27.4.12

Maja Bordeaux’s: Kommentaar filmile „Koolhaas HouseLife“

.
kirjutas: Carl-Dag Lige

.
Dramaturgiliselt on film küll igavavõitu – tegu on võrdlemisi neutraalse dokumentalistikaga (neutraalsega juhul, kui jätame kõrvale tõsiasja, et režissöörid püüavad maja seest ja selle küljest igal võimalusel vigu otsida). Filmi lõpus toimub aga üllatav pööre, tegevusse sekkub üks maja elanikest (tõenäoliselt perenaine). Ent siiski on „Koolhaas HouseLife“ lihtne ja sümpaatne film, peategelasteks luksuslik eramu ning selle koristaja. Filmi tegevus keerleb maja ja koristaja KOHTUMISTE ümber. 

...

Elamisviisid. Seda filmi vaadates tekivad küsimused – kuidas me elame?, kuidas me oma kodu kujundame ja seda kasutame?, kuidas peegeldavad kodud meie väärtushinnanguid ja käitumisviise? ning vastupidi, kuidas kodumaja kui keskkond mõjutab meie väärtushinnanguid ning käitumist? 

Filmis on tegemist luksusliku, erilise, unikaalse majaga, mis annab märku nii omanike jõukusest kui nende arhitektuuriteadlikkusest ja rafineeritud maitsest.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html


Olgugi et maja on filmis pidevalt esil, ei näe me seda nii-öelda õiges kasutuses (see tähendab omanike kasutuses), vaid justkui kõverpeeglis läbi lihtsa ja heatahtliku koristajaproua silmade. Selles filmis kujutatakse maja justkui ilma grimmita filmidiivat, kelle iga kortsukest ja puudust püütakse üles leida ja eksponeerida. Ent see tahtlik kõverpeegli abil maja ja tema elu kujutamine paneb vaataja kujutlusvõime hästi tööle – et kuidas seal siis TEGELIKULT elatakse, millised on omanikud jne. 

Ent filmi treileris ütleb arhitekt Rem Koolhaas, et seda filmi pole mõtet vaadata kui argielu ja unikaalse ehitise kohtumist. Pigem tasuks seda tema arvates vaadata kui erinevate süsteemide, ideoloogiate põrkumist – kuidas arhitektuur kui ideoloogia kohtub puhtuse ja koristamise ideoloogiaga.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html


Hügieen ja steriilsus. Maja kui masin. Hügieeni ja puhtuse temaatika on modernse arhitektuuriga seotud juba selle esimesest arenguperioodist, 19. sajandi lõpust alates. Seda teemat võime vaadelda teljel, mille ühes otsas on linnaplaneeringulised ideed töölisagulite asendamiseks tüüparhitektuuriga ning teises otsas ideed ehitatud keskkonna ülimast rafineeritusest ja läbimõeldusest väikseimate detailideni (mida võib pidada luksuseks). Viimases mõttes on ka filmis nähtav maja, täpsemalt selle omanike eluviis, üdini (luksuslikult) modernistlik. Juhuslikkus on välistatud; tolm, sodi ja lodevus (kas ka mugavus?) on keelatud – kõik peab olema täiuslikult puhas ja korras. Seda vähemalt printsiibis, sest ideaalset korda pole kunagi võimalik saavutada, nagu meile filmis ka ilmekalt tõestatakse. Vigadel on tähtis roll – nende kaudu tuleb esile skaala, luksus, keerukus, sisukus, töömahukus ja kvaliteet. 

Filmil on mitmeid paralleele – ja tõele au andes on selle kinnituseks filmis ka otsene viide, mille ma esmakordsel vaatamisel maha magasin – Jacques Tati 1958. aasta satiirilise komöödiaga „Mon Oncle“ („Minu Onu“), kus kujutatakse elu modernistlikus elamus ülimalt karikatuursena. Modernism näis Tati jaoks olevat loomuliku elu ahistaja, ideoloogia, mille kohaselt iga detail nii keskkonnas kui sotsiaalsetes suhetes peab olema KUJUNDATUD ja lihvitud piirini, kus kaob inimlik soojus. Tati vastandab jõuliselt uue ja vana, kus vana tähistab loomulikku, küll veidi räpakat ja lodevat, kuid sooja ja inimlikku. 

„Koolhaas HouseLife’is“ nähtavast majast võime kindlasti mõelda kui masinast, mitte suurest ja hirmutavast, vaid inimmõõtmelisest ja lähedal olevast, ent siiski sellisest, mis nõuab pingutust ja „kodustamist“. Mitmes osas meenutab Koolhaasi Bordeaux’ villa Le Corbusier’ kavandatud Villa Savoye’d, mis valmis 1931. aastal – sarnasusi on nii selles, kuidas tegevused ja funktsioonid on jaotatud erinevatele korrustele, selles kuidas hoonest avanevad vaated on justkui ette programmeeritud, ning selles, kuidas hoone mõjub futuristliku, eneseteadliku masinana, millega ei ole kerge manipuleerida, vaid mida peab järjepidevalt alistama oma tahtele. Koristaja Guadaloupe mõjub oma kohmetuses autentsena, kuigi vahel näivad režissöörid vinti veidi üle keeravat, kui seavad teda olukordadesse ning paluvad tal rääkida asjadest, milles Guadaloupe kompetentne pole. Koristaja, kes nii-öelda tavalise inimese positsiooni taandatud, mõjub seepärast lihtsameelse ja abituna maja-masinaga toimetulekul.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html


Rem Koolhaas, arhitekt. Arhitektina on Koolhaas enamasti tegelenud suuremas mõõtkavas objektidega, kui tema tänases filmis nähtav looming. Tema büroo OMA on peamiselt hõivatud suurhoonete kavandamise ja planeeringute koostamisega. 

Minu jaoks on Koolhaas staar-arhitektidest üks põnevamaid – ta on mitmekülgne, intellektuaalne, hea retoorik ning probleemi-keskse mõtlemisega. Viimastel aastatel on ta muu hulgas huvi tundnud arhitektuuripärandi kaitse vastu (nt projekt CronoCaos 2010. aasta Veneetsia Arhitektuuribiennaalil). Ta on küsinud näiteks seda, kuidas saada hakkama üha suureneva kultuurimälestiste hulgaga; kui üha suurem hulk inimkonna vaimsest ja rahalisest ressursist kulub olemasoleva kultuuri kaitsmisele, siis mil moel tõkestab see uue kultuuri viljelemist, tänaste kultuuripraktikate elluviimist? Nende küsimuste valguses mõjub lausa irooniliselt, et filmis esitletav Bordeaux’ eramu on nüüdseks muinsuskaitse all Prantsusmaa ühe noorima kultuurimälestisena. 


Ette kantud KUMU auditooriumis 22.02.2012 kell 18.00


...



16.4.12

Paralleelreaalsus Valgerannas

.
kirjutas: Ingrid Ruudi


Tegelikult ei ole Eestis vist väga palju maju, mis oleksid pahviks löönud. Ma ei mõtle arhitektuuri, mis on ilmselgelt läbimõeldud, hästi teostatud või isegi originaalne, vaid maju, mis intrigeerivad esmapilgust oma ambitsiooni, totaalsuse või konteksti suhtes võõritiolekuga. Sedasorti efektile aitab muidugi kaasa rumalus – kui sa lihtsalt ei tea kuigivõrd, mida vaatama lähed. Just nii juhtus mul esimest korda Valgeranda sattudes. Kuigi mitte kaugel Pärnust, jättis metsa vahel kulgev lagunenud tee erilise kõigist unustatud kolka mulje. Ja siis, pärast väravariismeid, järsku: umbsele vormile vaatamata uskumatult edev saun, mille aknast paistev kaheksanurkne bassein valguskupli all sobinuks pigem külma sõja aegse spioonifilmi settinguks. Edasi veel absurdsem hoonetüüp – nelja istmereaga privaatkino keset männimetsa. Kõik uksed avali ja seest sammaldunud, sellegipoolest punaste plüüsistmete ja vajaliku kinotehnikaga. Veel veidi maad edasi äratuntavalt Raine Karbi käega vormistatud ja vaikselt toimivgi peahoone tõi selle ulmelise kogemuse mõnevõrra maa peale. Tegu oli ENSV Ministrite Nõukogu puhkekompleksiga, mis oli majutanud suvitavat parteiladvikut juba alates 1960. aastate keskpaigast. 1970ndate teisel poolel oli aga võetud ette teha senisest tagasihoidlikust suvituskohast midagi hoopis eksklusiivsemat. Sellest kavast valmisidki mainitud kolm hoonet: Meeli Truu projekteeritud saun ja kino-mängudemaja ning Raine Karbi peahoone.

Hakkasin rõõmuga hiljem samale kompleksile arhitektuuriajaloolist ekspertiisi kirjutama. Kuigi muinsuskaitse harjunud puhtekspansiivse tegutsemispõhimõtte üle võiks pikemalt diskuteerida, peaks ikkagi kindlasti kaitse alla võtma hooned, mis jutustavad ära terve unikaalse peatüki nõukogude kahepalgelisest ühiskonnast ja ehituspraktikast ning on samas ka arhitektuuri poolest originaalsed. Valgeranna pole küll kaugeltki ainus nõukaaegse nomenklatuuri puhkusekoht – kasutusele olid ju võetud 1930ndate valitsuse suvilad Keila-Joal, villad Nõmmel ja Tartus, samal ajal ehitati Marika Lõokese projekti järgi puhkebaasi Narva-Jõesuusse – kuid see on ainuke terve sedasorti kompleks, mis tervikuna pidanuks sisaldama nii hulgast hoonetest koosnevat ansamblit kui maastikukujundust erinevate spordiplatside ja muuga.

Nr 11: kino-mängudemaja; nr 14: saun-puhkemaja; nr 1: kavandatud peahoone vestibüüli (2) ja sööklaga (3). Foto projektist: IR

Meeli Truu jaoks olid Valgeranna saun ja kino esimesed päristööd. Tema totaliseerivat bravuuri tasakaalustavad siin piiratud mahud, nomenklatuurne tellimus on võimaldanud kõik ideed ka šikilt valmis ehitada, nii et need vast ongi ühed ta paremad majad. Linnahalli ja Sakala nukra saatuse taustal oleks Valgeranna peahoone näitel võimalik säilitada palju kompaktsemas mastaabis tervikut, kus olemas Karbi põhileksika. Tuleb aga välja, et 2005. aastast kehtib siin detailplaneering, millega on ette nähtud peahoone ja kino ühendada omavahel uue spaahoonega ning kino sealjuures ujulaks (!) muuta (vt illustratsioon postituse lõpus). Detaiplaneering oleks aga igasuguse kaitse alla võtmise ettepaneku suhtes ülimuslik, nii et siin on, vähemalt hoonete terviklikkusest loobumata, kaitsmisega jälle hiljaks jäädud. Aga majadest lähemalt.

Puhkekompleksi aiaga piiratud territooriumil, mille ümber tollal pidasid pidevat vahti püssimehed, on varaseimad säilinud hooned kaks identset ühekorruselist puitsuvilat, mille 1968. aastal projekteeris Helve Treisalt (hiljem Udam). Püstlaudise ja kaldkatusega „karniisiarhitektuursetes“ suvilates on köök, kaminaga puhkeruum ja kaks magamisruumi. Kuigi hooned on keskmises korras ja osalt mööbelgi sees, seisavad need kasutuseta, olles isegi suhteliselt vähe rüüstatud. Umbes samast ajast pärineb ka pikk, tumeda püstlaudisega ühekorruseline magamiskorpus, mille ainsaks elanikuks on praegu kunagine puhkekompleksi majahoidja.

Foto: IR


Foto: IR


1974. aastal on Ministrite Nõukogu asjadevalitseja asetäitja Viktor Simm palunud EKE Projektil kavandada suvilate juurde saun. Töö läks vastlõpetanud Meeli Truule, kelle sõnul sooviti algselt lihtsalt tavapärast puidust soome sauna, kuid projekteerimise käigus jõudis ka tellijateni arusaam, et see võiks olla midagi erilisemat. Tulemuseks oli erakordselt plastilise vormiga hoone, mille keskmes ülaltvalgustusega kaheksanurkne bassein, selle ümber leili- ja puhkeruumid ning puhvet ja mere poole avanev terrass. Harjumatu vormiga makett löönud algul tähtsad ülemused tummaks, kuid otsustavaks saanud Käbini autojuhi remark: "No lätlastel midagi sellist ei ole!" Saun sai valmis 1976 või 77.

Foto: IR


Foto: Taevo Gansi arhiiv


Valgeranna saun oli pretsedenditult luksuslik. Naudingulised oleskeluruumid võtsid oluliselt rohkem ruumi kui põhifunktsioon ehk saun ise – nõukogude ruumimudelites oligi saunal muidugi spetsiifiline sotsiaalne funktsioon, mis nüüdseks kõvasti nõrgenenud. Valgerannas omandas see aga vormi, mis argikeskkonnaga võrreldes mõjus justkui paralleelreaalsus.

Foto projektist: IR


Saun oli kulukas objekt. Iga ruum on eraldi maht, 75% kõigist seintest on välisseinad, lisaks mere niiske lähedus – soojustust kulus topelt. Ette oli nähtud kasutada kõrgendatud külmakindlusega telliseid, ometi pudises pealiskiht nii saunal kui kinohoonel kiirelt ja 80ndate II poolel kaeti välisseinad tumeda püstlaudisega. Ümarnurkadeks vajalikke lekaaltelliseid oli võimalik saada, kuna Toomas Rein oli Viljandi tuletõrjehoone ehitamiseks suutnud Tallinna Keraamikatehase sundida käiku laskma spetsiaalse liini.

Sauna sisekujunduse tegi Taevo Gans. Punane puhasvuuktellis andis algselt suurepärase sise- ja välisruumi ühtsuse. Gans disainis ruumidesse massiivsed silinderjad laelambid, madalad lauad, valge nahkkattega tugitoolid ja muid detaile; basseini ümbritsesid ümmargused lauad ja Kooperaatori valged konjakitoolid, stangedele olid kinnitatud ARSi ümmargused metall-lambid. Kamina tagumine osa oli kohaldatud suitsuahjuks, kuhu mahtus korraga terve loom. 

Foto: IR


Foto: IR


Foto: Taevo Gansi arhiiv


Foto: Taevo Gansi arhiiv


Paralleelselt sai Meeli Truu 1975. aasta sügisel tellimuse projekteerida ka nn mängude maja, mis pidi sisaldama piljardiruumi-tantsusaali koos laiekraanilise kinonäitamise võimalusega 20 inimesele, lauamängude ruume ja baari. See ühe-kahekorruseline hoone on sama plastiline kui saungi. Hoonel õigupoolest puudub esinduslik peasissepääs ja peafassaad, pigem mõjub ta ümaravormiliste mahtude kompositsioonina, mis avaneb liikumises järjest uute rakursside alt. Aknad on paigutatud eenduvate mahtude vahele peitu või hoopis katusele, nii on hoone seest vägagi valgusküllane, kuid väljast paistab koosnevat pea ainult tummadest seintest. Siseruum on ühtaegu pidulik ja labürintjas – välja arvatud kinosaal, koosnebki ta trepikodadest ja vaheruumidest, mistõttu ruum oleks justkui pidevas liikumises. Igal juhul on siin küllaga sedasorti ruumi, mis sobib salgakesi jalutamiseks, ja nurgakesi, kuhu neljasilmavestluseks tõmbuda. Paraadtrepp viib ka alla sisehoovi, mis on kõigist külgedest müüriga piiratud. Kinomehaaniku ruumidesse pääseb aga hoopis katuselt, kuhu viib eraldi keerdtrepp väljast – ruumide jaotus arvestab hoolega, et külalistega kokku ei puututaks.

Skänn: "Eesti arhitektuur"


Foto: IR


Fotod projektist: IR


Interjöörides kasutas Gans paljus samu lahendusi nagu saun-puhkemajaski. Puhkenurkadesse disainis ta erilahendusena tumeda, kandilise joonega pehme istemööbli, millega komplektis olid nelinukrsed ühel kuupjal jalal seisvad diivanilauad. Kinosaalis olid Kooperaatori standardtoolid kinnitatud stangedele, iga kahe tooli vahel lauake tuhatoosi ja joogiklaasi tarbeks. Kinosaali varustuse hulka kuulus ka madal poolkaarne tumedast puidust kõnepult.

Foto: Taevo Gansi arhiiv


Foto: Taevo Gansi arhiiv


Foto: Taevo Gansi arhiiv


Foto: IR


Foto: Taevo Gansi arhiiv


Foto projektist: IR


1976. aastal on Meeli Truu koostanud kogu territooriumi hoonestuskava, sealhulgas projekti suure, V-kujulise põhiplaani ja sakmeliste tiibadega peahoone ehitamiseks (vt hoonestuskava loo alguses). Anekdootliku seiga tõttu (hoone makett olnud ETV vana-aastaõhtu saates taustaks, kui tehti mitmetimõistetavat nalja põrgu väravate teemal) peatanud Ministrite Nõukogu tellimuse, viies EKE Projekti kontorist kaasa ka poolelioleva projekti ja maketi.

Nii sai peahoone tellimuse mõni aasta hiljem hoopis Raine Karp, kellele antud ülesanne oli aga tagasihoidlikum – peahoone pidi mahutama kaks kahetoalist ja kaks kolmetoalist luksusnumbrit, lisaks banketisaali jm. Punase tellisega jätkas Karp Meeli Truu alustatud joont, kuid vorm on saanud märksa karmim, massiivsem ja ka ametlikum. Peafassaadil domineerivad kaks tummade seintega konsooli ja klaassein nende vahel; merepoolne külg on pehmem, astmeline ja terrassiga. Külgedele avanevad numbritubade väikesed kaarjad rõdukesed. Sisse astudes satub karbilikult pidulikku kõiki korruseid läbivasse betoonist kassettlaega fuajesse, kust pääseb kas treppidest üles või läbi dramaatiliselt koopaliku pääsu edasi tumeda laega saali. Luksusnumbrid on 1990ndatel poolitatud, jäädes hotellitubadena ikkagi harjumatult suurteks.

Foto: JK


Foto: IR


Foto: JK


Kui Riigikantselei 1990ndatel kompleksi maha müüs, liikus see samade omanike kätte, kellele kuulub lähedalasuv golfikeskus. Vaatamata suurejoonelistele plaanidele kujundada Valgeranda koos golfikeskusega toimiv spaakompleks pole siiani mingit arendustegevust toimunud. Pigem tundub, nagu oleks Valgerannas aeg seisma jäänud, 1990ndatel juurde ehitatud suvalistest magalahoonetest hoolimata. Peahoone ja saun on kasutuses sellistena, nagu nad on. Kui puhkekeskust arendada, leiaks kindlasti mingisuguse avaliku funktsiooni ka kinohoonele. Ometi võinuks detailplaneeringu tegijad kavandada vajaliku uue spaa eraldi mahuna, mitte istutada seda olemasolevatele selga! Algses mahus ja vormis kinohoone aitaks kas või kaasa tematiseeritud turundusele, mida nad seal Villa Andropoffi nime all niikuinii harrastavad.

Detailplaneeringu illustratsioon

2.4.12

Maailma suurim püramiid. Aidus. Ida-Virumaal

Usun, et tänaseks on juba paljud kursis KTA kavandatud hiigelpüramiidi projektiga pisikesse Ida-Virumaa asulasse Aidusse (või Aidule?). Seejuures usub kindlasti enamik, et tegemist pole millegi enama kui puhtkontseptuaalse, nalja pärast või muul hõredal põhjusel välja pakutud ideekavandiga. Käisin projekti avalikustudes selle autoritelt Mihklilt ja Otilt aru pärimas, et mis värk selle püramiidiprojektiga on, ja nüüd, pärast poolt aastat vindumist on lugu valmis avalikult näitamiseks koos raalisoojade, A10 tarbeks Oti värske puugeneraatoriga üle käidud renderitega.

Head lugemist.

© KTA



Aeg: 18.10.2011
Koht: Väike-Karja 12
Küsitletavad: Ott Kadarik ja Mihkel Tüür; episoodis Katerina Veerde


Esmalt, kes ja millise jutuga teie poole pöördus?

Ott: Aidu vallavanem. Sellise jutuga, et tal oleks vaja head ideed, kuidas ladustada põlevkivi töötlemisest üle jäävat lubjakivi prügi.

Miks just teie kui arhitektide, aga mitte näiteks mõne maastikuarhitekti poole, kelle jaoks see oleks ju the ultimate task.

Ott: Ega erilist vahet pole. Ilmselt sellepärast, et oleme temaga ka varem koostööd teinud. Kui ta veel erasektoris askeldas, tegime talle ühte multifunktsionaalset maja Narva-Jõesuusse.

Mihkel: See oli siuke buumiaegne sisesurfihalliga multikeskus, kus lainegeneraatorid pannakse tööle ja saab surfida. Seal oli veel 20-korruseline hotell. Asus Narva jõe suudmes, kus on üks kalatööstuse korsten püsti ja selle ümber pidigi tulema meeletu surfiparadiis. Aga neil jäi finantsi nõksa puudu, lõpuks nad võtsid mingi uue investori pardale, see ütles, et tal on Allmanniga oma rida ja tahtis, et tema seda edasi teeks. Allmann tegigi mõnda aega, aga lõpuks seda vist ikka ei tule, kuna see on liiga kallis ja koht on liiga tühi. Aga sellest ajast on meil tellijaga head suhted.

Ott: Nad tellisid meilt ühe maja veel, Jõhvi kesklinna.

Mihkel: Nii et oleme temaga mitme objekti kaudu kokku puutunud, ja nüüd ta ütleski, et tal oleks vaja mingit (sõrmenips!) mõtet.

Ott: Tal oli vanast ajast meeles, et meil võib mõte tulla (Otile ainuomane altkulmu pilk – JK). Ta on hästi mõnus mees, temaga on hea suhelda.

Kas teil oli algusest peale aimu sellest, missuguse mastaabiga teil tegemist tuleb teha?

Ott: Jaa.

Mihkel: Ei, meil oli nii, et ta kirjeldas olukorda, et neil on avakaevandus, tähendab, võetakse 20 tonni lõhkeainet, pannakse pumaki!, lastakse 20 meetri kõrgune paesein pilbasteks, võetakse alt põlevkivi (näitab selja taga laual laiutavat põlevkivikamakat) – pruun selline – kiht eemaldatakse ja ülejäänud tõstetakse teisele poole, ja nii edasi. Ja nii 60ndatest peale.

Ott: 70ndatest.

Mihkel: Jah, midagi niimoodi. Ja neil on välja arvutatud, et nende valla territooriumil jääb seda kraami aastas miljon tonni üle. Ja protsess kestab 20 aastat, ehk 20 korda miljon – 20 miljonit tonni. Kuupides 16 miljonit. Hakkasime siis selle mahu üle mõtlema.

Ott: Tegime diagramme, et kui suur kuubik see on, kui näiteks vanalinna tõsta.

Mihkel: Teine lähtepunkt oli materjali omadus, käisime ekskursioonil ka, alguses on seal suured kivimürakad, kuid need on nii mikropragusid täis, et viie aastaga muutub kõik pulbriks. Lõpuks on see lihtsalt pinnas. Lähtusime sellest, et seda saab panna kas lamedalt või sellise nurga all, mida pinnas automaatselt lubab, ehk siis umbes 37 kraadi.

Ott: Neil endil olid umbes sellised mõtted, et teeme hiigelsuure Eesti kaardi – uauu.

Mihkel: Või teine mõte, et teeme lahingupaikade mulaažid või midagi sellist. Aga me mõtlesime, et kuidas tekitada mingit fenomeni. Maht on ju nii suur, et siis läbi suuruse võiks midagi tekkida. Pisemaid asju tehes killustuks see ära, ei tekiks fenomeni. Tahtsime siis teha suurt fenomeni, mis oleks ühtlasi ka maastik.

Ehk siis objekti maamärgiline kvaliteet tuli teie poolt, mitte tellija lähteülesandena?

Ott: Kindlasti. Kõige toredam oli see, kui analüüsisime geomeetriat. Ükskõik millisel teisel viisil midagi tehes peab kasutama mingeid abimaterjale, kuskilt betoneerima jms. Siin on trikk ainult selles, et prügi peab joonlaua järgi maha panema.

Mihkel: Geodeet tõmbab lihtsalt paar joont enne kui kopamees ladustab. Lisatöö olekski vaid mõõtmine. Neil on konveier sisuliselt pikk lint, mida mööda prügi jookseb, ja kukub põmm! maha ja lükatakse laiali. Kõik jääb samaks, ainult et lint tõstetakse siis vastavalt kas maha või mäe peale.

Ott: Minu arust on nüüd ikka nii, et lint paneb prügi auto peale ja auto viib, kuhu vaja.

Mihkel: Nojah, vahet pole, kuidas neil see organiseeritud on, mõte on see, et lisaks ei pea midagi tegema.

Ott: Aga geomeetriat analüüsides tulime selle peale, et lõikame hunniku kihtideks, umbes nagu riisikasvatuse platood. Panduste või treppidega lõigates tekib kasutamatu ruum, niisiis lõikasime selle kihtideks, ja muutes nende geomeetriat tekib kaks toredat asja: tekib ruumiline olukord, mida saab kasutada, näiteks nišše tekitada. Lisaks saab igat kihti vastavalt vajadusele pidevalt ümber projekteerida, võimalus on süsteemi muuta. Suur süsteem on küll olemas, kuid väikest saab alati imelihtsalt kohandada.

© KTA


Ega see nüüd selline olukord pole, kus tellija saab hoopis rohkem, kui algselt tahtis? Pakute sinna ju igasuguseid funktsioone.

Ott: Ei, tõenäoliselt läheb nii, et tekib mingi operaator, sihtasutus, ja maastiku tellija vastutab ainult selle eest, et saab projekti alusel oma prügist lahti. Kes selle prügiga edasi manageerib, eks see ütleb, kas tahab kohvikut või surnuaeda.

Mihkel: Vald tahab mingi sihtasutuse teha, aja jooksul tekib ju valda lisaväärtus. Neil on seal näiteks mingi sõudja, kes tahtis meeletult sõudekanalit, ja nüüd kaevavadki talle täissuuruses hiigelsõudekanali. Seda teeb arhitektuuribüroo Pluss sinna kuhugi kõrvale. Seal taga on muide Eesti suurim lasketiir, põhjaküljel. Käisime oma projekti just kaitseliidus kooskõlastamas – nad tahavad seal põmmutada – et ega püramiid nende tulistamist segama ei hakka. Leiti, et ei hakka.

© KTA


...

Ott: Püramiid on hea totter nimi, tegelikult on see pigem maastik. Püramiid on hea nimi, mis jääb külge.

Mihkel: Siis ta saavutab läbi sõna hiigelobjekti staatuse. Kui hakata mõtlema selle perioodi peale, et 20 aastat... Käid kord aastas objektil, vaatad, kuidas ehitatakse, ja lõpuks 20 aasta pärast saad üles ronida. Lahe, et see tõmbab ajatelje nii pikaks. Kui Tallinnas planeeritakse 3 aastat ja 2 aastat läheb ehitamisele, siis 5 aasta pärast on maja valmis ja see tundub juba nüüd kohe.

Ott: Kui nüüd keegi tuleb ja ütleb, et kuulge, tehke mulle tasuta eramu, saate omale monumendi teha, siis ikka ei räägi küll ära (naer).

Aidu on ju suht eikellegimaa. Milliseid funktsioone oleks sinna mõistlik tekitada?

Ott: Tallinnast Ida-Virumaa suunas näiteks puhkama minnes on üksikud asjad, mida kindlasti vaatama minnakse: Lahemaa rahvuspark, Sillamäe, tuhamäed, klint, kaevandusmuuseum ja mõned mõisad. Kui mõelda end sellise inimese programmi, ja kui seal on maailma suurim püramiid... Ilmselt saab sellest mingi turismiobjekt, ma kujutan ette. Kui seda järguti ehitada, siis esmalt peaks tegema külastuskeskuse. Aastaga on fenomen valmis: miljon tonni materjali, see on suurem kui ükskõik milline maja, mida me elu jooksul teinud oleme.

Mihkel: Esmalt tehakse aastaga 25-30 meetrit kõrge näidispüramiid valmis, pärast öeldakse, et pärisasi on 20 korda kõrgem – hiiglaslik. Juba see esimene on looduses hiiglaslik, 9-kordse maja kõrgune.

Mul on ikka raskusi sellesse asjasse uskumisel.

Ott: Mitte keegi ei usu, me ise ka vahel ei usu, aga mis selle võimalikuks teeb on see, et seda on nii kuradi lihtne teha, selleks ei pea üldse vaeva nägema.

Aga kui sinna erinevad funktsioonid tulevad, siis võib ju asi tahes-tahtmata hoopis keerulisemaks osutuda, ei usu eriti, et ilma "arhitektuuri panemata", kas või betoneerimata jne hakkama saaks.

Mihkel: Võib ka nii, et paned 4 rida paneele ja jätkad sealt pealt valli. Ehitise võib teha mäe külje peale platoole. Meil oli ka plaanis, et mõned lähevad päris sügavalt läbi, saab teha kambri, kus keskel esoteerikud saavad ööbida.

Ott: Žilette teritada (irvitus). Kusjuures – kes meil on sel alal ekspert? – küsisin naljaviluks Vilen Künnapult vihjeid, milliseid raamatuid lugeda. Et “mul on tüpoloogiaks püramiid, oskad midagi soovitada?” Muidugi oskas soovitada, lugesingi paar raamatut läbi, mida ta mulle soovitas.

Mis sa teada said?

Ott: Küllaltki põhjalik analüüs selle kohta, mis toimub Egiptuse suurima püramiidi sees ja miks ta selline on. Ma enne nii põhjalikult selle kohta ei teadnud. Kui saatsin Künnapule projekti vaatamiseks, ütles ta, et tema lihtsustaks, aga muidu oleme õigel teel. Künnapu on väga tore mees.

Püramiid on märgiliselt üsna laetud kujund. Huvitav, missuguseid tegelasi selline hiigelpüramiid küll ligi hakkaks meelitama.

Ott: Esoteeria tempel on tal tõesti küljes. Mitu viisi on seda asja vaadata, alguses mängisime vormiga küll, aga see tundus kõik umbes sama formaalne, nagu keskmine landscape urbanism. Lõpuks taandasime kõik ära, võtsime aluseks selle, kuidas aines käitub, missugune on asja loomulik geomeetria ja mida sellega teha saab. Aga et sellest iseenesest püramiid välja kujuneb, ei tähenda, et me esoteerikud oleksime.

Mihkel: Teine huvitav asi on kaasaegsed püramiidid – Venemaal on mingi hull, kes ehitab lehtmaterjalist püramiide, ta teeb väikse puitkarkassi ja katab selle lehtedega. Korralikud terava nurga all rajatised.

Ott: Neid on Moskva lähedal päris mitu ja need on suured turismiobjektid, seal käivad meeletud massid end aastavahetusel laadimas. Mees on teadlane muide. 90ndatel segastel aegadel õnnestus tal Nõukogude kosmoseagentuur viia nii kaugele, et need viisid püramiidis aasta aega laetud kilo jagu kerisekive orbitaaljaama MIR – valitsuse käsul – ja need olid aasta otsa seal, et parandada elu kosmoses ja maal, et see sätib energia mõlemalt poolt paika. Artiklis, mida ma hiljem või varem lugesin, räägiti, et MIR-is tööl olnud välismaa kosmonaudid kurtnud sealsete kehvade tingimuste ja antisanitaarse olukorra, mustuse ja seente üle. Selles valguses pole ka ime kui vennad veavad sinna mingeid kerisekive, mida nad on aasta otsa püramiidi sees laadinud (naer).

Keila lähedal on ka mingi püramiidiküla.

Mihkel: Osad arvavad et oluline on nurk. Aga venelasel on erinevad nurgad.

Ott: Erineva olukorra jaoks erinev nurk.

Mihkel: Skolastiline nurk on ju 51 kraadi, ülitäpne nurk, mille all nuge teritatakse. Meil on 37, nii et väga lääpas tegelikult.

Ott: Aga püramiidi nimetus on siiski väga lööv.

Mihkel: See on väga hea, jah. Kohapeal on ju inimesed kuhjatud mägedega nii harjunud. Et "mis siis, teete veel ühe? See on ju nii obvious, meil on siin igal pool püramiidid."

Austraalias ja küllap mujalgi kasvatatakse mahajäetud metrootunnelites ülikalleid delikatess-seeni ja muud kraami. (Mingite osade ümbertõstmisega muutus see vahekommentaar väga rändomiks, tegelt oli enne seda juttu sellest, milliste meetoditega saaks püramiidi funktsioone tekitada, aga las ta jääb nii, suva. – JK)

Ott: Tunneli meetod on üks, kuidas sinna funktsioone rajada.

Mihkel: Mõtlesime sinna geoloogiamuuseumi teha, seal saaks maa sees toimuvat näidata, panna 2 meetrise läbimõõduga toru mäest läbi, see oleks üle 200 meetri pikk ja läheks vahepeal väga sügavale.

Ott: Seismilistes piirkondades metrootunnelite rajamise metoodikaga saaks selle vabalt läbi põimida. Mõtlesime veel mingeid veinikeldreid panna, ja kui sa ütled, et seeni ka... jumala eest!

Eesti võiks maailmakuulsaks seeneriigiks saada.

Ott: Kusjuures siit õige lähedalt jookseb ju metsaseente söömise piir. Mida Venemaal ja põhjariikides tehakse, aga Euroopas enam mitte. Vot on selline asi olemas nagu seenepiir. Saksamaal inimesed naljalt metsa seenele ei lähe.

Mihkel: Käisin Pärnu taga loodusrajal ja nägin seal mingeid Eestisse seenele tulnud saksa turiste. Perekond turismigiidiga, otsisid seeni kohast, kus neid üldse pole... Matkaraja äärest.

Ott: Katerina, kuidas on „seened“ saksa keeles?

Katerina: Pilze.

Ott: A kuidas on seenele minema? Või seenel käima?

Mihkel: Pilze suchen?

Katerina: Pilze sammeln, või ma ei tea...

Ott: Grammatiliselt täiesti keeruline on välismaalastele seletada, mida tähendab seenele minema, täielik nonsense, Akiko (Oti jaapanlannast naine – JK) hoiab pead kinni, et mis mõttes seenel käima.

Mihkel: Et nagu seene peal – see pole loogiline, miks peab sellist käänet kasutama.

© KTA


...

Ott: Tegelikult kattub terve püramiid haljasmassiga, piltide peale ei saanud seda panna, muidu poleks mastaabist aru saanud.

Mihkel: Ja terrassidest. Vorm oleks kaotsi läinud. Kasutasime kolme-nelja planeeringumaterjali, heleroheline on madal ja tumeroheline kõrghaljastus, suur kasemets. Püramiidi kataksid suured metsaviirud.

Ott: Istutamist peaks kuidagi kontrollima, haljastus võiks siin-seal justkui parkidena avalduda. Lõpuks on tegemist rohelise mütakaga.

Mihkel: Esimeses järgus peaks tegelikult alumises kihis natuke isegi pinnast välja kaevama, praegu on seal tekkinud tranšeed. Autod sõidavad Emajõest laiemates kraavides üles-alla, need lähevad kaevandamise lõppedes vett täis, veetase tõuseb mürtsti! üles, sest tammid tõstetakse eest ära. Siis saaks objekti ümber teha kraavide süsteemi, et kanalites kanuudega sõita. Kogu asi jääks nagu saare peale. Territoorium oleks siis mõnes mõttes suletud, sinna pääseks paadiga.

Samasse tuleb muide ka Eesti kõige tihedam tuulepark. See kõik on samas detailplaneeringus, kusjuures tuulikute mastid on 130 meetrit kõrged, muudkui ketravad. Energiat oleks neil seega siitsamast võtta. Valda tekiks justkui oma energiakeskus, saaksid oma kanaleid või suusaradu õhtusel ajal välja valgustada.

Tegelikult jah, võib öelda, et see koht on üks pärapeekon, aga Kirde-Eesti linnad asetsevad hajaasustusena, elanikkond näiteks Jõhvi ja Kiviõli peale kokku on päris suur. Seal on väiksemad linnad, aga neid on palju, ja ühest teise on alla 50 km. Ümberkaudne elanikkond on päris suur. Kui tegime Narva-Jõesuu projekti, analüüsisime, kust need inimesed siia tulla võiksid. Üks asi on laev ja Peterburi, aga regioonis elab ju päris palju inimesi. Nad lihtsalt ei ole ühte linna koondunud, kõik sagivad autodega ringi.

Osasid linnu ühendab ka raudtee.

Ott: Ükskord läksin Urmas Ojaga objektile pilti tegema. Urmas sõitis, ja kui kohale jõudsime, siis ütlesin, et anna mulle nüüd see linnakaart, et kus see Jõgeva kontserdimaja ongi. Oot, Jõgeva kontserdimaja, see ei kõla nagu õigesti... Selguski, et pidime tegelikult Jõhvi sõitma, päris jabur lugu oli, kiire oli ka veel, kõik õiged tänavad leidsin üles, aga ei mingit kontserdimaja (irvitus).

Kas Püramiidi võiks mingis mõttes käsitleda kui Ida-Virumaa päästeprojekti?

(Ott naerab.)

Tegelt ka, kui see sellisena tõesti ehitusse läheks ja poogiks enda külge aja jooksul igasuguseid atraktiivseid funktsioone. Teoreetiliselt võiks see ju vähemalt mingil määral leevendada Ida-Virumaa töötuse probleemi.

Mihkel: Kaevandusalade sättimine muudeks funktsioonideks on ju tegelikult igal pool Euroopas väga levinud. Üks Ruhri kaevanduspiirkonna mees rääkis, et neil on kõik tööstus kinni pandud, kogu Ruhr on töötu, aga kuna see on nii suur maakond, siis keda Ruhr valib, see saab Saksamaad valitseda. Seega paisatakse Ruhri raha, et valijaid võita. Endiseid kaevandusi võetakse nüüd kultuuritööstuslike aladena kasutusele. Näidati pilte ka, need nägid päris naljakad välja. Oli üks ujula tehtud, ujuvad seal endises mahutis ringi, kuskil oli ka liuväli, korraldati paar värvilise valgusega festivali. Ei paistnud see värk eriti jätkusuutlikuna, näis pigem toetusfondide kantimisena festivali korraldamiseks. Aga nüüd on nad käivitanud programmi, et Ruhri piirkond 15 aastaga taastuvenergia keskuseks muuta. Suure kangiga pressivad omale EU energiapappi. Mõtteliin iseenesest pole vale: panna käima taastuvenergia süsteem, kui vana asi saab otsa. Araabia naftašeigid teevad ju ka hulle maju ikka selleks, et pärast nafta otsalõppemist turismi pealt teenida. Eesti-suguses väikses mõõtkavas töötaks see hästi.

Ott: Väiksest Aidust saab omamoodi Kairo.

Põhjamaade Abu Dhabi. Millal siis asja ehitama hakatakse?

Mihkel: Praegu on detailplaneeringu faas. Planeering on palju suurema ala kohta, meie tegutseme piltlikult öeldes vaid detailplaneeringu nurgas. See jookseb oma rada, olles praegu kuskil poole menetluse peal. Meie projekt on ladestusala ruumilist plaani täpsustav eskiis. Ladestusala on seal nii või teisiti ette nähtud, meie eskiis määratleb täpsemalt, kuidas see peaks käima.

Kuna meie Püramiid ei ole juriidiliselt ehitis, siis saaks seda detaili alusel rajama hakata. Veider, ükspäev just arutasin, et maastikuarhitektuur on nähtus, millel sageli puudub tellimus – ja miks – ma ise arvan, et kuna siin pole ühtegi kooskõlastavat instantsi, sellist etappi, seadusega pole seda ala reglementeeritud. Maastike muutmisel puudub kontrollorgan, sellega seoses ei teki projekte, sest pole midagi, mida oleks vaja kooskõlastada.

Igatahes järgmise aasta (st 2012 – JK) teises pooles hakkavad ehitama, ma arvan.

Ott: Mina nii optimistlik ei julge olla.

Mihkel: Oli jutt, et selline on ajakava. Planeering on poole peal. See on muide huvitav, et Aidu vallas elab 900 inimest.

Ott: Maailma suurima püramiidi rajab 900 elanikuga vald. Eestis! (Naer.) Saab küll, kui tahtmist on.

Ja ainest.

Ott: Ainest on kõvasti.

Mihkel: Ja ka lõhkeainest on palju.

© KTA


...

Mihkel: Lõpuks pakub see maastikule mingisugust alternatiivi. Kui püramiidil on 20 aasta pärast mägine maastik platoodega, siis võib-olla on seda maru hea asustada. Lõunanõlvadel läheks maapind mõnusalt soojaks, hea oleks seal redutada. Kuigi esialgu ei hakkaks seal elamispinda olema.

Ott: Aga kui me juba vanad mehed oleme, on meil seal daatšad. Mihklil hommikupoolsel, mul õhtupoolsel.