhtida. Nii oligi plaanis, mu enda majal on ka nii.

JK: Aga erinevalt sinu majast oli siin kandev konstruktsioon betoonist.

IA: Jah. Eskiisi ajal tehtud piltidel on kõik postid ja talad ilusti ratsionaalsed, aga koos konstruktoritega said need hiljem arhitektuuri ja visuaali pärast suht kosmoseks aetud. Kuna asi läks nagunii monoliidiks, ajasime konstruktsiooni lehvikuteks, nõelteravaks, maja sai juurde natuke 60ndate kosmoseesteetikat. Toona ei osanud seda kõike arvutis õieti modelleeridagi. Lõpuks tuli põhiplaanilt tähekese kujuline, trepp istus naljakalt sees. Sama insener, Andres Läänesaar, tegi mu enda maja ka, nüüd istub ta siinsamas kõrvaltoas, ta on väga hea insener, lõpuks saame ka lähemalt koos töötada.

JK: Sinu maja hõbekarva kuusepuit oleks kõrvalmaja betooniga suurepäraselt kokku sobinud.

IA: Lõpuks jõudis see, jah, samasse esteetikasse, kuigi pihta hakkasime hoopis millestki muust. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see ajaliselt oli, aga minu arust seda maja tegema hakates mu enda maja veel polnudki – see käis hästi paralleelselt. Kuna ma finantseerisin selle projektiga oma maja, oli kogu värk hästi miksitud.

Variantidest

IA: Tellijale sai läbi mängitud mitu varianti. Neist kõige esimese hädaks olid pooltasandid. Tellija arvas ühel hetkel, et see ei toimi tema jaoks hästi, niisiis sai see peatatud. Mulle endale see projekt hirmsasti meeldis, mäletan, et olin kurb, kui see edasi ei läinud. Projekt oli esmareaktsioon naljaka nõlvaga krundile. Sellised olid esimesed mõtted, mis hakkasid tekkima. Täiesti puhtalt lehelt lähenemine krundile.

© Indrek Allmann

© Indrek Allmann

JK: See meenutab väliselt veidi Jaapani metabolistide projekte, kus modulaarseid kapsuleid saab nende amortiseerudes või tingimuste muutudes aina välja vahetada ja konstruktsiooni külge uusi lisada.

IA: Võib rahuga öelda, et üsna tõenäoliselt olingi siin äsja koolist tulnuna sellest mõjutatud. See siis oligi kõige esimene mõte sellele krundile. Aga mingil hetkel oli asi sootuks teistsugune – täiesti teine esteetika, nägi välja nagu Thori vasar.

Mõlemas, nii algses kui kandilises variandis, kuid ka lõplikus, oli tellija stuudio-kabinet orienteeritud raamitud vaatena säilitatavale looduslikule nõlvale. Trepikojaaken vaatas otse seina, paasi nagu ta on, vaated külje pealt – valguse-varjude mäng.

Planeeringust

IA: Detailplaneeringus on minu maja kohal lihtsalt ruut, kuigi tegelikult on mul ju pikk klots. See planeering lihtsalt ei reeda nõlva olemasolu.

(Vaatame planeeringut.)

JK: Huvitav, mida selle koostaja mõtles...

IA: Ei oska öelda, aga mäletan telefonikõnet: Jaan Pitka, Harju keskkonnaameti juhtataja, tänas, et see on kõige intelligentsem lahendus, mida sellele krundile võiks teha. Planeeringu järgi oleks võinud põhimõtteliselt kogu panga killustikuks teha. Siit võib tõepoolest mida iganes välja lugeda, pangaga oleks võinud tunduvalt robustsemalt käituda. Kõrvalmaja jäi ehitusalasse enam-vähem sisse, välja arvatud pikk konsool – see asub puurkaevu sanitaarkaitsevööndi kohal, kuhu otseselt ehitada ei tohtinud, aga konsooli võis sinna ajada. Aga et mina kui arhitekt olin kõrval, jätkus tellijal julgust see krunt omale osta. Usaldas.

Saatusest

IA: Ehitama hakkasime ühel ajal, tema oli alguses isegi kaugemal. See oli 1999 lõpp. Aga sellega läks kummaliselt. Ta on hästi tore inimene, kuid pedantne, ja ta võttis endale projektijuhi, kes oli samuti pedantne. Aga kui kaks pedanti hakkavad midagi otsast tegema... Lõpuks omanik surus, et lööme ikka lõppkulu ka kokku. Nagu tihtipeale juhtub, oli klient tulnud minu juurde jutuga, et tahab saada 150 ruudust maja. Seepeale aga esitatakse 400 ruudune programm, ja kui lõpuks 300 ruuduse maja projektiga lahkutakse, leitakse, et ollakse oma eksistentsi alumise piiri peal. Eks siin oligi nii, et number, mis saadi, ehmatas. Ilmselt läks mingil hetkel tema jaoks sinilind lendu ära. Meil jäi küll väga hea kontakt, kuid ta ütles, et ta ei saa selle projektiga enam edasi minna. Mitte projekti enda pärast, aga et ta ei saa ehitada, ei saa enam isegi krunti vaatama tulla, sest see on tema jaoks nii emotsionaalne koht.

Hiljem on krunti üritatud korduvalt ära osta ja maja valmis ehitada, kuid ta pole olnud nõus seda müüma.*

JK: Kas huvitujad on huvitunud pigem krundist, konkreetsest projektist või mõnest teisest sinu lahendusest?

IA: Ilmselt nii ja naa, ühed konkreetsed vaatasid projekti ja olid valmis selle äriprojektina, rendile andmiseks, valmis ehitama. Mõni teine viiks ilmselt tugevamini muudatusi sisse, sest see on ikka suht rätsepatööna tehtud majaprojekt, siin oli väga palju just konkreetsele inimesele meelepäraseid lahendusi, mis kinnisvaralises mõttes poleks olnud universaalsed.

Tagantjärele vaadates – arvestades projekti saatust, et maja on siiamaani ehitamata, ning et tellija soovis seda tollal just nii suure ja imposantsena – oligi ehk selle ettemääratus olla mulle lihtsalt huvitavaks tööks. Võib-olla tema saatus polnudki realiseeruda, kuigi arhitektina oleks mul sellise valmismaja üle muidugi hirmus hea meel.

----

* – Tänaseks (2014 seisuga?) on krunt müüdud, kuid Allmann sinna paraku maja ei tee...