Arhitektuuriblogi: Christiani & Nielsen – Taani 20. sajandi inseneri- ja ehituskultuuri lipulaeva seosed Eestiga

kirjutas: Carl-Dag Lige

(märts-mai 2010, kirjutatud Meremuuseumi uue ekspositsiooni tarbeks)

Christiani & Nielsen (C&N) oli Taani 20. sajandi võimekamaid inseneribüroosid ja suurimaid ehitusettevõtteid. 1904. aastal insener Rudolph Christiani ja kapten Aage Nielseni poolt asutatud firma saavutas kiiresti edu ning kümne aastaga kasvati üleeuroopalise haardega ettevõtteks. 1908 avati harukontor Hamburgis ning 1910 Peterburis. Kahe maailmasõja vahel laieneti juba Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Aasia ning Aafrika riikidesse. Firma globaalne tegevus lõppes 1991. aastal ning hetkel jätkatakse tegutsemist vaid Kagu-Aasia piirkonnas.

Rudolph Christiani oli hea ärivaistuga andekas ja ambitsioonikas ehitusinsener. Pärast Kopenhaageni Polütehnikumi lõpetamist 1902. aastal viibis ta praktikal Hennebique’i firmas Pariisis. Seda firmat peetakse raudbetoonkonstruktsioonide valdkonna pioneeriks. Praktikalt saadud innustus ja veendumus, et raudbetooni abil on võimalik lahendada paljusid ehitustehnilisi väljakutseid, andis Christianile tõuke oma ettevõtte loomiseks.

Rudolph Christiani eesmärgiks oli tuua enda firmasse Taani kõige andekamad insenerid, kes kursis kaasaegse ehitusteooriaga ning kellel soov seda praktikas ellu viia. Teiste hulgas alustas C&N-is karjääri Ove Arup, kellest sai hiljem 20. sajandi mõjukaimaid ehitusinsenere. C&N andis tugeva panuse Taani inseneride professionaliseerumisel.

C&N spetsialiseerus raudbetooni rakendusvõimaluste arendamisele ning firma peamiseks töövaldkonnaks kujunes sildade, tööstus- ning sadamaobjektide projekteerimine ning ehitamine. I maailmasõja eelse perioodi suursaavutuste hulka kuuluvad mitmete sildade ning sadamaehitiste kõrval kindlasti ka Tallinna vesilennukiangaarid, mis projekteeriti C&N-i peakontoris Kopenhaagenis, kuid mille projektijuhtimine toimus firma Peterburi filiaali kaudu.

Tallinna vesilennukite angaarid

C&N-i Peterburi harukontori juhtideks olid firma kaasomanik, kapten Aage Nielsen (alates 1913) ning ehitusinsener Knud Højgaard, kes pärast filiaali avamist 1910. aastal firmale kiiresti mitmeid tellimusi hankis. Juba esimese tegevusaasta jooksul saadi tellimusi nii sildade, ladude kui muulide projekteerimiseks ja ehitamiseks. Tallinna vesilennukite angaaride kõrval olid C&N Peterburi harukontori suuremateks töödeks 700 m pikkune raudteeviadukt Peterburis ning sadamaehitised Musta mere äärses Mikolajevis, mis asub praegu Ukraina territooriumil.

Tallinna vesilennukite angaaride projekt töötati välja C&N peakontoris Kopenhaagenis. Seal paiknevat büroo projekteerimisosakonda juhtis aastatel 1913–1922 peainsener Herluf Forchhammer, keda Rudolph Christiani on nimetanud insenerkunstnikuks, kelle andekus konstruktsioonide väljatöötamisel oli imetlusväärne. Forchhammeri ülevaateartikkel C&N-i varase perioodi olulisematest, eelkõige ehituskonstruktiivselt uuenduslikest objektidest, toob ära ka Tallinna vesilennukite angaarid. Projekti tutvustades pöörab Forchhammer tähelepanu raudbetoonkoorikust katusele, mille paksuseks 8–12 cm.

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja

Vesilennukite angaaride harukordsusele on pööratud tähelepanu juba suhteliselt varakult. 1920. aastal ilmus inglise arhitektuuri- ja inseneriajakirjas The Builder fotode ja joonistega illustreeritud ülevaatlik artikkel, mis tõstab esile angaaride ehituskonstruktsiooni ratsionaalsust, ökonoomsust ning praktilist ilu. Populaarses ajakirjas ilmunud artiklist hoolimata ei kujunenud vesilennukite angaaridest üldtuntud insenerisaavutust. Nii briti inseneriteaduste professor Peter Morice kui raudbetoonkonstruktsioonide uurimisele pühendunud Tallinna Tehnikaülikooli professor Heinrich Laul on avaldanud imestust, et angaarid ei saavutanud märkimisväärset kõlapinda isegi erialases kirjanduses.

Ajakirjast The Builder, 30.01.1920. Pildistas Helen Oja

Foto 1920ndatest, autor teadmata. FK 10751 (detail) © Eesti Arhitektuurimuuseum

Hoolimata tõigast, et angaaride projekteerimislugu pole siiani täpselt selge, võib oletada, et osa angaaridega seotud tehnoloogilisi lahendusi mõtles Forchhammeri ja tema töögrupi kõrval välja ka insener Sven Schultz, kes tegutses Tallinna angaaride ehitusel ehitustööde juhatajana ning viibis seepärast korduvalt Tallinnas. Kolmanda insenerina on angaaride projekteerimisega seoses mainitud Knud Højgaard’i, kuid võib oletada, et Peterburi harukontori ühe juhina oli ta peamiselt hõivatud ärikorralduse ning projektihangetega.

Vesilennukite angaaridele lisaks projekteeris ja ehitas C&N Tallinna Noblessneri laevatehase slipi ja kai ning slipi firma Schneider ja Co tellimusel (võimalik, et Bekkeri sadamas).

Herluf T. Forchhammer

C&N-i läbi aegade tunnustatumaid ja andekamaid insenere oli Herluf Forchhammer (1875–1958). 1898. aastal lõpetas ta ehitusinsenerina Kopenhaageni Polütehnikumi ning töötas järgnevatel aastatel Kopenhaageni sadama ehitusobjektidel abiinsenerina. 1903–1906 viibis Forchhammer praktikal Ameerika Ühendriikides, kus külastas erinevaid ettevõtteid ning abistas raudteeobjektide projekteerimisel.

Forchhammer näitas juba õpingute ajal üles suurt andekust reaalteaduste vallas. Polütehnikumis jäi ta silma Rudoplh Christianile, kes ta C&N-isse 1906. aastal tööle kutsus. 1908–1911 juhtis Forchhammer firma Aarhusi filiaali ning naastes koos perega Kopenhaagenisse 1913. aastal, asus ta C&N-i vastloodud projekteerimisosakonna peainseneriks. Sellel ametipostil olles vastutas Forchhammer C&N-i välisfiliaalide projektide väljatöötamise eest. Lisaks C&N-i Venemaa kontorile varustati projektidega ka Rootsi, Soome ja Norra filiaale. Paljude teiste seas valmis ka Tallinna vesilennukite angaaride projekt.

1922–1925 töötas Forchhammer C&N-i Londoni filiaali peainsenerina. Inglismaal sai tema suurimaks tööks Erith Oil Worksi tööstuskompleksi projekteerimine Londoni lähistel, mille massiivsed mahutid ja laohooned on Thamesi jõe kaldal kasutuses tänase päevani. Kompleksi rajamist alustati juba 1913 ning see on esimesi suuri ehitusobjekte Inglismaa territooriumil, kus kasutati ulatuslikult raudbetooni. Kompleksi kuuluvad 60 meetrine korsten, 24 silindriga silokompleks, kaks suurt laohoonet, sadamakai ja hulk teisi hooneid ja rajatisi.

1928–1929 tegutses Forchhammer C&N-i Hamburgi filiaali peainsenerina ning 1930–1932 firma Türgi osakonna tehnilise direktorina. Pärast kodumaale naasmist 1932. aastal taandus Herluf Forchhammer aktiivsest tööst C&N-is ning pühendus akadeemilisele uurimustööle ning õpetamisele Taani Tehnikaülikoolis. Forchhammer tegeles kõrgel tasemel ehitusfüüsikaga ning tundis huvi Maxwelli, Bohri ja Einsteini teooriate vastu. Forchhammer kuulus Taani, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide inseneriorganisatsioonidesse.

Sven Schultz ja Knud Nielsen Højgaard

Tallinna vesilennukite angaaride ehitustööde juhatajaks oli insener Sven Schultz (1886–1932). Pärast ehitusinseneri elukutse omandamist Kopenhaageni Polütehnikumis 1908. aastal, palkas Christiani & Nielsen Schultzi tööle oma Hamburgi harukontorisse. 1911 siirdus Schultz Saksamaalt Venemaale, jätkates oma karjääri firma St. Peterburi filiaalis. Venemaal kohtus Schultz esmakordselt oma hilisema peamise koostööpartneri Knud Højgaardiga (1878–1968), kes toona harukontori juhataja ametit pidas ning peamiselt äriasjadega tegeles. Knud Højgaard oli hariduselt samuti ehitusinsener ning oli enne Venemaale siirdumist tegutsenud mitu aastat inseneri ja ettevõtjana Ameerika Ühendriikides. Hoolimata tõigast, et nii Schultzi kui Højgaardi tööpanus Tallinna vesilennukite angaaride projekteerimisel oli tõenäoliselt suhteliselt väike, võib ainuüksi ehitusprotsessi keerukuse tõttu angaare pidada mõlema mehe karjääri algusperioodi oluliseks saavutuseks.

(Sven Schultzist polegi paraku head portreefotot pakkuda...)

Oktoobrirevolutsioon ning järgnenud kodusõda Venemaal lõpetasid C&N-i sealse tegevuse. Mitmed planeeritud projektid jäid teostamata ning rahad saamata. Purustatud infrastruktuuri ning uue riigikorra tõttu polnud Taani suurettevõttel võimalik enam Venemaal tegutseda. Nii Schultz kui Højgaard naasid Kopenhaagenisse 1918. aastal. Vahetult pärast seda lahkusid mõlemad mehed C&N-st ning asutasid oma isikliku firma Højgaard & Schultz (H&S), millest järgnevatel kümnenditel sai C&N-i suur konkurent Taanis. C&N-is omandatud teadmised raudbetooni uuenduslikest kasutusvõimalustest tagasid Schultzile ja Højgaardile hea baasi, millelt arendustööd omas suunas jätkata.

Sven Schultzi karjääri tippsaavutuseks on Tallinna vesilennukite angaaride kõrval 1924. aastal alustatud Gdynia sadama ehitus- ja projekteerimistööd Poolas. I maailmasõja järel taasiseseisvunud Poola vabariik asus jõuliselt arendama oma majandust ning uuenduste oluliseks osaks sai mastaapse sadamakompleksi väljaarendamine Gdynias, millest ehitustööde lõppedes 1935. aastal sai Läänemere suurimaid kaubasadamaid. H&S projekteeris ja ehitas enamiku Gdynia sadama objektidest ning pani aluse firma rahvusvahelisele edule, mis puudutas osaliselt ka Eestit.

Arvatavasti just Schultzi ja Højgaardi varasemate isiklike kontaktide tõttu üritas H&S 1920. aastate teisel poolel siseneda Eesti turule. Juba 1926 osaleti Sindi silla projekteerimis- ja ehituskonkursil, kus tuldi võitjaks, kuid kõrge ehitusmaksumuse tõttu H&S-ga lepingut ei sõlmitud. Firma esialgne ebaedu Eestis pöördus järgneval kümnendil. 1930. aastal asutati H&S Eesti filiaal ning esimese suurtellimusena rajati Tartu-Petseri raudteeliinile neli raudbetoonist raudteesilda ning massiivne Piiroja raudteetruup. H&S tegevuse kulminatsiooniks Eestis sai vabariiklik sillaehitusprogramm. 1935–1938 projekteeris ning ehitas H&S kolmeteistkümnest programmis ette nähtud sillast seitse: Pärnu suursild, Siimu (Sauga), Tori, Rae, Rumba, Pikasilla ja Kirumpää. Kahjuks hävitati II maailmasõja käigus nii saksa kui vene vägede poolt enamik Eesti sildu ning H&S rajatud sildadest pole tänaseni säilinud ühtegi. Viimasena lammutati 1998. aasta rekonstrueerimise käigus Rae sild Pärnumaal. Siimu (Sauga) sild Pärnus taastati pärast II maailmasõda H&S esialgse lahenduse kaudsel eeskujul. Piiroja truubi käekäigu kohta käesoleva teksti autoril andmeid hankida ei õnnestunud. (Täiend: Piiroja truup on tänaseni säilinud, kaasaegset fotot näeb siin – JK)

Piiroja truup. Foto: TTÜ muuseum

Pärnu Suursild. Foto via wikipedia

Sven Schultzi edukalt alanud karjäär sai ootamatult kiire lõpu kui ta 1932 vaid 45-aastasena suri. Knud Højgaard keskendus pärast oma partneri surma H&S-i arendamisele. Firma kasvas kiiresti ning kujunes Taani üheks olulisemaks, peamiselt raudbetooni rakendustele keskendunud projekteerimis- ning ehitusettevõtteks. II maailmasõja järel laienes firma tegevus ka väljapoole Taanit. Suur hulk ressursse investeeriti eelvalmistatud betoonelementide arendamisesse. 1952 valmisid Kopenhaageni eeslinnas Bellahøj’s ühed esimestest betoonpaneel-elamutest Taanis. Pärast Monberg & Thorsen AS-ga ühinemist 2001. aastal sai firma uueks nimeks MT Højgaard. Ettevõttest on tänaseks saanud Taani suurim ehitus- ja konsultatsiooniettevõte, mille kompetentsi haare ulatub ülikeerukast silla- ja tunneliehitusest kuni standardiseeritud elamuehituseni.

Arhitektuuriblogi

21.5.12

Christiani & Nielsen – Taani 20. sajandi inseneri- ja ehituskultuuri lipulaeva seosed Eestiga

Kommentaare ei ole: