Kellele ei meeldiks vanu ajakirju lapata, eriti kui seda on võimalik teha kohvikus lõunatades. Täna sattusin (pärast ääretult veidrat keefiripeost rääkivat lugu ühes Pikris) 1973. aasta Noorusele, kust vaatas vastu tuttavlik kaabu alla varjunud kuju – noor Vilen Künnapu, kes jagab veergudel natuke loomingulisi õpetussõnu ja kirjeldab üht praegu päevakajalise asukohaga projekti.
 |
| Noorus, juuni 1973. Hea kokkusattumus: ajakirja lapates viibisin juhtumisi samas kvartalis, kus tema siin fotol. |
Juba tollal tänaseks klassika staatusse kirjutatud-esitatud hooneid joonistanud Künnapu räägib ajakirjas projektist elamule Lahemaal, mida ma varem ei teadnud ja mille ehitusloost pole mul samuti aimu. Siit ei saa teada ka täpsemat asukohta, sellele viitab vaid jutt kahest laevavrakist. (Kas kellelgi torkab pähe?)
Kuna äsja lõppes Lahemaa ehitatava keskkonna tulevikku mõtestav ja suunav arhitektuurikonkurss "21. sajandi kodu Lahemaal", on Künnapu nägemust – võiks ehk öelda, et napilt eel-postmodernistlike (et mitte öelda hilismodernistlike) ideede hoovuses valminud projekti – hea võrrelda sellega, mida tänapäeval sealses silmaterana hoitavas keskkonnas "kontekstuaalseks" peetakse. Kuigi tänapäevaste konservatiivsete arusaamade järgi (konkursi võidutööd ses suhtes ei üllata) näib olevat tegu üpris kauge ja julge arusaamaga sellest, milline on "sobilik" elamu Lahemaa rahvuspargi asulates, kumab tekstis siiski soov paiga olemust nii pragmaatilisel kui tunnetuslikul tasandil tabada ja ka võimalikult autentsena säilitada.
Usun, et tõenäoliselt juba mõned aastad hiljem vormistanuks Künnapu samalaadse ülesande põhimõtteliselt erinevalt, olgugi et "kirjade järgi" see 1970ndate algusepoole variandist vaevalt et väga erinekski. Huvitav mõelda, milliseid lahendusi näinuksime 70-80ndate konkursil pealkirjaga "20. sajandi lõpu kodu Lahemaal", kus osalejateks toonased Tallinna kooli arhitektid? Ja mitte ainult arhitektuursest aspektist, vaid ka Lahemaa püsielu jätkusuutlikkust silmas pidades. Huvitava küsimusena jääb õhku ka Künnapu elamu tellija ja programm – ehk ükskord küsin üle.
Kuna äsja lõppes Lahemaa ehitatava keskkonna tulevikku mõtestav ja suunav arhitektuurikonkurss "21. sajandi kodu Lahemaal", on Künnapu nägemust – võiks ehk öelda, et napilt eel-postmodernistlike (et mitte öelda hilismodernistlike) ideede hoovuses valminud projekti – hea võrrelda sellega, mida tänapäeval sealses silmaterana hoitavas keskkonnas "kontekstuaalseks" peetakse. Kuigi tänapäevaste konservatiivsete arusaamade järgi (konkursi võidutööd ses suhtes ei üllata) näib olevat tegu üpris kauge ja julge arusaamaga sellest, milline on "sobilik" elamu Lahemaa rahvuspargi asulates, kumab tekstis siiski soov paiga olemust nii pragmaatilisel kui tunnetuslikul tasandil tabada ja ka võimalikult autentsena säilitada.
Usun, et tõenäoliselt juba mõned aastad hiljem vormistanuks Künnapu samalaadse ülesande põhimõtteliselt erinevalt, olgugi et "kirjade järgi" see 1970ndate algusepoole variandist vaevalt et väga erinekski. Huvitav mõelda, milliseid lahendusi näinuksime 70-80ndate konkursil pealkirjaga "20. sajandi lõpu kodu Lahemaal", kus osalejateks toonased Tallinna kooli arhitektid? Ja mitte ainult arhitektuursest aspektist, vaid ka Lahemaa püsielu jätkusuutlikkust silmas pidades. Huvitava küsimusena jääb õhku ka Künnapu elamu tellija ja programm – ehk ükskord küsin üle.
 |
| Noorus, juuni 1973 |
 |
| Noorus, juuni 1973 |
Loo teised illustratsioonid kujutavad üksjagu kahnilikke Tänassilma rahvamaja ning Kassari olmekeskust, mõlemad jäid paraku ehitamata; viimasest näeb normaalsemad joonised Tallinna kooli kataloogis lk 157, pildil kujutatud makett asub täna Arhitektuurimuuseumi kogudes.
Kõiki Lahemaa konkursile esitatud töid näeb hetkel Lahemaa
looduskeskuses Palmses ja novembri esimesest poolest
Arhitektuurimuuseumis. Nimeümbrikud avatakse 26. oktoobril. Küllap siis
juba sel teemal natuke pikemalt.
Tänud Musta Puudli lahketele teenindajatele!
2 kommentaari:
Rene
Rahvamaja on paljutõotav, vist midagi sama head nagu Haapsalu kultuurimaja.
Olmekeskus on nagu väljavõte mõnest ameerika ulmefilmist või oleks see tehasehoone.
Mulle just sümpatiseerib pigem olmekeskus - tumm tehnitsistlik-metafüüsiline kahnilik hiigelobjekt kesk Hiiumaa asustamatust, see oleks kindlasti ägedalt mõjunud. Kuigi, oleks ta valmis ehitatud, seisaks ta seal samamoodi nagu praegu Omedu või Peetri keskusehooned...
Postita kommentaar