27.4.12

Maja Bordeaux’s: Kommentaar filmile „Koolhaas HouseLife“

.
kirjutas: Carl-Dag Lige

.
Dramaturgiliselt on film küll igavavõitu – tegu on võrdlemisi neutraalse dokumentalistikaga (neutraalsega juhul, kui jätame kõrvale tõsiasja, et režissöörid püüavad maja seest ja selle küljest igal võimalusel vigu otsida). Filmi lõpus toimub aga üllatav pööre, tegevusse sekkub üks maja elanikest (tõenäoliselt perenaine). Ent siiski on „Koolhaas HouseLife“ lihtne ja sümpaatne film, peategelasteks luksuslik eramu ning selle koristaja. Filmi tegevus keerleb maja ja koristaja KOHTUMISTE ümber. 

...

Elamisviisid. Seda filmi vaadates tekivad küsimused – kuidas me elame?, kuidas me oma kodu kujundame ja seda kasutame?, kuidas peegeldavad kodud meie väärtushinnanguid ja käitumisviise? ning vastupidi, kuidas kodumaja kui keskkond mõjutab meie väärtushinnanguid ning käitumist? 

Filmis on tegemist luksusliku, erilise, unikaalse majaga, mis annab märku nii omanike jõukusest kui nende arhitektuuriteadlikkusest ja rafineeritud maitsest.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html


Olgugi et maja on filmis pidevalt esil, ei näe me seda nii-öelda õiges kasutuses (see tähendab omanike kasutuses), vaid justkui kõverpeeglis läbi lihtsa ja heatahtliku koristajaproua silmade. Selles filmis kujutatakse maja justkui ilma grimmita filmidiivat, kelle iga kortsukest ja puudust püütakse üles leida ja eksponeerida. Ent see tahtlik kõverpeegli abil maja ja tema elu kujutamine paneb vaataja kujutlusvõime hästi tööle – et kuidas seal siis TEGELIKULT elatakse, millised on omanikud jne. 

Ent filmi treileris ütleb arhitekt Rem Koolhaas, et seda filmi pole mõtet vaadata kui argielu ja unikaalse ehitise kohtumist. Pigem tasuks seda tema arvates vaadata kui erinevate süsteemide, ideoloogiate põrkumist – kuidas arhitektuur kui ideoloogia kohtub puhtuse ja koristamise ideoloogiaga.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html


Hügieen ja steriilsus. Maja kui masin. Hügieeni ja puhtuse temaatika on modernse arhitektuuriga seotud juba selle esimesest arenguperioodist, 19. sajandi lõpust alates. Seda teemat võime vaadelda teljel, mille ühes otsas on linnaplaneeringulised ideed töölisagulite asendamiseks tüüparhitektuuriga ning teises otsas ideed ehitatud keskkonna ülimast rafineeritusest ja läbimõeldusest väikseimate detailideni (mida võib pidada luksuseks). Viimases mõttes on ka filmis nähtav maja, täpsemalt selle omanike eluviis, üdini (luksuslikult) modernistlik. Juhuslikkus on välistatud; tolm, sodi ja lodevus (kas ka mugavus?) on keelatud – kõik peab olema täiuslikult puhas ja korras. Seda vähemalt printsiibis, sest ideaalset korda pole kunagi võimalik saavutada, nagu meile filmis ka ilmekalt tõestatakse. Vigadel on tähtis roll – nende kaudu tuleb esile skaala, luksus, keerukus, sisukus, töömahukus ja kvaliteet. 

Filmil on mitmeid paralleele – ja tõele au andes on selle kinnituseks filmis ka otsene viide, mille ma esmakordsel vaatamisel maha magasin – Jacques Tati 1958. aasta satiirilise komöödiaga „Mon Oncle“ („Minu Onu“), kus kujutatakse elu modernistlikus elamus ülimalt karikatuursena. Modernism näis Tati jaoks olevat loomuliku elu ahistaja, ideoloogia, mille kohaselt iga detail nii keskkonnas kui sotsiaalsetes suhetes peab olema KUJUNDATUD ja lihvitud piirini, kus kaob inimlik soojus. Tati vastandab jõuliselt uue ja vana, kus vana tähistab loomulikku, küll veidi räpakat ja lodevat, kuid sooja ja inimlikku. 

„Koolhaas HouseLife’is“ nähtavast majast võime kindlasti mõelda kui masinast, mitte suurest ja hirmutavast, vaid inimmõõtmelisest ja lähedal olevast, ent siiski sellisest, mis nõuab pingutust ja „kodustamist“. Mitmes osas meenutab Koolhaasi Bordeaux’ villa Le Corbusier’ kavandatud Villa Savoye’d, mis valmis 1931. aastal – sarnasusi on nii selles, kuidas tegevused ja funktsioonid on jaotatud erinevatele korrustele, selles kuidas hoonest avanevad vaated on justkui ette programmeeritud, ning selles, kuidas hoone mõjub futuristliku, eneseteadliku masinana, millega ei ole kerge manipuleerida, vaid mida peab järjepidevalt alistama oma tahtele. Koristaja Guadaloupe mõjub oma kohmetuses autentsena, kuigi vahel näivad režissöörid vinti veidi üle keeravat, kui seavad teda olukordadesse ning paluvad tal rääkida asjadest, milles Guadaloupe kompetentne pole. Koristaja, kes nii-öelda tavalise inimese positsiooni taandatud, mõjub seepärast lihtsameelse ja abituna maja-masinaga toimetulekul.

http://www.koolhaashouselife.com/html/press.html


Rem Koolhaas, arhitekt. Arhitektina on Koolhaas enamasti tegelenud suuremas mõõtkavas objektidega, kui tema tänases filmis nähtav looming. Tema büroo OMA on peamiselt hõivatud suurhoonete kavandamise ja planeeringute koostamisega. 

Minu jaoks on Koolhaas staar-arhitektidest üks põnevamaid – ta on mitmekülgne, intellektuaalne, hea retoorik ning probleemi-keskse mõtlemisega. Viimastel aastatel on ta muu hulgas huvi tundnud arhitektuuripärandi kaitse vastu (nt projekt CronoCaos 2010. aasta Veneetsia Arhitektuuribiennaalil). Ta on küsinud näiteks seda, kuidas saada hakkama üha suureneva kultuurimälestiste hulgaga; kui üha suurem hulk inimkonna vaimsest ja rahalisest ressursist kulub olemasoleva kultuuri kaitsmisele, siis mil moel tõkestab see uue kultuuri viljelemist, tänaste kultuuripraktikate elluviimist? Nende küsimuste valguses mõjub lausa irooniliselt, et filmis esitletav Bordeaux’ eramu on nüüdseks muinsuskaitse all Prantsusmaa ühe noorima kultuurimälestisena. 


Ette kantud KUMU auditooriumis 22.02.2012 kell 18.00


...



13 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Seda maja võib nimetada sürrealistlikuks majaks. Ta ei koosne tüüpilistest arhitektuursetest detailidest, vaid teda läbib teatud vahelisus, mistõttu uks pole enam uks, aken pole aken, sein pole sein, post pole post, piire pole piire (,lift pole lift). Postmodernsuse vastand.

Koolhaasi vastupanu modernistlikule, jäigale vormikeelele väljendubki selles. Mingit keelt nagu pole. Arhitektuurist on saanud skulptuur.

Koolhaas demonstreerib ka tehnoloogilist üleolekut, asendades postid metalljublaka, trepimantli ja trossiga ning Villa Savoye' kesksest pandusest saab majesteetlik hoonet valitsev lift-kontor, millel on täiesti funktsionaalne põhjus, mistõttu Koolhaas on õige funktsionalist ja Corbusier SEDA POLNUD!!! :)

Unknown ütles ...

küllaltki otse allikalt pärineva info põhjal sai maja tellitud esialgu hoopis teistsugune ja hoopis teistmoodi ja koostööst loobuti . ja siis sattus peremees autoavariisse (ja ratastooli) , koolhaas oli nagu kärbes kohe tagasi kui paar uuesti uue krundiga jutule tuli. nimelt oli tegu koolhaasi isikliku tuttavaga. mees suri mõned aastad tagasi, ülejäänud pere kummitab maja enam kui kunagi varem (ma ei mäleta kas nad on selle juba maha müünud või välja kolinud). ühe käsitluse järgi õnnestus remil küllaltki dramaatiliselt perekonnasuhet ruumiliselt väljenduda, pannes avariijärgselt halvatud perekonnaliikme painavalt keset maja, meelde tuletamaks et äärmiselt viletsas tervises pereisa varsti enam arvatavasti ei ole. surmamaja, kui nii tohib väljenduda.

funktsionaalsusega pole siin midagi pistmist (kolme korrust kindlasti pole vaja),
masinlikkusega veel vähem , puhas draagika.

seda teades on natuke jube mõelda, et sellest mingisugune koristamisfilm on tehtud, kus koristaja vingub. mulle jäi kyll natuke selline võsapetsi vaatamise mulje sellest filmist.

johan tali

Anonüümne ütles ...

Funktsionaalsusega on siin kindlasti miskit pistmist, ent siin esinev funktsionaalsus on teistmoodi funktsionaalsus, iganenud alustel, iganenud väärtustel põhinev. Minu meelest on see maja parafraasina dekadentlik, kuna võtab teatud moel üle sajandi alguse väärtused ja ideoloogia.

Kas kolme korrust ei ole vaja? Võibolla klient soovis saada head vaadet või taheti hoone kompaktselt krundile seada, et ümber tekiks vaba maastik? (Need pole retoorilised küsimused, ma tõesti pole kursis ja ei tea) Või määris arhitekt selle lahenduse klientidele pähe, mis oleks tema Corbusier-lembust arvestades tüüpiline.

Ent ruumina mõjuv lift peaks ju laskma ehitada hea vaatega maja. Seega on tegu probleemi lahendamisega: luua mitmekorruseline maja ratastoolis tellijale. Ruum-lift on seega geniaalne(!?).

Tänapäevasele funktsionaalsuse-pildile jääb see maja aga jalgu, kuna funktsionaalsust ehitav eesmärk ehk väärtussüsteem on praegu pehmem, looduslikum, loomulikum (puudub küll homogeensus). Täna eelistatavad pehmed väärtused on läbi maja kulgeva lifti ideega vastuolus.

See lift pole arhetüüpsele elumajale (mida Koolhaas muidugi lõhkuda tahabki) loomulik ja tekitab oma bravuuri, kummalisuse, šokeerimise ja ebaloomulikkusega igapäevaelus teatavat stressi (vähemalt ma arvan nii), teatavat vau-efekti muidugi omades, ent sedagi hilinenult. Kaheksakümne aasta taguses masinaajastu kontekstis oleks see masin ehk inimestele rohkem meeldinud(?).
Täna eelistatakse vist mehhaanilisi seadmeid oma kodudes mitte näha ja minu meelest oleks ka see maja pidanud ühekorruseline olema nii funktsionaalsel kui eetilisel põhjusel.

Arhitekti probleemid oma egoga paistavad sellest majast läbi.

Või pole nii?

Unknown ütles ...

mulle jällegi tundub, et siit paistavad läbi küllaltki võhiklikud arusaamad Koolhaasi loomingust.

Ma esialgu ei tahtnud enam sel teemal sõna võtta ja anonüümse rappa kiskuva argumenteerimisega kaasa minna, aga kuna saabusin just filmi vaatamisejärgselt Q&A sessioonilt beka ja lemoinega (filmi autorid) , siis mõned märkused ikkagi:

film ei räägi majas elamisest, ei ole ka võimalik tegelikult hinnata koristamise keerukust, sest võrdlusmomenti ei ole, ei saa rääkida hoone funktsionaalsusest, sest ei kajastata hoone primaarset funktsiooni, vaid mõnes mõttes kõrvalsaadusi. Arhitektuuri ei üritanud tegelikult keegi kritiseerida, pigem räägiti koristaja igapäevasest elust. Seda toetab näiteks ka minu arvates äärmiselt oluline fakt (mille ma just liftis teada sain), et üks filmi autoritest (Lemoine) on tegelikult maja peretütar. See omakorda seab uude valgusesse filmi autorite motiivid ja tegelikud kavatsused (Lemoine ise ei tunnistanud filmist rääkides mingisugust seotust majaelanikega ja rääkis tungivalt ainult nö. kolmandajärguliste "arhitektuurivõõraste" inimeste uurimisest.)
Lisaks filmi pildikeelt vaadates ei märganud minu silm mitte ühtegi esteetilist floppi, puhas arhitektuuriporno, silm puhkas peal kui kaamera läbi ruumide liikus.
Kui film millestki rääkis, siis sellest, kuidas kaasaegne arhitektuuri karakter suudab kõnetada, panna rääkima ja tuua esile inimeste karakterit/olemust.


Lisaks veel: Sarjas Living Architecture on veel 5 filmi, erinevate tipparhitektide tehtud (H&dM, Piano ja Rogers, Gehry, Meier, Piano üksinda ja keegi veel.) Need on küllaltki sarnased (olen näinud ainult veerandtunni jagu klippe kõigist) ja tegelikult originaali kõrval pigem üleliigsed ideekordused.

Ja funktsionalism, funktsionaalsus ja modernism kui mõisted võiks ikkagi kõigil juba selged olla vaatamata eestikeelsele küllaltki kitsale sõnavarale. ma ei tea kas selles on süüdi eka arhitektuuriajaloo funktsionalismilembelisus või lihtsalt keele kitsaskohad, aga ärme räägi tänapäeval enam funktsionalismist kui modernismist kui moodernsest arhitektuurist. Pehmelt väljendudes näitab see lihtsalt äärmist asjatundmatust, mis mind jube kurvaks teeb.


Jarmo, lihtsalt uuesti su blogisissekande läbi lugedes jääb arusaamatuks, kas sa räägid filmist või koolhaasist või natukene kõigest.


tervitades,
Johan Tali

JK ütles ...

Johan, praegu ütlen vaid seda, et postituse esimesel real on kirjas selle autor, kelleks pole antud juhul mina. Loodan niisiis, et Carl-Dag vastab su küsimusele ja astub siin ka diskussiooni (püüan seda ka ise, kui ükskord süveneda jõuan).

Muide, pange edaspidigi tähele, kes on märgitud postituste autoriks. Mina loodan siin edaspidi vaid osaliselt autoriks jääda, on ju teistelgi igast värke öelda, milleks puudub õieti areen.

Unknown ütles ...

tuleb tunnistada, et sellega panin küll mööda jah.

my bad

J

Anonüümne ütles ...

oo, see on küll põnev, et louise lemoine majaga niimoodi seotud, ja paneb asju hoopis uude valgusse! samamoodi nagu seegi, miks seda fakti kunagi ei mainita..
(veits lõhnab arhitektuurikrimka a la colomina järele ;)
aga järgmised sarja filmid, ma pole aru saanud, on nad üldse valmis või ikka veel pooleli? kodukal ongi ainult klipid ja (kui viimati tsekkisin, vist kevadel) polnud ka viidet, et dvd-d tellida saaks.
ingrid

Unknown ütles ...

nad näitasid meile nö. pooleteise tunni pikkust mikstuuri kõigist filmidest. filmitud nad on, aga ju siis ootavad korralikku kokkumonteerimist. nad rääkisid natuke pikemalt ka filmimisprotseduuridest. aga tegelikult teised filmid ei tundunud niivõrd veenvad, kui koolhaas.

johan

cd ütles ...

tere

1.
kõigepealt tahaksin selgitada. see sissejuhatus filmile on tõepoolest pealiskaudne ning ebajärjepideva terminite-kasutusega. lisaks on paljud ideed poolikult arendatud ning tekstil puudub selgroog – selles mõttes on johani retooriline küsimus sellest, kas tekst räägib pigem majast või filmist või neist mõlemast, igati asjakohane. võtan süü omaks :) õigustusena toon ainult selle, et tekst oli mõeldud KUMU Dokumentaali publikule, kellest enamik pole arhitektuurispetsialistid, ning mõeldud ettekandmiseks vabas, jutustavas vormis. suhteliselt lühida ajaga ja improviseerides, intuitiivselt kirjutades tehtud asi. seega pole sellest mõtetki otsida süsteemsust ja sisemist kooskõla. olin ka ise skeptiline kirjatüki blogisse üles paneku suhtes, kuid jk arvas, et võiks ikka panna (kusjuures omaenda filmikommi ta nüüd keeldub üles panemast. haha). andsin nõusoleku ja samas panin ennast valmis kriitikatulvaks

igal juhul on tore näha, et see film ja postitus mitmeid intrigeerib. samas, tingituna ehk postituse enda ebakoherentsusest, on ka kommentaarid läinud erinevat rada ja kasutavad samuti ebasüstemaatiliselt üsna idiosünkraatilist terminoloogiat. minu jaoks aga teebki just see lähenemine praegu asja huvitavaks.

2.
nüüd sisulistest asjadest. johani siseinfot oli tõesti põnev teada saada. samas ei ole ma üldse seda meelt, et olgu siis filmi või maja ennast, peaks teostena tõlgendama ainult selles võtmes, mis arvestab majas TEGELIKULT toimuvat/toimunut. kirjutajana-mõtlejana võin omistada konkreetsele teosele mistahes omadusi ja tõlgendada seal toimuvat oma subjektiivsele kogemusele ja teadmistepagasile toetudes. iseasi kui relevantne see arvamus arhitektuurispetsialistide jaoks pärast on.

lisaks on veel üks asi, mis mind intrigeerib, või kaks - esiteks see, et kui ma räägin masinast, siis ei pea ma ainult üli-ratsionaalset ja efektiivset masinat silmas. masin võib ka mõttetu või düsfunktsionaalne olla. umbes nagu lapini masinad (olgu naised või muud). bordeaux’ maja on oma loomult düsfunktsionaalsuse ja täiusliku funktsionaalsuse (ehk toimivuse) dialektikast sündiv masin, mille karakter ilmneb inimkasutuse tagajärjel.

teine intrigeeriv asi on arusaam ’funktsionaalsuse’-terminist. (ma ei räägi siin funktsionalismist kui stiili-terminist). mu meelest pole ka funktsionaalsus ainult ühe kitsa tähendusega mõiste. funktsionaalsusest rääkides võib teha eristuse mitme tasandi vahel – ehitustehnoloogiast (materjali ökonoomne kasutamine jm), ruumi kasutuse (liikumine, inimtegevuse organiseerimine) ja sellega mentaalsel tasandil suhestumiseni (vaimsed hoiakud, käitumismustrid) välja.

’funktsionalismi’ kui stiili-termini üle on jk blogis varem vaieldud siin: http://katkestuste-linn.blogspot.com/2009/03/039-metsakalmistu-kabel-kloostrimetsas.html

3.
maja ise näib olevat oluliselt mitmekihilisem kui sellest tehtud film. ent ise pole ma kohal käinud.

diskussiooni jätku soovides,
carl

Anonüümne ütles ...

Tere, olen seesama anonüümne, kes varem selle teistsuguse (laiema) funktsionaalsus-käsitlusega esines.

Pean vabandama selle eest, sest tavaliselt kasutatakse funktsionaalsust, jah, teises tähenduses, mingis utilitaarses-pragmaatilises tähenduses (mida ma ka päris lõpuni veel ei mõista. On see siis etteantud programmi täitmine vm. Tegelikult jätab ka encyclopedia britannica asja lahtiseks, tõdedes, et "The supporters of Functionalism in architecture have on occasion asserted that good architecture is automatically produced by the fulfillment of practical needs; yet in this fulfillment there remain many alternatives among which the architect must choose, and such a choice may determine the difference between good and bad architecture." Koolhaasil oli valida ühekorde kuni kolmekordse (või mingi hübriidse) konfiguratsiooni vahel; ta valis kolmekordse. Kui varemesitatud (minu meelest väga huvitav ja täppipanev) teooria düsfunktsionaalsuse ja "pärisfunktsionaalsuse" dialektikast oli arhitekti eesmärk, siis on otsus vähemalt mingil määral põhjendatud.

(Tegelikult mul on ikka mingi tunne, et Koolhaas, kes on ülistanud lifti ja pilvelõhkujate konstruktsioone (ja muud tehnikat) ja muidu on ka varem töödes corbusier'le viidanud, andis hoonele kuju enesekesksetest motivatsioonidest lähtudes, arhitektuurse sisenalja ja oma fetišite elluviimisena.)

Düsfunktsionaalsus on määrav suures pildis, funktsionaalsus detailis, mis püüab SUURT VIGA parandada. See geniaalne detail saabki oma jõu SUUREST VEAST. Ilma SUURE VEATA poleks teda vaja. Ilma hullumeelsuseta poleks ka geniaalsust. Geniaalsus on hullumeesuse teine nägu.)

Funktsionaalsuse ja ebafunkstionaalsuse võitlus ja lepitus selles majas võiks viia tulemuseni, kus hoone pole ei funktsionaalne ega düsfunktsionaalne, aga on samas mõlemat , ent minu meelest jääb lõpuks peale düsfunktsionaalne. Sest:

1 retrospektiivse manifestina mõnedele 20 sajandi nähtustele nagu positivistlik masina- ja tehnoloogiakultus, konstruktivism (vms), newtoni mehaanika demonstreerimine (ei üllata), võimu ja tahtevõitluslik maskuliinsus, corbusievism (või kuidas öelda), läbitungivad sürrealistlikud praktikad, kosmoseajastu futurism (minu silmis), eklektika ja ehk veel midagi, kõike seda silmas pidades, on B maja kuidagi minevikku vaatav. Äkki eksin, aga ma näen selles kuidagi palju 20 sajandi esimest poolt, mingeid ilmselgeid vihjeid. Öelge, kui pole nii, natuke pingutan kindlasti üle.

2 teiseks on villa b selgelt ebaeetiline nagu 20. sajand oli. Suure visionäärina peaks Koolhaas "rohelisele" mingitki tähelepanu pöörama. Probleem on vist minakeskses psühhoanalüüsis, mis keskendub ainult inimese sisemaailmale ja jätab keskkonna kõrvale. Aga see kuulub 20 sajandisse, SUURTE VIGADE sajandisse. 90-ndatel paljud juba mõistsid seda viga.

3 ebaeetilisuse koha pealt veel maailmavaateline õigluse probleem. Miks peaksid mõned inimesed sellises majas elama? Kas nad väärivad seda? Mitu sotsiaalkorterit selle raha eest oleks saanud? See on rohkem kapitalistliku süsteemi ja tellija eetilisuse kriitika.

Et jah, kui kokku võtta, siis minu meelest ei ole maja suures plaanis tegelikult funktsionaalne (õigus Johanile) ja arhitektuur peaks retrospektiivsuse asemel olema pigem perspektiivne.

(Tahtsin veel täpsustada, et kui varem ütlesin, et Koolhaas on "õige funktsionalist", siis mõtlesin seda funktsionalismi ületavuse mõttes, kui "trans-funktsionalismina" (vms). Kui formaalse tühikäigu (klassitsism jm) ning modernse funktsionalismi hegeliaanlik-dialektilise ületamise ja liitmise mõttes. Samas ei peaks Koolhaasi puhul tegelikult mõistet "trans-funktsionalism" kasutama, sest see on liiga siduv algse funktsionalismiga, nii et see oli jälle minupoolne eksitus)

Loodan, et palju jama ei kirjutanud, vahel juhtub (pole arhitektuurteoorias akadeemilist haridust saanud, nii et loodan et andestate ja parandate, kes viitsib).

Unknown ütles ...

Anonüümse kommentaatoriga ei taha keegi vaielda. Ja see teema muutub yldsegi laiemaks aruteluks, kus sellistest pikkadest monoloogidest enam eriti kasu ei ole. Ettepanek: avaldada oma tõeline isiksus ja ühel ilusal suvepäeval, kui ma eestisse juhtun ja kusagil kokku põrkame, saame arutada, miks mulle nii väga haiget teeb koolhaasi lugemine funktsionalismi võtmes.

Johan

Anonüümne ütles ...

Funktsionalismi või funktsionaalsuse võtmes? Kui käsitleda hoonet arhitekti intentsioonidest lahus, siis saab alati rääkida teatavast funktsionaalsusest, või tegu pole arhitektuuriga. (pildilt näha, vähemalt ümmargune aknaluuk funktsioneerib)

Võibolla ma ei tunne K-d piisavalt. Kas K loobub täielikult funktsionaalusest või kuidas sellega on? Ta ütleb "a maximum of program and a minimum of architecture" (S,M,L,XL), Moneo räägib, et programm on K-l arhitektuuri allikaks (origin). Sellest saan ma aru, et ta pole funktsionalist, aga midagi funktsionaalset ikka seal on? Kui mitte teoorias, siis ehitatud hoones, hoones kui sellises. Või tuleb sõna funktsionaalsus alati plaaniga siduda?
Aga pole vaja vastata, ma uurin ise välja.

Kõike head.

Anonüümne ütles ...

http://storiesofhouses.blogspot.com/2005/06/maison-bordeaux-by-rem-koolhaas.html