Arahnofoobide ja -fiilide eri

Ma enam ei mäleta, millal teda esimest korda kohtasin. Kindlasti polnud see siis päris tema, luust ja lihast (kui nii võib väljenduda), tegelikult pole ma teda päriselt näinudki; ma pole ka kindel, kas nägin esmalt kujutist päris-temast või tema kujutise kujutist.

Ta oli alati platsis, kui oli tarvis demonstreerida ruumi sobivust temasuguste eksponeerimiseks. Tema funktsiooniks oli olla tingmärk – lausa modell – moodsale, monumentaalsele skulptuurile. Tihti figureeris ta koos teistega – enamasti Alexanderi ja Jeffi ning vanematest tegijatest Alberto looduga –, rännates nendega nagu rändtsirkuse artistid ühelt sessioonilt teisele. Teda mõnel korral märganuna hakkasin teda peagi kõikjal tabama. Kord oli ta platseerunud ähvardavalt esiplaanile, kord vaevumärgatavana taustale või pildi serva, jättes nähtavale vaid oma koivad. Ta figureeris nii õues kui toas, põrandal ja laes, mõjudes mõnikord keset valgeid seinu ja põrandaid-lagesid lausa armsana, teinekord aga mõnes apokalüptilisemas settingus otse ulmeliselt.

Eestis pole ma teda veel kohanud, vähemalt ma ei mäleta, et oleks. Küllap on see vaid aja küsimus. Sest temast on saanud meem. Meem nimega Maman.

Täiendus: Need kaks ERM-i konkursi võiduprojekti illustratsiooni olid mul täiesti ununenud, tänud Laurile meenutamast!