Habras linn, jäik linn

Mälumänguri ja ühistranspordi ajaloo huvilise Aare Olanderi koostatud "Kadunud vaated" on üks viimaste aegade köitvamaid raamatuid. Tallinna muutumist võrdlevalt vanadel ja uutel fotodel käsitlev album liimub käte külge ja naelutab ka muidu võib-olla mitte just kõige tähelepanelikumalt linnas liikuva kodaniku pilgud kindlalt oma lehekülgedele. Ma ei tahaks öelda, et see raamat on Tallinnas elanud või ka niisama pikemalt viibinud inimestele igal juhul kohustuslik,  pigem igati soojalt soovitatav, kuna see pole kõigest niisama hullult põnev, vaid ka aitab mõista midagi nii keerulist, katkestusi täis, mitmetahulist, -plaanilist ja -näolist ning üheaegselt loogilist ja ebaloogilist, nagu seda on üks suuremat ja vanemat sorti palju üleelanud linn.

Niisiis, ajendatuna soovist teha suurepärasele raamatule häbematut promo ning saada selle pühendunud koostajalt otseselt raamatu tegemise telgitaguste, kuid ka muu seonduva kohta kommentaare, saatsingi Aare Olanderile mõningaid küsimusi, vastuseid millele saate allpool lugeda. Illustratsioonidena kasutan lähiaastail loodetavasti täies mahus netis kättesaadavaks muutuvaid fotosid Arhitektuurimuuseumi fotokogust. Nimme panen siia vaateid, milliseid raamatust ei leia (ühe raamatust skännitud erandiga), kuid mis samahästi võiksid seal olla.



* * *


JK: Olete varem andnud välja paar raamatut, mis keskenduvad Tallinna ühistranspordi ajaloole. Millest nüüd idee astuda suur samm edasi, linna – tõsi, esialgu vaid selle osa – lähiajalugu käsitleva raamatu üllitamiseni?

AO: Idee iseenesest on minu jaoks ammu kuskil õhus olnud – võtta üks või teine vana pilt ja otsida see koht tänapäeva linnas üles. Konkreetne ettepanek raamatu tegemiseks tuli siiski Tänapäeva kirjastuselt, kui raamat "Tramm, buss ja troll Tallinnas" oli valmis ja ka poodidest peaaegu otsas. Kunagi varem olime kirjastuse juhi Tauno Vahteriga arvutis pilte lehitsedes "Tallinn enne ja nüüd" mõtet korraks mõelnud, nüüd (2009. aasta lõpul) sai asi otsustatud ja ette võetud.

Vaade "Olümpast" endise nahavabriku hoonestusele aastal 1991. Vaid pool kümnendit veel, ja juba hakkab kerkima varakapitalistliku majanduskorra ikoon, Ühispanga peahoone. Peaaegu kogu puithoonestus esiplaanil on tänaseks lammutatud. Foto: Raivo Loonela ja Urmas Hiis. FK 155 © Eesti Arhitektuurimuuseum

JK: Kuidas nägi välja tööprotsess sobiliku fotomaterjali leidmiseks? Kas pigem on abiks olnud kompulsiivsed arhiivides ja infosüsteemides ning nimestikes tuhnimised või arhivaaride abikäed?

AO: Tööprotsess algas linnapiltide kastist (selline, kuhu on pakitud A4 kontoripaberi pakid). See oli servast servani tihedalt pilte täis. Kust need pildid sinna olid kogunenud, võib lugeda raamatu sissejuhatusest. Võtsin sealt paraja virna ette ja panin need pildid kõrvale, mida oleks olnud huvitav ja samas võimalik täna samast kohast uuesti pildistada. Nii mitu õhtut järjest, kuni kogu kast sai läbi vaadatud. Siis said väljaotsitud pildid piirkondadesse jaotatud, õige pea kujunes välja 9 peatükist koosnev jaotus. Peatselt jäid kõrvale Nõmme, Mustamäe, Kopli ja muu perifeeria, samuti Pärnu ja Tartu maantee raudteest väljapool.

Vahepeal oli kätte jõudnud ilus lumine 2010. aasta veebruar, otsustasin alustada välitöödega, et seda ilu mitte mööda lasta. Tekkisid A4 lehed, kus vana ja uus vaade kohakuti. Neid lehti laiali laotades ja kombineerides saidki kokku pandud raamatu peatükid. Selle töö käigus sai üle vaadatud Ajaloomuuseumi, samuti Arhitektuurimuuseumi fotokogu Tallinna tänavate kartoteek ja Tallinna Linnaarhiivi skaneeritud fotofond. Neis leidus veel palju huvitavat, aga paiku või hooneid, mida spetsiaalselt pidi otsima, ei oska küll nimetada.

JK: Millised Tallinna piirkonnad on jäänud enne sõda fotodel (piisavalt) jäädvustamata? Kas Tallinnas on mingeid kindlaid alasid, mille ajalooliste jäädvustuste vastu erilist huvi tunnete, mida siiani polegi õnnestunud kuskilt leida?

AO: Tegelikult on enamikku Tallinnast kattev pildivaramu suht õhuke. Kui ei oleks 6x9 negatiivide pakki 1930ndate lõpust, kus on ulatuslikult pildistatud Tallinna agulitänavaid ja ka peatänavate puumaju (mis nähtavasti tollal olid plaanis lammutada ja osalt saidki lammutatud), võikski öelda, et valdav osa ennesõjaaegsest linnast väljaspool peatänavaid on jäädvustamata. Selle paki andis mulle 1986. aastal lahkelt kasutada Olev Maas, paraku olen unustanud tema jutu, kes ja mis asjaoludel need võtted on teinud. Negatiivid asuvad Muinsuskaitseametis ja sealt pärituna on ka raamatus viidatud. Võib nimetada küll üksikuid tänavalõike, millest enne 1945. aastat ammendavat jäädvustust ei ole. Näiteks Narva maantee mõlemal teepoolel Maneeži ja Jõe tänavate vahel. Tartu maantee tänaste majade 24...32 kohal. Pärnu maantee Liivalaia ja tänase viadukti vahel. Ja Estonia puiestee lõunakülg! Hoonetest kummitab kaarakendega Schneideri raua-(hiljem auto)kauplus, mis asus täpselt Lenini ausamba kohal. Küll meenub veel mõnigi... Mitu põnevat maja on tuvastamata 1944. aasta varemete piltidel.

Vaade Liivalaialt sõjas laastunud Uue Maailma asumi suunas 1950ndatel. Arvutuskeskuse hoone, nüüdne Rahandusministeerium, hakkab kerkima alles seitsmekümnendate algul, et nüüd, juba peagi, sisuliselt taas kaduda. FK 2359 © Eesti Arhitektuurimuuseum  

JK: Olete pidanud ettekande vanade võttepaikade tuvastamisest Tallinnas. Ehk räägite sellest lähemalt lugejaile, kes pole juhtunud ettekannet kuulma?

AO: Praegu oleks asi lihtsam, internetist leiab tänapäeva linnaplaane, kuhu on peale kantud endisaegne tänavavõrk. Uurisin natuke maa-ameti kodulehe kaardirakendust, kus vanu ja uusi linnaplaane saab kohakuti panna. Proovisin nii Haapsalu kui Tartuga, aga tulemus oli paraku üsna tagasihoidlik – vana ja uus kaart on märgatavas nihkes, nii et sobilikku abivahendit kadunud majade paigutamiseks tänapäeva kaardile sealt ei leidnudki... Tuleb ikka käsitöö ette võtta! Enda jaoks võtsin ette kolm Tallinna linnaplaani, kus majad peale kantud: 1885, 1945 ja 2006. Photoshopis neid paarikaupa teineteisega kohakuti sobitades ei olnud tulemus küll ideaalne, aga enam-vähem sobis ka selliste võttepaikade leidmiseks, kus igasugu orientiirid puuduvad (näiteks raamatus fotod 309 ja 310).

Skänn raamatust

JK: Raamatu puhul ei köida ainult vanad fotod, vaid ka teie enda kaasaegsed ülesvõtted – usun, et mitte juhuslikult on pea igal neist osalised ka kõikvõimalikud “ajastu atribuudid” alates uutest autodest ja ühistranspordist, lõpetades moega inimeste seljas ja välireklaamidega (silma hakkab rohke poliitreklaam) jne. Kas eeldan õigesti, et see kõik on sihipäraselt niiviisi seatud? – Kuivõrd kõik käesoleval hetkel meid peaaegu tähelepandamatult ümbritsev on peagi, ühtäkki, tegelikult ju samasugune aines nagu needsamad ajastu märgid neil ajaloolistel fotodel. 

AO: See on tõesti olnud sihipärane ja samas ka alateadlik. Kõik sellised detailid muudavad foto elavaks, seostavad ta ajastuga. Sellised fotod säilitavad ajastu märke ja detaile. Sadu kordi on mul olnud kahju kohata kauneid vaateid linnast ja majadest, kus kogu elu on püüdlikult välja jäetud. Kui raamatu 6. peatükk (Kesklinn ja Sibulaküla) esimesena prooviks kujundaja Andres Talile vaadata anti, oli tema soovitus käia pildistamas varahommikuti või pühapäeviti. Tõsi, eks mitmel pildil oli buss või tramm jäänud kohatult esiplaanile, aga üldiselt jäi see märkus küll ka edaspidi arvestamata.

Vaade Liivalaialt Tatari tänava suunal aastal 1980. Foto: Ignar Fjuk ja Ain Padrik, FK 9524 © Eesti Arhitektuurimuuseum

JK: Eelmisest küsimusest edasi fantaseerides: milline võiks olla Tallinn 100 aasta pärast, teie ettekujutuses, olgu siis positiivseima või vastupidise, või realistliku stsenaariumi järgi? 

AO: Ma ei tea. Pole kunagi erilise fantaseerimisega silma paistnud. Kui madam Beljajeva lasi 1909. aastal ehitada uhke 4-kordse gümnaasiumihoone Narva maanteele, ei oleks tema ega keegi teine iial osanud ette näha, et sellest saab haigla ja lastepolikliinik, 1980. aastal lammutatakse maani maha ja 2004 hakkavad samas kohas maa all autobussid sõitma. Selline tunne on mul küll, et meie tornmaja Õismäe tee 134 saja aasta pärast enam seal ei seisa (kuigi ta viimase 18 aastaga on järjest ilusamaks ja paremaks muutunud).

JK: Pildiallkirjadest kumab kohati läbi teatud (tõelise) linna ihalus, midagi, milleni Tallinn pole suures osas tänase päevani küündinud. Olen kindel, et enamik raamatuga tutvujaid tunneb pigem hõllandust, üle-generatsioonide nostalgiat romantiliste vanade puitagulite ja kõigi hävinud hoonete, muidugi munakiviteede ja kõige muu vastu, mida näeb sõjaeelsetel fotodel. Kuidas teiega lood on, kas hinges valitseb pigem kadunud aegade igatsus või ihalus aina areneva Tallinna vastu? 

AO: Njah, annaksin küll ei-tea-mis võimaluse eest käia paar päeva ringi ja pildistada 1971. aasta Tallinnas (just see aasta oleks kõige põnevam ühistranspordi seisukohast). Muidugi ka 1871 või 1271 või mis iganes seal vahel oleksid põnevad aastad. Aga see on midagi muud, see pole see soov, et too aeg igaveseks tagasi pöörduks. Linnamüür võiks kõigi oma väravate ja tornidega küll tagasi tulla, muu aga – ei tea, kas tasub. Mäletan läbi udu seda rõõmu 60ndate lõpust, mis tuli, kui mõnd koledat vana maja hakati lammutama. See tunne oli tollal 10-aastasena kindlalt sees, et koledad pruunid puumajad peavad kaduma ja ilusad uued majad asemele tulema. Ja tollal olid nad tõesti koledad, sellistest majadest, nagu näiteks just täna Mooni tänava alguses juhuslikult silma hakkasid, ei osanud tollal ega veel palju hiljemgi unistada. Muinsuskaitse aspekt jäägu siinkohal kõrvale – autentselt taastatud majal on kindlasti lisaväärtus, kuid ka muidu kenasti värvitud ning korralikult avanevate-sulguvate uste ja akendega maja mõjub enamasti hästi.

Muide, huvitav on jälgida majade detaile 1910-20-30ndate fotodel. Need ei ole sugugi paremad või kaunimad kui 80ndail. Mõnel vanal pildil on füüsiliselt tunda, kuidas maja uks logiseb, lukk seisab vaevalt ees või trepp on sisse kukkumas. Küllap on see ihalus areneva linna vastu kogu aeg püsinud. Viimasel ajal jälle ehk rohkem – uute majade kvaliteet on suures plaanis järjekindlalt paranenud, nad on huvitavamad ja seega ka on oodata järjest paremat. Samas olen Tallinna arengut järjest teadlikumalt jälgima hakanud, tagasilöögid ebaõnnestunud ehitiste näol tekitavad rohkem emotsioone. On ka tekkinud sõpru, kellega neid asju arutada. Ka arhitektuuriblogi oleme mõnikord koos jälginud, viimati näiteks Peterburi tee "Moemaja" teemal.

JK: Eeldan, et käite regulaarselt pildistamas kohti, mil lasub oht peagi tundmatuseni muunduda. On see nii? 

AO: Tegelikult mitte, millest on muidugi kahju. Palju huvitavaid pilte jäi tegemata 90ndatel. Aga seda sihti pole endale kunagi seadnud, olen ikka mõelnud, et küll teised neid maju ikka pildistavad.

Vaade "Olümpiast" aastal 1991. Vasakul paberivabriku hoonestus, mida tänapäeval asendavad Stockmann ja Nordea tünn. Foto: Raivo Loonela ja Urmas Hiis. FK 158 © Eesti Arhitektuurimuuseum

Ja vastupidises suunas tulevase Sampo panga krundilt. Aasta on 1980, Liivalaia tänav pole veel kümmetki aastat vana. Foto: Ignar Fjuk ja Ain Padrik, FK 9531 © Eesti Arhitektuurimuuseum

JK: Kas Tallinn on ilus linn? 

AO: Tegelikult on küll. Ja kui kuskil on mõni tühi või muidu kole koht, siis sellist tunnet pole, et oh, siin on kole ja nii jääb veel kauaks. Pigem on teadmine, et 5 või 15 aasta pärast saab seegi paik kindlasti korda. Ja Tallinn on atraktiivne, piisavalt suur ja elamisväärne linn. Kui on vaba õhtupoolik, sõidan ikka 46. ekspressiga Õismäelt linna, vaatan kesklinnas ringi, ostan Viru keskusest või Solarisest süüa või toimetan tund või paar Viru raamatupoes või Solarise Lidos sülearvutiga. Ka Tallinna raamatust mitte väike osa on seal valminud. Kurb on samas, et vanalinna asja pole, kohe üldse mitte.

JK: Mis projektid käsil või lähemal ajal plaanis? 

AO: Tegelikult on nüüd Tallinnaga vaheaeg. See oli küll kirjastusepoolne mõte, et võiks samal viisil ette võtta teisedki Eesti linnad... Natuke järele mõeldes muutus see idee tõeliselt huvitavaks, seda ka seetõttu, et tuleb alustada täiesti nullist. Kasti vanade piltidega pole kusagil ootamas. Tänaseks on see mure olematu – ajaloomuuseumi, filmiarhiivi ja kirjandusmuuseumi pildikogud ületasid kõik ootused. Põnev aeg on ees: 11 linna ootavad avastamist, vanad paigad ülesleidmist ja värsked pildid tegemist. Kurb, kui see kõik peab mahtuma ühte raamatusse vähem kui 300 leheküljele. 

Millalgi kindlasti tahaks ka Arhitektuurimuuseumis need 11 linna Kuressaarest Narvani üle vaadata. Ja mingit Kohtla-Järve kaarti oleks vaja 1940-50ndatest... Ja ehk mõnd linna veel.

JK: Aitäh vastamast!



* * *

Lõpetuseks jagan lõiku Italo Calvino teosest “Nähtamatud linnad”, mis meenus mul “Kadunud vaateid” lapates ning sellega, kuidas ma tihtilugu käin linnapeal, manades silme ette kaadreid kadunud linnastruktuurist, asetades need kaasaegsesse linnakeskkonda.

Linnad ja mälestus 3 

Asjatu, üllas Hubilai, oleks minu püüd kirjeldada sulle kõrgete vallidega Zaira linna. Võin muidugi öelda, mitu astet on trepptänavatel, kuidas kummuvad kaaristute võlvid, milliste tsinkplaatidega on kaetud katused, kuid tean juba, et niisama hästi võiksin vait olla. Mitte sellest ei koosne linn, vaid seostest tema ruumi mõõtmete ja minevikusündmuste vahel: laternaposti kõrgus ja poodud usurpaatori jalgade kõlkumine; laternaposti küljest vastasasuva balustraadini tõmmatud traat ja kuninganna lillevanikutest palistatud laulatusrongkäik; balustraadi kõrgus ja abielurikkuja hüpe sealt alla varasel hommikutunnil; kallakil räästarenn ja kassi kõnd mööda renni, kuni ta aknast sisse lipsab; maanina tagant ootamatult välja ilmunud sõjalaev ja räästarenni purustanud pommi laskejoon; kalavõrkude räbalad ja kolm sadamasillal istuvat vanameest, kes võrke parandades jutustavad sajandat korda lugu sõjalaevast, mis kuulunud usurpaatorile, kes olevat olnud kuninganna vallaslaps ning olevat siia sadamasillale mähkmetes maha jäetud. 

Sellest mälestusist tulvil lainest imeb linn end täis nagu käsn ning paisub. Kirjeldus Zairast, nagu ta seda on praegu, peaks sisaldama kogu Zaira mineviku. Ent linn ei ava oma minevikku, ta hoiab seda otsekui peopesa jooni, kirjapanduina tänavanurkadesse, aknavõredesse, treppide käsipuudesse, pikse- ja lipuvarrastesse - iga lõik omakorda märgitud kriimustuste, sälkude, sisselõigete, täketega.