29.4.13

Väljasõit rohelisse (kivilinna)


Kuna juba homme on tänavuse Tallinna Arhitektuuribiennaaliga kaasneva visioonikonkursi "Recycling Socialism" tööde esitamise tähtaeg, oleks ehk paslik meenutada ligi täpselt 10 aastat tagasi Eesti Põllumajandusülikooli Keskkonnakaitse Instituudi ja Eesti Arhitektide Liidu koostöös korraldatud ideekonkurssi "Kivilinn on ka elukeskkond". Toonase konkursi eesmärgiks oli saada lahendusi paneelelamute vaheliste alade organiseerimiseks, mis määraksid nimetatud aladel liikumise, parkimise, haljastuse ja heakorra üldpõhimõtted. Ettepanekuid oodati ka hoonete renoveerimiseks ja paremaks sidumiseks ümbritseva keskkonnaga.

Kui "Kivilinna" ülesandepüstitus oli suhteliselt jalad-maas ja otsis pigem reaalselt toimivaid lahendusi, siis nüüdse konkursi idee on ühest küljest saada Väike-Õismäe "ringlinnale" samamoodi mõtteid modernistliku paneelelamurajooni elukeskkonna väärtustamiseks ning hõlpsamaks toimimiseks, kuid seda eelistatavalt originaalselt ja visionäärses kastmes (ehkki viimast soovi pole tingimustes kuigi põhjendatud ega täpsemalt lahti seletatud).

"Kivilinna" konkursialadeks olid osa Tammsaare / Sõpruse pst / Vilde / Mustamäe tee vahelisest kvartalist Mustamäel ning Sõpruse pst / Anne / Anne tn haru / Kanali tn vaheline ala Annelinnas. Huvitava punktina võisid sellest konkursist osa võtta kõik EV kodanikud, kusjuures konkursitingimuste komplekt maksis 100 krooni. Ma ise ei tea, kuid kuuldavasti polnud see viimane aspekt tollal üldse haruldane. Žürii oli korralik, koosnedes üllatuslikul kombel vaid arhitektidest (esimees Tõnu Laigu, Markus Kaasik, Margit Mutso) ja maastikuarhitektidest (Heiki Kalberg ja Nele Nutt).

14 osaleja seas osutus võitjaks töö märgusõnaga "Väljasõit rohelisse" autoriteks Tiit Sild ja Indrek Järve. Refereerides Ekspressis ilmunud Mutso artiklit, köitis see "suurejooneliste julgete lahendustega". Mõned võidutööd iseloomustavad märksõnad: 1,5 pikkune kvartalisisene terviserada, pealeehitused olemasolevatele paneelikatele, uus multifunktsionaalne pikerja vormiga ühiskondlik hoone, erinevad spordiväljakud ja ka koerteväljak jne jne. Veidi lähemalt, sh autorite selgitustega nii võidutööst kui ka teistest auhinnatud projektidest saab lugeda samast artiklist.

Järgnevalt aga Tiidu ja Indreku sümpaatne võidutöö koos seletuskirjaga.

.


Mustamäe on avar, õhuküllane modernistlik linnaosa, mille puudusteks on hõredus, tühjus ja lõpetamatus. Ruum vajab suuremat tihedust, mis tagaks aktiivsuse ja turvalisuse.

Võistlusala siduv kvartalisisene tervisejooksu- ja rulluisurada ühendab vaba aja veetmise funktsioone. 1,5 km pikkune rada organiseerib kvartaliruumi, sellega külgnevad aktiivsed tsoonid aktiviseerivad rada.

.

.


Väljakud, objektid, haljastus

Elamukvartalis asuvate 9-korruseliste majade vahele jäävad alad on väga erineva iseloomuga, varieerudes äärmuslikult tehislikust (murukatusega maaalused parklad) looduskaitsealuse territooriumini (lepik). Majadevahelisi ruume on käsitletud vastavalt välja kujunenud keskkonnale, kasutades ära olemasolevaid eeldusi ja rõhutades neid.

.

.


.



Hooned

Terviserajaga seonduv ühiskondlik rohelusega läbi põimunud multifunktsionaalne hoone tihendab majadevahelist ruumi ja loob ööpäevaringselt turvalise ruumi. Hoone mahutab kõikvõimalikke kohaliku tähtsusega sotsiaalfunktsioone, nt väikelaste ujulat, lemmikloomakeskust, laste mängutubasid, selvepesulat, kohvikuid ja ülemistel korrustel kortereid.

.


Olemasolevad 5-korruselised elamud

Sõpruse pst äärsetele kortermajadele on planeeritud peale ehitada terrasskorterid, millest avanevad suurepärased vaated. Peale ehitatav maht on 1-2-korruseline, korterid on planeeritud läbi mõlema korruse. Välisviimistluses domineerivad taevast peegeldavad klaas ja metallmaterjalid. Peale ehitatavad mahud on liigendatud suurte terrassipindadega.

.

.


Parkimine

Parkimise lahendamisel on oluline pakkuda elanikele lisaks maja ette parkimisele erinevaid alternatiive. Arvestades rajooni väljaehitatud teede ja majade struktuuri saab kvartali keskmesse ehitada parkimismaja. Paneelelamute esistel pikkadel parkimisaladel on parkimine liigendatud rohelusega.



*  *  *


Tundub, et sel konkursil polnudki õieti mingit rakenduslikku jõudu, pigem võiks seda käsitleda ühe sammuna nõukaaegsete paneelelamurajoonide väärtustamise pikas protsessis ning nende täielikult realiseerimata potentsiaalikuse väljatoomisel. Muidugi on selliseid olgugi puhtalt spekulatiivseid konkursse uudsete lahenduste genereerimiseks ja nende rajoonidega seonduva problemaatika esiletoomiseks vaja, kuid tundub, et neis pakutud vähegi teostamist väärt ideid võiks kuidagi paremini n-ö salvestada, meelde jätta, meeles pidada ja seejärel võimaluse tekkides või pigem selleks võimalused luues ka realiseerida. Kaua neid spekulatiivseid konkursse ikka korraldada, lõpuks on tegusid ka vaja.

Mida ma aga TAB-i visioonikonkursi puhul kardan, on oht saada kõrgete fantaasialendude asemel analoogselt eelmise biennaali visioonikonkursiga suhteliselt realistlikke ja asjalikke rekonstrueerimis-, täiendamis- ja parendamiskavandeid. Ega see halb poleks, lihtsalt antud formaat lubaks ju midagi palju enamat. Näis, kuidas läheb, biennaal toimub igatahes septembris ning siis saab ka visioonikonkursile esitatud kavandeid näha. Mina olen juba põnevil.

26.4.13

Veerevad majad...

Dmitri Bruns, aastail 19601980 valitsenud Tallinna staažikaim peaarhitekt, kirjutas 1960. aasta viimastel päevadel pealinna tulevikku käsitlevas artiklis Noorte Hääles:

"[Kuid] Koidu tänava otsas [Pärnu maanteel] on kaks suurt 4-korruselist kivimaja "tänavale astunud". Mis nendega teha? Need nihutatakse tagasi. Juba on koostatud projekt. Lähematel aastatel näeme seda oma silmaga, kuidas suur maja liigub kiirusega 5 meetrit tunnis 20-30 meetrit praegusest asukohast tagasi ja astub ühte rivvi oma uute naabritega, kusjuures elu selles majas ei katke hetkekski."

Ohoh! Vaatepilt, mida oleks tahtnud näha!

Aga ei midagi korralikud 1930ndatest pärinevad kivihooned püsisid veel pikalt omal kohal, kuni 1982. aastal seoses 1959 valminud viadukti totaalse rekonstrueerimise ja pikendamisega siiski lammutati. ... Ei midagi uhket, lammutati täiesti traditsioonilisel kombel. Miskipärast mainis Bruns tollal vaid kahte neljakorruselist maja, kuigi natuke maad linna poole seisis veel kolmaski, viiekordne Brežnevi plaguga hoone, mis põrmustati sama halastamatult. 

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Vasakul kuulus Koidu sauna hoone, paremal minu mäletamise järgi Eugen Sachariase projekteeritud äridega elamu. (Täiend: selgus, et ka saunahoone on Sachariase projekt.)

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Saunahoone lähemalt. Aknad eemaldatud, valmis lammutamiseks.

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Ja siin ta läheb.

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Eelnevad fotod pärinesid 1982 jaanuarist, järgnevad juba aprillist, kui saunahoone lammutatud ja teised oma järge ootasid. Vt sama vaade tänapäeval.

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Vaade viiekordse hoone tagant. Ka paremal seisev kolmekordne lammutati, tõenäoliselt teistega samaaegselt.

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Vaade Sachariase maja tagant saunahoone rusuhunnikule. Taamal kõrgub nn Hendriksoni küür.

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Uue viadukti ehitamine algab.

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Ei ütleks, et see Sachariase maja just üks tema paremaid olnuks. Vasakul paistab praegu Koidu tn lõppu jääv sümpaatselt veider / veidralt sümpaatne kõrge viilkatusega 30ndate elamu, mille autoriks kui jällegi õigesti mäletan Boris Tšernov. Praegu näeb hoone välja selline.

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum


Vaade kitsalt küürult. Vt sama vaade tänapäeval.

Eesti Projekti kontaktkoopia © Eesti Arhitektuurimuuseum



Ma kahjuks ei tea öelda nende fotode autorit. Skännitud on need omaaegsetelt perfokaartidelt, kummalegi küljele kleebitud 6 kontaktkoopiat. Originaalnegatiivid ei ole muuseumi kogusse jõudnud. Hetkeseisuga on need perfokaardid-kontaktid arvele võtmata. Samas seerias on veel terve hulk huvipakkuvat, nt fotod "Turisti" poe ehitamise eel lammutatud hoonetest ja ka poe ehitamisest jpm. Ehk näitan kunagi midagi veel, kuna MuIs-i need lähiaastatel tõenäoliselt ei jõua.  

NB! Fotode levitamine / kasutamine ilma Arhitektuurimuuseumi loata ei ole lubatud.

25.4.13

Veetorni muundumismäng

Hiljuti avalikustatud detailplaneeringute eskiisprojektid, mis näevad ette rekonstrueerida ja erinevatel otstarvetel taas kasutusele võtta kaks Põhja-Tallinna tsaariaegset veetorni (üks Telliskivi, teine Erika tänaval) on ühest küljest ääretult rõõmustav tendents, teisalt ka igati ootuspärane. Kuna kumbki projekt on hetkeseisuga alles algstaadiumis, ma neil siin ja praegu pikemalt ei peatu, näitan hoopis üht nõukaaja täiesti lõpust pärinevat kurioosumit, millele hiljaaegu sattusin.

https://maps.google.com/


Pildil on 1960ndate alguses ehitatud Haapsalu veetorn-elamu. Veetlev hoone kahjuks mulle teadmata autoriga. Vaid 30 aastat pärast hoone valmimist otsustati osaliselt oma funktsiooni minetanud ning "moraalselt amortiseerunud" väikekorteritega hoone büroodeks ümber ehitada. Ehitis tipnenuks kohvibaariga  mõeldud millegipärast vaid turistidele. Suhteliselt elegantne ja viisaka ilmega hoone oleks ümberehituste käigus tundmatuseni muundunud ulmelise algega veidruseks, mille puhul on aru saada, et po-mo pole enam moes, kuid midagi muud nagu ei oska väga pakkudagi. Kujutan ette, et valminuna võiks selline ehitis paraja kurioosumina mõjuda. Eskiisi autoriks oli arhitekt Elo-Liis Toomik. Kes selle projekti õieti tellis ning mis sellest edasi sai ja miks seda lõpuks valmis ei ehitatud, ma ei tea.

Skänn: Arhitektuurikroonika 1990


Skänn: Arhitektuurikroonika 1990

12.4.13

Hullumaja


EKA arhitektuuriteaduskonna eelmise aasta üks intrigeerivamaid lõputöid oli minu jaoks Ülle Maiste Hullumaja aktiveeriv integratsiooniühik (juhendajad Toomas Tammis ja Tarmo Teedumäe). Lisaks laiaulatuslikule eeltööle köitis mind selle juures eelkõige pühendunud tegelemine mõneti müstifitseeritud, salapärase ja eraldatud ühiskonnagrupiga, kelle võib koondada üldnimetuse hull alla. Kusjuures autoriteedile toetudes teeb ta kohe selgeks, et sõna hull“ oma otsekohesuses on täiesti okei kasutada, seda pole mõtet asendada mõne lohisevama ümber-nuga mõistega hull on haige inimene ja hullumaja koht, kus haigushooge ravitakse.
 
Tegin Üllega pärast edukat kaitsmist põhjaliku küsitlussessiooni, mille avaldan nüüd lõpuks pärast pikka, osaliselt põhjendatud, kuid suuremal määral põhjendamata venitamist. Vähemalt juhtub see enne käesoleva aasta kaitsmisi, napilt küll. Küsimused koostasin lõputöö kirjaliku osa alusel ning et asi ei kisuks teiste lõpetajate suhtes liialt ebavõrdseks, püüan järgnevaga pigem lahata teemat laiemalt, mitte niivõrd töö tulemit arhitektuurse objekti näol, kuigi lõpuks jõuame ka selleni. Keskendume intervjuus peamiselt hullude positsioonile ühiskonnas, hullumaja võimalikule asukohale ning institutsionaalsele rollile ja ühtlasi ruumilisele väljundile nende inimeste taasintegreerimisel n-ö tavainimeste sekka, samuti praeguse Seewaldi ala olevikule ja tulevikule.

Siiralt loodan, et järgneva küllalt pika, kuid seeeest mu blogiajaloo kindlasti ühe parema jutu läbides saab nii mõnigi tabu ja eelarvamus purustatud.

Haiguste ravi St Bartholomew' haigla näitel Londonis, aastal 1929. Peaaegu 20. sajandi lõpuni sõidutati patsiendid oma vooditega õue, et ka nemad saaksid osa linnasaginast ning ei tunneks end umbsetes palatites ühiskonnast eraldatuna. Kuidas aga integreerida ühiskonna igapäevaellu nn hullud, kelle hooge on võimalik ravimite abil täielikult kontrolli all hoida? Architectural Review, mai 2012


*


JK: Psühhiaatriakliinik kesklinnas kõlab mõttena harjumatult, kuid nagu su tööst teada sain, aitab tegevus- ja suhtlusvõimalusi pakkuv linnakeskkond ning ühiskonna mõistev suhtumine näidata hullul üles järjekindlust ravimite võtmisel (hullust on võimalik 90% juhtumitest ravimitega kontrolli all hoida). Peamine põhjus, miks hulle on keeruline ühiskonda taasintegreerida peitubki justnimelt inimeste tõrjuvas hoiakus, sest kokkupuute puudumine tekitab hirmu ja eelarvamusi. Sellele vaatamata või selle kiuste on hullumajade sobitamine linnalisse keskkonda ning ühtlasi hullude integreerimine ühiskonda üks viimaste aegade selgeid suundumusi psühhiaatrias. Kas oskaksid selle kohta konkreetseid näiteid tuua?

ÜM: Ma ei tea, et seda oleks kusagil tehtud eesmärgipäraselt, st toodud hulle linna selleks, et nad oleksid ühiskonnas nähtaval kohal. Harilikult on asukohavalikud ka mujal maailmas lähtunud pigem majanduslikest võimalustest. Linna on sattunud psühhiaatriahaiglad põhjusel, et midagi muud on sealt ära kolinud ja vabaks jäänud ruumid, mis iganes kujul, sobivad kenasti psühhiaatriahaigla vajaduste rahuldamiseks. Üldlevinud on tendents, et kohandatakse sobivaks ruumid, kus varem on asunud üld- või erihaiglad, mis tehnika arenedes enam olemasoleval pinnal hakkama ei saa.

Eeskujud, millest räägitakse, kui mõeldakse Tallinna Psühhiaatriakliiniku võimalikule kolimisele Põhja-Eesti Regionaalhaigla naabruses olevasse endise Hermese hotelli hoonesse, on näiteks Helsinki kesklinnas asuv psühhiaatriakeskus ja tehnoloogiliselt väga heal tasemel Massachusettsi üldhaigla psühhiaatriaosakond Bostoni kesklinnas asuvas kõrghoones.

JK: Kuidas mujal sellesse nn tavainimese tasandil suhtutakse?

ÜM: Ma arvan, et inimesed on harjunud stereotüübiga, et hullumaja peab asuma linnast eemal metsa sees. Usutakse, et nii on haigetele parem, andmata aru, et sedasi tõrjutakse osa ühiskonnaliikmeid endi hulgast välja. Kindlasti on tänapäeva Eesti ühiskonnas teistest erinevatel lihtsam hakkama saada väikelinnades, kus inimesed on üksteisega rohkem seotud ja arvestavad. Eriti hämmastav oli minu jaoks töö tegemise käigus tehtud avastus, kuivõrd erinev on hospitaliseeritud patsientide arv riigiti. Piirkonnad ei erine mitte haigete arvu poolest, vaid selle poolest, kui paljud paigutatakse „jalust ära“. Perekeskses Itaalias on neid 100 000-st 11 ja Jaapanis suisa ligi 300. Eestis on neid Euroopa keskmisele sarnaselt ca 55. 

Svend Guttorm, "Kammeret" (1938). Asub Taani Rahvusgaleriis. Foto: JK


JK: See, et hullumaja peaks asuma kesk loodust on ju niivõrd kinnistunud arusaam, et äkki hullud ise arvavad ka pigem, et neile mõjuks hästi hoopis looduskeskkond?

ÜM: Ma usun, et hullud on ses suhtes nagu kõik inimesed. Kui võimalik, eelistatakse ikka ilusat vaadet ja vaikset ümbrust. Samas ma ei ole kindel, et nad tunnetavad, et looduskeskkond nende paranemisele otsest mõju avaldab. Ma ise pean patsientide tervenemise seisukohast oluliseks, et ruumidest avanev vaade oleks huvitav ja lähiümbrus vaheldusrikas. Vahet pole, kas selle koha muudab huvitavaks aastaaegadele reageeriv loodus, teised inimesed või mitmekesised tegevusvõimalused, mida ümbritsev keskkond pakub. 

Seewaldi ja Mustamäe asukohti võrreldes tuli minu jaoks üllatavana Psühhiaatriakliiniku juhatajalt Kaire Aadamsoolt kuuldud seisukoht, et patsiendid eelistavad pigem anonüümset suurhaigla keskkonda, kui väiksemat ja intiimsemat ümbrust. Peljatakse ümbritsevate inimeste pilke ja ei taheta, et keegi näeb neid psühhiaatriakliiniku territooriumile sisenemas. Tahetakse end tunda pigem nagu iga teine haige, mitte teistest eristuv grupp, kellele näpuga näidatakse.

Oma töös olen ühiskonna halvustava suhtumise vastu üritanud võidelda, üritades pigem muuta suhtumisi, samuti funktsioone ja kasutajagruppe segades. Et haiged ja terved teeksid samu asju ja eristuks üksteisest võimalikult vähe.

Hullulinnak metsases äärelinnas: Viinis asuv kuulus Steinhofi psühhiaatriahaigla ja pulmonoloogia kompleks. Planeeringu ja hoonestuse üle trooniva kiriku autoriks Otto Wagner. Vt ka: Google Maps


JK: Oled oma hullumaja asukoha valikul lähtunud eelkõige bussi- või rongijaama lähedusest ja vaba aja veetmise võimalustest. Millised faktorid siin veel rolli mängisid?

ÜM: Jaamade lähedus on ajendatud soovist muuta tervet Põhja- ja Lääne-Eestit teenindav kliinik võimalikult kättesaadavaks lähedastele, kellega suhted on niigi keerulised. Haigete edasises tervena püsimises mängivad lähisuhted väga olulist rolli ja haigla raskesti ligipääsetav asukoht ei tohiks kontakte pärssida. Lisaks kättesaadavusele peaks haigla olema koht, kuhu on hea tulla; piisavalt atraktiivne ka külastajale. Patsiendile mõeldud tegevusvõimaluste puhul on oluline nii aktiivse ehk kontaktide- kui rahuliku ehk looduskeskkonna lähedus. Patsiendil peab olema võimalik vabalt valida üksi- ja koosolemise vahel. Hullude ühiskonda integreerimise ja laiemalt, patsientide tervenemise mõttes, on oluline olla nähtav teistele ja ise näha teisi – olla elu keskel. Konkreetne asukoht Kalamaja asumi ja aktiivse mereäärse avaliku ruumi vahel võimaldab nii väikelinlikke intiimsemaid kontakte kohalike elanikega kui osasaamist anonüümsemast meelelahutusest avalikel mereäärsetel aladel. Ühtlasi on haigla territoorium planeeritud selliselt, et seal saaksid aktiivselt aega veeta lähialade elanikud ja kaugemalt tulijad läbisegi endiste ja praeguste patsientidega.

.


JK: Kas kaalukausil oli teisigi krunte?

ÜM: Mulle meeldis mõte hullumaja paigutamisest Skoone bastionile. Paiknedes nii sümboolselt linna kohal, võimaldades hulludel ülevalt alla linnale vaadata, ise nähtamatuks jäädes. See oleks eeldanud mõne atraktiivse avaliku funktsiooni lisamist kompleksile, et aidata kaasa kontaktide tekkimisele ühiskonna teiste liikmetega; samuti bastioni paremat sidumist linnaga. Kaalusin veel mereäärset kinnistut Kopli liinide lähedal, mis jäi pisut kaugeks ja tulevikuperspektiivis hoomamatuks. Kolmanda variandina paigutasin mõttes ideaal-hullumaja planeeritava jäähalli asukohale Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi ja Rahvusraamatukogu vahele. Selle koha miinuseks on aga eeldatud ruumiline tihedus/kõrgus ja linnaline anonüümsus.

JK: Milliseid laias laastus kesklinnas või selle ligiduses asuvaid alasid üldiselt pead Tallinna näitel sobilikuks psühhiaatriakliinikule?

ÜM: Ma arvan, et see peaks olema ala, mis piirneb loodusliku keskkonnaga – park, meri vms, kus patsient saaks üksi olla ja mis teisalt ei asu kaugel aktiivsest keskkonnast, mis võimaldaks seltskondlikku meelelahutust. Samuti peaks see olema atraktiivne paik väljastpoolt tulijaile. Olulised on valgus ja vaade.

JK: Aga kui lähtuda Tallinna Psühhiaatriakliiniku reaalsest võimekusest milliseid võimalusi näed selle tulevasele asukohale, teades, et Seewaldist väljakolimine on paratamatu?

ÜM: Aasta tagasi pidas kliinik ise reaalseks kolme võimalikku ümberasumist – 1. olemaoleva Paldiski mnt kinnistu piires täiendava mahu lisamise ja paari olemasoleva hoone kasutusse jätmisega; 2. kolimist Põhja-Eesti Regionaalhaigla kõrvale Sütiste teele, endise Hermese hotelli ruumidesse ja 3. Hiiu onkoloogiahaigla kohandamist kliiniku vajadustega. Kõik need variandid on seotud majanduslike võimaluste ja poliitiliste otsustustega. Mulle endale on neist enim meelt mööda esimene variant, mis jätkab ajaloolist traditsiooni. Selge on see, et olemasolevate mälestiste korrashoidmine käib haiglal üle jõu. Tegemist on suure krundiga, mis võimaldaks uue mahu rajamist nt krundi merepoolsesse ossa, kus väärtuslik hoonestus puudub. Uus hoone jääks seega planeeritava Põhjaväila äärde ja võimaldaks teoreetiliselt Põhja-Eesti regionaalhaigla asemel jagada vajadusel funktsioone Lääne-Tallinna keskhaiglaga või teisel pool paikneva Pelgulinna haiglaga. Asukoht on soodne mere ja kergliiklusteede läheduse ning hea ühenduse poolest kesklinnaga. 

*

JK: Haiglakeskkondi on diametraalselt erinevaid. Ühtede märksõnadeks on steriilsus, hügieenilisus ja vastupidavus, teistele on aga pigem omane kodusus, hubasus (kassid, akvaariumikalad, vaibad ja kardinad jne). Ühed muudavad patsiendi passiivseks, teised soodustavad pigem aktiivsust, tegevusi, haiglaterritooriumilt lahkumist ja kontaktide tekkimist väljaspool haiglat.

Psühhiaatriahaigla nagu haigla üldiseltki on põhimõtteliselt nagu hotell. (Siit ka etümoloogiline seos mõlemad sõnad tulenevad ladinakeelsest terminist hospes.) Selles peitub aga oht nn hospitalismile, st kui patsiendile on olemine nii mugavaks tehtud, et ta pigem viibibki haiglas kui nõustub tagasi koju minema. Näen siin arhitekti jaoks ääretult intrigeerivat ning vastuolulist ülesannet: vajadust luua ruum, mis ei mõjuks ühest küljest rusuvalt, kuid teisalt ei tekitaks liialt mõnusat tunnet, mis pärsiks soovi tagasi koju minna. Kuivõrd sa seda vastuolu endale teadvustanud oled, ning kas, kuidas ja missuguste võtetega sa sellele vastuolule lähenesid?

ÜM: See on tõepoolest tõsine probleem psühhiaatriahaiglate puhul ja väljakutse arhitektile. Kaalusin projekti algfaasis ka teadlikult ebamugava keskkonna loomist, mis tõukaks inimesi endast eemale sinna, kus on rohkem teisi, kellega suhelda. Mõtlesin muuta üksiolemise ruumid võimalikult väikesteks vaid konkreetsele funktsioonile vastavateks. Lõpplahenduses lähtusin siiski normidest, mis annavad ette minimaalsed palatite suurused. Vastukaaluks pöörasin erilist tähelepanu patsientide ühisruumide mugavamaks muutmisele. Psühholoogid peavad sotsiaalset võimekust üheks vaimse tervise indikaatoriks. Oma projektis paigutasin haigla ühisruumid kolmandale korrusele, kus on kõige rohkem valgust ja vaadet. See on ala, mis on osalt avatud väljastpoolt tulijale ja kus muuhulgas toimub kokkusaamine külalistega. Funktsioonidel on võimalik laieneda lõunasse suunatud katuseterrassidele. Ühisalalt avanevad vaated peaks patsientides tekitama aktiivsust ja huvi ümbritseva vastu.

Pidasin töö tegemise ajal meeles ka neid, kes on juba haiglast välja saanud ja tunnevad ennast üksi. Loodud keskkond võimaldab seal aega veeta ja rakendust leida ka endistel patsientidel – tööhõivekeskuses, abipersonalina, restoranis ja teistes haiglaga seotud ettevõtetes. Linnapoolne naaberkinnistu võiks saada tulevikus haiglaga seotud nn abifunktsiooni. Midagi sellist, mis aitaks haigetel terveneda ja tervenenutel tervena püsida. Selleks sobiks hästi nt koerte varjupaik või aiand. Töötamist loomade ja taimedega peetakse teraapiliseks. Mujal maailmas on levinud tendents luua päevahaiglaid. See võiks samuti olla üks tulevikus haiglale lisanduvaid funktsioone, mis aitaks patsientidel võimalikult iseseisvalt hakkama saada. 

.


.


.


JK: Eelnevalt sai räägitud sellest, et akendest avaneval vaatel on oluline roll, väidetavalt isegi tervendav mõju. Missugune see vaade õieti olema peaks?

ÜM: Ma arvan, et üldjuhul ei olegi oluline, milline see vaade on. Mida tihedam ja muutlikum on aknast paistev keskkond, seda parem. Mida pikem vaatekoridor, seda põnevam. Mida lähemal on akna taga olevad asjad, seda detailsemalt neid saab silmitseda ja mida kõrgemal on vaataja, seda rohkem asju ta näeb. Minu kavandatud hullumaja ülemisele korrusele paigutatud ühisruumidest avanevad vaated korraga nii põhjakaares paistavale merele, kui Kalamaja asumile lõunas. Katuseterrassidelt on vaade veelgi laiem – on võimalik näha vähemalt 180 kraadi – Kalmistupargist vanalinnani. Osakondade ühisruumid paigutasin valguse järgi lõunasse ja palatite kõrged aknad sisehoovide poole, et seal toimuv tegevus julgustaks haigeid palatist väljuma.

JK: Eelmise küsimuse jätkuks ja võrdluseks on põnev meenutada Le Corbusier’ 1964. aastast pärinevat haiglaprojekti Veneetsiasse. See “miniatuurse linnana” kavandatud kompleks on muu hulgas intrigeeriv palatites viibivatele patsientidele peaaegu nähtamatute katuseakende poolest, mis välistasid võimaluse mingisugusekski vaateks aknast välja, kuid pakkusid palati otsaseinalt peegelduvat ning värviliste paneelidega saavutatud ilmastikust sõltuva intensiivsusega värvilist valgust. Kumbki nii mitteotsene kui värviline valgus oli mõeldud “patsiendile leevendust pakkuva teraapilise efektina”. Sind mäletan kaitsmisel väitvat, et sa ei usu värvipsühholoogiasse. Kas sooviksid oma uskumust põhjendada? Ja kas oled värvide asemel kasutanud mõningaid teisi “psühholoogilisi” võtteid, mis patsiendile leevendust võiks tuua?

ÜM: Le Corbusier haigla oleks tõenäoliselt vägagi efektiivne lühiajalise karistusena kurjategijatele ja pikemaajaline viibimine sellises keskkonnas ajaks tõenäoliselt iga inimese hulluks. Inimese silm kipub harjuma värvilise valgusega ja muudab selle vägagi kiiresti enda jaoks tavapäraseks. Vaatest ilmajätmisest suuremat karistust on mul aga raske ette kujutada.

Olen Tallinna Ülikoolis psühholoogiaõpingute ajal uurinud keskkonna tingimuste mõju inimesele ruumis – muuhulgas värvi. Mul ei õnnestunud leida veenvaid teaduslikke uuringuid sellest, et värvid teatud konkreetseid reaktsioone esile kutsuksid. Usun, et mõju on veel väiksem välisruumis, kus ollakse ümbritsetud palju rohkematest elementidest, kui ühe konkreetse hoone sein. Oma töös pidasin eriti oluliseks valgust ja vaadet; samuti on vägagi olulised müra ja keskkonna mitmekesisus.

Psühholoogilistest aspektidest rääkides on oluline, et patsiendil oleks kontroll oma keskkonna üle, et ruum pakuks talle nii võimalust üksi- kui koosolemiseks vastavalt tema hetkevajadustele. Samuti omab meeleseisundile väga olulist rolli aktiivne füüsiline tegevus – Ameerikas kiputakse tänapäeval kirjutama depressiooni raviks tablettide asemel füüsilisi harjutusi ja see olla andnud häid tulemusi. Sama lähenemist on avalikult propageerinud ka nt Psühhiaatriakliiniku endine juhataja Jüri Ennet. Oma töös pidasin samuti oluliseks erinevaid tegevusvõimalusi ja ruumiplaneeringus nt liikumisi ühest kohast teise. Paigutasin funktsioonid meelega üksteisest eemale, pidades oluliseks teekondadelt avanevaid vaateid ja teele jäävaid aktiivseid teisi. Oma projektiga tahtsin patsiente sundida eelkõige aktiivsusele ja üritasin vältida tavapärase passiivsust soodustava haiglakeskkonna loomist. 

JK: Milliseid sisemise logistika keerukusi kätkeb endas psühhiaatriahaigla poolt nõutav ruumiprogramm?

ÜM: Üldiselt sobitub psühhiaatriahaigla kenasti mistahes ruumi; tal puudub vajadus kiirete liikumisteede ja keerulise meditsiinitehnika kasutamise järele ning seetõttu võib ta asuda nii kõrghoones kui madalates eraldiasetsevates majades. Haigla on sisemiselt jagatud kinnisteks ja lahtisteks osakondadeks. Kinnistes osakondades on mehed naistest eraldatud, mida ma pean õigeks. Samuti ma arvan, et lapsed võiks asuda eraldi väiksemates üksustes suurest  haiglakompleksist eemal.

Maailmas on trend psühhiaatriahaiglate järjest avatumaks muutumisele. Raskemate patsientidega osakondades peaks personalil säilima kontroll haigete tulekute-minekute üle, aga väljumisi ja sisenemisi ei tohiks patsiendile ebamugavaks muuta.

JK: Millised tingimused oled loonud haigetele, keda kontrolli all hoida ei suudeta ning keda haigla territooriumilt välja ei tohi lubada? Kas need tingimused üldse erinevad näiteks vangla omast?

ÜM: Patsiendid, kelle puhul on oht, et nad kipuvad enda või teiste elu kallale, peaks olema hästi kontrollitud ja ma arvan, et see keskkond ei pea palju vanglast erinema. Minu loodud hullumaja on oma struktuurilt paindlik – vastavalt hetke-seisundile on patsientidel võimalik osakonnast väljuda ja kasutada kas haigla ühisruume või ümbritsevat linnakeskkonda. Kinnistele akuutosakondadele on lisatud oma privaatne õueala, kuhu patsientidel on võimalik kerge vaevaga pääseda, ilma minekutest igakordselt personalile aru andmata.

.


JK: On paratamatu, et hullumaja peab Seewaldist minema kolima. Oled pakkunud välja oma visiooni sellest, kuhu ja mis kujul hullumaja kolida võiks, kuid mis arvad, mida peaks ette võtma vaikselt häviva Seewaldi kompleksiga? Kas mäletan õigesti, et oled TTK-s selle teemaga juba mingitpidi tegelenud?

ÜM: Jah, aastal 2010 lõpetasin TTK arhitektuuri, valides oma diplomitöö teemaks Seewaldi arenguvõimaluste analüüsi. Seewaldi häviv keskkond on meeletult suure potentsiaaliga, arhitektuuriliselt rikas ja väga kurvas seisus. On vaja palju investeerida, et see autentselt korrastada. Alale võiksid tulevikus jääda vähemalt osaliselt avalikud funktsioonid, et inimestel oleks võimalik sellest rikkusest osa saada.

Oma TTK lõputöös paigutasin kinnistu põhjapoolsesse ossa, kus märkimisväärne hoonestus puudub, uue kompaktse psühhiaatriakliiniku mahu ja taastusravihaigla, mille järele on suur nõudlus. Olemasolevad väärtuslikud hooned muutsin erinevatele gruppidele suunatud hoolekandekeskusteks. Põhimõtteliselt rajasin „eakate linna“. Ala põhjast-lõunasse läbiva telje jätsin avatuks ja selle ääres asuvatesse hoonetesse paigutasin avalikud funktsioonid – endisest katlamaja-elektrijaam-veetornist sai kirik; majandushoonest restoran-loomekeskus; vanimatest puithoonetest said erinevad huvikeskused: suvemõisa peahoonest eakate keskus, valvurimajast keeltemaja, surnukuurist klaasi- ja keraamikakoda ning tallist restaureerimistöökoda. Avalikud funktsioonid suunasin nii kohalikele hoolekandekeskuse elanikele, kui väljastpoolt tulijale. Seltsimaja ja polikliinik säilitasid oma praeguse funktsiooni.

JK: Aitäh sulle, Ülle, põhjalike vastuste eest!

3.4.13

Muru & Pere Berliini südames


Petriplatz see on nüüdseks Berliiniga kokku sulandunud keskaegse Cöllni linna keskpunkt, tänapäeval kuulsa Muuseumisaare lõunaosas asuv ala endises Ida-Berliinis, vaid mõned sajad meetrid Unter den Lindenist. Kuni 1964. aastani asus siin korduvalt taas üles ehitatud Peetri kirik, mis nüüd kommunistliku linna uuenduskavadesse enam ei mahtunud garaaž tundus tollal parema ideena.

Saksamaa taasühinemine pani puhuma uued tuuled. Pärast lammutustöid alustati 2007. aastal Petriplatzil arheoloogiliste väljakaevamistega, et see taas ellu äratada. Nüüdseks on selgeks saanud, missugused väärikad ning ühtlasi ala minevikku meenutavad funktsioonid seda ruumi täitma hakkavad. 2012 detsembris jõudis lõpule konkurss arheoloogia külastuskeskusele (võidutööd siin), veidi enne seda sai aga lõpu teine, veelgi põnevam konkurss palvemajale. Kuid mitte tavapärasele, ühele kindlale kogukonnale mõeldud palvemajale, vaid kindla konfessioonita palvemajale, mis tooks kokku kristlased, juudid, moslemid ning ka ilmalikud. Tegemist ongi kolme peamise monoteistliku usundi ühise usu- ja õppekeskusega, kus igale kogukonnale on pühendatud oma palvesaal, lisaks suur jagatud saal ning raamatukogu ja kontoripinnad.

Projekti saamiseks korraldati eelkvalifitseerimisega avatud ja osaliselt kutsutud konkurss. Tellija oli eelnevalt saatnud kutse 10 büroole, kes tundusid sobivat sellise ülesandepüstitusega hoonet kavandama. Kutsutud olid Šveitsist ja Itaaliast (mõlemast kaks bürood), ülejäänud 6 Saksamaalt; tuntumad nimed Mario Botta ja Schultes Frank Architekten. Eelkvalifitseerimisringis avaldas osalemissoovi vähemalt üks Eesti arhitektide kooslus. Komisjon vaatas "avaldused" üle selles pidi väga lühidalt esitlema ühte oma ehitatud või ideetasandil projekti, milles väljenduks ruumi väärikus ja spirituaalsus, ning näitama fotol ühte iseloomukat realiseeritud detaili ja kutsus nende põhjal osalema veel 32 bürood. Neist valdav enamus muidugi Saksamaalt, kuid ka Austriast ja Šveitsist, Itaaliast ja Hispaaniast. Ainsana mujalt Euroopast pääsesid edasi Muru & Pere ning ainsana väljastpoolt Euroopat üks Jaapani osaleja (vt kvalifitseerunute nimekiri).

Täpsemalt projekti tagamaadest ja osapooltest siin; konkursi tingimused leiab siit.

*

Urmas Muru ja Peeter Pere jäid küll auhinnata (vt võidutöid), kuid pidasin Perega põgusa meilivahetuse, et kuulda, mis mõtteid see konkurss neis tekitas.

© Arhitektid Muru & Pere


Vastupidiselt mu ei-tea-kust pärit eeldustele puudus Murul ja Perel seni otsene tugev suhe Berliiniga. Varem polnud nad sinna midagi joonistanud ning konkurss andiski põhjust üle hulga aja linnaga taas tutvust teha. Info võistluse kohta saadi ajakirja Wettbewerbe Aktuell kodukalt, mis on tõenäoliselt üks informatiivsemaid arhitektuurikonkursside andmebaase, mis üldse eksisteerib.

Pere sõnul on eelkirjeldatud konkursiformaat osaliselt kutsutud ja osaliselt eelkvalifikatsiooniga tavapärasest avatud konkursist oluliselt tihedam. Sisuliselt on avatud seegi formaat, kuna eelkvalifikatsiooni ringist on võimalik pea kõigil osa võtta. Muru ja Pere esitasid viimase sõnul "materjale, mis pole seni kohalikus kontekstis kõlapinda leidnud või on esile kutsunud lausa vastutöötamise." Strateegiaga pandi seega täkkesse: ma küll ei tea osaleda soovinute arvu, kuid kõigi nende seast kutsuti konkursile oma nägemust esitama ka Muru ja Pere. "Pärast kvalifiseerimisringi toimus juba suunatum suhtlemine, osalejatele korraldati infopäev, kus oma soove ja mõtteid edastasid nii kolme usundi kui ka linna ja žürii esindajad."

© Arhitektid Muru & Pere


Pisut rohkem kui kolm kuud pärast osalejate väljavalimist oodati eskiise. Muru ja Pere pakkusid välja hoone, mille välisilme on minu jaoks ehtberliinilik. Võib-olla ebapopulaarse nurga alt näen siin speerilikult (see paralleel on nii libe tulema) jahedat, redutseeritult klassitsistlikku alget, mõneti sarnase tundega arhitektuuri, nagu viljeleb Berliini praegune lemmikarhitekt Chipperfield. Pere kommenteerib: "Sellist karget alget on paljudel, Zumthorilgi näituseks, ju see on Berliinis õhus hõljumas. Igatahes oli mõnus katsetada sihukest karmi arhitektuuri."

© Arhitektid Muru & Pere


Berliin on hea näide sellest, kui kiiresti on aeg võimeline arhitektuuri arheoloogiaks muutma. 1964. aastal lammutatud kiriku ja sellele eelnenud ehitusjärkude müürid on maa all endiselt alles, väljakaevamiste aegu käisid terved hordid neid uudistamas. Muru ja Pere otsustasid aga ootamatu nükkena neid müüre võimalikult suures ulatuses mitte eksponeerida ning uus maja toetuks hoonestusala ulatuses hästisäilinud müüridele vastupidiselt lubatule vaid osaliselt. Koor, säilinud müüridest arhitektuurselt huvitavaim osa, otsustati üldse kasutamata jätta. Ajaloolisse substantsi on siin suhtutud paatose, pateetikata. On see vastureaktsioon Berliini üleajavale ajaloofetišismile, või on selle taga midagi muud? Pere vastab lühidalt: "Ajalugu on suuresti võitlus, ka meie lahenduse puhul. Ajad ei saa esialgu hästi läbi, pärast rikastaksid üksteist."

Asendiplaan.

© Arhitektid Muru & Pere


Keldrikorrus.

© Arhitektid Muru & Pere


Esimene korrus kohviku ja ühissaaliga, kus eksponeeritakse osaliselt vana kiriku müüre.

© Arhitektid Muru & Pere


Teine korrus raamatukogu, koosolekuruumi ning esimese korruse ühissaali õhuruumiga.

© Arhitektid Muru & Pere


Kolmas korrus kolme konfessiooni saalidega.

© Arhitektid Muru & Pere


Neljas korrus büroode ja konfessioonisaalide õhuruumide ja rõdudega.

© Arhitektid Muru & Pere


Tehnokorrus saalide õhuruumidega.

© Arhitektid Muru & Pere


Tornid ja klaasist valguskastid.

© Arhitektid Muru & Pere


Vaade läänest ja a-a lõige.

© Arhitektid Muru & Pere


Vaated ühissaalile.

© Arhitektid Muru & Pere


Detail: uus hoone toetub ühissaalis vana kiriku müürile.

© Arhitektid Muru & Pere


Projekti juures üllatab mind otsus jätta kasutamata paar suurt juppi lubatud ehitusalasest pinnast. Mulle näib, et sellest tulenevalt tekib hoonesse mitu üpris kitsast pikka koridori (2. ja 4. korrusel), ka peasaalile vaatav rõdu koos raamatukoguga pole just ruumikad. Pere pareerib: "Eks lahendus on valik. Kõike korraga ei saa. Kui taotled rangust, siis ei saa seda laiali pudistada."

Perforeeritud võlvide ja konfessioonisaalide klaasist valguskastidega taotleti Pere sõnul "energia kogumist ja laialijagamist. Kiriku ruumimõju peaks tulenema arhitektuursetest vahenditest, vaimse ruumi kaudu. Lõpuks jäi kahjuks keermeke kinnipingutusest puudu."

*

Kokkuvõttes, viidates Berliini viimaste konkursside võidutöödele, ütleb Pere, et "sakslased on oma turu väga "õigeusklikuks" muutnud ja esialgse välisarhitektide invasiooni oskuslikult summutanud, jättes ülesehitustöö põhiliselt omadele. Tundub, et võistlejate jaoks on olemas kirjutamata reeglid, mida tajuvad paremini kohalikud. Seal ei kummaradata ilmtingimata maailmatrende ning ei hinnata välist efektitsemist. Aga kuidas antud konkursi puhul valikuid teostati, ei tea, igatahes hulk huvitavaid lahendusi tuli hispaanlastelt. Väga huvitavaid ja kummlisi ruume. Ootamatuid."

*

Lõpetuseks: kui mõni siinne büroo soovib kursis olla sisuliselt kõigi arhitektuurimaailma vähem või rohkem avatud konkurssidega, tasub sel saidil silm peal hoida. Ma olen kindel, et Muru & Pere konkursikutse polnud mingi harukordne juhus, mida ei pruugi enam nende või mõne teise bürooga kunagi juhtuda. Paljude Eesti tunnustatud büroode portfooliod on päris kindlasti piisavalt muljetavaldavad, et need võiks huvi tekitada ka tugevate arhitektuuririikide konkursikorraldajates. Tuleb vaid mängu jälgida ja tegutseda, niisama ei kutsuta kedagi kuhugi.