kirjutas: Veronika Valk
1. novembril on Tallinnasse saabumas
Kopenhaageni Tuleviku-uuringute pikaaegne juht, professor Johan Peter Paludan,
kes on kord varem, aastal 1967 Tallinnas käinud. Tema valdkonnaks on
tulevikustsenaariumite mudeldamine, tööjõuturu-, hariduse, nn unelmate ühiskonna (vt Dream Society, Rolf Jensen) ja sotsiaalsete trendide küsimused. Ajakiri Foreign Policy avaldas oma tänavuses
septembri-oktoobri numbris tulevikuametite edetabeli, mis loetleb
perspektiivikaimate ametitena järgmist: turuanalüütik (st ennustatavate
tulevikuandmete analüütik), meedik-robotiehitaja (sh robotite disainer,
hooldaja ja operaator) ja giid ehk ruumi-navigaator, kes saab appi tulla nii
kodukvartalis, asustamata saarel kui kosmoselennul.
Loetelus on täiesti olemas ka “tark insener” – maailma ehitussektori kogutoodang küündib 7 triljoni USA dollarini (triljon
= miljon miljonit ehk 1012), aastaks 2020 ennustatakse kasvu 12
triljoni dollarini. Kõige kiiremini kasvavad Hiina, India, Lõuna-Ameerika ja
Kesk-Aasia ehitusturud, nii ka transpordisüsteemid – juhita autodest kuni
magnethõljuk-rongideni. See kõik vajab taristu ümberkohandamist, uusehitust ja
hooldust, uute tehnoloogiate ning materjalidega täiendamist. Kui juba
Microsoftki tegeleb “targa kodu” lahendustega, siis on küllap ilmselge, et
süveneb vajadus uut tüüpi inseneride, disainerite, arhitektide jt järele, kes
suudavad pakkuda sidusaid lahendusi nii arhitektuuris kui linnaehituses.
Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja
raames on alates 2011. aasta novembrist Tallinnas loengutega esinenud mitmed
tuntud ja tunnustatud arhitektid, teadurid, insenerid ja koolijuhid, kellega on
muu hulgas juttu olnud arhitektiõppe tulevikuperspektiividest üle maailma. Nii
näiteks astus sel sügisel, 6. septembril üles norralane Haakon Rasmussen
Bergenis tegutsevast arhitektuuribüroost 3RW, kelle loomingut vaadates paistab,
nagu oleks nende keskkonna-arenduse suund suurelt osalt intuitiivne. Otsustel,
keda projektidesse kaasata ja milliseid uurimistöid ühe või teise töö jaoks
tellida – milliste teadlaste poole pöörduda ja mida ekspertiisides-hinnangutes
otsida, millistele analüüsidele ja tulemustele tähelepanu pöörata –
tuginetakse intuitiivsele vaistule, mis omakorda tuleneb praktilisest
elukogemusest. “Intuitsioon on väga oluline töövahend. Paljude edukalt ellu
viidud projektide puhul pole me töö alguses teadnud, kuhu lõpuks välja jõuame.
Liiga lõplike, teaduslike meetodite puhul tuleb ette ära sõnastada, kuhu
soovitakse välja jõuda. Meie büroos on aga selliseid juhtumeid olnud väga
vähe,” ütleb Rasmussen.
Aga kuidas sellist “intuitsiooni” treenida? Kuidas 3RW seda oma
tudengitel Bergeni arhitektuurikoolis treenib? “Kohe
esimesel kursusel anname tudengitele segadusttekitavaid ülesandeid, kus pole võimalik tõmmata sirgjoont A ja B ehk ülesande ja lahenduse vahele.
Kus pole must-valgeid “ei/jah” vastuseid. Vaatame, kuidas tudengid probleemile
lähenevad ja anname neile vastukaja, kuidas nad töötavad ja lahenduse suunas
liiguvad. Intuitsiooni treenimine on seega protsess, kus aitame tudengeid
otsingu-protsessis. Võtkem kasvõi maalikunstniku, kes töötab enamiku ajast
maali mõne osa või detaili kallal vaid käeulatuse ja pintsli kaugusel: vahel
astub ta sammu tahapoole, et näha maali kui tervikut. Sama ka arhitektuuris –
tuleb teha tööd detailidega, kuid osata näha tervikpilti, kuidas mõne
projektiosa jaoks välja töötatud lahendus töötab kogu projekti kui tervikuga
kaasa,” selgitab Rasmussen.
Erinevalt enamikust Euroopa Liidu maadest on Norras arhitektid tööga
ülekoormatud. Kas arhitektuuriharidusse suunatud energia ja ressursid tasuvad
end Norras ära? Kas Norras jäävad arhitektuuri eriala lõpetajad enamjaolt
koduriiki tööle või on nad maailma suhtes nii uudishimulikud, et lähevad ka
mujale kogemusi omandama? “Nende jaoks, kes on Norrast pärit, on mujaleminek
keeruline samm, sest Norra on nende jaoks mugavustsoon. Kogu arhitektkonna
jaoks on vaja, et tudengid näeksid maailma ja omandaksid teiste riikide
praktikate kogemusi. Et nad näeksid, kuidas mujal probleeme lahendatakse ja
mõtleksid selle üle, kuidas saadud uusi kogemusi ja taktikaid kodumaal
rakendada. Sest muidu on arhitektil lihtne muutuda liigselt
kohaspetsiifiliseks, koduriigi-keskseks. Sel juhul kerkib oht, et kasvab üles
terve põlvkond silmaklappidega arhitekte, kes ei suuda laiema kultuurilise
taustaga suhestuda. Meid on 3RW-s väga mitmel puhul aidanud kogemused, mida
oleme omandanud teistes riikides. Erinevates kultuuritaustades praktiseerimine
aitab omaenda vanu harjumusi küsimuse alla seada, tõstatada uusi küsimusi ja
ärgitada uudishimu nendele uutele küsimustele uute lahenduste otsimiseks,”
vastab Rasmussen.
Tudengite ühiselamud Fantoftis, Bergenis (Norra). 3RW arhitektid, 2006-2008 |
Septembris 2012 esines Tallinnas Kosmose kinos oma loenguga Odile Decq – kauaaegne õppejõud ja viis viimast aastat ka Pariisis École Spéciale d'Architecture arhitektuurikooli juht, kes on mitmes intervjuus rõhutanud, et
arhitektide jaoks on oluline osata tulevikku näha. Kuidas seda mõista? “See on tegelikult
väga lihtne. Õppejõuna andsin oma tudengitele semestri alguses ülesande
uurida kuu aega erinevate erialalde tulevikunägemust ja teha siis sellest
ettekanne – kas bioloogiast, mehhaanikast, meditsiinist, astrofüüsikast või
majandusest jne. Tänu neile õppsin ka ise palju. Tänane maailm pole homne
maailm. Tehnoloogia arengu tõttu on mu enesegi elus niivõrd palju lapsepõlvest
saati muutunud,” räägib Decq.
Kuid tulevikuuuringutes kui “distsipliinis” –
tulevikustsenaariumite konstrueerimisel – kaasatakse arhitekte väga harva.
“Sellest on väga kahju. Meie eriala on eriline, sest iga hoone, mida tihti
aastaid projekteerime, peab kestma ajas aastakümneid. Vahepeal ühiskond ju
muutub, mistõttu peame olema vägagi
teadlikud homsetest võimalikest arengutest ja sellest, kuhu ühiskond liigub.
Meie oskustest oleks tulevikustsenaariumite kavandamisel palju abi, sest oskame
tulevikuvõimalusi uurida ja neid teadmisi sünteesida. Miks meid ei kaasata?”
küsib Decq. Hea küsimus, millele leiab kaudse põhjenduse sellesügisestes
arvamuslugudes, nagu näiteks Rein Raua 25.septembri Postimehes avaldatud loos
“Kui ükskord lahvatab vimm...”. Seal näitlikustab Raud, “kuidas üht tüüpi
teadustöö hindamine teise jaoks loomulike kriteeriumidega ainult hägustab pilti
ja näitab ühtesid ebaloomulikult paremas valguses kui teisi”. Kuid mismoodi
peaks selles valguses edendama teadustööd arhitektuuris ja linnaehituses?
3-6 mm tehnilise portselani lehtedest installatsioon 3D X1 MULTI SLICE VIEW Milanos, 2012. Odile Decq, ODBC |
Arhitektuurihariduse kraadiõppe osa on Euroopas jõuliselt võtmas
praktika- ja projektipõhise uurimistöö suunda (practice-based research, research by project), seda suures osas
tänu Austraalia kolleegide tänaseks juba üsna laialdasele edukale kogemusele –
uued trikid kraadiõppes keskenduvad disainile kui suhtlusvahendlie (communication by design). Professor Leon van Schaik, kes juhib Melbourne’s RMIT ülikooli arhitektuuri- ja disainikooli
doktoriõppe programmi, lähtub oma põhimõtetes uuenduslike
arhitektuurikogukondade algatamisest ja arendamisest, nii et doktorandid avavad
senise praksise tagamaad ja pakuvad ka tulevikustsenaariume. Tema ideedest
inspireerituna on arhitektuuri doktorantuuriprogramm võtnud praktikapõhisema
suuna esmalt Belgia väikelinna Genti Sint-Lucas arhitektuurikoolis, mille juht
prof Johan Verbeke käis 2011 kevadel ka Eesti Kunstiakadeemia
arhitektuurikateedris vastavasisulist loengut pidamas.
Teine austraallane, RMIT arhitektuurikooli juht professor Richard Blythe, oli aga 2011 sügissemestril külalisõppejõud Taani väikelinnas Aarhusis,
kus samuti mõeldakse praksisepõhist doktorantuurimõtet. Prof Blythe käis
Tallinnas oma kogemusi jagamas 2011 novembrikuus, mille järel oli hea meel
tervitada veebruaris 2012 prof Ranulph Glanville’i üldjoontes samadele
seisukohtadele rajanevat ettekannet. Üleeuroopaline võrgustik kasvab, ja seda
mitte seniste juhtivate arhitektuurikoolide eestvõttel, vaid just väiksemate
linnade ja pisemate kuid seda erilisemate koolide toel ja pealehakkamisel.
Uued tuuled annavad arhitektuurivaldkonnale üldisemalt, aga eriti
just väiksematele erialastele kogukondadele võimaluse teadusmaastikul
sidusamalt kaasa rääkida. Praksisepõhine uurimistöö vorm vaatleb konkreetse “praktiseerija” (arhitekti, disaineri, kunstniku jt) või koosluse oskusi,
senist kogemust, uurimismeetodeid ja tööprotsessi. Projektidest ja
tööprotsessist tõusev “kasum” on üldkultuurilise, sotsiaalse või ühiskondliku
väärtusega – rahaülene – tulem, mille tegelik mõju nii erialaringkonnas kui
ühiskonnas üldisemalt avaldub sageli alles aja möödudes. Väikeste arhitektuuri-
ja disainibüroode, kunstnikerühmituste ja teiste loovate praksiste poolt loodud
väärtustüpoloogia mitmekesisus on seostatav mitte ainult nende poolt “tehtud
töö” ehk loomingulise väljundiga, vaid ka nende organisatoorse ülesehituse,
suhtlusmeetodite ja mikro-ökosüsteemi “aineringlusega”.
Näiteks, Fabio Gramazio Šveitsi arhitektuuribüroost Gramazio & Kohler rääkis aprillikuises loengus „Digitaalne materiaalsus arhitektuuris”
uurimissuundadest, mis ilmnevad CAD/CAM maailmade sidumisel arhitekti tegeliku
loomeprotsessi ja reaalse ehitustegevusega. Kõrgtehnoloogiliste tootmisviiside
arendamise ja ebastandardsete lahendustega avardatakse arhitektuuri
tulevikuvõimalusi ja sellesse protsessi on kaasatud ka üliõpilased – kooli
kasutada on töökojas (3 × 6 m²) paiknev tööstusrobot, mille abil saavad ETH
arhitektuuritudengid oma koolitöid arhitektide käe all maketeerida. (vt “Kas kogu võim lendrobotitele?”) Seeeest mais 2012 nägime
arhitekt Jenny Sabin’i loengus, kuidas arhitekti ja teadlase koostöö võib
sageli viia üllatava tulemuseni, aidates visualiseerida seda osa teadusest, mis
muidu silmale nähtamatu. Jenny Sabin’i loomingus põimuvad bioloogia,
tekstiilikunst, keraamika, arhitektuur ja ehitustehnoloogiad moel, mis pakub
uusi võimalusi mittelineaarsete tootmisviiside, isetekkeliste struktuuride ja
uudsete materjalide kasutuselevõtuks.
Flight Assembled Architecture. Gramazio & Kohler, 2011-2012. Foto © François Lauginie |
Arusaadavalt on nii Jenny Sabin'i kui teiste
loengud tekitanud kuulajate seas mitmeid küsimusi arhitektide muutuva rolli,
generatiivse kunsti ja disaini ning ehitustehnoloogiate tuleviku osas laiemalt.
Millise arhitektiõppe palume külla saabuval Johan Peter Paludanil meile
mudeldada?
6 kommentaari:
Jutule lisaks peaks mainima, et EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengusarja toetavad 2012 sügisel Eesti Kultuurkapital, Tallinna Ettevõtlusamet, LHV pank, Norra Suursaatkond, Rootsi Suursaatkond, Taani Kultuuri Instituut, Briti Nõukogu, Graphic Concrete Ltd, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kunstiakadeemia.
Loengute sari kuulub Teadusaasta ürituste hulka.
Sel hooajal veel toimuvate loengute ajakava siin: http://www.artun.ee/avatudloengud/.
Siiani pole olnud ühtegi igavat loengut! Keda vähegi huvitab, tulge kuulama!
Edu ja jõudu neile millegi uue loomiseks, sest olgem ausad kaasaja arhitektuur on saast ja läbikukkunud. Miks ikka ja jälle käivad inimesed vanalinnas, samas tornimäel pole ühtegi turisti ja ei käi keegi ka rottermanni kvartalit imetlemas. Kaasaegne arhitektuur on nii masendusse ajav, et inimesed lausa vihkavad oma elupaika.
Aga sellest EKA loengust, et miks loeng toimub inglise keeles???
Tere anonüümne. Väitmaks, et kaasaja arhitektuur on "saast ja läbikukkunud" nõuab sügavamast sügavat asjatundmatust, eriti baseerides oma väite näidetele erinevate RUUMIDE omapäradest.
Miks käiakse vanalinnas? Lühidalt: sest tegemist on tiheda autovaba linnaruumiga, mille tänavatasand kohvikute-baaride-äridega soosib aktiivset kasutust, sotsiaalset äraolemist. Kena arhitektuur on teisejärguline, kirss tordil.
Tornimäel ei ole tekkinud mõnusat linnaruumi, mis inimesi sinna aega veetma meelitaks. Vähemalt mingil määral on siin potentsiaal olemas (nt Maakri tänaval) - juurde tuleks tekitada ports elamispindu ja avatud-avalikke esimesi-teisi korruseid, vähendada autoliiklust, soosida jalakäijat, tekitada rohetaskuid. Seega, tegeleda esmajoones tänavaga!
Rotermanni väljak oli suvel rahvast täis, iga uuest arhitektuurist teadlik turist käib ka sealt läbi. Sest kuigi Rotermannis on oma vead, on seal (enam või vähem kvaliteetse arhitektuuri kõrval) panustatud just RUUMILE.
-
Loengust. Kas taanlane peaks enne siiatulemist eesti keele ära õppima? Või sobiks ka taani keel?
2/10/12 22:05 to JK
Tänud vastuse eest, aga jään
oma kommentaarile kindlaks.
Inimestele "meeldivad" kaasaegsed hooned lihtsalt nende uudsuse pärast, aga mitte et siin midagi arhitektuuriga tegemist oleks. Tänane arhitektuur on 50 aasta pärast õudusunenägu. Kogemused on juba olemas, ka mujal maailmas.
EKA loeng. Ja miks ei võiks taanlane eesti keele ära õppida kui suur huvi ja koostöö tahe. Eesti keel on väga täpne ja sisukas, samas inglise keel lodev ja pealiskaudne.
Uau, mul pole midagi lisada. Edu elus. Aga jälgi ikka blogi edasi, äkki suudab mõni siin tutvustatav asi isegi sinusugust üllatada.
-
Igaks juhuks kordaks üle kommentaarikasti ülal seisvad vihjed-soovitused: Anonüümsus imeb + Delfi ja Postimehe kogenud kommentaatorid hoidke eemale.
Tänapäeva arhitektuur võib minu meelest olla üldiselt kehv. Hinnang sõltub vaatleja kultuurilisest taustast, maailmavaatest, psühholoogilisest profiilist. Kui väita üldiselt, et tänapäevane kultuur (ja meie maailmakord) on nõme, siis see on arutlemist väärt, samal viisil võib ka arhitektuuriparadigma paigast olla. Materialistlikus kultuuris ehitatakse materialistlikul moel. Kõige muu kõrval ei pruugi arhitekt mõelda igavikulisele mõõtmele, mistõttu hoone aegub kiiresti, kui esimesed mõrad ilmnevad, st aeg võidab materiaalsuse. Ehk loodetakse tehnika vääramatu võidu peale. Loodetakse, et tehnika võidab kord aja, muutumise (surematus, totaalne kontroll)? Veel igatahes mitte.
Üldse, kuivõrd mõjutab kapitalistlik suhtumine arhitektuuri ja mis meie peades toimub? Kas ma peaksin kuulama mõne kapitalistliku maailmavaatega "arhitektuurieksperdi" arvamust? Kas keegi, nt mina, peaks kuulama üldse minu arvamust? Minu, kes ma enda teadmata ja tahtmata olen läbi imbunud kap-monetaristlikust egotsentrismist, enese teadmata ahne, võimu- ja kuulsusjanuline, kuigi teadlikul tasandil isetu. Saan ma oma maitset, toodangut usaldada?
Mis juhtub materialistliku maailmavaate langedes? Jumala või mingi transtsendentaalse reaalsuse avalikul taasavastamisel muutub arh-paradigma ja väärtused hinnatakse ümber. Arvan, et eelkõige sensuaalsusele rõhuvad kekkonnad muutuvad pealiskaudseteks, imelikeks. Selle muutuse tõenäosus on üsna suur ja isegi kui avalik teadlikkus niipea ei laiene, elavad paljud nn "unenäos" või platoonilises koopas. Seega sünnib ikka kuidagi kummalisi hooneid, mis nagu teatud maailmavaatega haakuksid, ent muidu on lihtsalt "võltsid" (aga mitte valed; praktiliste nõudmiste täitmine juba üksi õigustab hoone).
Lõpuks oleks hindamise aluseks maailmavaade: väär, tõeline, ekslik, poolik, kummaline, haige, ilus, sobiv, pealesunnitud, avastatud, ajupestud, kodukootud.
Isiklikult soovitan materialistidel oma hinnangutes ettevaatlik olla, kuna alused kõiguvad, ent kes mind kuulab. Meediapraht rikub aga meie puhast meelt (ajupesu), nii et me kas küllastume või vaimustume millestki.
Alvar
Postita kommentaar