23.6.12

Betoonkatedraal autodele

... ehk Lutheri mööblivabriku masinasaali kuulsusetu taassünd. See on kahtlemata šikimaid garaaže, mida võiks ette kujutada, aga mõelda vaid, mida kõike asjalikumat võinuks siia paigutada ükskõiksete plekihunnikute asemel...

Foto: Jarmo Kauge (22.06.2012)


Raudbetoonist raamkarkassil lahendatud kolmelööviline masinasaal valmis aastal 1912, samal ajal koos Vana-Lõuna tn joonele jääva mööblitsehhiga, mida peetakse esimeseks mitmekorruseliseks raudbetoonkarkassiga hooneks Eestis. Kvartali sisse jääva masinasaali valgusküllane ruum mõjub tõesti sakraalselt, selle kõrgusse pürgivat pealöövi valgustavad ulatuslikud katuseaknad, külglööve aga aknad seintes. Mõlemad vabrikuhooned projekteerisid tuntud Peterburi arhitektid Vassiljev ja Bubõr, kes paar aastat varem olid valmis saanud siit kesklinna poole jääva Lutheri villa ning Draamateatriga. Mööblivabriku konstruktsioonid joonistati samuti Peterburis, ettevõttes nimega Virš & Gerzberg. (Siin toodud infokillud pärinevad Maris Suitsu magistritööst, mille leiab siit – lk 32 näeb ajaloolist vaadet samast ruumist.)

Tegemist on siinmail ühega esimestest juhtudest, kus suhteliselt uudne materjal – raudbetoon – on jäetud rahuga katmata, eksponeerides moodsa ja paljuvõimaldava materjali enda esteetikat, mis ühest küljest väljendub võimsas konstruktsioonis ning teisalt raketisejälgedega tekstuuris.

Foto: Jarmo Kauge (22.06.2012)


Foto: Jarmo Kauge (22.06.2012)


See ruum on kaugelt liiga hea autode hoiustamiseks. Kuna parkimisele on pühendatud vaid kolmandik terve hoone pikkusest, seda muuseas kolmel korrusel, millest 2 alumist on päris madalate lagedega, tekib küsimus, miks ei võidud lahendada parkimist terve hoone alumisel tasandil, et atraktiivset saaliruumi kas või näiteks avatud (loov)büroode või stuudiopindadena kasutada. Vähemalt ruumiline potentsiaal selleks on minu silmis täiesti olemas: peamised tööpinnad asuksid seinaakendega külglöövides, keskmises löövis paikneks kitsas loomulikku valgust mitte niivõrd vajav abi- ja koosolekuruumide plokk, mille teisele tasandile saaks paigutada puhkenurgad jms, mida valgustaksid efektsed katuseaknad. Sarnane lahendus töötab suurepäraselt naaberkvartalis Baltikas, kuhu on kolinud paljud loovtööstuse tegijad. Soovitan Lutheri kvartali arendajail-omanikel vaatama minna.

Loodan, et masinasaali hetkel kasutuseta seisvad ülejäänud kaks kolmandikku leiavad omale esimesest oluliselt tänulikuma publiku. Küll rentnikke leiduks. Pealegi aitaks selle alternatiivne funktsioon kindlasti kaasa kvartali muutumisele vähe elavamaks kui see on praegu oma peaaegu totaalses uimases monofunktsionaalsuses.

Foto: Ingrid Ruudi (26.05.2011)


Foto: Ingrid Ruudi (26.05.2011)

22.6.12

Moodne linnaväljak

Foto: JK (22.06.2012)


Foto: JK (22.06.2012)

18.6.12

Lõbustuspargis

Magistraali-äärsed moodulor-mehikesed hüüavad appi, vaesekesed näivad (mürast?) päris meeleheitel olevat. Või lehvitavad nad niisama? Kellele? Või kuulutavad nad siin hapuksläinud linnaplaneeringulisi põhimõtteid, või illustreerivad kavandatavaid Kangroid, või pelgalt mingeid mänguatraktsioone – tingmärgid kahjuks vastust ei anna. Kuid mida kõike võiks siit välja lugeda. Pea ähvardab plahvatada.

Leitud ühe kehtestatud detailplaneeringu põhijooniselt (autorid Rein Murula, Karl Koosa ja Lilia Del Rio), siin 800% suurenduse juures. Murula büroost tulnud illustratiivne materjal on mind varemgi ühe lihavõttemunaga... tabanud.

http://tpr.tallinn.ee/tpr/

6.6.12

„Rauaniidist“ EKA

Tallinna kesklinnas ning selle ümbruses on palju tühje ja alakasutatud, ebamõistlike ja ebasobilike funktsioonidega täidetud endiseid tööstusliku iseloomuga pindu. Üks hetkel veel osaliselt oma algses kasutuses – vabrikuna – töötav hiigelmaht seisab aga linnaruumiliselt niivõrd magusas kohas, et on veider näha seda rohevööndi ja Kalamaja piiril linnaruumiliselt efektsel nurgakrundil endiselt sukki-sokke tootmas. Jutt endisest „Rauaniidist“, nõukaajal „Punase Koidu“ nime kandnud ning nüüd „Suva“ märgi all töötavast vabrikust.

Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi valminud vanim osa on tänaseks muinsuskaitse all, suurema osa kompleksist moodustavad aga nõukaaegsed juurdeehitused.

Skännitud "Eesti arkitektide almanakist" (1934) – Siin veel kenade proportsioonidega, st väljaehitamata pööningukorrusega.


Seoses sooviga kolida tootmine linnast välja, tegid hiljem Allianss Arhitektideks ühinenud Urban Mark, ArhitektuuriAgentuur ja AET tervele tehasekompleksile mahuka rekonstrueerimisprojekti, millega kogu kompleks oli ette nähtud kohandada büroopindadeks. Seejuures vanem osa oli planeeritud vastavalt eritingimustele rekonstrueerida, nõukaaegne kihistus asendada aga täiesti uuega. 

Pühendada niivõrd hea potentsiaaliga hoonemaht büroodele, kus pärast töötunde tuled ei põle, pole minu arust oluliselt mõistlikum, kui kompleksi praegune hingitsev vabrikufunktsioon. Tänaseks külmutatud rekonstrueerimisprojekti ühe autori Indrek Tiigi arvates võiks kompleks olla tulevikus siiski võimalikult mitmeotstarbeline, ühe võimalusena paljude seas näeb ta siin näiteks suurepäraste vaadete ja tänavakohvikutega hotelli. Miks mitte.

Aga kui siia koliks mõni õppeasutus? Näiteks kui „Rauaniidist“ saaks EKA „uus“ hoone?

Kõiki asjaolusid arvestades on praegu siiski tõenäoline, et EKA saab oma tahtmise ning püstitab, tõsi,  pigem hiljem kui varem, uue hoone ajaloolisele Tartu mnt 1 krundile. Kaikaid on küll mitmelt poolt kodaratesse loobitud, kuid lõpuks sunnitakse ka jäärapäine pr Palm olukorraga leppima ning küll riik ka mingit raha annab. Ja unistus saab justkui teoks.

Vaade lammutatavale EKA-le Gonsiori 3 katuselt. Foto: JK (28.06.2010 kl 01:35)


Kuid on väga oluline, milline uus hoone saab olema. Taanlaste projekti ümbertehtud variant ei ole enam see, millega võideti arhitektuurikonkurss. See pole põhimõtteliselt isegi hale vari enam. Pealegi on ruumiprogramm niivõrd kokku tõmmatud, et uues majas poleks kellelgi rohkem ega mõnusamat ruumi, kui oli lammutatud EKA-s... See on ju kogu ettevõtmise sisuliselt mõttetuks muutnud.

See skeem pole ametlik, kuigi samahästi võiks olla.


Pealegi saime hiljaaegu lugeda, et võib-olla kärbitakse uue maja ruumiprogrammi veelgi.

Leian, et väljakujunenud olukorras pole EKA-l mõistlik nuditud projekti läbi suruda ning ajaloolisest krundist kahekümne küünega kinni hoida. Pigem võiks ülihea krundi hingehinnaga maha ärida ning vaadata alternatiivseid variante. Tartu mnt 1 krundile leiduks EKA-st mitmeti võimekamaid kosilasi, kes suudaksid tahtmise korral läbi suruda uue detailplaneeringu kas või kaks korda mahukamale (kõrgemale) hoonele. Sel juhul on aga oluline, et linn omaks selgroogu (sellega on meil küll veidi kehvasti) ning sunniks siia piisava avaliku funktsiooniga planeeringut, miks mitte säilitada EKA võiduprojekti ideed majaesisest väljakust.

BIG-i vihkajad (Johan...), ärge lööge, kuid kujutan siin mahuliselt ette umbes midagi sellist. Õhtupäikesele avatud torn-linnaväljak.

Seni on EKA püsimajäämist Tartu mnt 1 krundile põhjendatud kahe olulise argumendiga: 1) Kunstiülikool pakub kaaneni kommertsialiseerunud kesklinnale vajalikku vaheldust. 2) Ajalooline järjepidevus – EKA on siin juba sajandi olnud ning peab olema ka edaspidi.

Teist ma kuigivõrd kaalukaks argumendiks ei pea, küll aga esimest. Siiski ei tahaks ma teha liiga suurt probleemi sellest, kui kool paari kilomeetri võrra oma asukohta muudab.

Parem veidi vähem keskne asukoht linnas, mida kool saab ju tegelikult hõlpsasti oma nägu kujundada, kui kehv maja, millega peavad leppima mitmed tulevased kunstiõppurite põlvkonnad.

Aga tagasi „Rauaniidi“ juurde.

Vabriku asukoht oleks EKA-le ideaalne. Külje all on tüütuseni boheemlasliku ja muretuna müüdav Kalamaja, vanalinna müür jääb vaid 200 meetri kaugusele, samas on ka paras ports inspiratsiooniallikat Balti jaama ja jaamaturu näol, akende taga kolistab tramm. See asub Telliskivi loomelinnaku ja Kultuurikatla ligiduses ning nendevahelisel mõttelisel teljel. Üle vaikse Põhja pst laiub suur ja kasutamata grüüne. „Rauaniidi“ hoonekompleksiga külgneb vähe elamispindu (korterelamud vaid Kotzebue tn pool), mis teeb siin toimetamise naabritega läbisaamise aspektist üpris mugavaks. Ei oleks probleemi korraldada lärmakaid lõpu-, alguse- või vahepealseid pidusid.

See on piirkond, kus kunstirahvas ei hakkaks tülpind linlastele kuigivõrd pinda käima, millest on mõneti kahju. Siiski – edaspidi võiks kõrgkool antud piirkonna arengule positiivset mõju avaldada, aidates liikvele tõugata näiteks Skoone bastioni projekti realiseerumise (koos bastionialuse NO99-ga!) või Suurtüki tn parklate täisehitamise (ma pole kahjuks seda detailplaneeringut näinud, seega ei tea, mida siit oodata või karta), rääkimata lähikonna väiksematest arendustest (nt oleks huvitav näha, mis juhtub tulevikus Kesk-Kalamaja tn kvartaliga, või siis nn Kotzebue väljakuga – kas sellest võiks saada mingis mõttes legitiimne linnaväljak või jääbki mõttetuks parklaks?).

Sel alal on oma ruumiline potentsiaal, mille rakendamine tõmbaks linna aktiivse tsooni oluliselt laiemaks kui see on praegu.

Foto: Martin Siplane


„Rauaniidi“ variandi puhul on eriti tore võimalus avada pikk Põhja pst front. Kui mõnusaid terrassidega kohvikuid, baare, raamatupoode, kunstitarvete kauplusi, töökodasid ja kõikvõimalikke muid pisiärisid siia tõeliselt pikka tänavafronti ekspressionistlikesse avadesse saaks istutada. Perspektiivis võikski autotee tõsta majast eemale, nagu ka siin projektis tehtud, et maja külgneks avara jalakäigu- ja rohetsooniga.

Pealegi toetaks kari tudengeid Kalamaja aina tärkavaid väikeärisid selle asemel, et kesklinnas elutsedes Viru keskust ja Kaubamaja nuumata.

Foto: Martin Siplane


Kas „Rauaniidi“ hoonestust oleks üldse võimalik EKA vajadustele ümber ehitada? Ja kas sellest piisaks, mahulises mõttes, EKA vajadustele? Ma ei tea, kuid kool võiks seda täpsemalt analüüsida. 

Kompleksist on kaitsealune vaid otsapoolne, 1933 valminud osa, mille peaks kindlasti võimalikult lugupidavalt korda tegema (hea praktika restkooli tudengitele!), kuigi teatud sisemistest ümberorganiseerimistest ei pääseks. Võib-olla lubataks sellele ka minimaalset pealeehitust, kuigi faktina ei tea (hoone proportsioonid on pealeehitusega juba rikutud, vrdl fotosid). Loodan, et EKA ja hea arhitekti puhul ei hakkaks ükski institutsioon tegijaid liialt kottima. Ülejäänu, st nõukaajal lisatu võib maha lammutada ja vastavalt vajadusele uus asemele teha. Vähemalt tundub, et krundi kogu mahulist potentsiaali täielikult ära kasutades võiks siin EKA vajadustele piisavalt ruumi olla.

Olulise aspektina näen siin ka võimalust võtta kompleks kasutusele etapiviisiliselt.

Iseasi, kas see kõik ka EKA programmile sobiks. Teisalt võib siin (vanemas osas) tekkida muinsuskaitselistest piirangutest tingitud omapäraseid ja ootamatuid ruumilahendusi, mis EKA õppejõududele-tudengitele vaevalt et halvasti mõjuksid.

Vanima osa esimese korruse plaan.


Lisaks sellele, et endine vabrikuhoone oma ajaloolise hõngu ja kõrgete lagedega mõjuks õppuritele päris kindlasti inspireerivamalt, kui kitsaste ruumidega uus kõrghoone, on minu arust EKA puhul väga oluline luua võimalusi erinevate erialade tudengite ja õppejõudude pidevaks omavaheliseks kokkupuutumiseks, mis praeguse projekti juures toimuks sisuliselt vaid liftides, raamatukogus ja sööklas, samas kui „Rauaniidi“ madal ja pikk maht looks omavaheliseks lävimiseks pigem vana EKA-ga võrreldavad tingimused, mida programmi strateegilise jaotamisega veelgi enam rõhutada saaks.

Vaade Skoone bastionilt põhuteatri-suvel. Foto: Martin Siplane


Foto: Martin Siplane


Ma ei arva, et kui EKA ükskord tõesti „Rauaniiti“ (või siis mujale olemasolevasse hoonesse) kolida kavatseb, selle rekonstrueerimiseks uut suurejooneliselt avalikku ja rahvusvahelist konkurssi oleks tarvis korraldada. See nõuaks järjekordset suurt aja- ja raharessurssi, rääkimata sadade arhitektide tasustamata mõtetest ja töötundidest. Mõistlikum oleks korraldada vaid mõne üksiku osalejaga kutsutud konkurss, hoides niiviisi kokku palju aja-, raha-, närvi- ja ajukulu. Kutsutud peaksid olema hoolikalt valitud. Ise näeksin osalejatena Alveri bürood (meenutagem, et Alver koos Trummaliga võitis toonase ERKI juurdeehituse konkursi juba aastal 1988 – ka siis oli tegemist kõrghoonega!) ja KavaKava arhitekte (kumbki büroo on ajaloolise substantsi mõtestatud käsitlemisega positiivselt silma paistnud) ning ehk veel mõnd kõvemat kohalikku bürood, kuid ka 2008. aasta konkursi võitnud taanlasi. Kutsutud konkursside süsteem ei tohiks jääda surnud ringiks, mistõttu oleks aus ning perspektiivikas kutsuda n-ö wildcardina ka mõni noorem, kuid juba potentsiaali näidanud rühmitus või seltskond (paar sellist meil ju leidub).

„Rauaniiti“ (või ka mujale) kolimine ei pruugi lõppkokkuvõttes tulla üldsegi odavam, kui ehitada praegusele krundile üks nudi kõrghoone. Pigem näen seda variandina, mille puhul päeva lõpuks ei ole tõenäoliselt  kellelgi tunnet, et oleks pidanud mingis etapis siiski midagi kardinaalselt teisiti tegema.

Vaikelu Hummeriga. Vaade lammutatavale EKA-le Gonsiori 3 hoovist. Foto: JK (28.06.2010 kl 02:08)

2.6.12

Habras linn, jäik linn

Mälumänguri ja ühistranspordi ajaloo huvilise Aare Olanderi koostatud "Kadunud vaated" on üks viimaste aegade köitvamaid raamatuid. Tallinna muutumist võrdlevalt vanadel ja uutel fotodel käsitlev album liimub käte külge ja naelutab ka muidu võib-olla mitte just kõige tähelepanelikumalt linnas liikuva kodaniku pilgud kindlalt oma lehekülgedele. Ma ei tahaks öelda, et see raamat on Tallinnas elanud või ka niisama pikemalt viibinud inimestele igal juhul kohustuslik,  pigem igati soojalt soovitatav, kuna see pole kõigest niisama hullult põnev, vaid ka aitab mõista midagi nii keerulist, katkestusi täis, mitmetahulist, -plaanilist ja -näolist ning üheaegselt loogilist ja ebaloogilist, nagu seda on üks suuremat ja vanemat sorti palju üleelanud linn.

Niisiis, ajendatuna soovist teha suurepärasele raamatule häbematut promo ning saada selle pühendunud koostajalt otseselt raamatu tegemise telgitaguste, kuid ka muu seonduva kohta kommentaare, saatsingi Aare Olanderile mõningaid küsimusi, vastuseid millele saate allpool lugeda. Illustratsioonidena kasutan lähiaastail loodetavasti täies mahus netis kättesaadavaks muutuvaid fotosid Arhitektuurimuuseumi fotokogust. Nimme panen siia vaateid, milliseid raamatust ei leia (ühe raamatust skännitud erandiga), kuid mis samahästi võiksid seal olla.



* * *


JK: Olete varem andnud välja paar raamatut, mis keskenduvad Tallinna ühistranspordi ajaloole. Millest nüüd idee astuda suur samm edasi, linna – tõsi, esialgu vaid selle osa – lähiajalugu käsitleva raamatu üllitamiseni?

AO: Idee iseenesest on minu jaoks ammu kuskil õhus olnud – võtta üks või teine vana pilt ja otsida see koht tänapäeva linnas üles. Konkreetne ettepanek raamatu tegemiseks tuli siiski Tänapäeva kirjastuselt, kui raamat "Tramm, buss ja troll Tallinnas" oli valmis ja ka poodidest peaaegu otsas. Kunagi varem olime kirjastuse juhi Tauno Vahteriga arvutis pilte lehitsedes "Tallinn enne ja nüüd" mõtet korraks mõelnud, nüüd (2009. aasta lõpul) sai asi otsustatud ja ette võetud.

Vaade "Olümpast" endise nahavabriku hoonestusele aastal 1991. Vaid pool kümnendit veel, ja juba hakkab kerkima varakapitalistliku majanduskorra ikoon, Ühispanga peahoone. Peaaegu kogu puithoonestus esiplaanil on tänaseks lammutatud. Foto: Raivo Loonela ja Urmas Hiis. FK 155 © Eesti Arhitektuurimuuseum


JK: Kuidas nägi välja tööprotsess sobiliku fotomaterjali leidmiseks? Kas pigem on abiks olnud kompulsiivsed arhiivides ja infosüsteemides ning nimestikes tuhnimised või arhivaaride abikäed?

AO: Tööprotsess algas linnapiltide kastist (selline, kuhu on pakitud A4 kontoripaberi pakid). See oli servast servani tihedalt pilte täis. Kust need pildid sinna olid kogunenud, võib lugeda raamatu sissejuhatusest. Võtsin sealt paraja virna ette ja panin need pildid kõrvale, mida oleks olnud huvitav ja samas võimalik täna samast kohast uuesti pildistada. Nii mitu õhtut järjest, kuni kogu kast sai läbi vaadatud. Siis said väljaotsitud pildid piirkondadesse jaotatud, õige pea kujunes välja 9 peatükist koosnev jaotus. Peatselt jäid kõrvale Nõmme, Mustamäe, Kopli ja muu perifeeria, samuti Pärnu ja Tartu maantee raudteest väljapool.

Vahepeal oli kätte jõudnud ilus lumine 2010. aasta veebruar, otsustasin alustada välitöödega, et seda ilu mitte mööda lasta. Tekkisid A4 lehed, kus vana ja uus vaade kohakuti. Neid lehti laiali laotades ja kombineerides saidki kokku pandud raamatu peatükid. Selle töö käigus sai üle vaadatud Ajaloomuuseumi, samuti Arhitektuurimuuseumi fotokogu Tallinna tänavate kartoteek ja Tallinna Linnaarhiivi skaneeritud fotofond. Neis leidus veel palju huvitavat, aga paiku või hooneid, mida spetsiaalselt pidi otsima, ei oska küll nimetada.

JK: Millised Tallinna piirkonnad on jäänud enne sõda fotodel (piisavalt) jäädvustamata? Kas Tallinnas on mingeid kindlaid alasid, mille ajalooliste jäädvustuste vastu erilist huvi tunnete, mida siiani polegi õnnestunud kuskilt leida?

AO: Tegelikult on enamikku Tallinnast kattev pildivaramu suht õhuke. Kui ei oleks 6x9 negatiivide pakki 1930ndate lõpust, kus on ulatuslikult pildistatud Tallinna agulitänavaid ja ka peatänavate puumaju (mis nähtavasti tollal olid plaanis lammutada ja osalt saidki lammutatud), võikski öelda, et valdav osa ennesõjaaegsest linnast väljaspool peatänavaid on jäädvustamata. Selle paki andis mulle 1986. aastal lahkelt kasutada Olev Maas, paraku olen unustanud tema jutu, kes ja mis asjaoludel need võtted on teinud. Negatiivid asuvad Muinsuskaitseametis ja sealt pärituna on ka raamatus viidatud. Võib nimetada küll üksikuid tänavalõike, millest enne 1945. aastat ammendavat jäädvustust ei ole. Näiteks Narva maantee mõlemal teepoolel Maneeži ja Jõe tänavate vahel. Tartu maantee tänaste majade 24...32 kohal. Pärnu maantee Liivalaia ja tänase viadukti vahel. Ja Estonia puiestee lõunakülg! Hoonetest kummitab kaarakendega Schneideri raua-(hiljem auto)kauplus, mis asus täpselt Lenini ausamba kohal. Küll meenub veel mõnigi... Mitu põnevat maja on tuvastamata 1944. aasta varemete piltidel.

Vaade Liivalaialt sõjas laastunud Uue Maailma asumi suunas 1950ndatel. Arvutuskeskuse hoone, nüüdne Rahandusministeerium, hakkab kerkima alles seitsmekümnendate algul, et nüüd, juba peagi, sisuliselt taas kaduda. FK 2359 © Eesti Arhitektuurimuuseum  


JK: Olete pidanud ettekande vanade võttepaikade tuvastamisest Tallinnas. Ehk räägite sellest lähemalt lugejaile, kes pole juhtunud ettekannet kuulma?

AO: Praegu oleks asi lihtsam, internetist leiab tänapäeva linnaplaane, kuhu on peale kantud endisaegne tänavavõrk. Uurisin natuke maa-ameti kodulehe kaardirakendust, kus vanu ja uusi linnaplaane saab kohakuti panna. Proovisin nii Haapsalu kui Tartuga, aga tulemus oli paraku üsna tagasihoidlik – vana ja uus kaart on märgatavas nihkes, nii et sobilikku abivahendit kadunud majade paigutamiseks tänapäeva kaardile sealt ei leidnudki... Tuleb ikka käsitöö ette võtta! Enda jaoks võtsin ette kolm Tallinna linnaplaani, kus majad peale kantud: 1885, 1945 ja 2006. Photoshopis neid paarikaupa teineteisega kohakuti sobitades ei olnud tulemus küll ideaalne, aga enam-vähem sobis ka selliste võttepaikade leidmiseks, kus igasugu orientiirid puuduvad (näiteks raamatus fotod 309 ja 310).

Skänn raamatust


JK: Raamatu puhul ei köida ainult vanad fotod, vaid ka teie enda kaasaegsed ülesvõtted – usun, et mitte juhuslikult on pea igal neist osalised ka kõikvõimalikud “ajastu atribuudid” alates uutest autodest ja ühistranspordist, lõpetades moega inimeste seljas ja välireklaamidega (silma hakkab rohke poliitreklaam) jne. Kas eeldan õigesti, et see kõik on sihipäraselt niiviisi seatud? – Kuivõrd kõik käesoleval hetkel meid peaaegu tähelepandamatult ümbritsev on peagi, ühtäkki, tegelikult ju samasugune aines nagu needsamad ajastu märgid neil ajaloolistel fotodel. 

AO: See on tõesti olnud sihipärane ja samas ka alateadlik. Kõik sellised detailid muudavad foto elavaks, seostavad ta ajastuga. Sellised fotod säilitavad ajastu märke ja detaile. Sadu kordi on mul olnud kahju kohata kauneid vaateid linnast ja majadest, kus kogu elu on püüdlikult välja jäetud. Kui raamatu 6. peatükk (Kesklinn ja Sibulaküla) esimesena prooviks kujundaja Andres Talile vaadata anti, oli tema soovitus käia pildistamas varahommikuti või pühapäeviti. Tõsi, eks mitmel pildil oli buss või tramm jäänud kohatult esiplaanile, aga üldiselt jäi see märkus küll ka edaspidi arvestamata.

Vaade Liivalaialt Tatari tänava suunal aastal 1980. Foto: Ignar Fjuk ja Ain Padrik, FK 9524 © Eesti Arhitektuurimuuseum


JK: Eelmisest küsimusest edasi fantaseerides: milline võiks olla Tallinn 100 aasta pärast, teie ettekujutuses, olgu siis positiivseima või vastupidise, või realistliku stsenaariumi järgi? 

AO: Ma ei tea. Pole kunagi erilise fantaseerimisega silma paistnud. Kui madam Beljajeva lasi 1909. aastal ehitada uhke 4-kordse gümnaasiumihoone Narva maanteele, ei oleks tema ega keegi teine iial osanud ette näha, et sellest saab haigla ja lastepolikliinik, 1980. aastal lammutatakse maani maha ja 2004 hakkavad samas kohas maa all autobussid sõitma. Selline tunne on mul küll, et meie tornmaja Õismäe tee 134 saja aasta pärast enam seal ei seisa (kuigi ta viimase 18 aastaga on järjest ilusamaks ja paremaks muutunud).

JK: Pildiallkirjadest kumab kohati läbi teatud (tõelise) linna ihalus, midagi, milleni Tallinn pole suures osas tänase päevani küündinud. Olen kindel, et enamik raamatuga tutvujaid tunneb pigem hõllandust, üle-generatsioonide nostalgiat romantiliste vanade puitagulite ja kõigi hävinud hoonete, muidugi munakiviteede ja kõige muu vastu, mida näeb sõjaeelsetel fotodel. Kuidas teiega lood on, kas hinges valitseb pigem kadunud aegade igatsus või ihalus aina areneva Tallinna vastu? 

AO: Njah, annaksin küll ei-tea-mis võimaluse eest käia paar päeva ringi ja pildistada 1971. aasta Tallinnas (just see aasta oleks kõige põnevam ühistranspordi seisukohast). Muidugi ka 1871 või 1271 või mis iganes seal vahel oleksid põnevad aastad. Aga see on midagi muud, see pole see soov, et too aeg igaveseks tagasi pöörduks. Linnamüür võiks kõigi oma väravate ja tornidega küll tagasi tulla, muu aga – ei tea, kas tasub. Mäletan läbi udu seda rõõmu 60ndate lõpust, mis tuli, kui mõnd koledat vana maja hakati lammutama. See tunne oli tollal 10-aastasena kindlalt sees, et koledad pruunid puumajad peavad kaduma ja ilusad uued majad asemele tulema. Ja tollal olid nad tõesti koledad, sellistest majadest, nagu näiteks just täna Mooni tänava alguses juhuslikult silma hakkasid, ei osanud tollal ega veel palju hiljemgi unistada. Muinsuskaitse aspekt jäägu siinkohal kõrvale – autentselt taastatud majal on kindlasti lisaväärtus, kuid ka muidu kenasti värvitud ning korralikult avanevate-sulguvate uste ja akendega maja mõjub enamasti hästi.

Muide, huvitav on jälgida majade detaile 1910-20-30ndate fotodel. Need ei ole sugugi paremad või kaunimad kui 80ndail. Mõnel vanal pildil on füüsiliselt tunda, kuidas maja uks logiseb, lukk seisab vaevalt ees või trepp on sisse kukkumas. Küllap on see ihalus areneva linna vastu kogu aeg püsinud. Viimasel ajal jälle ehk rohkem – uute majade kvaliteet on suures plaanis järjekindlalt paranenud, nad on huvitavamad ja seega ka on oodata järjest paremat. Samas olen Tallinna arengut järjest teadlikumalt jälgima hakanud, tagasilöögid ebaõnnestunud ehitiste näol tekitavad rohkem emotsioone. On ka tekkinud sõpru, kellega neid asju arutada. Ka arhitektuuriblogi oleme mõnikord koos jälginud, viimati näiteks Peterburi tee "Moemaja" teemal.

JK: Eeldan, et käite regulaarselt pildistamas kohti, mil lasub oht peagi tundmatuseni muunduda. On see nii? 

AO: Tegelikult mitte, millest on muidugi kahju. Palju huvitavaid pilte jäi tegemata 90ndatel. Aga seda sihti pole endale kunagi seadnud, olen ikka mõelnud, et küll teised neid maju ikka pildistavad.

Vaade "Olümpiast" aastal 1991. Vasakul paberivabriku hoonestus, mida tänapäeval asendavad Stockmann ja Nordea tünn. Foto: Raivo Loonela ja Urmas Hiis. FK 158 © Eesti Arhitektuurimuuseum


Ja vastupidises suunas tulevase Sampo panga krundilt. Aasta on 1980, Liivalaia tänav pole veel kümmetki aastat vana. Foto: Ignar Fjuk ja Ain Padrik, FK 9531 © Eesti Arhitektuurimuuseum


JK: Kas Tallinn on ilus linn? 

AO: Tegelikult on küll. Ja kui kuskil on mõni tühi või muidu kole koht, siis sellist tunnet pole, et oh, siin on kole ja nii jääb veel kauaks. Pigem on teadmine, et 5 või 15 aasta pärast saab seegi paik kindlasti korda. Ja Tallinn on atraktiivne, piisavalt suur ja elamisväärne linn. Kui on vaba õhtupoolik, sõidan ikka 46. ekspressiga Õismäelt linna, vaatan kesklinnas ringi, ostan Viru keskusest või Solarisest süüa või toimetan tund või paar Viru raamatupoes või Solarise Lidos sülearvutiga. Ka Tallinna raamatust mitte väike osa on seal valminud. Kurb on samas, et vanalinna asja pole, kohe üldse mitte.

JK: Mis projektid käsil või lähemal ajal plaanis? 

AO: Tegelikult on nüüd Tallinnaga vaheaeg. See oli küll kirjastusepoolne mõte, et võiks samal viisil ette võtta teisedki Eesti linnad... Natuke järele mõeldes muutus see idee tõeliselt huvitavaks, seda ka seetõttu, et tuleb alustada täiesti nullist. Kasti vanade piltidega pole kusagil ootamas. Tänaseks on see mure olematu – ajaloomuuseumi, filmiarhiivi ja kirjandusmuuseumi pildikogud ületasid kõik ootused. Põnev aeg on ees: 11 linna ootavad avastamist, vanad paigad ülesleidmist ja värsked pildid tegemist. Kurb, kui see kõik peab mahtuma ühte raamatusse vähem kui 300 leheküljele. 

Millalgi kindlasti tahaks ka Arhitektuurimuuseumis need 11 linna Kuressaarest Narvani üle vaadata. Ja mingit Kohtla-Järve kaarti oleks vaja 1940-50ndatest... Ja ehk mõnd linna veel.

JK: Aitäh vastamast!



* * *


Lõpetuseks jagan lõiku Italo Calvino teosest “Nähtamatud linnad”, mis meenus mul “Kadunud vaateid” lapates ning sellega, kuidas ma tihtilugu käin linnapeal, manades silme ette kaadreid kadunud linnastruktuurist, asetades need kaasaegsesse linnakeskkonda.


Linnad ja mälestus 3 

Asjatu, üllas Hubilai, oleks minu püüd kirjeldada sulle kõrgete vallidega Zaira linna. Võin muidugi öelda, mitu astet on trepptänavatel, kuidas kummuvad kaaristute võlvid, milliste tsinkplaatidega on kaetud katused, kuid tean juba, et niisama hästi võiksin vait olla. Mitte sellest ei koosne linn, vaid seostest tema ruumi mõõtmete ja minevikusündmuste vahel: laternaposti kõrgus ja poodud usurpaatori jalgade kõlkumine; laternaposti küljest vastasasuva balustraadini tõmmatud traat ja kuninganna lillevanikutest palistatud laulatusrongkäik; balustraadi kõrgus ja abielurikkuja hüpe sealt alla varasel hommikutunnil; kallakil räästarenn ja kassi kõnd mööda renni, kuni ta aknast sisse lipsab; maanina tagant ootamatult välja ilmunud sõjalaev ja räästarenni purustanud pommi laskejoon; kalavõrkude räbalad ja kolm sadamasillal istuvat vanameest, kes võrke parandades jutustavad sajandat korda lugu sõjalaevast, mis kuulunud usurpaatorile, kes olevat olnud kuninganna vallaslaps ning olevat siia sadamasillale mähkmetes maha jäetud. 

Sellest mälestusist tulvil lainest imeb linn end täis nagu käsn ning paisub. Kirjeldus Zairast, nagu ta seda on praegu, peaks sisaldama kogu Zaira mineviku. Ent linn ei ava oma minevikku, ta hoiab seda otsekui peopesa jooni, kirjapanduina tänavanurkadesse, aknavõredesse, treppide käsipuudesse, pikse- ja lipuvarrastesse - iga lõik omakorda märgitud kriimustuste, sälkude, sisselõigete, täketega.