4.3.13

Suhkruvaba historitsism


Huvitav, mis siin juhtus.

Hoone slaavipärase nimega tellija peab end kindlasti kultuurseks inimeseks, loomulikult tuleb sellele viidata ka tema ehitatava uue kodu näol. Mingi neofunk ei tuleks kõne allagi, neofunk on tõusikutest eestlaste teema. Siin pole vaja võtta šnitti kohaliku skeene kodanlikust arhitektuuripärandist, minu maja peab viitama klassikalistele aadetele, Läänemaailma kultuuri hällile, Palladiole!

https://maps.google.com/


Aga läks hoopis nii. Nagu oleks vihane Adolf Loos majast üle käinud. Võib-olla jäi lihtsalt rahast puudu ja kunagi kleebitakse ka dekoor peale. Klompkivi ja kipsist pilastrid. Ometi mõjub maja just sellisena isegi huvitavamalt kui ükskõik missugusel lõpuni viimistletud kujul. See oleks nagu omamoodi steitment sellest, kuidas nappide vahenditega siiski oma meelsust piisaval määral demonstreerida, kartmata (?) suutmatu kompositsiooni, siledate betoonpaneelide ja mitte ühegi ornamendijubinata naeruväärselt mõjuda. Naeruväärne on see siiski, kardan väga, et "päris" (fibo-plokkidest) historitsistlike villade omanikud seda küll omade sekka ei võtaks. Nice try, nad irvitaks, ja keerutaks edasi oma esmaspäevaõhtust brändit, lösutades hiigelsuures roosakasbeežis nahktugitoolis, pea kohal rippumas Renoir' repro.

Hoone asub Tallinnas Harku järve ääres, piirkonnas, mis üldiselt hiilgabki oma arhitektuurse lameduse poolest.

Arhitektiks on ehitisregistri järgi sama isik, kes ka tellija, minule teadmata naisenimi, kelle initsiaalid on jäädvustatud sepisväravaile. Guugeldades tema kohta midagi välja ei tule, kuid kuna ehitusloa taotlus pärineb aastast 2001, võivad need andmed (eriti projekteerija osas) ebatäpsed olla.