Kas enamik Eestis elavatest inimestest üldse teabki, milline näeb välja Toompea linnuse hoovile keskaegse konvendihoone ja hilisema vangla müüridele rajatud riigikoguhoone? Meedia vahendusel on rahva teadvusse jõudnud pigem pildid selle interjööridest, mistõttu ma ei imestaks, kui leidukski päris suur hulk eestimaalasi, kes seda mitmes mõttes olulist maja väljastpoolt ja kontekstiväliselt ära ei tunneks.
1922 valminud hoone – tõenäoliselt maailma ainsa ekspressionistliku parlamendihoone – projekteerisid tollal veel tundmatud noored arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kumbki 20-30ndate olulisemaid arhitekte Tallinnas, kelle koostöös ja eraldi valminud hooneid ja projekte võis näha paar aastat tagasi suurel juubelinäitusel Arhitektuurimuuseumis, meenutuseks ja/või lähemaks tutvumiseks meestega soovitan üht artiklit: palun, või lugeda raamatuist, näiteks siit ja/või siit.
Mainitud näituseks valmis Peet Veimeril suur riigikoguhoone makett, mida esmakordselt nähes kergitasin aktiivselt kulmu, tingitud esmajoones valitud fassaadivärvist. Ma siis ei teadnud, et algselt oligi hoone värvitud kirjelduste järgi "terashalliks"; ajusagaraisse kinnistunud – ja minu arust ekspressionismimaigulisele hoonele ääretult sobilik – tumedamat sorti kollane oli antud hoone puhul hoopis nõukaaegne leiutis.
Sellesuviste restaureerimistööde käigus taastatigi muu hulgas hoone algne välisilme, kollasest sai taas terashall. Ja see väga-väga meeldib mulle!
 |
| Fotod © Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum (nii hall kui kollane on jäänud fotodele tegelikkusest veidi lahjendatult...) |
Restaureerimistöid juhtis juba aastakümneid riigikoguhoonega seotud olnud Leila Pärtelpoeg, kusjuures ma väga loodan tema kogetust lugeda järgmisest muinsuskaitse aastaraamatust, või ka mujalt.
Kuna tänavu on hoone 90. juubel, korraldati selle fuajeesse väike näitus maja ajaloost, kuraatoriks Arhitektuurimuuseumi teadur-multimees Mait Väljas ja kujundajateks Janno Roos Ruumilaborist ja Ionel Lehari Identityst, Martin Tõnts samast büroost mõtles graafilise lahenduse. Mingis eelfaasis näituse kujunduse renderit nähes reageerisin sellele jällegi aktiivse kulmukergitusega (mul on komme), kuid lõpuks tuli asi siiski oodatust (kardetust) palju etem ja isegi päris efektne ja pilkupüüdvalt tore. Kuna ma ei eelda, et nüüd kõik viitsivad võtta vaevaks ronida Toompeale ja närida turvaväravatest läbi, siis fotosid näitusest saab näha siin. Kes rohkem hoolib, võtku teadmiseks, et riigikoguhoonesse saab tegelt täitsa vabalt ja vähese vaevaga sisse, sellekohane info on kirjas siin. Näitus jääb praeguse info järgi üles 13. oktoobrini.
Minge vaadake – kui mitte näitust, siis vähemalt maja, või kui mitte maja, siis vähemalt näitust. Kuigi viimane variant oleks eriti absurdne.
4 kommentaari:
+1 Mulle meeldib ka hall palju rohkem :)
Tegelikult meeldis mulle väga ka tumekollane variant - 1920ndate baroklikult raskepärase ja detailides ekspressionismimaigulise arhitektuuri puhul on kollase ja musta kontrast sümpaatselt mõjus. Teine selline, kah Johansoni tehtud, on nn Õpetajate maja Raua tänaval XXI kooli kõrval, potentsiaalselt ka Graniidi 22 korterelamu, milles küll ekspressionism baroklikkuse ees olematuks lahjenenud, kuid mis sel suvel renoveeriti äärmiselt mannetuks pastelselt kahvatuks kollaseks... Täielik feil mu arust. Pilti ei näita, see on nii jube.
Halli-musta variant on viisakam ja rahumeelsem, aga natuke sünge. Mulle meeldib see kahest siiski enam. Kollane ja must on natuke ähvardav nagu herilase kere.
Alvar
katus võiks ka must olla
vot siis oleks äge
Postita kommentaar