Milline maastikuarhitektuur?

Selle kirjatüki näol on eelkõige tegemist kiire ülevaatega Eesti taasiseseisvumisjärgse perioodi parimatest või vähemalt tugevaid emotsioone tekitavatest maastikuarhitektuuriobjektidest. Nagu ikka, pole läbi kõrvalseisja pilgu ja taju pääsu subjektiivsetest hinnangutest. Loodan siiski, et veidi provokatiivselt meelestatud subjektiivsus satub piisavalt reaktsioonilisele pinnasele, tekitamaks mitte ainult erialasisest, vaid ka -välist diskussiooni meie tänase maastikuarhitektuuri olemuse ja olemise üle. Et asi liialt kirjutaja maitsemeelt ei kajastaks, küsitlesin n-ö orientiiri saamise mõttes hulka otseselt eriala-, kuid ka arhitektuuri taustaga inimest.*

Kopli kalmistupargi purskkaev. Siiri Vallner, Indrek Peil. Foto: JK

Enne konkreetsete objektide juurde minemist püüan selgeks teha, mida ma mõistan hea maastikuarhitektuuri all. Üheks oluliseks, kui mitte olulisimaks kriteeriumiks on (kahjuks väga harva esinev) kontseptuaalne teravus. Ma ei pea siin silmas mingit vähem või rohkem läbivat teemat, Ühte Suurt (Sekundiga Hoomatavat) Ideed, vaid pigem konteksti tabamise läbi tekitatud (kas või tunnetuslikku, abstraktset, immateriaalset) raamistust või tuge füüsilisele objektile. Paraku võib täheldada, et tihti langetakse seeläbi (?) hoopis puhtformalismi. Teiseks: et maastikuarhitektuur väljendub paljuski infrastruktuuriobjektides (rannapromenaad, trepp, skväär, esindusväljak), on selle oluliseks hindamise kriteeriumiks funktsionaalsus: pakkuda kvaliteetset (ja mitte raha eest) tarbitavat ruumi, ühendada kudesid, vältida katkestusi. Kolmandaks – loodan mitte liiga imalalt kõlada –, aspekt, mis võib eriti õnnestunud juhul isegi tugeva kontseptsiooni või funktsionaalsuse puudumist korvata (või unustama panna), on esteetiline täius. Arusaam esteetikast on muidugi subjektiivne, mistõttu võiks seda siinpuhul käsitleda lihtsustatult kui laitmatut teostust ja kvaliteeti nii üldises plaanis kui detailides.

TÜ Juridicumi aed. Merje Müürisepp. Foto: JK

Eesti kaasaegse maastikuarhitektuuri võiks ajaliselt piiritleda viimase ~15 aastaga. Selle ajaga on jõutud realiseerida rohkelt nii väikeseid kui suuri maastikuarhitektuurse iseloomuga projekte, võtan neist mõned enim silma paistnud teemade kaupa ette.

Pinnavirvendused

Loeksin (eelkõige linna) maastike pindmist kujundamist vaid tinglikult maastikuarhitektuuri osaks. Kujundaja (tihti küll mitte maastikuarhitekti) sekkumine on siin pelgalt tasapinnaline ning ebastatsionaarse iseloomuga, kujundusvõtted piirduvad kataloogidest pärinevate tarbeobjektide paigutamisega tänavatele ja platsidele. Täheldatav on lihtsameelne püüdlus teatud alasid võimalikult odavalt „ära tsiviliseerida“, kusjuures tegevuse läbimõelduse tase näib piirduvat vaid mõne vastava hariduseta ametniku mõttesähvatusega. Kuskil aruandluses võib see ju hea välja näha, kuid tegelikkuses on meie linnad täis nii tarbeliselt kui esteetiliselt küündimatud, kuid ometi linnakujunduselementidena linlastele pähe määritud klumpe, plärakaid ja korstnapühkijaid.

Eelnevat silmas pidades loodan, et vähemalt suuremad linnad vaevuvad lõpuks oma teenistusse võtma maastikuarhitekti, kelle ülesandeks poleks pargipuude inventariseerimine ja peenarde hooldamine, vaid olla toeks linnakujundajale (kuid miks mitte ka linnaarhitektile), pakkumaks professionaalset tuge oma erialast lähtuva „suure pildi“ nägemisel.

Mis puutub linnainventari, siis julgen eeskujuliku näitena välja tuua vaid Tartu, kus on aru saadud, et originaalne ja meeldejääv mööbel on linnale päris heaks visiitkaardiks. Kogu krempel võiks nüüd hakata levima ka mujale kui vanalinn ja Küüni-Rüütli telg, viimane hakkab vastasel korral nipsasjakestest üle kuhjuma. (Remark: Rakvere võiks oma betoon-tarvad südamerahus ajaloo prügikasti heita.)

Rakvere teetõkke-tarvad. Foto: JK

Pinnakujunduslike maastike hulka loeksin ka mänguväljakud, mille kavandamine on ju tihti maastikuarhitektide pärusmaa. Peab tõdema, et olukord pole kohutav, kuid arenguruumi jagub küll. Korralikud väljakud on nt Pärnu rannas, Haapsalu lossipargis, Tallinna lennusadamas. Silmi riivab aga kataloogiatraktsioonide pidev kordumine ja alati häirivalt „lapsemeelne“ (?!?!!) disain. Eritellimusel valmistatud nutikad ja ilusad atraktsioonid ei pruugi ju kataloogikaubast kallimad olla. Kahjuks on eridisaini näha väga harva, kui üldse. Pealegi, millest on kujunenud ettekujutus, et laste mängides peavad vanemad nende ümber sõõris istudes ajakirja lugema või niisama tühja passima? Rohkem atraktsioone ka lapsevanematele!

Keskkonnad

Kohalikus kontekstis saab vast kõige klassikalisemas mõttes maastikuarhitektuurist rääkida viimastel aastatel valminud ulatuslike avalike väliruumide puhul. Maastikuarhitektide loodud objektidest väärivad märkimist Harju tn haljasala Tallinnas (Kivisilla OÜ), Tamula järveäärne Võrus (Artes Terrae) ning Pärnu rannapark (Kivisilla OÜ) ja -promenaad (Lootusprojekt). Need on objektid, mida kritiseerida oleks erialaringkonnas justkui halb toon, ning nagu nähtub eelpool mainitud küsitlusest, peetakse neid üldiselt headeks eeskujudeks. Oma ala professionaalide poolt kujundatud ruumid pakuvad võimalusi mitmesugusteks tegevusteks ja olemise viisideks ning on ka pidevas kasutuses. Ometi kostub nendegi kohta rahulolematust, kinni võetakse nii läbitöötamata detailidest kui „üle“ disainitusest. On siin kriitika põhjus põlvkondlikes erinevustes või milleski muus, ma pakkuma ei hakka.

Omaette tähelepanu väärib juba 1998 valminud Rakvere keskväljak (Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, Veronika Valk), mis uue generatsiooni arhitektide looduna murdis konventsioone ja mõjub tänaseni (peaaegu) värskelt. Siingi võiks ju teatud aspekte kritiseerida, kuid selle lihtsameelselt muretu olek muudab kriitika jõuetuks.

Rakvere keskväljak. Foto: JK

Rakvere väljaku emotsionaalsele šõulikkusele vastandub šikk Vabaduse väljak Tallinnas, autoriteks kogenud arhitektid Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik. Leian, et see on kõige kvaliteetsemalt teostatud linnaruumimaastik Eestis, ja on ääretult kahju, et väljakuga külgnev tragikoomika selle tõsimeelset elegantsust kogu täiega devalveerib. Loodan, et peagi teostatakse ka teine, Hirvepargini ulatuv järk, sest praegusel kujul on väljak siiski poolik.

Täiesti kategooriaväline on aga Salto arhitektide loodud maanteemuuseumi väliekspositsioon Varbusel, mille jõuliselt Lõuna-Eesti maastikku lõikuv mastaapne kehand on kahtlemata kõige ambitsioonikam maastikuarhitektuurne objekt siinses praktikas, ja paraku ka ainuke objekt, mille puhul võib täheldada maastiku sünteesimist mahulise arhitektuuriga.

Maanteemuuseumi välialad Varbusel. Salto arhitektid. Foto: JK

Mis puutub erasektorisse, siis on meeldiv aeg-ajalt üllatuda osade arendajate valmiduse üle investeerida terviklikult läbimõeldud keskkonna loomisse. Elamukvartalite puhul on selline talitusviis pigem erandlik, kahe tinglikult positiivse näitena võiks mainida Tulbi-Veeriku kvartalit Tartus (Arhitektuuribüroo Pluss, maastik Heiki Kalberg) ja Tallinnas Mustamäel asuvat Rabaküla kvartalit (KOKO arhitektid, maastik Kivisilla OÜ). Prevalveerib aga arusaam, et kui enam-vähem heas asukohas ostetakse kortereid nii või teisiti, siis milleks raisata raha millelegi majast vahetult välja jäävale. Piisab, kui istutada veidi muru ja paar põõsast, panna maha mõnikümmend ruutu kahes toonis betoonkive ning asetada kuhugi krundi nurka üks liivakast kahe mänguatraktsiooniga. (Ega ma siinkohal ometi reaalselt paljude maastikuarhitektide tööd kirjeldanud?!) Kurb on seejuures elanike endi oskamatus midagi enamat soovida – see kõik on nende jaoks justkui piisav ja täielik normaalsus.

Vaid mõnevõrra erinev näib olukord uutes töökeskkondades, näiteks brändib end muu seas just läbi maastikuarhitektuuri – ja seda küllaltki edukalt – Ülemiste tehnolinnak endise Dvigateli tehase alal (maastik Kivisilla OÜ). Uute ja rekonstrueeritud vanade majade vaheline maastik koos tiigiga on saanud kvartali firmamärgiks; firmad signaliseerivad siia kolimisega hoolivust oma alluvate heaolu suhtes.

Sekkumised

Järgnevate näidete puhul on võib-olla liig rääkida maastikuarhitektuurist selle klassikalises tähenduses. Ometi kattuvad kasutatavad vahendid ja osalt ka väljundid, vahe on aga ambitsioonides ning sisulises tähenduses. Käsitleksin selliseid, tihti ajutisi või omasoodu edasi arenevaid objekte (kriitiliste) kommentaaridena, tavapärasesse praktikasse sekkumistena. Näidetena tõstaksin esile ökoentusiastide poolt kultuurikilomeetri äärde loodud Katlaaia (lähemalt facebookis), LIFT11 raames teostatud installatiivsed ruumid „Kai“ (Siiri Vallner, Indrek Peil) ja „Kalarand“ (Toomas Paaver, Teele Pehk, Triin Talk) (vt www.lift11.ee) ning Berliini maastikuarhitektuuribüroo le balto (aastast 2005 pärinev) kujundus endise Heliose kino aias, millest sai möödunud suvel õhtuste tallinlaste meelispaik Hoov (lähemalt jällegi fb-s). Viimase kujundatus on minimaalne, olemasolevat veidi (aastatega aina enam) võsastunud ja trööstitut keskkonda esile toov, aga mitte lämmatav, vahenditeks vaid mõned taimed, lihtsad terrassid, kuid ka valgus, inimesed ning nende hääled ja varjud. Maastikukujundus ilmneb siin eelkõige protsessi ja tegevusena, mitte asjana iseeneses või staatilise objektina. Staatilised objektid pole ka eelmainitud LIFT11 installatsioonid, nende raison d'être ei ole olla niisama olemise pärast, neis sisaldub lai tähendusväli, soov kommunikeeruda, väidelda, esitada küsimusi ja võib-olla isegi nõudmisi.

Ehitusjärgus Kai. Foto: JK

Megastruktuur

Eelkõige Eesti põhjarannikut ilmestavad mitmed inimtekkelised megastruktuursed objektid: Lasnamäe paemurd, Pääsküla prügimägi ning Ida-Virumaa aherainemäed. Need on maastikuarhitektuursed objektid par excellence, kuigi loodud olude sunnil ja aastakümnete jooksul „juhuslike“ maastikuarhitektide käe läbi. Tegemist on aktuaalse teemaga: praeguste plaanide järgi peaks Aidus aastaks 2030 valmima maailma suurim püramiid (vt www.kta.ee); see poleks vaid ainese lihtne kuhjamine, vaid sihipärane ehitamine, maastiku mastaapne ümberkujundamine. Kuid isegi sellise objekti puhul pole arhitektuurse kontseptsiooni väljatöötamisse kaasatud maastikuarhitekte; kardan, et tellijal poleks selline mõte pähegi tulnud.

Miks nii? Ja miks ülaltoodud väheste näidete seas valitsevad autoritena pigem arhitektid kui maastikuarhitektid? Kas võikski siit järeldada, et

parim maastikuarhitekt on... arhitekt?

Maastikuarhitektiks õppinute tegevusruum on ääretult lai, vaid vähesed jäävad reaalselt maastikuarhitektuuriga tegelema. Ja kui, piirdutakse üldjuhul pisemate ülesannetega eraaedadest haljasalade lilleseadeteni. Kui aga tegemist on vähegi arhitektuursema teemaga, on sellega võimelised tegelema vaid üksikud maastikuarhitektid ja bürood (kui välja arvata detailplaneeringud, mida võib praegu põhimõtteliselt igaüks teha). Viimaste aegade maastikuarhitektuurse ja linnakujundusliku iseloomuga arhitektuurivõistlustel on maastikuarhitektide äramärkimised (ja ka osalemised?) äärmiselt harvad, võtame nt mitmete asulate keskväljakute, Rotermanni soolalao urbanistliku pargi, Rohuneeme kalmistu urnimüüri, Street 2020 ja hiljutise kommunismiohvrite memoriaali konkursid... Lähemas tulevikus saab näha, kas ka Tammsaare pargi rekonstrueerimise konkursi panevad kinni arhitektid või maastikuarhitektid. Või hoopis tandemmeeskond – peab nentima, et endiselt on vähe büroosid, kus koos töötaksid nii ühed kui teised. Ometi oleks see (Eesti mõistes) vähegi suuremale büroole tugevaks plussiks.

Installatiivne (ja multidistsiplinaarne) sekkumine Kalarannas. Foto: JK

Võib siiski täheldada, et asjaolud on hakanud vaikselt muutuma. Juba leidub ambitsioonikaid maastikuarhitekte, kes eelkõige läbi avalike konkursside on püüdmas tagasi võtta positsiooni ja õigusi tegeleda mastaapsemate ja enam sisu nõudvate projektidega, mõnikord ka koostöös arhitektidega. Kuid kuni see erandlikuks ja seni vaid pisikese seltskonna siseseks teemaks jääb, ei tahaks ma veel kuulutada siinse igavalt modernistliku ja maotu maastikuarhitektuuri praktika ja diskursuse lõppemist.

* Küsitluse tulemustest saab peagi lugeda siinsamas. Ühtlasi tänan kõiki vastajaid!

NB!1 Kirjutasin selle loo ajakiri Õu toimkonna palvel, siinne versioon on trükis ilmunuga võrreldes veidi parandatud ja täiendatud.

NB!2 Nagu fotodestki järeldub, pole siinne n-ö päris maastikuarhitektuur seni mu otsest tähelepanu õieti köitnudki. Edaspidi rohkem.

NB!3 Lugu kirjutades polnud veel valminud Emajõe kaldaäärne (Lahe Atmosfäär), mis nüüd, vähemalt piltide järgi otsustades tundub päris hea asi olevat.

Kommentaarium on avatud. Tuld!