26.6.13

Uustulnukaid Kassisabas, vol 1



Kohe lõplikult valmiv Tehnika 53 on korralik eeslinlik korterelamu, mille puhul polegi õieti millestki kinni hakata hoone sobib nii mahtudelt kui fassaadikäsitluselt kenasti Kassisaba konteksti. See on viisakas ja turvaline miljööala-arhitektuur (kodukal seisva teksti segaduses autor väidab küll, et hoone asub lausa vanalinna muinsuskaitsealal!), mis enese liigse kehtestamise asemel püüab pigem otsida kontakti piirkonna varasema hoonestusega, peites oma muidu paneelse olemuse krohvi, puidu ja klaasi ning kahjuks ka tellisplaadi taha (vaatamata imiteerivate materjalide keelule).

Arenduse müügistrateegia puhul äratab tähelepanu mitte just sagedane "arhitekti tervitus", kus projekti autor Velle Kadalipp arhitektuuribüroost JVR selgitab oma lähtekohti maja kavandades. Sümpaatne, kuigi tekst kõlab lihtsalt kui pisut tuunitud seletuskiri.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=3


http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=3


Tagafassaad on minu arust veidi närviline oma lifti- ja trepikojaakende triipudega.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=3


Neljakordne hoone sisaldab 14 korterit, millest enamikul on rõdu ja/või terrass, paaril ka saun ja viimase korruse korteritel kamin. Laisad ei pea treppe kulutama, saab ka liftiga. Maja taha õuele tuleb hommikupäikesele avatud hoov mänguväljakuga. Parkimine on lahendatud keldrikorrusel, siin on muuseas ka jalgrattahoidla.



http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Edasi esimesele, või pigem soklikorrusele. Huvitaval kombel on siin korterid nr 1 ja 3 märgitud bürookorteriteks. Neist ei erista tavalisest korterist sisuliselt miski, põhjus näib peituvat detailplaneeringuga (vt ka seletuskiri) määratud maa sihtotstarbes, milleks on 85% elamu ja 15% äri. Kaval nüke. Aga kuna nende libakorterite aknad jäävad sügavale teise korruse rõdude alla, loodan, et neisse tulevadki pigem bürood kui kellegi kodud. Ma küll ei kujuta hästi ette sellise plaanilahendusega büroosid, aga olgu (võib-olla jäeti osa vaheseinu ehitamata). Korterid nr 1 ja 4 sisaldavad huvitavaid rudiment-ruume, mis näivad olevat tekkinud detailplaneeringuga lubatud mahu maksimaalsel täitmisel need on pisikesed akendeta konkud, märgitud kui hobiruum / panipaik / kabinet. Loodan, et tulevased asunikud neile mingi põneva otstarbe leiavad (joogaruum, veinikelder, mängupõrgu?). Korteril nr 2 on ka pisike abiruum, muljetavaldav!

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Mainitud korter nr 4 jätkub ka teisel korrusel see on maja veidraim korter, ainuke läbi kahe korruse. Näib, et seda on püütud avara terrassi ja saunaga vähegi väärtustada, kuid veidraks jääb see siiski, loomuliku valguseta köögi, ebamugavalt omaette korrusel pesuruumidega ja häirivalt esikusse jooksva vaheseinaga, lisaks see ebamäärase funktsiooniga pime pisiruum allkorrusel. Teised korterid on head, kuigi panipaikadeta ning pesuruumidega, mis avanevad peaaegu otse esiku ukse ette.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Kui peaksin valima, eelistaksin korterit nr 7/11/14 küll väikeste modifikatsioonidega.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Neljas korrus.

http://www.arcovara.ee/?content=1132&page_id=8


Kokkuvõttes siiski keskmisest etem maja heas asukohas.



* * *


Wismari 24 on juba vana projekt (aastast 2004), mille rendereid mäletan ammusest ajast, kui ON Arhitektid said üles oma kodulehe, mida pole minu arust tänaseni mitte millegagi täiendatud. Pärast pikka ooteperioodi on nüüd maja lõpuks valmis saanud.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/galerii/


Optimismist pakatavale buumiajale ja ühtlasi autorile (arhitekt Harry Klaar, võib-olla keegi lisaks) omaselt on tegemist konservatiivsuskammitsaist vaba hoonega, kus miljöösõbralikkus ulatab käe popile. Selle maja juures meeldibki mulle esmajoones see, et ta ei püüa asetuda oma keskkonda kuidagi lömitav-märkamatult ja pead õlgade vahele tõmmates, ja samas ka mitte väga prauhti, vaid astub julgelt ja eneseteadlikult vanade majade ritta, mõjudes naabrite kõrval vaatamata teatud iroonianoodile (dekoratiivsed piirded, akende paksud raamistused) siiski viisakana.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/galerii/


Parkimine on maja taga, ja kuna krunt on kitsas, pole siin ruumi mingisugusele mõnusale õuealale. Seda korvavad mingil määral üle 10 ruudused rõdud pooltel korteritel vast paistab siia soojematel kuudel üle majade ja puude ka mingil määral päikest.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/galerii/


Arenduse koduka sõnul asus sel krundil varem sarnases mahus kahe trepikojaga kahekorruseline puidust elamu. Uus hoone on aga ühe keskse trepikojaga, hoone pikerjat tänavafronti on püütud vertikaalse fassaadijaotusega liigendada, kaasa aitab vertikaallaudis.

Hoones on 10 ühe- kuni kolmetoalist korterit, nagu öeldud, pooled rõduga. Õnneks pole Wismari kuigi aktiivse autoliiklusega tänav, vastasel juhul oleks mul kahju esimese korruse elanikest, kes oma suurte akendega otse tänavatasandil viibivad. (Ometi on see puitagulitele väga omane lahendus.)

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/index.php?id=177


Kui kaks ühel tasandil asuvat kolmetoalist välja arvata, on kõik korterid suunatud kas tänava või hoovi poole, seega on need ainult ühelt poolt valgustatud. Suured aknad tulevad sel puhul küll kasuks, kuid kohati väga kahtlen, kas sellest piisab. Joonistel näeb, et vasakpoolsetele korteritele olid mõeldud ka kööginurki natukenegi valgustavad pisikesed küljeaknad, kuid huvitaval kombel on neist mingil hetkel loobutud, jättes köögid täiesti hämaraks. Loodan, et neid kortereid polnud selleks ajaks "paberil" maha müüdud, vastasel juhul oleks tegemist korraliku sigadusega. Panipaikadega on ka kehvasti neid lihtsalt pole.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/index.php?id=177


Muus osas tavalised korterid: pole kohutavad, pole ka vapustavad.

http://www.uusmaa.ee/kassisabakorterid/index.php?id=177



* * *


Villardi 9 on arhitekt Tormi Sooväli looming. Sellega on praeguseks nii kaugele jõutud, et Favorte müüs arenduse maha, asja hakkas edasi ajama Uus Maa ning maja on nüüd peagi valmis. Juba alguses mitte kuigi sümpaatsena tundunud projekt pole ajaga paranenud, miski häirib mind siin endiselt. Võta kinni, milles probleem. Ütleks, et puhtast elegantsist jääb puudu. Natuke nokitsemist ja sellest saanuks täiesti sümpaatse ilmega hoone praegu on akendega mängimise ja materjalide kombineerimisega minu arust pisut üle pandud. 

http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=203


http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=203


Üldiselt ongi maja arhitektuur kuidagi liiga rahutu. Mahult toekas, matsakas, kuid üritab seda teatud võtetega varjata: hoone on justkui kaheks eri fassaadiviimistlusega mahuks lõhutud. Tulemus on nagu üritaks suurem maja väiksemat alla neelata, terav hammasterida irevil. (Mis point neil sakkidel on?) Häirib ka nurgalahendus, mille oleks võinud konkreetsemalt ja isegi jõulisemalt lahendada. Ma ei näe mingit mõtet fassaadimaterjali vaheldumises seal korrustevahelistel pindadel, see nagu lahustaks nurga ära.

http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=203


Majas on 8 korterit ja 2 äripinda, parkimine on lahendatud maaalusel korrusel (€ 8000 eest!). Esimesele korrusele jäävad äripinnad väga huvitav saab olema näha, missugused tegelased endale siia pesa teevad, loodan, et vähemalt ühele pinnale tekib ka näiteks kohvikuke, mis oleks siinkandis igati tänuväärne lisaks on esimesel korrusel üks korter ning suure plussina panipaigad igale korterile (€ 3500 eest). Ideaalne oleks muidugi, kui need asuks korterites, kuid hea seegi. Alumise korruse ainuke korter on tavaline, ainsa tõelise kommina suur köögi-elutoa nurgaaken Villardi tänava sihil. Siin võiks tunde lihtsalt jalad aknalaual tugitoolis lösutada ja aknast välja vahtida.

http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=202


2. ja 3. korrus. Korter nr 4 puhul tavaline (minu silmis) jama magamis- ja vannituppa pääseb esikust (tõsi, see on siin siiski küllalt lai). Korter nr 2 puhul tekib küsimus, miks pole ära kasutatud head võimalust luua magamis- ja köök-elutuppa rõdu mulle näib, et need olnuks siin vägagi väärt lisandused. On see arendaja või arhitekti otsus või pandi mõnel muul tasandil juba eos pidurit?

http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=202


4. korrus sisaldab vaid üht "luksuslikku" 90 ruudust 3 magamistoaga korterit üle 70 ruuduse osaliselt katuse alla jääva terrassiga. Usjas korter on jaotatud selgelt kaheks plokiks, hoovi poole jääb privaatsem, tänava poole avalikum tsoon. Loodan, et korteri ostnud tegelased jäävad rahule, terrass on igatahes muljetavaldav.


http://www.uusmaa.ee/villardi9/index.php?id=202


Võimalik, et reaalsuses saab maja veidi sümpaatsem.



* * *


Paldiski mnt linnapoolne jupp enne viadukti tõotab juba peagi otsast otsani täis saada. Selle viimase aja ühe aktiivsema arenduspiirkonna järjekordse täidetud augu näol on tegemist Merko kahest majast koosneva projektiga aadressidel Paldiski mnt 17 ja Eha 2 (arenduse kodukas jätab aadressid kangekaelselt mainimata, on sel mõni hea põhjus?); hoonete arhitektideks on Jaak Huimerind ja Anne Kose, sisearhitektiks Aet Piel

Sarnaselt kõigi teiste Paldiski mnt äärsete uusarendustega jääb seegi Kassisaba miljööalast välja, asudes täpselt tolmuse magistraali ja kaitsealuse asumi piiril. Piiripealsuse teemat sai juba siin käsitletud ning siinse arenduse puhul ongi problemaatika sisuliselt sama, kuigi lähenemine sellele pisut erinev. Hoonestus koosneb samuti kahest mahust, kuid on maa alt parkimiskorrusega ühendatud; magistraaliga külgnev hoone on suurem (5-korruseline) ning vaiksema Eha tn äärne pisem (3-korruseline). Kortereid on siiski pisemas korruse peale 4, suuremas 3 välja arvatud esimestel korrustel, kus kummalgi on äripind (olen põnevil).

http://www.merko.ee/eha/


Arhitektuurselt lahenduselt on tegu üpris pretensioonitute isenditega, domineerivad valge krohv ja tume tellis tolmuse tänava äärde jääval fassaadil. Mulje neist põhjamaiselt riskivabadest majadest jääb pigem lahja, kuigi mitte otseselt ebasümpaatne. Mõistmatust tekitab küll järjekordselt avalduv formalistlik kihk aknaid üheks jooneks grupeerida milleks õieti? Siin avaldub see lausa eksreemselt ja ausalt öeldes isegi naeruväärselt seintele kleebitud kitsaste ribade näol.

http://www.merko.ee/eha/


Paldiski mnt poolse pika tumeda "kompositsiooniriba" taha jääva kortetri plaanilahendus näib lähtuvat mürisevast magistraalist, mistõttu avanebki elutuppa vaid üks peenike aknapilu ning sügava rõduga külgnevad aknad.

http://www.merko.ee/eha/plansandprices#


Teine Paldiski mnt äärne korter on tõenäoliselt oluliselt mürarikkam, siin jäävad tänava poole ka magamistoad. Kuid nagu võib jooniselt välja lugeda, soovitab sisearhitekt suure magamistoa ainsa akna riidekapi taha peita. Pisut kummastust tekitab korteri ainsa WC asukoht. See on muuseas majade väheseid kortereid, kus köök saab head loomulikku valgust.

http://www.merko.ee/eha/plansandprices#


Nähtud kaks tüüpkorterit (suurema maja teisest kuni viienda korruseni, kokku 8 tk) on kahes hoones praeguse seisuga ainsatena müümata ja isegi broneerimata ma väga ei imesta, arvestades mh nende hindasid.

http://www.merko.ee/eha/


Ülejäänud korterite puhul ma prääksuma ei hakkaks neis leidub sümpaatseid lahendusi alates suurtest kahe ligipääsuga rõdudest ja lõpetades eraldi WC-dega. Panipaiku kahjuks korterites pole, neid saab € 2500 eest osta esimesel või keldrikorrusel. Parkimise eest tuleb samuti lisa tasuda: € 12 500!

Tehnilist infot lugedes jääb mulje, et neis majades elamine saab tänu kõikvõimalikele anduritele pisut isegi paranoiliselt turvaline, kuid mis teha Balti jaama ligidus on järelikult karm reaalsus.

http://www.merko.ee/eha/


Tegemist on energiasäästlike hoonetega (energiatähis B), tsiteerin: "Hoone küte on lahendatud veepõrandakütte baasil. Vajaliku temperatuuri saavutamiseks ja reguleerimiseks ruumides kasutatakse termostaati, mis tagab ruumides vajaliku temperatuuri. Korterite õhuvahetuse tagamiseks on Paldiski 17 hoonel projekteeritud korteripõhine soojustagastusega sundventilatsioonisüsteem. Eha tn 4 hoonel tagatakse värske õhu pealevool läbi värskeõhuklappide, väljatõmmatavast õhust võetakse soojus läbi soojusvaheti küttesüsteemile." 

Kokkuvõttes: suhteliselt kvaliteetne ja seega ka kõrge hinnaklassiga linnatihendusprojekt. 



* * *


Jätsin parima viimaseks: ülisümpaatne Koidu 44, millest samuti kunagi enne ehitustööde algust veidi juttu tegin (vt siin). Ega Alver Arhitektidelt midagi kehvemat ei ootakski. Ühtlasi on see siinseist ainuke maja, mille olen otsast otsani läbi käinud selle eest tänud kinnisvaraspetsialist Rainile Ober Hausist (arendust alustas siiski Eustress, Ober Haus on selle mingil hetkel üle võtnud).

Kõigepealt meenutuseks Oliver Orro kommentaar maja eelloost: "Koidu 44-le tegin DP menetlemise ajal sihukese kirja, et võtku tänavafassaad rahulikumaks, st erineva suuruse ja kujuga avasid vähemaks ja pigem sümmeetriliseks (argument oli see, et vastasküljel on tibatillukeste ühekordsete säilitatavate majade rida ja uushoone ei tohiks olla nii tähelepanu tõmbav, vaid pigem hästi neutraalne, sest maht on niigi ju kordades suurem, olgu siis vähemalt fassaadikujundus leebem), aga Alver ei võtnud kuulda. Ma ei viitsi rohkem norida ka, sest arhitektuur tundub päris hea ja terviklik ning Alveriga vaidlemine oleks antud juhul ebaotstarbekalt energiamahukas tegevus ja pealegi ma ei ole ise veendunud, et see oleks antud asukohas oluline. Aga projekti staadiumis oli tal siginenud parkimine maja ja tänava vahele, mida DP-s ei olnud ja mida ma ei tahaks lubada. Kõrvalkrundil olnud Underi vanemate Priidu ja Leena Underi maja ära lammutamise lugu (see jutus juba Nõukogude ajal) on omaette koloriitne ooper, millest teine kord võiks pikemalt heietada."

Mul on hea meel, et Oliver väga edasi ei vaielnud, sest tulemus on tänu sellele muljetavaldav, ilmnedes eelkõige just seestpoolt. Seega on Alveri kangekaelsus täiesti arusaadav fassaadi muutmisega oleksid mitmed ruumilahenduslikud kommid ära jäänud. Enne sisse minemist peaks aga mainima, et ka väljast on maja väga hea, kuigi viimistlus jätab pisut kripeldama kahju, et tänase päevani ei suudeta meil aduda halja betooni potentsiaali viimistlusmaterjalina. Minu arust võinuks maja (hea ehituskvaliteedi puhul) vabalt ka krohvimata jääda, see andnuks kindlasti veel parema tulemuse. Miljööalade viimistlusmaterjalide piirangud võiksid minu arust vabamad olla.

http://www.koidu44.ee/


http://www.koidu44.ee/


Parkimine on lahendatud maa all, koha saab € 7000 eest.

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Esimese korruse korterid otse hoovi avanevate terrassidega.

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Valgusrohke magamistuba: und ei tule, vahid aknast puuoksi. Pange tähele aknalaudu laiad nagu vanasti. Õigele aknalauale mahub ära üks küünarnukk ja kaks kannikat, kõik kitsam on mõttetu!

http://www.koidu44.ee/


Sama korteri tulevane köök:

http://www.koidu44.ee/


... ja vannituba: vannis lamades saaks jälgida Koidu tn liiklust. Ja vastupidi ka. Loodan, et kunagi kõrvalkrundile elamut kavandav arhitekt siinse piiluaknaga arvestab ning millegi samaväärsega vastab.

http://www.koidu44.ee/


Teise korruse korteritest on erilisem nr 4 oma ekstrakõrge ja hiigelsuure nurgaaknaga magamistoaga

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Ise teeksin siia pigem laeni riiulitega raamatukogu. Akna alla üks tugitool ja laud, ega siit ruumist siis lahkuda küll ei tahaks.

http://www.koidu44.ee/


Korteri nr 3 magamistuba või ka kodukontor: madalast piiluaknast näeb nt laua taga istudes otse tänavale ja välisukse ette.

http://www.koidu44.ee/


Järgmised 4 korterit on kõik läbi kahe korruse.

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Korterites nr 5 ja 8 läheb köögi tööpind sujuvalt üle aknalauaks, pakkudes kokkajaile rohkelt head valgust, kusjuures madal aknapilu ei lase olulise tegevuse juures tähelepanul liialt rändama minna. Vasakul on näha eraldiseisev, ümbritsevaid ruume omamoodi defineeriv WC-plokk. Üleüldse on WC-d korterites väga sümpaatselt paigutatud, toimides mh ruumijaotustena.

http://www.koidu44.ee/


Korter 7.

http://www.koidu44.ee/


Kahekorruselistel korteritel on esimesel tasandil elutuba-köök (hoovipoolsetel rõduga) ja väike WC, teisel tasandil saunaga vannituba ning kaks magamistuba, algse lahenduse järgi pidid ka siinseil suurematel magamistubadel olema rõdud, nendest on aga mingil hetkel loobutud. Tänavapoolsetel magamistubadel on lodža, kuhu pääseb lisaks magamistoale ka ebamäärasest "sansõlme eesruumist" selle maja n-ö absoluutsest tipppunktist. (Vt täpsemalt järgneval plaanil lodžade kõrvalt.) Nimelt on neis eesruumides liftišahti kohale justkui rudimentidena jäänud põrandast 65 cm kõrgused ja umbkaudu 160-170 cm pikkused nišid. Need on totaalselt defineerimata, ühest küljest mõttetud, kuid teisalt lõputult võimalusi, kimbatust ja ühtlasi lapselikku rõõmu pakkuvad kohad. Väga huvitav oleks näha, mida nende kahe korteri residendid niššidesse elu käigus ette näevad.

http://www.koidu44.ee/plaanid.html


Fotograafile pole nišid sümpatiseerinud järgnevas kaadris jääb korteri nr 5 nišš vahetult "uks-akna" kõrvale. Sellest pooleldi aknast, pooleldi uksest pääseb lodžale. Vasakule jääb väiksem, keskele suurem magamistuba.

http://www.koidu44.ee/


Suuremast magamistoast pääseb üle trepi jooksvast käigust samuti lodžale, lodža ukse kõrval vaatab suur siseaken teisele korrusele toovale trepile.

http://www.koidu44.ee/


Panipaigad-majapidamisruumid on välja ehitatud vaid ülemistes korterites, teistes ma neid ei kohanud, kuid planeeringute suhteline avatus pakub selleks siiski võimalusi.

Arenduse kvaliteetsus ei avaldu vaid heades korteriplaanides ja siseviimistluses (rääkimata arhitekti valikust), ilmutades end ka tehnilistes lahendustes, sh vesikeskkütes, iga korteri eraldi soojustagastusega mehaanilises ventilatsioonis jne jne. Täielik nimekiri on siin.

Tegu on siinse piirkonna kindlasti ühe esinduslikuma arendusega, sellele viitavad ka korterite hinnad ja asjaolu, et neist vaid üks on hetkeseisuga müüdud...

13.6.13

Julmalt (eelmise) aasta parimast sisekujundusest


Kirjutasin järgneva postituse tegelikult juba ligi aasta tagasi, kuid jätsin selle toona avaldamata, kartes, et olen ehk ülekohtuselt kriitiline. Teades nüüd, et ma pole üldsegi ainuke, kellele see Sisearhitektide Liidu premeeritud interjöör vastukarva käib, panen loo siiski üles, lootes kommentaariumis kuulda poolt- või vastuhääli kõigilt, kes hoone sisemusega lähemalt tutvunud ja kelles see mingeid tugevaid emotsioone on tekitanud. 

NB! Loole lisatud fotod on tegelikult liiga kvaliteetsed ja osavalt kadreeritud, et sellist kriitilist juttu illustreerida. Kuid "parema" puudumisel... minge vaadake ise?


*

Indrek Peili ja Siiri Vallneri kavandatud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelmisel aastal valminud uue hoonega on justkui kõik hästi, maja on tulnud ootuspäraselt ilus, meeldib väga selle tellijale, kasutajatele ja loodetavasti ka ülejäänud tartlastele, mõjudes lisaks oma naabritele – kahele nõukaaegsele ühikahoonele – omamoodi värskenduskuurina. See on hästitoimiv maja nii töötajatele kui õppijatele, sisaldades lisaks laboritele, õppe-  ja tööruumidele ka kolme suurt auditooriumit, võimlat, raamatukogu, ahvatlevaid päikeselisi väliterrasse ning sööklaga liituvat avarat leboruumi.

Lähteülesanne oli veidrate killast: püstitada kõrgkooli peahoone juurdeehitusena ühika külge. Päris nii totrasti see õnneks välja pole kukkunud, ja olgugi et kooli peasissepääs on erinevalt võistlustöös ettenähtust toodud läbi ühika kõhualuse, on suhete vahekord selge. Seda logistiliselt segadusseajavat lahendust nõudis muuseas arhitektuurivõistluse žürii; funktsionaalselt on see siiski õigustatud käik, sidudes kaks hoonet üheks mugavaks hübriidseks tervikuks.

Olete kunagi sellest rohkem ütlevat renderit kohanud?  
© Kavakava


Kohanduja eksemplar.
Foto © Martin Siplane


Teletupsulik antenn-logo teatab, et siin on sissepääs.
Foto © Martin Siplane



Nüüd irin. Hoone interjööri autor Tarmo Piirmets pälvis (nüüd juba eelmisel aastal) Sisearhitektide Liidu parima sisekujunduse peapreemia. Ja ma ei saa aru, miks.

Mulle pole kunagi varem ükski sisekujundus nii intensiivselt vastu hakanud. Püüan seda kuidagi põhjendada, olles selles ruumimuljetelt muidu sümpaatses majas kahel korral tükk aega viibinud.


*

Maja arhitektuur oma ühtlaste rütmidega on sirgjooneliselt tõsimeelne, peaaegu range. Ilme vast õige pisut leebub, kui tudengite ja töötajate elu terrassidele laieneb ja taimekastid ravimtaimepuhmadega täituvad. Maja nurgeline vorm kuni detailideni välja suhestub elegantselt hilismodernistlike ühikahoonetega, respekteerib ja arvestab neid kui vahetuid naabreid, hoidudes nende ees lipitsemast-lömitamast ja neist liialt juhindumast.

Kui veel üle võlli tõlgendada, võiks öelda, et maja tõsiilmelisus kõneleb ka sellest, et tegemist on kõrgkooliga ning veel enam, tervishoiu kõrgkooliga, seega valitud esteetika pühitseb otstarvet.

Kuid sisekujunduses laguneb kontseptsioon koost. Juba fuajees – olgugi et taust jääb läbi terve maja säravvalgeks – püüavad üksteisest üle karjuda mitmed tugeva iseloomuga ja mitte kuigi edukalt kokku passivad värvid, jättes mulje pigem mõnest lõbuasutusest või lasteaiast kui kõrgkoolist.

Sisenenuna majja läbi hämara ja sci-fi mõjulise tehnitsistliku toru, võtab värvide orgia koostöös ilmselgelt liiga ereda ja valgetelt pindadelt võimsalt peegelduva valguse koosmõjul pildituks. See tabab ootamatult, tekib tunne, nagu tervitaks interjöör tulijat virutusega piki nägu.

Torust sisse ja vastu posti: sinine audika sein, lilla mööbel, hele laudis, rohe-kollane garderoob. Kahjuks pole mul fuajeest korralikku pilti näidata.
Foto © Martin Siplane


Foto © Martin Siplane


Hoone selgroona toimiv telg heleda puitkatte saanud laia trepiga on rahumeelse kujundusega, ka retrohõngulise söökla leti eest astmeliselt lebolaks tõusev ruum on sümpaatne – tudengite endi toodud padjad ja pehmed istumisrahnud toovad siia heledasse ruumi mõnusat ja mitte liiga pealesurutud (st kujundatud?) värvilisust. Söökla tulipunastest glasuuritud plaatidest ja kerge campi mõjuga seinapind on omal kohal, töötades hoone enda arhitektuuri ning nõukaaegsete ühikahoonete kontekstis hea hillitsetud huumorina. Ohu märgina näeb siin rõhtpindade (viimasel ajal ülipoppi) diagonaallaudist, mille levikule majas võinuks rahuga juba eos piiri peale panna, kuna see ei loo mitte kuskil mitte mingisugustki lisaväärtust.

Foto © Martin Siplane


Foto © Martin Siplane


Foto © Martin Siplane


Viiruslik diagonaallaudis jätkub ühes esimese korruse auditooriumis, minu arust selle maja kõige ebameeldivamas ruumis. Lisaks on siin möllatud tervishoiuteemaliste otseviidetega nii lühtrite kui toolide näol. Kui camp ei kipu õnnestuma, on see siis kitš? Tegemist on maja n-ö esindussaaliga.

Foto © Martin Siplane


Foto © Martin Siplane


Veel otseviiteid: teenindavad sooned on üleni punased. Mõnele ehk liiga radikaalne lahendus, kuid minu silmis on see heas mõttes efektne. Ka liftipõrand on nüüdseks punase katte saanud.

Foto © Martin Siplane


Eri stiilis valgustite hulk võtab tummaks. Siin on punkte, kus seistes võib näha 5-6-7 erinevat valgustitüüpi, kord retrolikult nurgelisi ja popilikult amorfseid, kord suvaliselt standardseid. Tõsi on, et fotodel ei tule see lopsakus kuidagi välja, fotod kadreerivad vaid konkreetseid ruumisektsioone, mistõttu ei pruugi mulje üldse halb jääda, võib-olla isegi vastupidi. Kohapeal viibides mõjub see erinevate ja tihti tugeva iseloomuga valgustitüüpide rohkus ebamõistliku priiskamise või lihtsalt otsustamatusena. 

Seeeest (oluliselt väiksema valikuga) istemööbel on organiseeritud õnnestunumalt, moodustades loogilisi ja ruumide iseloomudega enamasti sobivaid gruppe (nt raamatukogus ja lebolas). 


Teise korruse hall. Paremal leboruum, vasakul raamatukogu. Väheseid kohti majas, kus värvid ei karga näkku. Ometi võinuks seda ruumi millegagi mahendada. Kliinilisust võib ju viitena võtta, kuid ruumimõjule see head ei tee.

Foto © Martin Siplane


Foto © Martin Siplane


Paar sammu kõrvale: raamatukogu ebamäärane eesruum erinevate kollaste ja juba järgmise edeva valgustitüübiga.

Foto © Martin Siplane


Raamatukogu sakilised valgustid ja raamaturiiuli motiiviga piirded pole ju iseenesest midagi jubedat, kuid siin sugereerivad need mingit tarbetut närvilisust, visuaalset rahutust. Justkui oleks soovitud efektset lahendust, kuid jäetud selle teostamisel kuhugi poole peale – usun, et kasuks tulnuks autori selgem positsioon, paar julget sammu kas edasi või tagasi, praksilikult pöörase või hoopis modernistlikult lihtsama ja elegantsema lahenduse suunas.

Foto © Martin Siplane


Üks pisematest klassiruumidest. Värvipsühholoogia pole minu teema, kuid oleks hea kuulda, kas siin sügavrohelisel taustal on õppuritel pigem soodus keskenduda või mitte.

Foto © Martin Siplane


Värvidega on veidrad lood ka õppejõudude korrusel. Siin on taas kuhugi poole peale hulpima jäetud, justkui poleks juletud pöörasusega liiale minna või liiga igavaks jääda. Tulemus on häirivalt ebamäärane. Usun, et peasüüdlane on tervet korrust kattev vaip, mis võinuks pigem jääda ühes, kasvõi mõnes julges toonis taustaks kogu ülejäänud värvilisele sisustusele.

Foto © Martin Siplane


Ja jällegi – fotod moonutavad pilti, tegelikkus on paras virvarr kujundatud ja ruumi tarbijate toel tekkinud värvilisusest.

Foto © Martin Siplane


Katuse alt tagasi esimesele korrusele, kus tekitavad hämmingut suure WC-ploki peeglid. Efektitsemisega on lõivu makstud otstarbekohasusele: kui tahta end hakkimata vaadata, võiks pigem kasutada fuajee või mõne ülemise korruse tualettruumi normaalset peeglit. NB! Siin võiks mainida, et hoonet kasutab igapäevaselt ca 1170 naist (viide).

Foto © Martin Siplane


Beebisinised ja -roosad ruumid ja koridorid jättis Martin pildistamata, neid minge kogege ise.

Kuid ega siin kõik halb pole. Hoone arhitektuuri silmas pidades tundub kooli suurim auditoorium oma kuldselt pehmet valgust andvate 70ndate mõjuliste valgustite ja ilusate sini-lillade toonidega olevat üks sisekujunduslikult õnnestunumaid ruume. Siinset tagasihoidlikku moodsat joont on õige pisut retrošikiga vürtsitatud. 

Foto © Martin Siplane


Teine suurem auditoorium on sarnase lahendusega. Sümpaatne!

Foto © Martin Siplane



Kokkuvõtteks.

Kui viimased auditooriumid ja paar üksikut kildu välja arvata, häirivad mind selle hoone sisekujunduse puhul enim just otsustamatus ja pidetus, kasvõi kaudse ühtse joone puudumine ja ruumide tihe kujunduslik hakkimine, närvilisus, põhjendamatult popimõjuline popurrii tugevatest värvidest ja disainielementidest, mis tihti ei haaku ei üksteisega, ning mis põhiline – hoone arhitektuuriga. Üksikult võttes pole ju tegu koledate värvide, toolide, lampide või halbade kujundusideedega, pigem leian, et seda kõike on siia kahe hoone jagu kokku pressitud.

Tervishoiu Kõrgkooli hoone on tugeva iseloomuga. Sisekujundus võinuks seda respekteerida, astuda hoonega ühte sammu, pidada kaalutletud dialoogi. Arhitektuur ja sisekujundus võinuks toimida partneritena, moodustada terviku. Antud lahendus seda ei püüa, pigem trambib oma rada ja vahib mujale. Nagu oleks filmile kirjutatud muusika vaid stsenaariumi põhjal. Ometi arvan ma mõistvat mõningate sisekujunduslike otsuste tagamaid, olgu need põhjendatud ruumide funktsioonide või hoone igapäevase tarbijaskonnaga. Kuid need tagamaad ei näi haaakuvat arhitektide nägemusega. Respekteerin siiski arhitektide usaldust professionaalse sisearhitekti tegemiste vastu, kahju vaid, et seeläbi on tekkinud kaks eraldiseisvat entiteeti kohas, kus kummalegi edukamalt töötanuks pigem tihedalt läbipõimunud sümbioos.