2.4.12

Maailma suurim püramiid. Aidus. Ida-Virumaal

Usun, et tänaseks on juba paljud kursis KTA kavandatud hiigelpüramiidi projektiga pisikesse Ida-Virumaa asulasse Aidusse (või Aidule?). Seejuures usub kindlasti enamik, et tegemist pole millegi enama kui puhtkontseptuaalse, nalja pärast või muul hõredal põhjusel välja pakutud ideekavandiga. Käisin projekti avalikustudes selle autoritelt Mihklilt ja Otilt aru pärimas, et mis värk selle püramiidiprojektiga on, ja nüüd, pärast poolt aastat vindumist on lugu valmis avalikult näitamiseks koos raalisoojade, A10 tarbeks Oti värske puugeneraatoriga üle käidud renderitega.

Head lugemist.

© KTA



Aeg: 18.10.2011
Koht: Väike-Karja 12
Küsitletavad: Ott Kadarik ja Mihkel Tüür; episoodis Katerina Veerde


Esmalt, kes ja millise jutuga teie poole pöördus?

Ott: Aidu vallavanem. Sellise jutuga, et tal oleks vaja head ideed, kuidas ladustada põlevkivi töötlemisest üle jäävat lubjakivi prügi.

Miks just teie kui arhitektide, aga mitte näiteks mõne maastikuarhitekti poole, kelle jaoks see oleks ju the ultimate task.

Ott: Ega erilist vahet pole. Ilmselt sellepärast, et oleme temaga ka varem koostööd teinud. Kui ta veel erasektoris askeldas, tegime talle ühte multifunktsionaalset maja Narva-Jõesuusse.

Mihkel: See oli siuke buumiaegne sisesurfihalliga multikeskus, kus lainegeneraatorid pannakse tööle ja saab surfida. Seal oli veel 20-korruseline hotell. Asus Narva jõe suudmes, kus on üks kalatööstuse korsten püsti ja selle ümber pidigi tulema meeletu surfiparadiis. Aga neil jäi finantsi nõksa puudu, lõpuks nad võtsid mingi uue investori pardale, see ütles, et tal on Allmanniga oma rida ja tahtis, et tema seda edasi teeks. Allmann tegigi mõnda aega, aga lõpuks seda vist ikka ei tule, kuna see on liiga kallis ja koht on liiga tühi. Aga sellest ajast on meil tellijaga head suhted.

Ott: Nad tellisid meilt ühe maja veel, Jõhvi kesklinna.

Mihkel: Nii et oleme temaga mitme objekti kaudu kokku puutunud, ja nüüd ta ütleski, et tal oleks vaja mingit (sõrmenips!) mõtet.

Ott: Tal oli vanast ajast meeles, et meil võib mõte tulla (Otile ainuomane altkulmu pilk – JK). Ta on hästi mõnus mees, temaga on hea suhelda.

Kas teil oli algusest peale aimu sellest, missuguse mastaabiga teil tegemist tuleb teha?

Ott: Jaa.

Mihkel: Ei, meil oli nii, et ta kirjeldas olukorda, et neil on avakaevandus, tähendab, võetakse 20 tonni lõhkeainet, pannakse pumaki!, lastakse 20 meetri kõrgune paesein pilbasteks, võetakse alt põlevkivi (näitab selja taga laual laiutavat põlevkivikamakat) – pruun selline – kiht eemaldatakse ja ülejäänud tõstetakse teisele poole, ja nii edasi. Ja nii 60ndatest peale.

Ott: 70ndatest.

Mihkel: Jah, midagi niimoodi. Ja neil on välja arvutatud, et nende valla territooriumil jääb seda kraami aastas miljon tonni üle. Ja protsess kestab 20 aastat, ehk 20 korda miljon – 20 miljonit tonni. Kuupides 16 miljonit. Hakkasime siis selle mahu üle mõtlema.

Ott: Tegime diagramme, et kui suur kuubik see on, kui näiteks vanalinna tõsta.

Mihkel: Teine lähtepunkt oli materjali omadus, käisime ekskursioonil ka, alguses on seal suured kivimürakad, kuid need on nii mikropragusid täis, et viie aastaga muutub kõik pulbriks. Lõpuks on see lihtsalt pinnas. Lähtusime sellest, et seda saab panna kas lamedalt või sellise nurga all, mida pinnas automaatselt lubab, ehk siis umbes 37 kraadi.

Ott: Neil endil olid umbes sellised mõtted, et teeme hiigelsuure Eesti kaardi – uauu.

Mihkel: Või teine mõte, et teeme lahingupaikade mulaažid või midagi sellist. Aga me mõtlesime, et kuidas tekitada mingit fenomeni. Maht on ju nii suur, et siis läbi suuruse võiks midagi tekkida. Pisemaid asju tehes killustuks see ära, ei tekiks fenomeni. Tahtsime siis teha suurt fenomeni, mis oleks ühtlasi ka maastik.

Ehk siis objekti maamärgiline kvaliteet tuli teie poolt, mitte tellija lähteülesandena?

Ott: Kindlasti. Kõige toredam oli see, kui analüüsisime geomeetriat. Ükskõik millisel teisel viisil midagi tehes peab kasutama mingeid abimaterjale, kuskilt betoneerima jms. Siin on trikk ainult selles, et prügi peab joonlaua järgi maha panema.

Mihkel: Geodeet tõmbab lihtsalt paar joont enne kui kopamees ladustab. Lisatöö olekski vaid mõõtmine. Neil on konveier sisuliselt pikk lint, mida mööda prügi jookseb, ja kukub põmm! maha ja lükatakse laiali. Kõik jääb samaks, ainult et lint tõstetakse siis vastavalt kas maha või mäe peale.

Ott: Minu arust on nüüd ikka nii, et lint paneb prügi auto peale ja auto viib, kuhu vaja.

Mihkel: Nojah, vahet pole, kuidas neil see organiseeritud on, mõte on see, et lisaks ei pea midagi tegema.

Ott: Aga geomeetriat analüüsides tulime selle peale, et lõikame hunniku kihtideks, umbes nagu riisikasvatuse platood. Panduste või treppidega lõigates tekib kasutamatu ruum, niisiis lõikasime selle kihtideks, ja muutes nende geomeetriat tekib kaks toredat asja: tekib ruumiline olukord, mida saab kasutada, näiteks nišše tekitada. Lisaks saab igat kihti vastavalt vajadusele pidevalt ümber projekteerida, võimalus on süsteemi muuta. Suur süsteem on küll olemas, kuid väikest saab alati imelihtsalt kohandada.

© KTA


Ega see nüüd selline olukord pole, kus tellija saab hoopis rohkem, kui algselt tahtis? Pakute sinna ju igasuguseid funktsioone.

Ott: Ei, tõenäoliselt läheb nii, et tekib mingi operaator, sihtasutus, ja maastiku tellija vastutab ainult selle eest, et saab projekti alusel oma prügist lahti. Kes selle prügiga edasi manageerib, eks see ütleb, kas tahab kohvikut või surnuaeda.

Mihkel: Vald tahab mingi sihtasutuse teha, aja jooksul tekib ju valda lisaväärtus. Neil on seal näiteks mingi sõudja, kes tahtis meeletult sõudekanalit, ja nüüd kaevavadki talle täissuuruses hiigelsõudekanali. Seda teeb arhitektuuribüroo Pluss sinna kuhugi kõrvale. Seal taga on muide Eesti suurim lasketiir, põhjaküljel. Käisime oma projekti just kaitseliidus kooskõlastamas – nad tahavad seal põmmutada – et ega püramiid nende tulistamist segama ei hakka. Leiti, et ei hakka.

© KTA


...

Ott: Püramiid on hea totter nimi, tegelikult on see pigem maastik. Püramiid on hea nimi, mis jääb külge.

Mihkel: Siis ta saavutab läbi sõna hiigelobjekti staatuse. Kui hakata mõtlema selle perioodi peale, et 20 aastat... Käid kord aastas objektil, vaatad, kuidas ehitatakse, ja lõpuks 20 aasta pärast saad üles ronida. Lahe, et see tõmbab ajatelje nii pikaks. Kui Tallinnas planeeritakse 3 aastat ja 2 aastat läheb ehitamisele, siis 5 aasta pärast on maja valmis ja see tundub juba nüüd kohe.

Ott: Kui nüüd keegi tuleb ja ütleb, et kuulge, tehke mulle tasuta eramu, saate omale monumendi teha, siis ikka ei räägi küll ära (naer).

Aidu on ju suht eikellegimaa. Milliseid funktsioone oleks sinna mõistlik tekitada?

Ott: Tallinnast Ida-Virumaa suunas näiteks puhkama minnes on üksikud asjad, mida kindlasti vaatama minnakse: Lahemaa rahvuspark, Sillamäe, tuhamäed, klint, kaevandusmuuseum ja mõned mõisad. Kui mõelda end sellise inimese programmi, ja kui seal on maailma suurim püramiid... Ilmselt saab sellest mingi turismiobjekt, ma kujutan ette. Kui seda järguti ehitada, siis esmalt peaks tegema külastuskeskuse. Aastaga on fenomen valmis: miljon tonni materjali, see on suurem kui ükskõik milline maja, mida me elu jooksul teinud oleme.

Mihkel: Esmalt tehakse aastaga 25-30 meetrit kõrge näidispüramiid valmis, pärast öeldakse, et pärisasi on 20 korda kõrgem – hiiglaslik. Juba see esimene on looduses hiiglaslik, 9-kordse maja kõrgune.

Mul on ikka raskusi sellesse asjasse uskumisel.

Ott: Mitte keegi ei usu, me ise ka vahel ei usu, aga mis selle võimalikuks teeb on see, et seda on nii kuradi lihtne teha, selleks ei pea üldse vaeva nägema.

Aga kui sinna erinevad funktsioonid tulevad, siis võib ju asi tahes-tahtmata hoopis keerulisemaks osutuda, ei usu eriti, et ilma "arhitektuuri panemata", kas või betoneerimata jne hakkama saaks.

Mihkel: Võib ka nii, et paned 4 rida paneele ja jätkad sealt pealt valli. Ehitise võib teha mäe külje peale platoole. Meil oli ka plaanis, et mõned lähevad päris sügavalt läbi, saab teha kambri, kus keskel esoteerikud saavad ööbida.

Ott: Žilette teritada (irvitus). Kusjuures – kes meil on sel alal ekspert? – küsisin naljaviluks Vilen Künnapult vihjeid, milliseid raamatuid lugeda. Et “mul on tüpoloogiaks püramiid, oskad midagi soovitada?” Muidugi oskas soovitada, lugesingi paar raamatut läbi, mida ta mulle soovitas.

Mis sa teada said?

Ott: Küllaltki põhjalik analüüs selle kohta, mis toimub Egiptuse suurima püramiidi sees ja miks ta selline on. Ma enne nii põhjalikult selle kohta ei teadnud. Kui saatsin Künnapule projekti vaatamiseks, ütles ta, et tema lihtsustaks, aga muidu oleme õigel teel. Künnapu on väga tore mees.

Püramiid on märgiliselt üsna laetud kujund. Huvitav, missuguseid tegelasi selline hiigelpüramiid küll ligi hakkaks meelitama.

Ott: Esoteeria tempel on tal tõesti küljes. Mitu viisi on seda asja vaadata, alguses mängisime vormiga küll, aga see tundus kõik umbes sama formaalne, nagu keskmine landscape urbanism. Lõpuks taandasime kõik ära, võtsime aluseks selle, kuidas aines käitub, missugune on asja loomulik geomeetria ja mida sellega teha saab. Aga et sellest iseenesest püramiid välja kujuneb, ei tähenda, et me esoteerikud oleksime.

Mihkel: Teine huvitav asi on kaasaegsed püramiidid – Venemaal on mingi hull, kes ehitab lehtmaterjalist püramiide, ta teeb väikse puitkarkassi ja katab selle lehtedega. Korralikud terava nurga all rajatised.

Ott: Neid on Moskva lähedal päris mitu ja need on suured turismiobjektid, seal käivad meeletud massid end aastavahetusel laadimas. Mees on teadlane muide. 90ndatel segastel aegadel õnnestus tal Nõukogude kosmoseagentuur viia nii kaugele, et need viisid püramiidis aasta aega laetud kilo jagu kerisekive orbitaaljaama MIR – valitsuse käsul – ja need olid aasta otsa seal, et parandada elu kosmoses ja maal, et see sätib energia mõlemalt poolt paika. Artiklis, mida ma hiljem või varem lugesin, räägiti, et MIR-is tööl olnud välismaa kosmonaudid kurtnud sealsete kehvade tingimuste ja antisanitaarse olukorra, mustuse ja seente üle. Selles valguses pole ka ime kui vennad veavad sinna mingeid kerisekive, mida nad on aasta otsa püramiidi sees laadinud (naer).

Keila lähedal on ka mingi püramiidiküla.

Mihkel: Osad arvavad et oluline on nurk. Aga venelasel on erinevad nurgad.

Ott: Erineva olukorra jaoks erinev nurk.

Mihkel: Skolastiline nurk on ju 51 kraadi, ülitäpne nurk, mille all nuge teritatakse. Meil on 37, nii et väga lääpas tegelikult.

Ott: Aga püramiidi nimetus on siiski väga lööv.

Mihkel: See on väga hea, jah. Kohapeal on ju inimesed kuhjatud mägedega nii harjunud. Et "mis siis, teete veel ühe? See on ju nii obvious, meil on siin igal pool püramiidid."

Austraalias ja küllap mujalgi kasvatatakse mahajäetud metrootunnelites ülikalleid delikatess-seeni ja muud kraami. (Mingite osade ümbertõstmisega muutus see vahekommentaar väga rändomiks, tegelt oli enne seda juttu sellest, milliste meetoditega saaks püramiidi funktsioone tekitada, aga las ta jääb nii, suva. – JK)

Ott: Tunneli meetod on üks, kuidas sinna funktsioone rajada.

Mihkel: Mõtlesime sinna geoloogiamuuseumi teha, seal saaks maa sees toimuvat näidata, panna 2 meetrise läbimõõduga toru mäest läbi, see oleks üle 200 meetri pikk ja läheks vahepeal väga sügavale.

Ott: Seismilistes piirkondades metrootunnelite rajamise metoodikaga saaks selle vabalt läbi põimida. Mõtlesime veel mingeid veinikeldreid panna, ja kui sa ütled, et seeni ka... jumala eest!

Eesti võiks maailmakuulsaks seeneriigiks saada.

Ott: Kusjuures siit õige lähedalt jookseb ju metsaseente söömise piir. Mida Venemaal ja põhjariikides tehakse, aga Euroopas enam mitte. Vot on selline asi olemas nagu seenepiir. Saksamaal inimesed naljalt metsa seenele ei lähe.

Mihkel: Käisin Pärnu taga loodusrajal ja nägin seal mingeid Eestisse seenele tulnud saksa turiste. Perekond turismigiidiga, otsisid seeni kohast, kus neid üldse pole... Matkaraja äärest.

Ott: Katerina, kuidas on „seened“ saksa keeles?

Katerina: Pilze.

Ott: A kuidas on seenele minema? Või seenel käima?

Mihkel: Pilze suchen?

Katerina: Pilze sammeln, või ma ei tea...

Ott: Grammatiliselt täiesti keeruline on välismaalastele seletada, mida tähendab seenele minema, täielik nonsense, Akiko (Oti jaapanlannast naine – JK) hoiab pead kinni, et mis mõttes seenel käima.

Mihkel: Et nagu seene peal – see pole loogiline, miks peab sellist käänet kasutama.

© KTA


...

Ott: Tegelikult kattub terve püramiid haljasmassiga, piltide peale ei saanud seda panna, muidu poleks mastaabist aru saanud.

Mihkel: Ja terrassidest. Vorm oleks kaotsi läinud. Kasutasime kolme-nelja planeeringumaterjali, heleroheline on madal ja tumeroheline kõrghaljastus, suur kasemets. Püramiidi kataksid suured metsaviirud.

Ott: Istutamist peaks kuidagi kontrollima, haljastus võiks siin-seal justkui parkidena avalduda. Lõpuks on tegemist rohelise mütakaga.

Mihkel: Esimeses järgus peaks tegelikult alumises kihis natuke isegi pinnast välja kaevama, praegu on seal tekkinud tranšeed. Autod sõidavad Emajõest laiemates kraavides üles-alla, need lähevad kaevandamise lõppedes vett täis, veetase tõuseb mürtsti! üles, sest tammid tõstetakse eest ära. Siis saaks objekti ümber teha kraavide süsteemi, et kanalites kanuudega sõita. Kogu asi jääks nagu saare peale. Territoorium oleks siis mõnes mõttes suletud, sinna pääseks paadiga.

Samasse tuleb muide ka Eesti kõige tihedam tuulepark. See kõik on samas detailplaneeringus, kusjuures tuulikute mastid on 130 meetrit kõrged, muudkui ketravad. Energiat oleks neil seega siitsamast võtta. Valda tekiks justkui oma energiakeskus, saaksid oma kanaleid või suusaradu õhtusel ajal välja valgustada.

Tegelikult jah, võib öelda, et see koht on üks pärapeekon, aga Kirde-Eesti linnad asetsevad hajaasustusena, elanikkond näiteks Jõhvi ja Kiviõli peale kokku on päris suur. Seal on väiksemad linnad, aga neid on palju, ja ühest teise on alla 50 km. Ümberkaudne elanikkond on päris suur. Kui tegime Narva-Jõesuu projekti, analüüsisime, kust need inimesed siia tulla võiksid. Üks asi on laev ja Peterburi, aga regioonis elab ju päris palju inimesi. Nad lihtsalt ei ole ühte linna koondunud, kõik sagivad autodega ringi.

Osasid linnu ühendab ka raudtee.

Ott: Ükskord läksin Urmas Ojaga objektile pilti tegema. Urmas sõitis, ja kui kohale jõudsime, siis ütlesin, et anna mulle nüüd see linnakaart, et kus see Jõgeva kontserdimaja ongi. Oot, Jõgeva kontserdimaja, see ei kõla nagu õigesti... Selguski, et pidime tegelikult Jõhvi sõitma, päris jabur lugu oli, kiire oli ka veel, kõik õiged tänavad leidsin üles, aga ei mingit kontserdimaja (irvitus).

Kas Püramiidi võiks mingis mõttes käsitleda kui Ida-Virumaa päästeprojekti?

(Ott naerab.)

Tegelt ka, kui see sellisena tõesti ehitusse läheks ja poogiks enda külge aja jooksul igasuguseid atraktiivseid funktsioone. Teoreetiliselt võiks see ju vähemalt mingil määral leevendada Ida-Virumaa töötuse probleemi.

Mihkel: Kaevandusalade sättimine muudeks funktsioonideks on ju tegelikult igal pool Euroopas väga levinud. Üks Ruhri kaevanduspiirkonna mees rääkis, et neil on kõik tööstus kinni pandud, kogu Ruhr on töötu, aga kuna see on nii suur maakond, siis keda Ruhr valib, see saab Saksamaad valitseda. Seega paisatakse Ruhri raha, et valijaid võita. Endiseid kaevandusi võetakse nüüd kultuuritööstuslike aladena kasutusele. Näidati pilte ka, need nägid päris naljakad välja. Oli üks ujula tehtud, ujuvad seal endises mahutis ringi, kuskil oli ka liuväli, korraldati paar värvilise valgusega festivali. Ei paistnud see värk eriti jätkusuutlikuna, näis pigem toetusfondide kantimisena festivali korraldamiseks. Aga nüüd on nad käivitanud programmi, et Ruhri piirkond 15 aastaga taastuvenergia keskuseks muuta. Suure kangiga pressivad omale EU energiapappi. Mõtteliin iseenesest pole vale: panna käima taastuvenergia süsteem, kui vana asi saab otsa. Araabia naftašeigid teevad ju ka hulle maju ikka selleks, et pärast nafta otsalõppemist turismi pealt teenida. Eesti-suguses väikses mõõtkavas töötaks see hästi.

Ott: Väiksest Aidust saab omamoodi Kairo.

Põhjamaade Abu Dhabi. Millal siis asja ehitama hakatakse?

Mihkel: Praegu on detailplaneeringu faas. Planeering on palju suurema ala kohta, meie tegutseme piltlikult öeldes vaid detailplaneeringu nurgas. See jookseb oma rada, olles praegu kuskil poole menetluse peal. Meie projekt on ladestusala ruumilist plaani täpsustav eskiis. Ladestusala on seal nii või teisiti ette nähtud, meie eskiis määratleb täpsemalt, kuidas see peaks käima.

Kuna meie Püramiid ei ole juriidiliselt ehitis, siis saaks seda detaili alusel rajama hakata. Veider, ükspäev just arutasin, et maastikuarhitektuur on nähtus, millel sageli puudub tellimus – ja miks – ma ise arvan, et kuna siin pole ühtegi kooskõlastavat instantsi, sellist etappi, seadusega pole seda ala reglementeeritud. Maastike muutmisel puudub kontrollorgan, sellega seoses ei teki projekte, sest pole midagi, mida oleks vaja kooskõlastada.

Igatahes järgmise aasta (st 2012 – JK) teises pooles hakkavad ehitama, ma arvan.

Ott: Mina nii optimistlik ei julge olla.

Mihkel: Oli jutt, et selline on ajakava. Planeering on poole peal. See on muide huvitav, et Aidu vallas elab 900 inimest.

Ott: Maailma suurima püramiidi rajab 900 elanikuga vald. Eestis! (Naer.) Saab küll, kui tahtmist on.

Ja ainest.

Ott: Ainest on kõvasti.

Mihkel: Ja ka lõhkeainest on palju.

© KTA


...

Mihkel: Lõpuks pakub see maastikule mingisugust alternatiivi. Kui püramiidil on 20 aasta pärast mägine maastik platoodega, siis võib-olla on seda maru hea asustada. Lõunanõlvadel läheks maapind mõnusalt soojaks, hea oleks seal redutada. Kuigi esialgu ei hakkaks seal elamispinda olema.

Ott: Aga kui me juba vanad mehed oleme, on meil seal daatšad. Mihklil hommikupoolsel, mul õhtupoolsel.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=c749acab-2dc1-457d-96b3-bc58bf211eb4

Anonüümne ütles ...

Minu jaoks on ta natuke segase disainiga, lihtsustaka veidi, nagu Künnapu ütles.

Aga võib olla maitse asi. Praegusel juhul meenutab ta Lõuna-Ameerikalikku püramiidlinna, segatuna Machu Picchu regionaalse funktsionalismiga. Tulemuseks on meeleliselt aktiivne keskkond, mis ärgitab uudishimu, ekslemist, eksimist, seikluseid, elu, elujanu, maist elamist, tahet, meelelisust jne.

Lihtsastatud viisil oleks ta rohkem spirituaalne, müstiline, absoluutne, selgem, teadlikum, korrapärasem, loobuvam, meeleliselt passivne, ent vahest hingeliselt aktiviseerivam keskkond. Nii et ühesõnaga maailmavaate asi. Kes usub, kes mitte.

Samuti ma mõtlen, et kui see spontaanne keskkond niivõrd kindla ristkülikuga piiratud on, siis äkki võiks tema ääred kuidagi selgemalt markeerida, defineerida (nagu vanadel linnadel müüri ja vallikraaviga, või sarnaselt nt nende võrdlusesse toodud Keelatud Linnaga, samuti liivaakastiga, kus SEES toimub mäng, aga see mäng on alati korrektselt piiratud ÄÄREGA). Liivakastiga seda komleksi muidugi võrrelda võib (kontseptuaalselt).

Tegu oleks ühtlaselt maailma suurima arhitektidele mängimiseks antud liivakastiga, ruuduga, kus nad natuke suvalist ekskaveerimist läbi viivad.

---
Saastekvootide koha pealt aga loodaks elektrihinna langust selle võrra (paari sendi võrra või midagi). Või on riik juba liiga õhukeseks kulunud?

Anonüümne ütles ...

Mul tuli veel üks mõte, nimelt et renderitel võiks olla näha kompleksis kasvavaid suuremaid puid (sinna ju kasvab suuri puid, tammesid, vahtraid, jne). Päris puud annaksid minu nägemuses asjale mõnusama olemise.
Muidu on nagu kuidagi lage, katuseta. Eks?

JK ütles ...

Video lisaks püramiididele Aidusse kavandatust: http://www.youtube.com/watch?v=VUPxWXiyVRU

JK ütles ...

Lisan siia Aidu hiidprojektidega seotud linke Äripäevast:

"Püramiid maksu asemel" (video) http://www.ap3.ee/?PublicationId=c58c6df3-6fdd-4765-8801-94af1ba2bb3b

+ "Ida-Virumaale kerkivad rehepapluse monumendid" http://www.ap3.ee/?PublicationId=ef0f1007-8185-416b-8dc2-96b721c57a4f

+ "Energiafirmade JOKK-skeem" http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=c749acab-2dc1-457d-96b3-bc58bf211eb4

+ "Eesti Energia jäi blufiga vahele" http://www.ap3.ee/?PublicationId=72ec1338-ae51-458d-b939-7b8df8221527

Tänud esmakommenteerijale lingi eest, paraku polnud ma nende artiklitega varem kursis (olen alati arvanud, et peaksin Äripäeva lugema, aga millegipärast ikka ei tee seda regulaarselt...).

Ei teagi, kas peaks hakkama kogu seda JOKK-teemat kommenteerima? Igaüks kujundab ehk ise oma seisukoha?

Mis puutub teise anonüümse (!) kommenteerija kommentaaridesse, siis... tegelikult saaks ju kompleks selgelt piiritletud. Nagu tekstis juttu, on selle ümber kavandatud n-ö vallikraav. Mis puutub püramiidi vormi, siis lihtsustatud, "hingeliselt aktiviseeriv" püramiid ehk ei mängiks juriidiliselt välja, saastemaksudest pääsemise tarvis on ju aktiivset tegevusmaastikku igasugu kellade ja viledega (:

Tänud muide heade kommide eest!

JK ütles ...

Indrek Allmann kommenteerib: "Tõepoolest on need 2 projekti minu käest läbi käinud. Sisesurfikeskuse puhul pakkusin samale teemale oma nägemuse välja ja joonistasin selle ka lõpuni. Investorit ikka ei leitud. Mind kutsusid asja tegema tegelikult need samad inimesed, kes Mihklit-Otti – ilmselt taheti lihtsalt alternatiivset nägemust. Ju siis veensin millegagi, et mul tuli asi lõpuni joonistada.

See teine asi on ka lihtne – Mihkel-Ott sebivad vist VKG inimestega, meie poole tuldi sama teemaga EE kaevanduste poolt, vahemeheks see sama Aidu vallavanem. Joonistasime sinna olümpia standarditele vastava sõudekanali ja raftingu keskuse – White water. Esmalt tuli muidugi Eatonis väike koolitus läbi viia.

Omalt poolt sai veel igasugu muid funktsioone pakutud ja läbi skitseeritud. Vahepeal oli asi maastikuarhitektuuri tudengite käes, siis exeli tabelis ja miskil hetkel tõmbame otsad kokku. Taustal on asjalikud inimesed riigikogust ja kõik vastavad erialaliidud."

Tänud Indrekule!

JK ütles ...

Ott rääkis ükspäev, et planeering on vahepeal kinnitatud ja asi läheb praeguste plaanide järgi ehitusse juba järgmisel suvel.

-

Lisaks, Istanbuli plaanitakse rajada uut kanalit, üks arendaja pakub, et väljakaevatud pinnasega võiks midagi hullu teha, näiteks rajada uue linn-saare. Vt lähemalt http://www.archdaily.com/278212/drors-radical-vision-for-a-net-positive-island-community/

JK ütles ...

Aidu veespordikeskuse I etapp on valmis. Juttu: http://uudised.err.ee/index.php?06286170 ja pilte: http://www.ehitusuudised.net/article/2013/8/26/eesti-energia-rajas-karjaari-soudekanali-ja-plaanib-veespordikeskust