29.5.12

Loe edasi...

Fotol on üks seitsmest linnavalitsuse ja Kultuuriväärtuste ameti koostöös paigaldatud mälestustahvlist, mis avati Tallinna päeval paar nädalat tagasi. Muidu suht kenad ja viisakad, ainult et üldise karge esteetikaga vastuolus robustsete kinnitustega, kuid mis neid tahvleid varasematest eristab, on üks pisike, esmapilgul tähelepandamatu detail: viimastel aegadel reklaamitööstuse lemmikmänguasjaks saanud QR-kood. Mul on pann telefon, nii et ma ei tea, kuhu see kood viib, igatahes hea näha, et vidin on lõpuks asjakohase kasutuse leidnud. Respekt mõtte autorile.

Või kas keegi teab, kas mujal maailmas on seda juba sel viisil kasutatud? Või kas üldse mujal veel mälestustahvleid harrastatakse? (Kohati on tunne, et Tallinnal on soov oma mälestusmärkide, -kivide, -pinkide ja tahvlitega Berliini hiigelkandadele astuda...)

Üks asi veel: ma loodan, et need tahvlid jäävad täpselt selliseks ka tulevikus, kui QR-kood on lõpuks umbes sama iganenud nagu praegu flopikettad. Sest kunagi – ja eeldatavasti juba suhteliselt varsti – mõjub see linnaruumifragment vanematele it-generatsioonidele südantsoojendava mälestusena, tähistades noorematele aga tõenäoliselt möödaniku arusaamatuid veidrusi, mille kohta tuleb näiteks vanaisalt aru pärida.

Foto: JK

21.5.12

Christiani & Nielsen – Taani 20. sajandi inseneri- ja ehituskultuuri lipulaeva seosed Eestiga

 .
kirjutas: Carl-Dag Lige
 (märts-mai 2010, kirjutatud Meremuuseumi uue ekspositsiooni tarbeks)


Christiani & Nielsen (C&N) oli Taani 20. sajandi võimekamaid inseneribüroosid ja suurimaid ehitusettevõtteid. 1904. aastal insener Rudolph Christiani ja kapten Aage Nielseni poolt asutatud firma saavutas kiiresti edu ning kümne aastaga kasvati üleeuroopalise haardega ettevõtteks. 1908 avati harukontor Hamburgis ning 1910 Peterburis. Kahe maailmasõja vahel laieneti juba Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Aasia ning Aafrika riikidesse. Firma globaalne tegevus lõppes 1991. aastal ning hetkel jätkatakse tegutsemist vaid Kagu-Aasia piirkonnas.

Rudolph Christiani oli hea ärivaistuga andekas ja ambitsioonikas ehitusinsener. Pärast Kopenhaageni Polütehnikumi lõpetamist 1902. aastal viibis ta praktikal Hennebique’i firmas Pariisis. Seda firmat peetakse raudbetoonkonstruktsioonide valdkonna pioneeriks. Praktikalt saadud innustus ja veendumus, et raudbetooni abil on võimalik lahendada paljusid ehitustehnilisi väljakutseid, andis Christianile tõuke oma ettevõtte loomiseks. 

Rudolph Christiani eesmärgiks oli tuua enda firmasse Taani kõige andekamad insenerid, kes kursis kaasaegse ehitusteooriaga ning kellel soov seda praktikas ellu viia. Teiste hulgas alustas C&N-is karjääri Ove Arup, kellest sai hiljem 20. sajandi mõjukaimaid ehitusinsenere. C&N andis tugeva panuse Taani inseneride professionaliseerumisel.



C&N spetsialiseerus raudbetooni rakendusvõimaluste arendamisele ning firma peamiseks töövaldkonnaks kujunes sildade, tööstus- ning sadamaobjektide projekteerimine ning ehitamine. I maailmasõja eelse perioodi suursaavutuste hulka kuuluvad mitmete sildade ning sadamaehitiste kõrval kindlasti ka Tallinna vesilennukiangaarid, mis projekteeriti C&N-i peakontoris Kopenhaagenis, kuid mille projektijuhtimine toimus firma Peterburi filiaali kaudu. 

Tallinna vesilennukite angaarid 

C&N-i Peterburi harukontori juhtideks olid firma kaasomanik, kapten Aage Nielsen (alates 1913) ning ehitusinsener Knud Højgaard, kes pärast filiaali avamist 1910. aastal firmale kiiresti mitmeid tellimusi hankis. Juba esimese tegevusaasta jooksul saadi tellimusi nii sildade, ladude kui muulide projekteerimiseks ja ehitamiseks. Tallinna vesilennukite angaaride kõrval olid C&N Peterburi harukontori suuremateks töödeks 700 m pikkune raudteeviadukt Peterburis ning sadamaehitised Musta mere äärses Mikolajevis, mis asub praegu Ukraina territooriumil. 

Tallinna vesilennukite angaaride projekt töötati välja C&N peakontoris Kopenhaagenis. Seal paiknevat büroo projekteerimisosakonda juhtis aastatel 1913–1922 peainsener Herluf Forchhammer, keda Rudolph Christiani on nimetanud insenerkunstnikuks, kelle andekus konstruktsioonide väljatöötamisel oli imetlusväärne. Forchhammeri ülevaateartikkel C&N-i varase perioodi olulisematest, eelkõige ehituskonstruktiivselt uuenduslikest objektidest, toob ära ka Tallinna vesilennukite angaarid. Projekti tutvustades pöörab Forchhammer tähelepanu raudbetoonkoorikust katusele, mille paksuseks 8–12 cm.

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja


Vesilennukite angaaride harukordsusele on pööratud tähelepanu juba suhteliselt varakult. 1920. aastal ilmus inglise arhitektuuri- ja inseneriajakirjas The Builder fotode ja joonistega illustreeritud ülevaatlik artikkel, mis tõstab esile angaaride ehituskonstruktsiooni ratsionaalsust, ökonoomsust ning praktilist ilu. Populaarses ajakirjas ilmunud artiklist hoolimata ei kujunenud vesilennukite angaaridest üldtuntud insenerisaavutust. Nii briti inseneriteaduste professor Peter Morice kui raudbetoonkonstruktsioonide uurimisele pühendunud Tallinna Tehnikaülikooli professor Heinrich Laul on avaldanud imestust, et angaarid ei saavutanud märkimisväärset kõlapinda isegi erialases kirjanduses.

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja


Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja


Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja


Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja


Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja


Foto 1920ndatest, autor teadmata. FK 10751 (detail) © Eesti Arhitektuurimuuseum


Hoolimata tõigast, et angaaride projekteerimislugu pole siiani täpselt selge, võib oletada, et osa angaaridega seotud tehnoloogilisi lahendusi mõtles Forchhammeri ja tema töögrupi kõrval välja ka insener Sven Schultz, kes tegutses Tallinna angaaride ehitusel ehitustööde juhatajana ning viibis seepärast korduvalt Tallinnas. Kolmanda insenerina on angaaride projekteerimisega seoses mainitud Knud Højgaard’i, kuid võib oletada, et Peterburi harukontori ühe juhina oli ta peamiselt hõivatud ärikorralduse ning projektihangetega.

Vesilennukite angaaridele lisaks projekteeris ja ehitas C&N Tallinna Noblessneri laevatehase slipi ja kai ning slipi firma Schneider ja Co tellimusel (võimalik, et Bekkeri sadamas). 

Herluf T. Forchhammer 

C&N-i läbi aegade tunnustatumaid ja andekamaid insenere oli Herluf Forchhammer (1875–1958). 1898. aastal lõpetas ta ehitusinsenerina Kopenhaageni Polütehnikumi ning töötas järgnevatel aastatel Kopenhaageni sadama ehitusobjektidel abiinsenerina. 1903–1906 viibis Forchhammer praktikal Ameerika Ühendriikides, kus külastas erinevaid ettevõtteid ning abistas raudteeobjektide projekteerimisel.



Forchhammer näitas juba õpingute ajal üles suurt andekust reaalteaduste vallas. Polütehnikumis jäi ta silma Rudoplh Christianile, kes ta C&N-isse 1906. aastal tööle kutsus. 1908–1911 juhtis Forchhammer firma Aarhusi filiaali ning naastes koos perega Kopenhaagenisse 1913. aastal, asus ta C&N-i vastloodud projekteerimisosakonna peainseneriks. Sellel ametipostil olles vastutas Forchhammer C&N-i välisfiliaalide projektide väljatöötamise eest. Lisaks C&N-i Venemaa kontorile varustati projektidega ka Rootsi, Soome ja Norra filiaale. Paljude teiste seas valmis ka Tallinna vesilennukite angaaride projekt. 

1922–1925 töötas Forchhammer C&N-i Londoni filiaali peainsenerina. Inglismaal sai tema suurimaks tööks Erith Oil Worksi tööstuskompleksi projekteerimine Londoni lähistel, mille massiivsed mahutid ja laohooned on Thamesi jõe kaldal kasutuses tänase päevani. Kompleksi rajamist alustati juba 1913 ning see on esimesi suuri ehitusobjekte Inglismaa territooriumil, kus kasutati ulatuslikult raudbetooni. Kompleksi kuuluvad 60 meetrine korsten, 24 silindriga silokompleks, kaks suurt laohoonet, sadamakai ja hulk teisi hooneid ja rajatisi. 

1928–1929 tegutses Forchhammer C&N-i Hamburgi filiaali peainsenerina ning 1930–1932 firma Türgi osakonna tehnilise direktorina. Pärast kodumaale naasmist 1932. aastal taandus Herluf Forchhammer aktiivsest tööst C&N-is ning pühendus akadeemilisele uurimustööle ning õpetamisele Taani Tehnikaülikoolis. Forchhammer tegeles kõrgel tasemel ehitusfüüsikaga ning tundis huvi Maxwelli, Bohri ja Einsteini teooriate vastu. Forchhammer kuulus Taani, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide inseneriorganisatsioonidesse. 

Sven Schultz ja Knud Nielsen Højgaard 

Tallinna vesilennukite angaaride ehitustööde juhatajaks oli insener Sven Schultz (1886–1932). Pärast ehitusinseneri elukutse omandamist Kopenhaageni Polütehnikumis 1908. aastal, palkas Christiani & Nielsen Schultzi tööle oma Hamburgi harukontorisse. 1911 siirdus Schultz Saksamaalt Venemaale, jätkates oma karjääri firma St. Peterburi filiaalis. Venemaal kohtus Schultz esmakordselt oma hilisema peamise koostööpartneri Knud Højgaardiga (1878–1968), kes toona harukontori juhataja ametit pidas ning peamiselt äriasjadega tegeles. Knud Højgaard oli hariduselt samuti ehitusinsener ning oli enne Venemaale siirdumist tegutsenud mitu aastat inseneri ja ettevõtjana Ameerika Ühendriikides. Hoolimata tõigast, et nii Schultzi kui Højgaardi tööpanus Tallinna vesilennukite angaaride projekteerimisel oli tõenäoliselt suhteliselt väike, võib ainuüksi ehitusprotsessi keerukuse tõttu angaare pidada mõlema mehe karjääri algusperioodi oluliseks saavutuseks. 

(Sven Schultzist polegi paraku head portreefotot pakkuda...)


Oktoobrirevolutsioon ning järgnenud kodusõda Venemaal lõpetasid C&N-i sealse tegevuse. Mitmed planeeritud projektid jäid teostamata ning rahad saamata. Purustatud infrastruktuuri ning uue riigikorra tõttu polnud Taani suurettevõttel võimalik enam Venemaal tegutseda. Nii Schultz kui Højgaard naasid Kopenhaagenisse 1918. aastal. Vahetult pärast seda lahkusid mõlemad mehed C&N-st ning asutasid oma isikliku firma Højgaard & Schultz (H&S), millest järgnevatel kümnenditel sai C&N-i suur konkurent Taanis. C&N-is omandatud teadmised raudbetooni uuenduslikest kasutusvõimalustest tagasid Schultzile ja Højgaardile hea baasi, millelt arendustööd omas suunas jätkata. 

Sven Schultzi karjääri tippsaavutuseks on Tallinna vesilennukite angaaride kõrval 1924. aastal alustatud Gdynia sadama ehitus- ja projekteerimistööd Poolas. I maailmasõja järel taasiseseisvunud Poola vabariik asus jõuliselt arendama oma majandust ning uuenduste oluliseks osaks sai mastaapse sadamakompleksi väljaarendamine Gdynias, millest ehitustööde lõppedes 1935. aastal sai Läänemere suurimaid kaubasadamaid. H&S projekteeris ja ehitas enamiku Gdynia sadama objektidest ning pani aluse firma rahvusvahelisele edule, mis puudutas osaliselt ka Eestit. 

Arvatavasti just Schultzi ja Højgaardi varasemate isiklike kontaktide tõttu üritas H&S 1920. aastate teisel poolel siseneda Eesti turule. Juba 1926 osaleti Sindi silla projekteerimis- ja ehituskonkursil, kus tuldi võitjaks, kuid kõrge ehitusmaksumuse tõttu H&S-ga lepingut ei sõlmitud. Firma esialgne ebaedu Eestis pöördus järgneval kümnendil. 1930. aastal asutati H&S Eesti filiaal ning esimese suurtellimusena rajati Tartu-Petseri raudteeliinile neli raudbetoonist raudteesilda ning massiivne Piiroja raudteetruup. H&S tegevuse kulminatsiooniks Eestis sai vabariiklik sillaehitusprogramm. 1935–1938 projekteeris ning ehitas H&S kolmeteistkümnest programmis ette nähtud sillast seitse: Pärnu suursild, Siimu (Sauga), Tori, Rae, Rumba, Pikasilla ja Kirumpää. Kahjuks hävitati II maailmasõja käigus nii saksa kui vene vägede poolt enamik Eesti sildu ning H&S rajatud sildadest pole tänaseni säilinud ühtegi. Viimasena lammutati 1998. aasta rekonstrueerimise käigus Rae sild Pärnumaal. Siimu (Sauga) sild Pärnus taastati pärast II maailmasõda H&S esialgse lahenduse kaudsel eeskujul. Piiroja truubi käekäigu kohta käesoleva teksti autoril andmeid hankida ei õnnestunud. (Täiend: Piiroja truup on tänaseni säilinud, kaasaegset fotot näeb siin – JK)

Piiroja truup. Foto: TTÜ muuseum


Piiroja truup. Foto: TTÜ muuseum


Pärnu Suursild. Foto via wikipedia


Pärnu Suursild. Foto: Osvald Haidak, 1930ndad. FK 16431 © Eesti Arhitektuurimuuseum


Sauga sild. Foto: Osvald Haidak, 1930ndad. FK 16330 © Eesti Arhitektuurimuuseum


Sven Schultzi edukalt alanud karjäär sai ootamatult kiire lõpu kui ta 1932 vaid 45-aastasena suri. Knud Højgaard keskendus pärast oma partneri surma H&S-i arendamisele. Firma kasvas kiiresti ning kujunes Taani üheks olulisemaks, peamiselt raudbetooni rakendustele keskendunud projekteerimis- ning ehitusettevõtteks. II maailmasõja järel laienes firma tegevus ka väljapoole Taanit. Suur hulk ressursse investeeriti eelvalmistatud betoonelementide arendamisesse. 1952 valmisid Kopenhaageni eeslinnas Bellahøj’s ühed esimestest betoonpaneel-elamutest Taanis. Pärast Monberg & Thorsen AS-ga ühinemist 2001. aastal sai firma uueks nimeks MT Højgaard. Ettevõttest on tänaseks saanud Taani suurim ehitus- ja konsultatsiooniettevõte, mille kompetentsi haare ulatub ülikeerukast silla- ja tunneliehitusest kuni standardiseeritud elamuehituseni.

3.5.12

Paldiski mnt 9 / Koidu 1

Kassisaba kihab. Tegemist on taasiseseisvumisjärgse perioodi kindlasti ühe aktiivsema eeslinnaga Tallinnas. 90ndatel sai suure hoo sisse tänaseni jätkuv Roopa tn kandi uushoonestamine, nüüd aga on põhiaur koondumas Paldiski mnt algusse. Tõsi, kui detailidesse laskuda, jääb viimase põhjapoolne külg juba Kelmikülasse, "suurepärase" lõhestajana kahe asumi vahel töötavad siin üheskoos tolmune asfaldijõgi ja osaliselt juba valminud, kuid ka kavandatavad ebaproportsionaalselt suured hoonemassiivid eesotsas kahe nõukaaegse kõrgelamu, "Tallinna" hotelli juurdeehituse ning äsjavalminud Toompargi majaga.

Paldiski mnt on ja jääb ka nähtavas tulevikuks koos õnnetu Luise tänavaga peaaegu ainsaks sooneks kesklinna ja Kristiine, Mustamäe ning Haabersti vahel, mistõttu autodevoo vähenemist pole siin eriti loota. Tänavu suvel valmiv arendus aadressidega Paldiski mnt 9 / Koidu 1 on piirkonna esimesi pääsukesi terve rea arenduste seas, mis võiksid potentsiaalselt Paldiski mnt algusepoole suhteliselt inimvaenuliku tänavakeskkonna oma olemuselt vähemalt mingil määral ümber mõtestada, seda esmalt tänu sisutute aukude lappimisele ning teisalt äride loomisega tänavatasandile, rääkimata uue elanikkonna lisamisest piirkonda.

http://www.koidu1.ee/index.php/view/eesti/50


http://www.koidu1.ee/index.php/view/eesti/50


Värske Viljandi linnaarhitekt Margus Maiste (OÜ Proge) on siia projekteerinud kaks eraldiseisvat korterelamut (millest küll ühe külge on tulemas teine maja, aga sellest allpool lähemalt). Need kaks tumedatoonilist paneelelamut on minu jaoks piisavalt huvitav keiss nii oma kahetise iseloomuga asukoha kui ka arhitektuurse ilme poolest. Nad astuvad vananenud arusaamast paneelelamust sammu edasi, üritamata seejuures oma olemust kuidagi peita. Mõnele võib see tunduda ehk liigjulge sammuna miljööala külje all, ise aga leian, et (eriti mõnede teiste siia kanti äsja ehitatu või peagi ehitatava kõrval) on tegemist õnnestunud ruumitäidetega, eeskätt mis puutub Koidu tn stalinistliku frondi sümpaatsesse jätkamisse.

03.05.2012 - Piki Koidu tänavat. Foto: JK


Kuna mind ja loodetavasti ka lugejaid huvitab, millistest mõttekäikudest on arhitekt nende hoonete projekteerimisel tõukunud, saatsingi Margus Maistele mõned küsimused.

*

JK: Kassisaba antud piirkond on ebamäärase iseloomuga: ühest küljest on tegemist vana eeslinnaga, kus endiselt püsti hulk pisikesi puitmaju, teisalt on siin oma tuntava märgi maha jätnud nii esimene vabariik kui nõukaaeg, viimase näol terve lõik Koidu tn stalinistlikku arhitektuuri ning kõrged paneelelamud üle (magistraali olukorda surutud) Paldiski maantee. Ka viimane kümnend on siia erinevat laadi ehitisi laotanud. Konkreetne ehituskrunt külgneb ühelt poolt mitte just meeldiva tänavaruumiga, teisele poole jääb juba miljööala. Millest on siin ühel arhitektil, kelle ülesandeks kavandada sellesse mõnes mõttes ehedalt tallinlikku situatsiooni kaks korterelamut, kinni hakata?

MM: Kassisaba piirkond on enamasti kaetud ju miljööväärtusliku ala sildiga. Kohati on mul endal küll tunne, et miljööväärtuste määramistega on pisut üle pingutatud ja moodustatakse lihtsalt dokumente, mille alusel on mugav linnaruumis tegutsejatele arutelusid pidamata ainult tingimusi määrata. Tegelikult see ongi miljööala taotlus, aga samas tekitab see väga palju rangeid piiranguid. Võib-olla aga peaks miljööala olema just hoopis selline, kus uued ideed oma kas või hullumeelsete värskustega piirkondi rikastaks – hetkel aga toimub justkui miljööväärtuslike alade suretamine või siis tasapaksuks tegemine (see tegelikult ju ongi suretamine). 

Paldiski mnt 9 kinnistu jääb miljööalalt välja (vt Kassisaba miljööalade kaart) ja "miljööväärtused" hakkavad kogu Paldiski mnt juures alles tänavaäärsete hoonete tagant, ehk siis tegemist ei ole kvartalitega, mis oleksid väärtuslikud, vaid tänavajuppidega. Põhimõtteliselt peaks ju kogu elamiskeskkond olema "miljööväärtuslik" – siis saaks ka sellisest lahterdamisvajadusest automaatselt lahti. 

Planeeringus lubatud kaks hoonet ühel krundil on konkreetsel kohal hea lahendus linnaruumi suhtes – kui tavaliselt võib ühe hoone kavandamisel ikka juhtuda, et kui suurepärane ta ka ei ole, on inimeste erinevusest lähtuvalt ikka tõenäosus, et keegi peab seda liiga toretsevaks, või siis tihti kasutatakse (mind isiklikult) vihaleajavat väljendit – "suurepärane hoone, aga siia keskkonda ei sobi". Kahe hoone kavandamisel sai aga siin tekitada majade vahel kooskõla, nii et nad ise juba kahekesigi moodustavad sidusat ruumi ja ei ole pelgalt üksikobjektid. Seda toetab muidugi ka olukord, kus mõlemad hooned on tänavaäärsed ja ei teki traditsiooniline "kaks hoonet krundil" olukord nagu Paldiski mnt 7, kus kavandatakse tänavaäärset suurt maja ning lisaks on vaja ka hoovi võimalikult suur maja ära mahutada (enamasti nad ikka surutakse siis detailplaneeringutega väiksemateks hoovimajadeks ja siis see kontrast ning ebakõla suure tänavaäärse hoonega võimendub veelgi). 

JK: Mil määral dikteerisid ehitiste arhitektuurset olemust detailplaneering ja arendaja?

MM: Arhitektuurse väljanägemise üle oli tellijatega väga palju arutelusid. Detailplaneeringu järgi oli suuremal hoonel (kortermaja mõistes pole see muidugi suur – 4 korterit korrusel) ette nähtud pikemale küljele tulemüür, mis oligi peamine häiriv tegur. Algselt detailplaneeringus tulemüüri ei olnud, see tekkis naaberkrundi omaniku nõudel – siis tekkiski Paldiski mnt pikk hoonestusfront, kus hooned külgepidi koos, ja see omakorda võimendab Paldiski mnt isoleerimist. Ma siiralt arvan, et parem lahendus ka kõrvalkrundil oleks olnud, kui hooned ei puutuks omavahel kokku ning tänavaäärne hoonestus suhestuks ka hoovihoonestusega. 

JK: Kas fassaadide must toon tuleneb tolmusest Paldiski maanteest lähtuvast pragmatismist või millestki muust? 

MM: Värvitooni valikul tolmupragmatismist rääkides oleks siis pigem pidanud tegema tavalise betooni. See aga tundus liiga hall lahendus Koidu tn hoonestuse niigi hallikarva oleku kõrval, samas ei olnud ka värviga eputamissoovi, niisiis valge-hall-must värvitus tsoonis jäigi lahendus tumedama betooni kasuks. Kuna musta pigmendilisandiga tume betoon muudab vihma käes võrreldes päikesepaistelise kuiva ilmaga oma tooni päris palju, siis tundus see lahendus sobivana.

http://www.koidu1.ee/index.php/view/eesti/50


JK: Kuidas sündisid paneelide silmatorkavad sakid? Seda nii idee tasandil kui tehniliselt. Kas selline lahendus on miski, mille saavutamiseks tuli nt tellijat mudida või betoonitehast meelitada? 

MM: Tegemist on monteeritavate paneelmajadega. Kuna tellijate huvi oli saada natuke rohkem kui lihtsalt värvitud betoonpind või krohvitud soojustus, siis sai tehtud lahendus, kus lihtsa vormiga hoonete välispind oleks natukene teistsugune. Valitud lahendus ei ole mingi imenipp ja autorite originaalne väljamõeldis, vaid on kasutatud valmistootena sellise kujuga matriitsipinda. Kuna tellijate head tahtmised olid analoogsed siis meelitamist siin kasutama ei pidanud, tootmisfaasis oli selliste suurte ruumiliste pindadega muidugi peavalu ja ka omajagu sõnelusi, kuid tagantjärele ütleksin tootjale (Betoneks AS) ainult kiidusõnu.

http://www.koidu1.ee/index.php/view/eesti/50


22.04.2012 - Siin veel metallist aknaraamideta. Foto: JK


JK: Mõlema maja korterite puhul on tähelepanuväärseks aspektiks eriti suured aknad (kaasa arvatud lõunakaares – suviti võib olukord päris karmiks kujuneda, ei?); suure maja planeeringud on suhteliselt tavapärased (siiski, positiivsena näen siin ruumikaid esikuid, mõneti negatiivsena tulemüüriga külgnevate korterite hämaraid kööke); väiksema maja korterid on seeeest (minu isiklikul hinnangul, muidugi) tõelised pärlid, sisaldades eraldi kööke (!!) suure hommikupoolse rõduga. Millised on korterite planeeringu arhitektipoolsed lähtepositsioonid ja mil määral leidub siin arendaja poolt nõutud turuuuringutel põhinevaid lahendusi? 

MM: Koidu tänava poolse hoone plaanide lahendus liikus väga sujuvalt ja lahenduse aktsepteerimine tellija poolt oli üsna kiire. Paldiski mnt poolse hoone plaane mõjutas pigem mitte niivõrd arendajate kindel nõudmine teatava plaanilahenduse järgi, vaid pikema hoonestuskülje tulemüür, ehk siin turusegment pigem allus tulemüüri ees, mis avaldubki just tulemüüri poolsete korterite planeeringutes. Läänepoolsete korterite planeeringu puhul sai projekteeritud nii, et algselt on avatud köök-elutuba ja/või kui omanik soovib, on võimalik eraldada köök vaheseinaga elutoast. Suurte päikesekaitseklaasidega aknapindade kavandamisel sai lähtutud sellest, et aknad on kuni põrandani avatavad ning korteritesse (ka köökide kõrvale) tekivad nn prantsuse rõdud. Viimast võimendavad ka metalllehest aknaraamid, mis viivad piirded betoonseinast pisut kaugemale.


Paldiski mnt 9, suurema maja tüüpplaan:

http://www.koidu1.ee/index.php/view/eesti/53


Koidu 1, väiksema maja tüüpplaan:

http://www.koidu1.ee/index.php/view/eesti/54