Hullumaja

EKA arhitektuuriteaduskonna eelmise aasta üks intrigeerivamaid lõputöid oli minu jaoks Ülle Maiste „Hullumaja – aktiveeriv integratsiooniühik“ (juhendajad Toomas Tammis ja Tarmo Teedumäe). Lisaks laiaulatuslikule eeltööle köitis mind selle juures eelkõige pühendunud tegelemine mõneti müstifitseeritud, salapärase ja eraldatud ühiskonnagrupiga, kelle võib koondada üldnimetuse „hull“ alla. Kusjuures autoriteedile toetudes teeb ta kohe selgeks, et sõna „hull“ oma otsekohesuses on täiesti okei kasutada, seda pole mõtet asendada mõne lohisevama ümber-nuga mõistega – „hull on haige inimene ja hullumaja koht, kus haigushooge ravitakse.“

 

Tegin Üllega pärast edukat kaitsmist põhjaliku küsitlussessiooni, mille avaldan nüüd lõpuks pärast pikka, osaliselt põhjendatud, kuid suuremal määral põhjendamata venitamist. Vähemalt juhtub see enne käesoleva aasta kaitsmisi, napilt küll. Küsimused koostasin lõputöö kirjaliku osa alusel ning et asi ei kisuks teiste lõpetajate suhtes liialt ebavõrdseks, püüan järgnevaga pigem lahata teemat laiemalt, mitte niivõrd töö tulemit arhitektuurse objekti näol, kuigi lõpuks jõuame ka selleni. Keskendume intervjuus peamiselt hullude positsioonile ühiskonnas, hullumaja võimalikule asukohale ning institutsionaalsele rollile ja ühtlasi ruumilisele väljundile nende inimeste taasintegreerimisel n-ö tavainimeste sekka, samuti praeguse Seewaldi ala olevikule ja tulevikule.

Siiralt loodan, et järgneva – küllalt pika, kuid seeeest mu blogiajaloo kindlasti ühe parema – jutu läbides saab nii mõnigi tabu ja eelarvamus purustatud.

Haiguste ravi St Bartholomew' haigla näitel Londonis, aastal 1929. Peaaegu 20. sajandi lõpuni sõidutati patsiendid oma vooditega õue, et ka nemad saaksid osa linnasaginast ning ei tunneks end umbsetes palatites ühiskonnast eraldatuna. Kuidas aga integreerida ühiskonna igapäevaellu nn hullud, kelle hooge on võimalik ravimite abil täielikult kontrolli all hoida? Architectural Review, mai 2012

*

JK: Psühhiaatriakliinik kesklinnas kõlab mõttena harjumatult, kuid nagu su tööst teada sain, aitab tegevus- ja suhtlusvõimalusi pakkuv linnakeskkond ning ühiskonna mõistev suhtumine näidata hullul üles järjekindlust ravimite võtmisel (hullust on võimalik 90% juhtumitest ravimitega kontrolli all hoida). Peamine põhjus, miks hulle on keeruline ühiskonda taasintegreerida peitubki justnimelt inimeste tõrjuvas hoiakus, sest kokkupuute puudumine tekitab hirmu ja eelarvamusi. Sellele vaatamata või selle kiuste on hullumajade sobitamine linnalisse keskkonda ning ühtlasi hullude integreerimine ühiskonda üks viimaste aegade selgeid suundumusi psühhiaatrias. Kas oskaksid selle kohta konkreetseid näiteid tuua?

ÜM: Ma ei tea, et seda oleks kusagil tehtud eesmärgipäraselt, st toodud hulle linna selleks, et nad oleksid ühiskonnas nähtaval kohal. Harilikult on asukohavalikud ka mujal maailmas lähtunud pigem majanduslikest võimalustest. Linna on sattunud psühhiaatriahaiglad põhjusel, et midagi muud on sealt ära kolinud ja vabaks jäänud ruumid, mis iganes kujul, sobivad kenasti psühhiaatriahaigla vajaduste rahuldamiseks. Üldlevinud on tendents, et kohandatakse sobivaks ruumid, kus varem on asunud üld- või erihaiglad, mis tehnika arenedes enam olemasoleval pinnal hakkama ei saa.

Eeskujud, millest räägitakse, kui mõeldakse Tallinna Psühhiaatriakliiniku võimalikule kolimisele Põhja-Eesti Regionaalhaigla naabruses olevasse endise Hermese hotelli hoonesse, on näiteks Helsinki kesklinnas asuv psühhiaatriakeskus ja tehnoloogiliselt väga heal tasemel Massachusettsi üldhaigla psühhiaatriaosakond Bostoni kesklinnas asuvas kõrghoones.

JK: Kuidas mujal sellesse nn tavainimese tasandil suhtutakse?

ÜM: Ma arvan, et inimesed on harjunud stereotüübiga, et hullumaja peab asuma linnast eemal metsa sees. Usutakse, et nii on haigetele parem, andmata aru, et sedasi tõrjutakse osa ühiskonnaliikmeid endi hulgast välja. Kindlasti on tänapäeva Eesti ühiskonnas teistest erinevatel lihtsam hakkama saada väikelinnades, kus inimesed on üksteisega rohkem seotud ja arvestavad. Eriti hämmastav oli minu jaoks töö tegemise käigus tehtud avastus, kuivõrd erinev on hospitaliseeritud patsientide arv riigiti. Piirkonnad ei erine mitte haigete arvu poolest, vaid selle poolest, kui paljud paigutatakse „jalust ära“. Perekeskses Itaalias on neid 100 000-st 11 ja Jaapanis suisa ligi 300. Eestis on neid Euroopa keskmisele sarnaselt ca 55. 

Svend Guttorm, "Kammeret" (1938). Asub Taani Rahvusgaleriis. Foto: JK

JK: See, et hullumaja peaks asuma kesk loodust on ju niivõrd kinnistunud arusaam, et äkki hullud ise arvavad ka pigem, et neile mõjuks hästi hoopis looduskeskkond?

ÜM: Ma usun, et hullud on ses suhtes nagu kõik inimesed. Kui võimalik, eelistatakse ikka ilusat vaadet ja vaikset ümbrust. Samas ma ei ole kindel, et nad tunnetavad, et looduskeskkond nende paranemisele otsest mõju avaldab. Ma ise pean patsientide tervenemise seisukohast oluliseks, et ruumidest avanev vaade oleks huvitav ja lähiümbrus vaheldusrikas. Vahet pole, kas selle koha muudab huvitavaks aastaaegadele reageeriv loodus, teised inimesed või mitmekesised tegevusvõimalused, mida ümbritsev keskkond pakub. 

Seewaldi ja Mustamäe asukohti võrreldes tuli minu jaoks üllatavana Psühhiaatriakliiniku juhatajalt Kaire Aadamsoolt kuuldud seisukoht, et patsiendid eelistavad pigem anonüümset suurhaigla keskkonda, kui väiksemat ja intiimsemat ümbrust. Peljatakse ümbritsevate inimeste pilke ja ei taheta, et keegi näeb neid psühhiaatriakliiniku territooriumile sisenemas. Tahetakse end tunda pigem nagu iga teine haige, mitte teistest eristuv grupp, kellele näpuga näidatakse.

Oma töös olen ühiskonna halvustava suhtumise vastu üritanud võidelda, üritades pigem muuta suhtumisi, samuti funktsioone ja kasutajagruppe segades. Et haiged ja terved teeksid samu asju ja eristuks üksteisest võimalikult vähe.

Hullulinnak metsases äärelinnas: Viinis asuv kuulus Steinhofi psühhiaatriahaigla ja pulmonoloogia kompleks. Planeeringu ja hoonestuse üle trooniva kiriku autoriks Otto Wagner. Vt ka: Google Maps

JK: Oled oma hullumaja asukoha valikul lähtunud eelkõige bussi- või rongijaama lähedusest ja vaba aja veetmise võimalustest. Millised faktorid siin veel rolli mängisid?

ÜM: Jaamade lähedus on ajendatud soovist muuta tervet Põhja- ja Lääne-Eestit teenindav kliinik võimalikult kättesaadavaks lähedastele, kellega suhted on niigi keerulised. Haigete edasises tervena püsimises mängivad lähisuhted väga olulist rolli ja haigla raskesti ligipääsetav asukoht ei tohiks kontakte pärssida. Lisaks kättesaadavusele peaks haigla olema koht, kuhu on hea tulla; piisavalt atraktiivne ka külastajale. Patsiendile mõeldud tegevusvõimaluste puhul on oluline nii aktiivse ehk kontaktide- kui rahuliku ehk looduskeskkonna lähedus. Patsiendil peab olema võimalik vabalt valida üksi- ja koosolemise vahel. Hullude ühiskonda integreerimise ja laiemalt, patsientide tervenemise mõttes, on oluline olla nähtav teistele ja ise näha teisi – olla elu keskel. Konkreetne asukoht Kalamaja asumi ja aktiivse mereäärse avaliku ruumi vahel võimaldab nii väikelinlikke intiimsemaid kontakte kohalike elanikega kui osasaamist anonüümsemast meelelahutusest avalikel mereäärsetel aladel. Ühtlasi on haigla territoorium planeeritud selliselt, et seal saaksid aktiivselt aega veeta lähialade elanikud ja kaugemalt tulijad läbisegi endiste ja praeguste patsientidega.

.

JK: Kas kaalukausil oli teisigi krunte?

ÜM: Mulle meeldis mõte hullumaja paigutamisest Skoone bastionile. Paiknedes nii sümboolselt linna kohal, võimaldades hulludel ülevalt alla linnale vaadata, ise nähtamatuks jäädes. See oleks eeldanud mõne atraktiivse avaliku funktsiooni lisamist kompleksile, et aidata kaasa kontaktide tekkimisele ühiskonna teiste liikmetega; samuti bastioni paremat sidumist linnaga. Kaalusin veel mereäärset kinnistut Kopli liinide lähedal, mis jäi pisut kaugeks ja tulevikuperspektiivis hoomamatuks. Kolmanda variandina paigutasin mõttes ideaal-hullumaja planeeritava jäähalli asukohale Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi ja Rahvusraamatukogu vahele. Selle koha miinuseks on aga eeldatud ruumiline tihedus/kõrgus ja linnaline anonüümsus.

JK: Milliseid laias laastus kesklinnas või selle ligiduses asuvaid alasid üldiselt pead Tallinna näitel sobilikuks psühhiaatriakliinikule?

ÜM: Ma arvan, et see peaks olema ala, mis piirneb loodusliku keskkonnaga – park, meri vms, kus patsient saaks üksi olla ja mis teisalt ei asu kaugel aktiivsest keskkonnast, mis võimaldaks seltskondlikku meelelahutust. Samuti peaks see olema atraktiivne paik väljastpoolt tulijaile. Olulised on valgus ja vaade.

JK: Aga kui lähtuda Tallinna Psühhiaatriakliiniku reaalsest võimekusest – milliseid võimalusi näed selle tulevasele asukohale, teades, et Seewaldist väljakolimine on paratamatu?

ÜM: Aasta tagasi pidas kliinik ise reaalseks kolme võimalikku ümberasumist – 1. olemaoleva Paldiski mnt kinnistu piires täiendava mahu lisamise ja paari olemasoleva hoone kasutusse jätmisega; 2. kolimist Põhja-Eesti Regionaalhaigla kõrvale Sütiste teele, endise Hermese hotelli ruumidesse ja 3. Hiiu onkoloogiahaigla kohandamist kliiniku vajadustega. Kõik need variandid on seotud majanduslike võimaluste ja poliitiliste otsustustega. Mulle endale on neist enim meelt mööda esimene variant, mis jätkab ajaloolist traditsiooni. Selge on see, et olemasolevate mälestiste korrashoidmine käib haiglal üle jõu. Tegemist on suure krundiga, mis võimaldaks uue mahu rajamist nt krundi merepoolsesse ossa, kus väärtuslik hoonestus puudub. Uus hoone jääks seega planeeritava Põhjaväila äärde ja võimaldaks teoreetiliselt Põhja-Eesti regionaalhaigla asemel jagada vajadusel funktsioone Lääne-Tallinna keskhaiglaga või teisel pool paikneva Pelgulinna haiglaga. Asukoht on soodne mere ja kergliiklusteede läheduse ning hea ühenduse poolest kesklinnaga. 

*

JK: Haiglakeskkondi on diametraalselt erinevaid. Ühtede märksõnadeks on steriilsus, hügieenilisus ja vastupidavus, teistele on aga pigem omane kodusus, hubasus (kassid, akvaariumikalad, vaibad ja kardinad jne). Ühed muudavad patsiendi passiivseks, teised soodustavad pigem aktiivsust, tegevusi, haiglaterritooriumilt lahkumist ja kontaktide tekkimist väljaspool haiglat.

Psühhiaatriahaigla – nagu haigla üldiseltki – on põhimõtteliselt nagu hotell. (Siit ka etümoloogiline seos – mõlemad sõnad tulenevad ladinakeelsest terminist hospes.) Selles peitub aga oht nn hospitalismile, st kui patsiendile on olemine nii mugavaks tehtud, et ta pigem viibibki haiglas kui nõustub tagasi koju minema. Näen siin arhitekti jaoks ääretult intrigeerivat ning vastuolulist ülesannet: vajadust luua ruum, mis ei mõjuks ühest küljest rusuvalt, kuid teisalt ei tekitaks liialt mõnusat tunnet, mis pärsiks soovi tagasi koju minna. Kuivõrd sa seda vastuolu endale teadvustanud oled, ning kas, kuidas ja missuguste võtetega sa sellele vastuolule lähenesid?

ÜM: See on tõepoolest tõsine probleem psühhiaatriahaiglate puhul ja väljakutse arhitektile. Kaalusin projekti algfaasis ka teadlikult ebamugava keskkonna loomist, mis tõukaks inimesi endast eemale – sinna, kus on rohkem teisi, kellega suhelda. Mõtlesin muuta üksiolemise ruumid võimalikult väikesteks – vaid konkreetsele funktsioonile vastavateks. Lõpplahenduses lähtusin siiski normidest, mis annavad ette minimaalsed palatite suurused. Vastukaaluks pöörasin erilist tähelepanu patsientide ühisruumide mugavamaks muutmisele. Psühholoogid peavad sotsiaalset võimekust üheks vaimse tervise indikaatoriks. Oma projektis paigutasin haigla ühisruumid kolmandale korrusele, kus on kõige rohkem valgust ja vaadet. See on ala, mis on osalt avatud väljastpoolt tulijale ja kus muuhulgas toimub kokkusaamine külalistega. Funktsioonidel on võimalik laieneda lõunasse suunatud katuseterrassidele. Ühisalalt avanevad vaated peaks patsientides tekitama aktiivsust ja huvi ümbritseva vastu.

Pidasin töö tegemise ajal meeles ka neid, kes on juba haiglast välja saanud ja tunnevad ennast üksi. Loodud keskkond võimaldab seal aega veeta ja rakendust leida ka endistel patsientidel – tööhõivekeskuses, abipersonalina, restoranis ja teistes haiglaga seotud ettevõtetes. Linnapoolne naaberkinnistu võiks saada tulevikus haiglaga seotud nn abifunktsiooni. Midagi sellist, mis aitaks haigetel terveneda ja tervenenutel tervena püsida. Selleks sobiks hästi nt koerte varjupaik või aiand. Töötamist loomade ja taimedega peetakse teraapiliseks. Mujal maailmas on levinud tendents luua päevahaiglaid. See võiks samuti olla üks tulevikus haiglale lisanduvaid funktsioone, mis aitaks patsientidel võimalikult iseseisvalt hakkama saada. 

.

.

.

JK: Eelnevalt sai räägitud sellest, et akendest avaneval vaatel on oluline roll, väidetavalt isegi tervendav mõju. Missugune see vaade õieti olema peaks?

ÜM: Ma arvan, et üldjuhul ei olegi oluline, milline see vaade on. Mida tihedam ja muutlikum on aknast paistev keskkond, seda parem. Mida pikem vaatekoridor, seda põnevam. Mida lähemal on akna taga olevad asjad, seda detailsemalt neid saab silmitseda ja mida kõrgemal on vaataja, seda rohkem asju ta näeb. Minu kavandatud hullumaja ülemisele korrusele paigutatud ühisruumidest avanevad vaated korraga nii põhjakaares paistavale merele, kui Kalamaja asumile lõunas. Katuseterrassidelt on vaade veelgi laiem – on võimalik näha vähemalt 180 kraadi – Kalmistupargist vanalinnani. Osakondade ühisruumid paigutasin valguse järgi lõunasse ja palatite kõrged aknad sisehoovide poole, et seal toimuv tegevus julgustaks haigeid palatist väljuma.

JK: Eelmise küsimuse jätkuks ja võrdluseks on põnev meenutada Le Corbusier’ 1964. aastast pärinevat haiglaprojekti Veneetsiasse. See “miniatuurse linnana” kavandatud kompleks on muu hulgas intrigeeriv palatites viibivatele patsientidele peaaegu nähtamatute katuseakende poolest, mis välistasid võimaluse mingisugusekski vaateks aknast välja, kuid pakkusid palati otsaseinalt peegelduvat ning värviliste paneelidega saavutatud ilmastikust sõltuva intensiivsusega värvilist valgust. Kumbki – nii mitteotsene kui värviline valgus – oli mõeldud “patsiendile leevendust pakkuva teraapilise efektina”. Sind mäletan kaitsmisel väitvat, et sa ei usu värvipsühholoogiasse. Kas sooviksid oma uskumust põhjendada? Ja kas oled värvide asemel kasutanud mõningaid teisi “psühholoogilisi” võtteid, mis patsiendile leevendust võiks tuua?

ÜM: Le Corbusier’ haigla oleks tõenäoliselt vägagi efektiivne lühiajalise karistusena kurjategijatele ja pikemaajaline viibimine sellises keskkonnas ajaks tõenäoliselt iga inimese hulluks. Inimese silm kipub harjuma värvilise valgusega ja muudab selle vägagi kiiresti enda jaoks tavapäraseks. Vaatest ilmajätmisest suuremat karistust on mul aga raske ette kujutada.

Olen Tallinna Ülikoolis psühholoogiaõpingute ajal uurinud keskkonna tingimuste mõju inimesele ruumis – muuhulgas värvi. Mul ei õnnestunud leida veenvaid teaduslikke uuringuid sellest, et värvid teatud konkreetseid reaktsioone esile kutsuksid. Usun, et mõju on veel väiksem välisruumis, kus ollakse ümbritsetud palju rohkematest elementidest, kui ühe konkreetse hoone sein. Oma töös pidasin eriti oluliseks valgust ja vaadet; samuti on vägagi olulised müra ja keskkonna mitmekesisus.

Psühholoogilistest aspektidest rääkides on oluline, et patsiendil oleks kontroll oma keskkonna üle, et ruum pakuks talle nii võimalust üksi- kui koosolemiseks vastavalt tema hetkevajadustele. Samuti omab meeleseisundile väga olulist rolli aktiivne füüsiline tegevus – Ameerikas kiputakse tänapäeval kirjutama depressiooni raviks tablettide asemel füüsilisi harjutusi ja see olla andnud häid tulemusi. Sama lähenemist on avalikult propageerinud ka nt Psühhiaatriakliiniku endine juhataja Jüri Ennet. Oma töös pidasin samuti oluliseks erinevaid tegevusvõimalusi ja ruumiplaneeringus nt liikumisi ühest kohast teise. Paigutasin funktsioonid meelega üksteisest eemale, pidades oluliseks teekondadelt avanevaid vaateid ja teele jäävaid aktiivseid teisi. Oma projektiga tahtsin patsiente sundida eelkõige aktiivsusele ja üritasin vältida tavapärase passiivsust soodustava haiglakeskkonna loomist. 

JK: Milliseid sisemise logistika keerukusi kätkeb endas psühhiaatriahaigla poolt nõutav ruumiprogramm?

ÜM: Üldiselt sobitub psühhiaatriahaigla kenasti mistahes ruumi; tal puudub vajadus kiirete liikumisteede ja keerulise meditsiinitehnika kasutamise järele ning seetõttu võib ta asuda nii kõrghoones kui madalates eraldiasetsevates majades. Haigla on sisemiselt jagatud kinnisteks ja lahtisteks osakondadeks. Kinnistes osakondades on mehed naistest eraldatud, mida ma pean õigeks. Samuti ma arvan, et lapsed võiks asuda eraldi väiksemates üksustes suurest  haiglakompleksist eemal.

Maailmas on trend psühhiaatriahaiglate järjest avatumaks muutumisele. Raskemate patsientidega osakondades peaks personalil säilima kontroll haigete tulekute-minekute üle, aga väljumisi ja sisenemisi ei tohiks patsiendile ebamugavaks muuta.

JK: Millised tingimused oled loonud haigetele, keda kontrolli all hoida ei suudeta ning keda haigla territooriumilt välja ei tohi lubada? Kas need tingimused üldse erinevad näiteks vangla omast?

ÜM: Patsiendid, kelle puhul on oht, et nad kipuvad enda või teiste elu kallale, peaks olema hästi kontrollitud ja ma arvan, et see keskkond ei pea palju vanglast erinema. Minu loodud hullumaja on oma struktuurilt paindlik – vastavalt hetke-seisundile on patsientidel võimalik osakonnast väljuda ja kasutada kas haigla ühisruume või ümbritsevat linnakeskkonda. Kinnistele akuutosakondadele on lisatud oma privaatne õueala, kuhu patsientidel on võimalik kerge vaevaga pääseda, ilma minekutest igakordselt personalile aru andmata.

.

JK: On paratamatu, et hullumaja peab Seewaldist minema kolima. Oled pakkunud välja oma visiooni sellest, kuhu ja mis kujul hullumaja kolida võiks, kuid mis arvad, mida peaks ette võtma vaikselt häviva Seewaldi kompleksiga? Kas mäletan õigesti, et oled TTK-s selle teemaga juba mingitpidi tegelenud?

ÜM: Jah, aastal 2010 lõpetasin TTK arhitektuuri, valides oma diplomitöö teemaks Seewaldi arenguvõimaluste analüüsi. Seewaldi häviv keskkond on meeletult suure potentsiaaliga, arhitektuuriliselt rikas ja väga kurvas seisus. On vaja palju investeerida, et see autentselt korrastada. Alale võiksid tulevikus jääda vähemalt osaliselt avalikud funktsioonid, et inimestel oleks võimalik sellest rikkusest osa saada.

Oma TTK lõputöös paigutasin kinnistu põhjapoolsesse ossa, kus märkimisväärne hoonestus puudub, uue kompaktse psühhiaatriakliiniku mahu ja taastusravihaigla, mille järele on suur nõudlus. Olemasolevad väärtuslikud hooned muutsin erinevatele gruppidele suunatud hoolekandekeskusteks. Põhimõtteliselt rajasin „eakate linna“. Ala põhjast-lõunasse läbiva telje jätsin avatuks ja selle ääres asuvatesse hoonetesse paigutasin avalikud funktsioonid – endisest katlamaja-elektrijaam-veetornist sai kirik; majandushoonest restoran-loomekeskus; vanimatest puithoonetest said erinevad huvikeskused: suvemõisa peahoonest eakate keskus, valvurimajast keeltemaja, surnukuurist klaasi- ja keraamikakoda ning tallist restaureerimistöökoda. Avalikud funktsioonid suunasin nii kohalikele hoolekandekeskuse elanikele, kui väljastpoolt tulijale. Seltsimaja ja polikliinik säilitasid oma praeguse funktsiooni.

JK: Aitäh sulle, Ülle, põhjalike vastuste eest!