Poola-vene päritolu Aleksandr Wladovsky (1876 Peterburis – 1950 Tallinnas) oli värvikamaid kujusid Eesti 1910-30ndate arhitektuurielus. Pikalt – perioodil 1908 kuni 1920 – Narva Kreenholmi arhitektina töötanud Wladovsky kolis pärast Eesti iseseisvumist Tallinnasse, kus viibis surmani; maetud on ta Metsakalmistule.
Ühest küljest armastatud laia tellijaskonna seas, kus figureerisid lisaks valitsusasutustele ka jõukam klass nii muulaste kui eestlaste näol, teisalt põlatud kohaliku arhitektkonna poolt, olgu siis maitsete konflikti või ametialase kadeduse tõttu. Tõsi on, et Wladovsky sai rohkelt häid tellimusi, mis kohalikes loomulikult kibedust tekitas. Lisaks laksutas ta liialt keelt, näiteks võttes nõuks alles hiljaaegu Eestisse saabunud „võõrana“ noore riigi uut uhkust – riigikoguhoonet – maapõhja kritiseerida.
Tema magusavõitu arhitektuuristiil varieerus vastavalt vajadusele, demonstreerides mingis mõttes akadeemilise hariduse plusse ajal, mil uute põlvkondade pead tõstvad arhitektuuri eesrindlased olid oma hariduse pälvinud pigem erinevatest tehnikaülikoolidest ja asumas saksliku maavilla-baroki asemel propageerima Euroopa eeskujul universaalsemat (tihti küll kohmakat) funki.
Lisaks arhitektuurile tegeles Wladovsky aktiivselt akvarelli ja joonistamisega, illustreerides mitmeid väljaandeid, teiste seas tema enda romaani „Babülon“, mis anti välja Tallinnas aastal 1924. Joonistustest ilmneb Wladovsky fantaasiarikkus ning suur huvi egüptoloogia vastu; sisu kohta ma suurt öelda ei saa, kes vene keelt mõistab, leidku omale eksemplar ja lugegu ise.
Vaatame sisse.
 |
| Esikaas. |
 |
| Väike eraldiseisev illustratsioon esikaane (?) küljes. |
 |
| Wladovsky on portreteerinud kõik olulisemad tegelased, siin vaid paar näidet. |
 |
| Raamatu ainuke kollaaž. |
 |
| "A. Wladovsky arhitekt" |
 |
| Üleval vasakul nurgas - kitsehabemega Lenin? |
 |
| Peegelduvad joonia kapiteelid keset sammast - akadeemiku peen huumor! |
 |
| Sarnaseid kollinägusid võib näha Kalma sauna fuajees. |
 |
| No kes ei tahaks oma... näiteks salongi? sellist akvarelli? |
 |
| Lõpp. |
8 kommentaari:
P.S.1 - Lõpuks võiks ka virtuaalmaailmas kinnistuda kõiksugu eestistatud versioonide asemel nimekuju Aleksandr Wladovsky, nii nagu see "suurtes ajalugudes" juba juurdunud on (Kalmu 20. sajandi arhitektuuris ja ka kunstiajaloo uues 5. köites).
P.S.2 - Ja keegi võiks nüüd Wladovskyst monograafia ja näituse ka teha.
P.S.3 - Wladovsky on mul Herberti kõrval lemmik Esimese Eesti aegne arhitekt!
Muuseas, Wladovskyst kevadepoole veel - plaanis on veidi lahata kõiki tema Tallinnasse ehitatud korterelamuid.
Ah, Wladovsky! Ei taha endast küll liiga palju infot netti üles panna, ent tuleb tunnistada, et mul on au elada ühes tema poolt projekteeritud pärlis. Nimetatud pärliga võib muide kv.ee kaudu lähemalt tutvuda, sest mõne aja eest oli nii see kui ka teised kaks krundil asuvat hoonet müügis ning kv.ee on üks neist väärtuslikest infoallikaist, millest vanu kuulutusi täielikult maha ei võeta. Link.
Olen natuke ka nimetatud maja ajalugu uurinud. Põlenud majaga krundi omandas 1920ndatel Volbrecht (pärast eestistamist Voldemar) Tatsi, kes krundi tagumisse ossa kõigepealt praegu Kolmanda majana tuntud ehitise püstitas. 1927 valmis Wladovsky projekti järgi krundi tänavapoolses küljes seisev uhke Tallinna-tüüpi puumaja, mille fassaadijoonis (või pigem akvarell) ka nimetatud majatüüpi käsitlevas raamatus näha on (Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, 2008).
Ma ei oska öelda, kas tegemist oli Wladovsky, Tatsi või nende mõlema eklektilise maitsemeelega, aga Esimese maja korterites on mõned üsna naljaka, kohati labasuseni küündiva välimusega ahjud ning natuke ülepingutatult suursugune (?) ja teatud määral küsitav ruumiprogramm. Esimese korruse kuuetoalises korteris on näiteks tubadega võrdne arv ahjusid, selle kohal paiknevas korteris on aga projekti järgi ette nähtud kaks samasse trepikotta avanevat esikut, mis on omavahel natuke koomilise koridoriga ühendatud. Kuigi mõeldud eelkõige jõukamale keskklassile, on vannituba ometi vaid kahte korterisse projekteeritud. Wabariigi ajale omaselt ei ole ehitamise ajal projektist ka täiel määral kinni peetud (seda on näha ka juba fassaadiakvarelli reaalsusega võrreldes), ent kui huvitab, võin Esimese ja Teise maja korruseplaanid sulle saata.
Teise maja arhitekti ma hetkel nimetada ei oska, aga valmis ta arvatavasti aastal 1938. Et Tatsi oli äriliselt taibukas ja ka muidu tegus mees - meister maadlemises, tisler (Esimese maja keldris tegutses tema tislerikoda) ning ka bussifirma omanik - ehitati Teine maja pärast teatud äriedu ja suuresti bussifirma vajadusi silmas pidades. Sellest ka maja fassaadi ilmestavad garaažid. Kuigi näiliselt lihtne kahe täis- ja ühe mansardkorrusega paekivihoone, milles on eranditult vaid kahetoalised korterid, määrib selle puhul märkimist üks haruldane nähtus, mis tänavapildis silma ei hakkagi - mansardkorruse koridoris on ehitusaegne katuseaken.
Nõukaajal ja uue Eesti aja alguses on majaga muidugi igasugust pornot tehtud. Siin-seal on uhked kalasabamustrilised parketid kas soomepapi või linoleumiga kaetud, mõned seinad maha lammutatud, mõned uksed välja vahetatud, mõned ahjud gaasikütte olemasolu tõttu välja lõhutud. Ent üldjuhul on maja arhitektuurilis-ajalooline vastavus originaalile küllaltki hea ning olen korduvalt imestanud, miks Muinsuskaitseamet ei ole seda mälestiste hulka lugenud. Tegemist on ju tõesti haruldase majaga. Tüüpprojektistki on asi kaugel.
Jüri, tänud hea info eest! Plaanidest oleksin väga huvitatud, paned mulle äkki meilile?
Võid oma meilikasti piiluda. Kogu arhitektuurivirrvarr peaks seal ilusti sees olema.
Tatsi firma ja busside kohta:
http://eag.vanatehnika.ee/ewbussid.html
Tema käes oli muuhulgas Tallinn-Loksa liin, enne kui OÜ Mootor selle (vist 1938.a) üle võttis ja seejärel Loksale uue bussijaama ehitas.
Robert Nerman on vist oma raamatutes ka Tatsist kirjutanud.
Vastab tõele, Nermani "Kalamaja Ajaloos" on Tatsist kohe üsna mitmes kohas juttu. Ja tänud lingi eest.
Mõtlesin teha oma eelmisele kommentaarile mõned parandused, et kui keegi kord siinset kommentaariumi lugema asub, ei tekiks asjadest vale arusaam.
Esiteks, tänavapoolne maja ehitati 1928 ning selle arhitektiks on hoopis Viktor Reinhardt. Raamatus avaldatud Wladovsky fassaadiakvarell tähistab tõenäoliselt mingeid ümberehitustöid majas, mille kohta ei ole üheski arhiivis andmeid säilinud. Mis nüüd teise korruse suuremasse korterisse, tema naljakasse ruumiprogrammi ja kahte trepikotta avanevasse väljapääsu puutub, siis tegemist on kahe- ja kolmetoalisest kokkuehitatud elamispinnaga (juhtus juba 1930ndatel, nõukaajal said need jälle osaliselt eraldatud, nüüd on tegemist taas suure korteriga). Ning selguse mõttes olgu öeldud, et esimese korruse korterit kuuetoaliseks nimetades sai sisse loetud ka teenijatuba.
Hoovipealne garaažidega maja pärineb algkujul 1924. aastast, toimides siis autokuuri ja laona, autoriks ehitusinsener R. Kask (kui keegi teab, mis see eesnimi täpselt oli, oleksin info eest tänulik), praeguse kuju omandas hoone 1929 Ferdinand Adoffi käe all. Tagumised hoovipealsed majad on valminud ajavahemikus 1925–1938, kaasa on teinud seesama R. Kask, Eugen Habermann ja Boris Tšernov
Postita kommentaar