Petriplatz – see on nüüdseks Berliiniga kokku sulandunud keskaegse Cöllni linna keskpunkt, tänapäeval kuulsa Muuseumisaare lõunaosas asuv ala endises Ida-Berliinis, vaid mõned sajad meetrid Unter den Lindenist. Kuni 1964. aastani asus siin korduvalt taas üles ehitatud Peetri kirik, mis nüüd kommunistliku linna uuenduskavadesse enam ei mahtunud – garaaž tundus tollal parema ideena.
Saksamaa taasühinemine pani puhuma uued tuuled. Pärast lammutustöid alustati 2007. aastal Petriplatzil arheoloogiliste väljakaevamistega, et see taas ellu äratada. Nüüdseks on selgeks saanud, missugused väärikad ning ühtlasi ala minevikku meenutavad funktsioonid seda ruumi täitma hakkavad. 2012 detsembris jõudis lõpule konkurss arheoloogia külastuskeskusele (võidutööd siin), veidi enne seda sai aga lõpu teine, veelgi põnevam konkurss – palvemajale. Kuid mitte tavapärasele, ühele kindlale kogukonnale mõeldud palvemajale, vaid kindla konfessioonita palvemajale, mis tooks kokku kristlased, juudid, moslemid ning ka ilmalikud. Tegemist ongi kolme peamise monoteistliku usundi ühise usu- ja õppekeskusega, kus igale kogukonnale on pühendatud oma palvesaal, lisaks suur jagatud saal ning raamatukogu ja kontoripinnad.
Projekti saamiseks korraldati eelkvalifitseerimisega avatud ja osaliselt kutsutud konkurss. Tellija oli eelnevalt saatnud kutse 10 büroole, kes tundusid sobivat sellise ülesandepüstitusega hoonet kavandama. Kutsutud olid Šveitsist ja Itaaliast (mõlemast kaks bürood), ülejäänud 6 Saksamaalt; tuntumad nimed Mario Botta ja Schultes Frank Architekten. Eelkvalifitseerimisringis avaldas osalemissoovi vähemalt üks Eesti arhitektide kooslus. Komisjon vaatas "avaldused" üle – selles pidi väga lühidalt esitlema ühte oma ehitatud või ideetasandil projekti, milles väljenduks ruumi väärikus ja spirituaalsus, ning näitama fotol ühte iseloomukat realiseeritud detaili – ja kutsus nende põhjal osalema veel 32 bürood. Neist valdav enamus muidugi Saksamaalt, kuid ka Austriast ja Šveitsist, Itaaliast ja Hispaaniast. Ainsana mujalt Euroopast pääsesid edasi Muru & Pere ning ainsana väljastpoolt Euroopat üks Jaapani osaleja (vt kvalifitseerunute nimekiri).
Täpsemalt projekti tagamaadest ja osapooltest siin; konkursi tingimused leiab siit.
Urmas Muru ja Peeter Pere jäid küll auhinnata (vt võidutöid), kuid pidasin Perega põgusa meilivahetuse, et kuulda, mis mõtteid see konkurss neis tekitas.
Vastupidiselt mu ei-tea-kust pärit eeldustele puudus Murul ja Perel seni otsene tugev suhe Berliiniga. Varem polnud nad sinna midagi joonistanud ning konkurss andiski põhjust üle hulga aja linnaga taas tutvust teha. Info võistluse kohta saadi ajakirja Wettbewerbe Aktuell kodukalt, mis on tõenäoliselt üks informatiivsemaid arhitektuurikonkursside andmebaase, mis üldse eksisteerib.
Projekti saamiseks korraldati eelkvalifitseerimisega avatud ja osaliselt kutsutud konkurss. Tellija oli eelnevalt saatnud kutse 10 büroole, kes tundusid sobivat sellise ülesandepüstitusega hoonet kavandama. Kutsutud olid Šveitsist ja Itaaliast (mõlemast kaks bürood), ülejäänud 6 Saksamaalt; tuntumad nimed Mario Botta ja Schultes Frank Architekten. Eelkvalifitseerimisringis avaldas osalemissoovi vähemalt üks Eesti arhitektide kooslus. Komisjon vaatas "avaldused" üle – selles pidi väga lühidalt esitlema ühte oma ehitatud või ideetasandil projekti, milles väljenduks ruumi väärikus ja spirituaalsus, ning näitama fotol ühte iseloomukat realiseeritud detaili – ja kutsus nende põhjal osalema veel 32 bürood. Neist valdav enamus muidugi Saksamaalt, kuid ka Austriast ja Šveitsist, Itaaliast ja Hispaaniast. Ainsana mujalt Euroopast pääsesid edasi Muru & Pere ning ainsana väljastpoolt Euroopat üks Jaapani osaleja (vt kvalifitseerunute nimekiri).
Täpsemalt projekti tagamaadest ja osapooltest siin; konkursi tingimused leiab siit.
*
Urmas Muru ja Peeter Pere jäid küll auhinnata (vt võidutöid), kuid pidasin Perega põgusa meilivahetuse, et kuulda, mis mõtteid see konkurss neis tekitas.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Vastupidiselt mu ei-tea-kust pärit eeldustele puudus Murul ja Perel seni otsene tugev suhe Berliiniga. Varem polnud nad sinna midagi joonistanud ning konkurss andiski põhjust üle hulga aja linnaga taas tutvust teha. Info võistluse kohta saadi ajakirja Wettbewerbe Aktuell kodukalt, mis on tõenäoliselt üks informatiivsemaid arhitektuurikonkursside andmebaase, mis üldse eksisteerib.
Pere sõnul on eelkirjeldatud konkursiformaat – osaliselt kutsutud ja osaliselt eelkvalifikatsiooniga – tavapärasest avatud konkursist oluliselt tihedam. Sisuliselt on avatud seegi formaat, kuna eelkvalifikatsiooni ringist on võimalik pea kõigil osa võtta. Muru ja Pere esitasid viimase sõnul "materjale, mis pole seni kohalikus kontekstis kõlapinda leidnud või on esile kutsunud lausa vastutöötamise." Strateegiaga pandi seega täkkesse: ma küll ei tea osaleda soovinute arvu, kuid kõigi nende seast kutsuti konkursile oma nägemust esitama ka Muru ja Pere. "Pärast kvalifiseerimisringi toimus juba suunatum suhtlemine, osalejatele korraldati infopäev, kus oma soove ja mõtteid edastasid nii kolme usundi kui ka linna ja žürii esindajad."
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Pisut rohkem kui kolm kuud pärast osalejate väljavalimist oodati eskiise. Muru ja Pere pakkusid välja hoone, mille välisilme on minu jaoks ehtberliinilik.
Võib-olla ebapopulaarse nurga alt näen siin speerilikult (see paralleel
on nii libe tulema) jahedat, redutseeritult klassitsistlikku alget, mõneti sarnase tundega arhitektuuri,
nagu viljeleb Berliini praegune lemmikarhitekt Chipperfield. Pere kommenteerib: "Sellist karget alget on paljudel, Zumthorilgi
näituseks, ju see on Berliinis õhus hõljumas. Igatahes oli mõnus katsetada sihukest
karmi arhitektuuri."
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Berliin on hea näide sellest, kui kiiresti on aeg võimeline arhitektuuri arheoloogiaks muutma. 1964. aastal lammutatud kiriku ja sellele eelnenud ehitusjärkude müürid on maa all endiselt alles, väljakaevamiste aegu käisid terved hordid neid uudistamas. Muru ja Pere otsustasid aga ootamatu nükkena neid müüre võimalikult suures ulatuses mitte eksponeerida ning uus maja toetuks hoonestusala ulatuses hästisäilinud müüridele vastupidiselt lubatule vaid osaliselt. Koor, säilinud müüridest arhitektuurselt huvitavaim osa, otsustati üldse kasutamata jätta. Ajaloolisse substantsi on siin suhtutud paatose, pateetikata. On see vastureaktsioon Berliini üleajavale ajaloofetišismile, või on selle taga midagi muud? Pere vastab lühidalt: "Ajalugu on suuresti võitlus, ka meie lahenduse puhul. Ajad ei saa esialgu hästi läbi, pärast rikastaksid üksteist."
Asendiplaan.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Keldrikorrus.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Esimene korrus kohviku ja ühissaaliga, kus eksponeeritakse osaliselt vana kiriku müüre.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Teine korrus raamatukogu, koosolekuruumi ning esimese korruse ühissaali õhuruumiga.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Kolmas korrus kolme konfessiooni saalidega.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Neljas korrus büroode ja konfessioonisaalide õhuruumide ja rõdudega.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Tehnokorrus saalide õhuruumidega.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Tornid ja klaasist valguskastid.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Vaade läänest ja a-a lõige.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Vaated ühissaalile.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Detail: uus hoone toetub ühissaalis vana kiriku müürile.
 |
| © Arhitektid Muru & Pere |
Projekti juures üllatab mind otsus jätta kasutamata paar suurt juppi lubatud ehitusalasest pinnast. Mulle näib, et sellest tulenevalt tekib hoonesse mitu üpris kitsast pikka koridori (2. ja 4. korrusel), ka peasaalile vaatav rõdu koos raamatukoguga pole just ruumikad. Pere pareerib: "Eks lahendus on valik. Kõike korraga ei saa. Kui taotled rangust, siis ei saa seda laiali pudistada."
Perforeeritud võlvide ja konfessioonisaalide klaasist valguskastidega taotleti Pere sõnul "energia kogumist ja laialijagamist. Kiriku ruumimõju peaks tulenema arhitektuursetest vahenditest, vaimse ruumi kaudu. Lõpuks jäi kahjuks keermeke kinnipingutusest puudu."
*
Kokkuvõttes, viidates Berliini viimaste konkursside võidutöödele, ütleb Pere, et "sakslased on oma turu väga "õigeusklikuks" muutnud ja esialgse välisarhitektide invasiooni oskuslikult summutanud, jättes ülesehitustöö põhiliselt omadele. Tundub, et võistlejate jaoks on olemas kirjutamata reeglid, mida tajuvad paremini kohalikud. Seal ei kummaradata ilmtingimata maailmatrende ning ei hinnata välist efektitsemist. Aga kuidas antud konkursi puhul valikuid teostati, ei tea, igatahes hulk huvitavaid lahendusi tuli hispaanlastelt. Väga huvitavaid ja kummlisi ruume. Ootamatuid."
*
Lõpetuseks: kui mõni siinne büroo soovib kursis olla sisuliselt kõigi arhitektuurimaailma vähem või rohkem avatud konkurssidega, tasub sel saidil silm peal hoida. Ma olen kindel, et Muru & Pere konkursikutse polnud mingi harukordne juhus, mida ei pruugi enam nende või mõne teise bürooga kunagi juhtuda. Paljude Eesti tunnustatud büroode portfooliod on päris kindlasti piisavalt muljetavaldavad, et need võiks huvi tekitada ka tugevate arhitektuuririikide konkursikorraldajates. Tuleb vaid mängu jälgida ja tegutseda, niisama ei kutsuta kedagi kuhugi.
3 kommentaari:
Rene
Hea näide kaasaegsest natsiarhitektuurist. "Tundub, et võistlejate jaoks on olemas kirjutamata reeglid, mida tajuvad paremini kohalikud" - just nii ja Muru & Pere jõudsid asjale lähedale kuigi jäid ilma auhinnata. Kui Foster riigipäeva hoonet kavandas taheti temalt kuplit, esialgu Foster oli tõrges sest kuppel sümboliseeris Saksa imperialismi, aga jah siis pakkus Foster lahenduse olgu siis kuppel aga praktilise funktsiooniga. Berliinis ehitatakse praegu keisri paleed Berliner stadtschloss. Nii et jah on vaja veel midagi kui ainult kohalike olude tundmist.
Pole vast enam saladus - siinne projekt on osutunud üheks Muru & Pere tandemi viimaseks koostööks. Kahju, kuid loodetavasti tähendab see lõpp uusi ja võimsaid algusi!
*
Rene, tõid suht äärmuslikud näited. Reichstagsgebäude puhul sooviti ilmselgelt mõjusat maamärki (ükski Saksa arhitekt polekski sellega enivei hakkama saanud), Stadschlossi keissi ma kahjuks hästi ei tunne. No läks sitasti, see on kindel.
Aga minu arust on liig seda M&P projekti natsiarhitektuuriks nimetada.
Guardianis kirjutatakse: http://www.theguardian.com/world/shortcuts/2014/jun/25/berlin-house-of-one-unity-christian-muslim-jew?CMP=fb_gu
Postita kommentaar