KOKO käis Vilniuses

Aasta alguses jõudis lõpule 7 osalejaga kutsutud arhitektuurivõistlus A-klassi büroohoonele Vilniuse jõudsalt arendatavas ja efektseks kujuneda tõotavas ärikeskuses. Võistluse pani kinni korraliku renomee ja portfoolioga ning Leedus juba paari tubli büroohoonega kanda kinnitanud Taani firma PLH Arkitekter (preemiaks € 7240 + projekteerimisleping), muu seas on nende tehtud samas lähistel asuv nn Green Hall, kuid ka mitmed kõik-kes-käinud-teavad hooned Kopenhaagenis. Teiste osalejate seas figureeris lisaks kohalikele ja võidukatele taanlastele üks kahtlane, Vilniusesse palju kavandanud büroo Saksamaalt ning Eesti rahvusvaheliselt edukamaid arhitektuuribüroosid KOKO. KOKO projekt – autoriteks Raivo Kotov, Indrek Mikk, Üla Koppel ja Andrus Kõresaar – pälvis võistlusel hea kolmanda koha; teine preemia anti Leedu arhitektuuri tipptegija Audrius Ambrasase büroole (teise koha eest € 7240 ja kolmanda € 4344). Kõiki osalenud töid koos planšettide ja leedukeelsete seletuskirjadega näeb siin.

Auhinnaline koht kutsutud väliskonkursilt – see on meie konnatiigi-kontekstis vägagi tähelepanuväärne juhtum, ometi ei ületanud uudis Eesti arhitektuurimeedia künnist. Niisiis, et lugu päris unustusse ei vajuks ja mingilgi tasandil kajastatud saaks, väike lüngatäide: esitasin Raivo Kotovile mõned küsimused.

© KOKO

© KOKO

JK: Eesti arhitektuuribüroosid ei kutsuta väliskonkurssidele just igapäevaselt. Missuguseid teidpidi kutse KOKO-le tuli, kas rolli mängisid pigem isiklikud suhted või kuskil jäetud hea mulje ja varasemad tööd? 

RK: Võistluse korraldajaks oli Leedu kinnisvarafond Lords LB, kes on ka alates 2011. aastast Metro Plaza omanik. Seega kutse oli ajendatud rahulolust Metro Plazaga. 

JK: Büroohoone on kavandatud hetkeseisuga küllalt näotusse, magistraaliga palistatud ärilise iseloomuga settingusse, mis hakkab tasapisi nn city kõrghoonestusega kokku kasvama. Milliseid ümbruskondlikke tegureid arvestasite hoone asetamisel krundile ning majaesise aktiivse väljaku ja hoone välisilme kavandamisel? 

RK: Konstitutsiooni prospekt on kujunenud Vilniuse peatänavaks, mille äärde on kerkinud nii Baltikumi kõrgeim hoone Euroopa torn, Swedbanki peahoone jne. Antud piirkonda kavandatakse hooneid, millel on üks parkimiskoht iga rendipinna 25 m² kohta – seega võrreldes Tallinnaga on tegemist tõsise "autouputusega" (ka antud hoonele oli kavandatud 3 maa-alust korrust). Antud kinnistule oli koostatud detailplaneering, mis määratles hoone üldise paiknemise ja kõrgused (jõe pool maksimaalselt 7 korrust, põhja pool kuni 10). Hoonest ida pool paikneb olemasolev noortekeskus; kavandatava hoone ja noortekeskuse vahele jääb pargiala.

© KOKO

© KOKO

JK: Olete küllalt suure mahu plokistanud kaheks enam-vähem võrdseks osaks, kumbki oma teenindussõlmega, tulemuseks kikilipsu-kujuline põhiplaan ja kaks justkui iseseisvat, kuigi kokkukasvanud mahtu. Millised kaalutlused viisid sellise tulemuseni?

RK: Tellija äriplaan nägi ette, et hoone renditakse välja kas ühele rentnikule või maksimaalselt tosinale. Samuti oli oluline tellijale see, et hoones oleks võimalikult palju loomuliku valgusega pinda (see eesmärk välistas sügavad hooned). Eelnevast tulenevalt sai kavandatud liigendatud maht, mis oma keskkonnas (magistraalide ääres, kaugelt vaadeldav) mõjus siiski ühtsena. Tänu kikilipsule pikenes perimeeter, mis saab loomulikku valgust. 

© KOKO

JK: Mahtude kokkupuutepunktis tekib huvitav, omamoodi pingestatud olukord: suht kitsas pilu, mille vist kaks ja pool Kotovit suudaks täielikult sulgeda. Kas see olukord on puhtjuhuslikult tekkinud või lausa midagi enamat – kas selle taga võiks olla lausa mingi ruumiline, psühholoogiline või visuaalne efekt (nt tekib siin katkestamata diagonaaltelg läbi terve maja)?

Kusjuures mida rohkem ma sellele pilule mõtlen, seda intrigeerivamaks see muutub, eriti kui tuua mängu hoone potentsiaalsed kasutajad, (ilukirjanduslikult liialdades) Ida-Euroopa ja erastamise-taustaga, härjakaela ja sõrmejämeduste kuldkettidega jõmm-ärimehed, kes pilu läbides üksteist kogemata või meelega müksavad, või vastupidi, tekiks kõigil töötajail mingi psühholoogiline tõrge seda pilu läbida (ja ega selleks pole ju suurt põhjustki), umbes nagu ei taheta redeli alt läbi minna... Või siis tegelikkuses polekski see nii kitsas ja ma lihtsalt tõlgendan üle.

RK: Tegelikult see pilu on isegi väiksem – tüüpkorrusel kabinettide vahel 1,5 m lai visuaalne telg. Tegemist on teadliku, hoone kavandamisel tehtud otsusega.

© KOKO

JK: Kas nõustud, kui väidan, et olete üldjoontes loonud tüüpkorrustele väga distsiplineeritud ruumi? St ruumi, mis on funktsionaalselt küllalt selgelt piiritletud, kuivõrd kontorite ja aatriumite vahele ei näi jäävat eriti mugavaid olesklemistsoone. A-klassi büroohoone kohta on siin vähe hedonistlikkust, välja saab tuua vaid rõdud hoone otstesse jäävatel kontoritel, kergelt luksusliku maigu jätab ka "eliitparkla" esimesel korrusel. See pole kerglane loovbüroohoone, vaid selgelt kontoris istumiseks ja rahategemiseks loodud hoone. 

RK: Jah, olen nõus, et n-ö vau-efekti jäi väheks – 1. ja 2. kohal oli see olemas. Meie töö oli liiga asine, suurt joont siseruumis jäi väheks. Läksime ehk liiga Metro Plaza "õnge" – hoone sai väga efektiivselt lahendatud.

© KOKO

JK: Millised olid žürii kommentaarid projektile? Mida kiideti, mida laideti? 

RK: Zürii oma valikuid ei põhjendanud (protokolli ei tehtud). Kui esitlus oli, siis väga palju küsimusi polnud.

JK: Millised välisprojektid teil parasjagu veel käsil on? Kuidas edeneb väga intrigeerivalt kõlav Norra projekt, millest saime mõnda aega tagasi Sirbist lugeda? Ja mida huvitavat olete veel tegemas, nüüd kui kaks suurprojekti Meremuuseumi ja Teletorni näol on äsja valminud? 

RK: Norra projekt – endise haigla rekonstruktsioon äri- ja eluhooneks – edeneb rahulikus, aga kindlas tempos. Kuna tegemist on Stavangeri piirkonna ühe olulisima ajaloolise maamärgiga, siis kiirustamist siin pole. Samuti Stavangeris, kauni vaatega asukohas, on ehitusloa taotlemise staadiumisse jõudnud ka ühe eramu projekt. Rakveres valmib detsembris omanäoline hotell (Aqva Spa laiendus), eelmisel nädalal algasid ehitustööd Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis, mille siseruumide lahendus ja ekspositsioon saavad värske näo. Tervishoiumuuseumi ehitustööd ja ekspositsiooni rajamine valmivad 2013 sügisel. Ja Moskva maja on kogemata kombel sattunud ehitusfaasi :)