Üks kaheksa

Kuivõrd taibukas on matta üüratuid summasid vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud projekti järgi ehitatavasse suurde eluhoonesse? Kas tänane Lääne-Euroopalik paradigma, mille järgi hooned peavad olema loodud unikaalsetena vahetult oma konteksti, on praeguses majanduslikus olukorras jätkusuutlik? Kuidas võiksid selle teemaga suhestuda arengumaad? Kas masselamuehitus on väljasurev liik või peitub meie tulevik siiski tüüpprojektides? Mis asi on kontekstuaalsus, kus see on ja kas see on? Kuidas (ja miks) luua Läänemereriikidele ühtset regionaalset identiteeti? Ja üldse, miks on vaid kopenhaagenlastel võimalus elada maailma parimaks kortermajaks tituleeritud hoones?

Selliseid küsimusi esitavad mininäituse "8 kaheksat" kuraatorid Bart Goldhoorn ja Vladimir Frolov. Algselt Goldhoorni kaaskureeritud masselamuehitust käsitleval näitusel "Living frontiers of architecture" pisikese, vaid ühele planšetile mahtuva iseseisva fragmendi moodustanud ekspositsioon esitleb seitset kohalike arhitektide poolt Läänemereriikidesse sobitatud varianti Bjarke Ingels Groupi projekteeritud kuulsast 8-majast Kopenhaageni äärelinnas. (8-majast lähemalt BIG-i kodukal, Vimeos ja ArchDaily's; kokku 8 kaheksaga oli võimalik tutvuda jaanuaris Eesti Arhitektuurimuuseumis, edasi liikusid need lõunanaabrite arhitektuurimuuseumisse, töid näeb ka järgmises Projekt Baltia numbris.)

Projektis osalema palutud erinevate riikide arhitektid pidid reprodutseeritavale hiigelhoonele välja pakkuma asukoha oma kodulinnas ning kavandama sellele uue "kontekstuaalse" fassaadi. Sidumaks ettevõtmist masselamuehituse teemaga, on algsest näitusest tehtud ka väike sissejuhatav kokkuvõte.

Vaade näitusele Louisiana moodsa kunsti muuseumis; tagaseinal "8 kaheksat". Foto: Projekt Baltia

Tegemist on üle väga pika aja esimese probleemikeskse, poleemilise sisu ning küsimusi esitava / tekitava näitusega Arhitektuurimuuseumis. Harv probleemile suunatud teravikuga näitus on muidugi rõõmustav; kuraatoritel on käes hea lai teema, millega lõputult möllata. Paraku on jäetud kasutamata võimalused (olgu siis väikeseks) sisukaks näituseks. Tulemus on vaatamata temaatika aktuaalsusele nigel, kusjuures leian, et seda eelkõige kuraatorite ülesandepüstituselt, kuid põhjus on osalt ka enamiku projektis osalenud arhitektide üpris loius reaktsioonis püstitatule.

Jääb arusaamatuks, miks on masselamuehituse laborirotina käsitletud just rõhutatult oma tingimustesse sobitatud 8-maja – peale selle, et see lühikesele eale vaatamata lihtsalt niivõrd kuulsaks on saanud. Hetkel küll väljaehitamata linnakoe ning ilmakaarte suhtes täpselt paigutatud ja vastavalt vormitud elamumassiiv ei ole mingil juhul aldis copy-paste metoodikal uude asukohta tõstmisele, mistõttu võiks kuraatorite lähteülesannet – kontekstualiseerida hoone ilma pikema jututa oma uues asukohas vaid läbi ümberkujundatud fassaadi – pidada üsna totraks. Mis veelgi totram – vaid paar osalenud arhitekti suutis säilitada hoone asetuse ilmakaarte suhtes, mis on ju ometi määrava olulisusega.

Foto: JK

Foto: JK

Foto: JK

Kogu näitusel jääb vajaka püüust temaatikat analüüsida ja selle üle arutellu astuda. Lüli suure näituse temaatika ja 8-majade vahel jääb nõrgalt põhjendatuks, see mõjub sunnitult ja tekitab kimbatust. Vaataja vaid asetatakse rea tuimalt esitatud küsimuste ja seejärel enamuses mitte just olulist ajugümnastikat nõudnud 8-maja interpretatsioonide ette. Kuraatorite lähteülesanne arhitektidele pigem lootiski kui eeldas masselamuehitusega seonduva probleemistiku sisukamat lahkamist, sedagi vaid loetud tähemärkide ja kolme joonise abil.

Eesti poolelt projektis osalenud Villem Tomiste (Stuudio Tallinn) sõnul oli "kogu projekti kirjeldamiseks antud ruumi vastavalt: 1000 tähemärki, situatsiooniskeem aerofotol, asendiplaan, üks 3D ja üks fassaad. Kõik! Nendel piltidel olekski pidanud kogu analüüsi ja visiooni kirjeldama."

Ülesande piiritletuse tõttu lähenes Tomiste sellele planeeringuliselt, paigutades oma 8-maja Lasnamäele Paevälja lagendikule, valides ühtlasi kõige olulisemaks pildiks asendiplaani, mitte 3D. Kogu graafiline osa sündis tema sõnul tegelikult viimasel hetkel ja põhjusel, et korraldajad ei suutnud BIG-ist 3D mudelit edastada. "Mõttetu oli seda ise genereerima hakata ja nii võtsin kätte hoopis pliiatsi."

© Villem Tomiste. Antropomorfism, mis jäi korraldajatel planšette kujundades märkamata.

Villem, miks otsustasid projektis osaleda? Missugused olid esimesed reaktsioonid ja mõtted lugedes (kuuldes) lähteülesannet?

Gregor (Taul, näituse koordinaator – JK) helistas mulle. Ütles, et on kiire nii otsusega osaleda projektis kui ka projekti endaga. Kuna mul oli vaja järgmine päev lennata Pariisi, siis ütlesin talle, et kui lennukis mõte tuleb, siis teen, helistan Pariisist. Aknaalune iste lennuki päikesepoolsel küljel, klaasis Mousseux. Ideaalne olukord väikeseks teemaarenduseks.

Kuna maja on 8-9 korrust kõrge, siis Tallinna kesklinnas pole sellele kohta. Samuti on hoone meeletult suur, mingi 500 korterit, võrdluseks: Rotermanni neljas majas kokku on 150 korterit. Ehk siis suht tobe idee tundus. Pealegi on hoone kavandamisel arvestatud Taani kohal tiirutava päikesega ning sobitatud just sellesse kliimasse. Need argumendid paistavad olevat ka ühed olulisimad maja autorite jaoks. Lisaks on tegemist ühe kvartaliga paljudest, mitte eraldiseisva objektiga.

Järelikult ainuke võimalik lähenemine oli planeeringuline, jättes seejuures samaks hoone paiknemise päikese suhtes.

Olen pikalt tegelenud Pirita tee ja selle ümbrusega: MA töö, omaalgatuslik analüüs, visioon ja näituseprojekt Pirita tee 2005, erinevad artiklid sellest, kuidas võtta kasutusele klindipealne Paevälja ning kuidas siduda klindipealne ja -alune. (Meenutuseks kaks artiklit: 1 ja 2 – JK)

Klindipealne on suure potentsiaaliga, nagu ka Pirita tee äär. See on kesklinnale lähedal. Ühiskondlikud hooned võiks tulevikus ehitada linna keskele, aga need, mis liiga suured, võiks ehitada siia. Põhimaht oleks siiski elamud. Uus linnaosa, mis elab käsikäes kesklinna, Kadrioru ja Piritaga. Jalakäijad, ühistransport, kohalikud töökohad, lasteaed, kool, poed ja teenindus.

Koha järgmiseks valikukriteeriumiks oli Lasnamäe lähedus, mis on Eestis suurim tüüpelamute ala. Praeguse aja tüüpprojekteerimine astuks dialoogi 70-80-ndatega.

© Villem Tomiste. Postkaart-renderdus kirjaga "Tervitus (sinu linnast)" oli korraldajate nõue.

Kui õigustatud on sinu arvates kureerijate lähtekoht, mille järgi võiks spetsiaalselt oma tingimustesse loodud hoonet vabalt uude asukohta ümber tõsta ja kontekstualiseerida vaid läbi uue fassaadi?

Pole vahet, mida küsitakse, tähtis on, kuidas vastata. Ülesande võib ju geniaalselt püstitada, aga see ei pruugi lahendusi tuua, kuigi eeldused on suuremad. Ehk siis mind ei koti küsija rumalus.

Mis arvad, kas see pisike eksperiment teenis oma eesmärki uurida võimalusi lõputult taastoota kallist eridisaini suure mahutavusega elumajade näol, ja mis arvad, kas sellist võimalust on potentsiaalselt üldse asjakohane loota?

8-maja üks olulisi saavutusi on ka kogukonna loomine ühe hoone sees, sotsiaalsed funktsioonid majas ja tänavatasandi mitmekesistamine või -kordistamine. Eesti tingimustes on jällegi jabur selle maht: milleks kogu linn ühte hoonesse panna?

Nagu mainisin, mina ei võtnud seda tõsiselt. Hoone Tallinna jaoks kohandamine oleks tähendanud pigem parameetrite muutmist ning nendest lähtuvaid muudatusi kogu mudelis. Ümber ma seda modelleerima ei hakanud, oleks liig haige olnud. Ei projekteerinud hoonele ka küsitud uut fassaadi. Fassaadiga mitte tegelemist heideti korraldajate poolt ka ette. Küsiti, et mis materjalist fassaad on, vastasin, et kas ei näe, et valge on :D

Minu jaoks oli oluline juhtida tähelepanu Pirita ja Lasnamäe piiril toimuvale ning seekord tuli joonistus natuke karikatuurne :)

© Villem Tomiste