Julmalt (eelmise) aasta parimast sisekujundusest

Kirjutasin järgneva postituse tegelikult juba ligi aasta tagasi, kuid jätsin selle toona avaldamata, kartes, et olen ehk ülekohtuselt kriitiline. Teades nüüd, et ma pole üldsegi ainuke, kellele see Sisearhitektide Liidu premeeritud interjöör vastukarva käib, panen loo siiski üles, lootes kommentaariumis kuulda poolt- või vastuhääli kõigilt, kes hoone sisemusega lähemalt tutvunud ja kelles see mingeid tugevaid emotsioone on tekitanud. 

NB! Loole lisatud fotod on tegelikult liiga kvaliteetsed ja osavalt kadreeritud, et sellist kriitilist juttu illustreerida. Kuid "parema" puudumisel... minge vaadake ise?


*

Indrek Peili ja Siiri Vallneri kavandatud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelmisel aastal valminud uue hoonega on justkui kõik hästi, maja on tulnud ootuspäraselt ilus, meeldib väga selle tellijale, kasutajatele ja loodetavasti ka ülejäänud tartlastele, mõjudes lisaks oma naabritele – kahele nõukaaegsele ühikahoonele – omamoodi värskenduskuurina. See on hästitoimiv maja nii töötajatele kui õppijatele, sisaldades lisaks laboritele, õppe-  ja tööruumidele ka kolme suurt auditooriumit, võimlat, raamatukogu, ahvatlevaid päikeselisi väliterrasse ning sööklaga liituvat avarat leboruumi.

Lähteülesanne oli veidrate killast: püstitada kõrgkooli peahoone juurdeehitusena ühika külge. Päris nii totrasti see õnneks välja pole kukkunud, ja olgugi et kooli peasissepääs on erinevalt võistlustöös ettenähtust toodud läbi ühika kõhualuse, on suhete vahekord selge. Seda logistiliselt segadusseajavat lahendust nõudis muuseas arhitektuurivõistluse žürii; funktsionaalselt on see siiski õigustatud käik, sidudes kaks hoonet üheks mugavaks hübriidseks tervikuks.

Olete kunagi sellest rohkem ütlevat renderit kohanud?  
© Kavakava

Kohanduja eksemplar.
Foto © Martin Siplane

Teletupsulik antenn-logo teatab, et siin on sissepääs.
Foto © Martin Siplane

Nüüd irin. Hoone interjööri autor Tarmo Piirmets pälvis (nüüd juba eelmisel aastal) Sisearhitektide Liidu parima sisekujunduse peapreemia. Ja ma ei saa aru, miks.

Mulle pole kunagi varem ükski sisekujundus nii intensiivselt vastu hakanud. Püüan seda kuidagi põhjendada, olles selles ruumimuljetelt muidu sümpaatses majas kahel korral tükk aega viibinud.


*

Maja arhitektuur oma ühtlaste rütmidega on sirgjooneliselt tõsimeelne, peaaegu range. Ilme vast õige pisut leebub, kui tudengite ja töötajate elu terrassidele laieneb ja taimekastid ravimtaimepuhmadega täituvad. Maja nurgeline vorm kuni detailideni välja suhestub elegantselt hilismodernistlike ühikahoonetega, respekteerib ja arvestab neid kui vahetuid naabreid, hoidudes nende ees lipitsemast-lömitamast ja neist liialt juhindumast.

Kui veel üle võlli tõlgendada, võiks öelda, et maja tõsiilmelisus kõneleb ka sellest, et tegemist on kõrgkooliga ning veel enam, tervishoiu kõrgkooliga, seega valitud esteetika pühitseb otstarvet.

Kuid sisekujunduses laguneb kontseptsioon koost. Juba fuajees – olgugi et taust jääb läbi terve maja säravvalgeks – püüavad üksteisest üle karjuda mitmed tugeva iseloomuga ja mitte kuigi edukalt kokku passivad värvid, jättes mulje pigem mõnest lõbuasutusest või lasteaiast kui kõrgkoolist.

Sisenenuna majja läbi hämara ja sci-fi mõjulise tehnitsistliku toru, võtab värvide orgia koostöös ilmselgelt liiga ereda ja valgetelt pindadelt võimsalt peegelduva valguse koosmõjul pildituks. See tabab ootamatult, tekib tunne, nagu tervitaks interjöör tulijat virutusega piki nägu.

Torust sisse ja vastu posti: sinine audika sein, lilla mööbel, hele laudis, rohe-kollane garderoob. Kahjuks pole mul fuajeest korralikku pilti näidata.
Foto © Martin Siplane

Foto © Martin Siplane

Hoone selgroona toimiv telg heleda puitkatte saanud laia trepiga on rahumeelse kujundusega, ka retrohõngulise söökla leti eest astmeliselt lebolaks tõusev ruum on sümpaatne – tudengite endi toodud padjad ja pehmed istumisrahnud toovad siia heledasse ruumi mõnusat ja mitte liiga pealesurutud (st kujundatud?) värvilisust. Söökla tulipunastest glasuuritud plaatidest ja kerge campi mõjuga seinapind on omal kohal, töötades hoone enda arhitektuuri ning nõukaaegsete ühikahoonete kontekstis hea hillitsetud huumorina. Ohu märgina näeb siin rõhtpindade (viimasel ajal ülipoppi) diagonaallaudist, mille levikule majas võinuks rahuga juba eos piiri peale panna, kuna see ei loo mitte kuskil mitte mingisugustki lisaväärtust.

Foto © Martin Siplane

Foto © Martin Siplane

Foto © Martin Siplane

Viiruslik diagonaallaudis jätkub ühes esimese korruse auditooriumis, minu arust selle maja kõige ebameeldivamas ruumis. Lisaks on siin möllatud tervishoiuteemaliste otseviidetega nii lühtrite kui toolide näol. Kui camp ei kipu õnnestuma, on see siis kitš? Tegemist on maja n-ö esindussaaliga.

Foto © Martin Siplane

Foto © Martin Siplane

Veel otseviiteid: teenindavad sooned on üleni punased. Mõnele ehk liiga radikaalne lahendus, kuid minu silmis on see heas mõttes efektne. Ka liftipõrand on nüüdseks punase katte saanud.

Foto © Martin Siplane

Eri stiilis valgustite hulk võtab tummaks. Siin on punkte, kus seistes võib näha 5-6-7 erinevat valgustitüüpi, kord retrolikult nurgelisi ja popilikult amorfseid, kord suvaliselt standardseid. Tõsi on, et fotodel ei tule see lopsakus kuidagi välja, fotod kadreerivad vaid konkreetseid ruumisektsioone, mistõttu ei pruugi mulje üldse halb jääda, võib-olla isegi vastupidi. Kohapeal viibides mõjub see erinevate ja tihti tugeva iseloomuga valgustitüüpide rohkus ebamõistliku priiskamise või lihtsalt otsustamatusena. 

Seeeest (oluliselt väiksema valikuga) istemööbel on organiseeritud õnnestunumalt, moodustades loogilisi ja ruumide iseloomudega enamasti sobivaid gruppe (nt raamatukogus ja lebolas). 

Teise korruse hall. Paremal leboruum, vasakul raamatukogu. Väheseid kohti majas, kus värvid ei karga näkku. Ometi võinuks seda ruumi millegagi mahendada. Kliinilisust võib ju viitena võtta, kuid ruumimõjule see head ei tee.

Foto © Martin Siplane

Foto © Martin Siplane

Paar sammu kõrvale: raamatukogu ebamäärane eesruum erinevate kollaste ja juba järgmise edeva valgustitüübiga.

Foto © Martin Siplane

Raamatukogu sakilised valgustid ja raamaturiiuli motiiviga piirded pole ju iseenesest midagi jubedat, kuid siin sugereerivad need mingit tarbetut närvilisust, visuaalset rahutust. Justkui oleks soovitud efektset lahendust, kuid jäetud selle teostamisel kuhugi poole peale – usun, et kasuks tulnuks autori selgem positsioon, paar julget sammu kas edasi või tagasi, praksilikult pöörase või hoopis modernistlikult lihtsama ja elegantsema lahenduse suunas.

Foto © Martin Siplane

Üks pisematest klassiruumidest. Värvipsühholoogia pole minu teema, kuid oleks hea kuulda, kas siin sügavrohelisel taustal on õppuritel pigem soodus keskenduda või mitte.

Foto © Martin Siplane

Värvidega on veidrad lood ka õppejõudude korrusel. Siin on taas kuhugi poole peale hulpima jäetud, justkui poleks juletud pöörasusega liiale minna või liiga igavaks jääda. Tulemus on häirivalt ebamäärane. Usun, et peasüüdlane on tervet korrust kattev vaip, mis võinuks pigem jääda ühes, kasvõi mõnes julges toonis taustaks kogu ülejäänud värvilisele sisustusele.

Foto © Martin Siplane

Ja jällegi – fotod moonutavad pilti, tegelikkus on paras virvarr kujundatud ja ruumi tarbijate toel tekkinud värvilisusest.

Foto © Martin Siplane

Katuse alt tagasi esimesele korrusele, kus tekitavad hämmingut suure WC-ploki peeglid. Efektitsemisega on lõivu makstud otstarbekohasusele: kui tahta end hakkimata vaadata, võiks pigem kasutada fuajee või mõne ülemise korruse tualettruumi normaalset peeglit. NB! Siin võiks mainida, et hoonet kasutab igapäevaselt ca 1170 naist (viide).

Foto © Martin Siplane

Beebisinised ja -roosad ruumid ja koridorid jättis Martin pildistamata, neid minge kogege ise.

Kuid ega siin kõik halb pole. Hoone arhitektuuri silmas pidades tundub kooli suurim auditoorium oma kuldselt pehmet valgust andvate 70ndate mõjuliste valgustite ja ilusate sini-lillade toonidega olevat üks sisekujunduslikult õnnestunumaid ruume. Siinset tagasihoidlikku moodsat joont on õige pisut retrošikiga vürtsitatud. 

Foto © Martin Siplane

Teine suurem auditoorium on sarnase lahendusega. Sümpaatne!

Foto © Martin Siplane

Kokkuvõtteks.

Kui viimased auditooriumid ja paar üksikut kildu välja arvata, häirivad mind selle hoone sisekujunduse puhul enim just otsustamatus ja pidetus, kasvõi kaudse ühtse joone puudumine ja ruumide tihe kujunduslik hakkimine, närvilisus, põhjendamatult popimõjuline popurrii tugevatest värvidest ja disainielementidest, mis tihti ei haaku ei üksteisega, ning mis põhiline – hoone arhitektuuriga. Üksikult võttes pole ju tegu koledate värvide, toolide, lampide või halbade kujundusideedega, pigem leian, et seda kõike on siia kahe hoone jagu kokku pressitud.

Tervishoiu Kõrgkooli hoone on tugeva iseloomuga. Sisekujundus võinuks seda respekteerida, astuda hoonega ühte sammu, pidada kaalutletud dialoogi. Arhitektuur ja sisekujundus võinuks toimida partneritena, moodustada terviku. Antud lahendus seda ei püüa, pigem trambib oma rada ja vahib mujale. Nagu oleks filmile kirjutatud muusika vaid stsenaariumi põhjal. Ometi arvan ma mõistvat mõningate sisekujunduslike otsuste tagamaid, olgu need põhjendatud ruumide funktsioonide või hoone igapäevase tarbijaskonnaga. Kuid need tagamaad ei näi haaakuvat arhitektide nägemusega. Respekteerin siiski arhitektide usaldust professionaalse sisearhitekti tegemiste vastu, kahju vaid, et seeläbi on tekkinud kaks eraldiseisvat entiteeti kohas, kus kummalegi edukamalt töötanuks pigem tihedalt läbipõimunud sümbioos.