2011 novembri alguses
Maailma Arhitektuurifestivali (WAF) lõppakordina välja antud aasta parima ehitise tiitel läks mitmeti täkkesse. Valituks osutunud hoone on intensiivne süntees pea kõigist kaasaegses arhitektuuridiskursuses kirgi kütnud päevakajalistest teemadest alates ökoloogilisusest ja lõpetades parameetrilise disainiga; selle tegevusväli ei piirdu pelgalt praeguse hetkega, vaid on samaaegselt suunatud kaugele teadmatusse, pakkudes välja juba reaalseid, käegakatsutavaid tulevikustsenaariume nii tehnoloogiate kui materjalide näol. Parafraseerides arhitekti: see maja on kui mulda pistetud seeme, millest peaks võrsuma võimas keskkonnarevolutsioon.
Avaliku konkursi tulemusel valminud Media-ICT kontorihoone autoriks on katalaan
Enric Ruiz-Geli arhitektuuribüroost Cloud 9. Juba büroo nimi märgib teatud ideologiseeritust, tähistades (arhitektuuri läbi saavutatavat?) õndsusseisundit ning sisaldades otseviidet Buckminster Fulleri loomingule ja sealtkaudu teadusfantastikale. Ruiz-Geli on varemgi arhitektuurimeedia huviorbiidil vilksatanud, kuid nüüdne väga enesekindel ja -teadlik töö kõige hoone ning selle sünniga seotu jäädvustamisel ja fikseerimisel* annab aimu sellest, et Media-ICT on olnud arhitektile sobilikult kätte sattunud läbimurdetöö, mida mainitud tiitel osalt ka kinnitab.
 |
| Foto: http://www.bustler.net/index.php/article/world_architecture_festival_awards_2011_-_grand_prize_winners/ |
Üleval kagu-, all edelafassaad.
 |
| Foto: http://www.bustler.net/index.php/article/world_architecture_festival_awards_2011_-_grand_prize_winners/ |
Media-ICT näol on tegemist avaliku sektori ehk Barcelona Vabamajandustsooni konsortsiumi arendusega, mis pakub peavarju kõikvõimalikele meedia ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud firmadele. Lisaks büroopindadele majutab hoone ka avalikuks kasutamiseks mõeldud mitme auditooriumiga nn kübernaariumit. Hoone moodustab pisikese lüli mitmest lähikvartalist koosnevast audiovisuaali kampusest, mis on omakorda osa viimase kümnendiga tundmatuseni muutunud Poblenou endisest rasketööstusrajoonist, nüüd tuntud kui
22@Barcelona. Ühtekokku koosneb see 115st Diagonaali ja mere vahelisest Cerdà kava kohaselt planeeritud kvartalist, mida linn on asunud jõuliselt ümber brändima eksperimentaalse iseloomuga kergetööstus-, äri- ja kultuurikeskuseks. Media-ICT on siin kindlasti üks enim tähelepanu äratavaid hooneid.
 |
| Kergplokid eraldavad teenindavaid funktsioone (liftid, WC-d) ja rendipindu. Foto: JK |
 |
| Büroopind. Foto: JK |
 |
| Valguskaev on massiivse kehandiga hoones igati asjakohane. Foto: JK |
 |
| Kübernaarium. Foto: JK |
Nutikas konstruktsioonilahendus, mida pole arhitektuuriajaloos vist varem sedavõrd ambitsioonikalt rakendatud, avaldab end kogu oma mõjus ainult ühel küljel; nähtavamad – päikese poole vaatavad fassaadid – on kaetud elastsete ETFE „padjakestega“**, mis on üheks oluliseks võtmeks hoone energiasäästul. Nendega on ühendatud päikeseenergiast toituvad digitaalsed sensorid, mis jälgivad (kagufassaadil) valguse suunda ja intensiivsust ning vastavalt kas sulguvad, et sisemust kuumuse ja kiirguse eest kaitsta, või vastupidi avanevad, et lasta interjööri rohkem soojust. Edelafassaadi ETFE-kate täitub aga päikese liigintensiivsuse korral läbipaistmatu udulaadse lämmastikuseguga. Ulatuslik ETFE-st fassaad funktsioneerib seega muutuva ja tõhusa päikesevarjuna, pealegi on see isepuhastuv.
 |
| Foto: JK |
Lisaks ETFE fassaadidele on olulised energiasäästu- ja CO₂ emissioonide kontrolli all hoidmise võtted ka „kuumasaare“ efekti eest kaitsev roheline katus, taastuvenergia kasutamine (päikesepaneelid katusel), kohalik jahutussüsteem ning maja sisekliimat jälgivad ja reguleerivad sensorid – kõik kokku teeb peaaegu nullenergiamaja.
 |
| Katusemaastik. Foto: JK |
 |
| Foto: JK |
Säästlikkust taotlevate hoonete puhul ei saa (vähemalt põhjapoolsemates riikides) ümber nende maksumusest – üldlevinud on tõekspidamine, et vähese energiakuluga maja tasub end ära alles hilisema ekspluatatsiooni käigus. Nii on ka Media-ICT puhul jutuks olnud selle hind, kuid mõneti üllatuslikult on tegemist suhteliselt odavalt ehitatud majaga: maapealse osa hinnaks väidetakse erinevatel andmetel 1200-1500 €/m² (majal on siiski ka kaks maaalust parkimiskorrust).
Ajalugu on aga näidanud, et prototüübid pole liikidena kunagi elujõulised, nad pigem pärandavad endast järglastele vaid mõningaid tugevamaid tunnuseid. Antud maja peakski käsitlema eelkõige kui prototüüpi ja kahtlemata heas usus sooritatud eksperimenti, isegi kui siin on kerge poosetamise maik juures. Igatahes peavad aastast 2021 kõik EL-is ehitatavad hooned vastama kõrgetele energiasäästunõuetele, seega saab olema põnev jälgida, kas mõni siinse maja juures kasutatud uudne lahendus järgneva kümnendiga laiatarbekaubaks muutub. Kui ka mitte, jääb Media-ICT sellegipoolest ikooniliseks märgiks oma ajastu idealismist ja positivistlikust vaimust.
 |
| Vaade Dominique Perrault' projekteeritud ME hotelli avariitrepikojast. Foto: JK |
** ETFE – etüleen-tetrafluoroetüleen, klaasist 100 korda kergem polümeer, tuntumad kasutused arhitektuuris: Eden Project, Müncheni Allianz Arena ja Pekingi Olümpiabassein.
Jutt esmailmus (vale pealkirja all) 4-2011 Majas.
Muide, külastasime hoonet 5 päeva enne WAF-i auhinnatseremooniat. Tseremooniale sattusime suht juhuslikult, olles tegelikult teel konverentsikeskuse kõrval asuvasse zooloogiamuuseumisse dinosauruste luid vaatama. Festivali üheks osaks oli näitus kõigist kandideerinud majadest ja projektidest, mis osutus lähemal uurimisel suvalistele (passita) külastajatele kinniseks ürituseks. Pärast väikest diskuteerimist turvanaise ja orgunnimehega lubati meid ajutiste passidega siiski sisse, ja tänu heale ajastusele saime osa ka auhinnatseremooniast. Kirjutan kogu sellest üritusest ehk millalgi lähemalt.
Lõpetuseks eelkirjeldatud maja pärjatud arhitekt Enric Ruiz-Geli ja tema meeskond.
 |
| Poeg muuseas valis majale selle kahvaturohelise värvi. Foto: JK |
4 kommentaari:
Media-ICT kõrval on üks väga sümpaatne muuseum mis natuke paistab su eelviimaselt pildilt. http://www.archdaily.com/40219/cam-framis-museum-jordi-badia/
Käisin seal kandis 2008 kui rohelist maja alles ehitati - siis tundus see groteskne konstruktsioon küll üsna peletav :)
Can Framis on tõesti sümpaatne, kõigist Barcelonas külastatud objektidest kindlasti üks minu lemmikuid. Mainimist väärt betoonikäsitlus ja sidumine krundi maastikuga. Ja toredad laiad aknalauad, seal sai vist lausa tunnikese lösutatud ja ümbritsevat haljastust vahitud (:
Klikkadi-klikk: http://www.designboom.com/weblog/cat/9/view/23589/enric-ruiz-geli-interview-cloud-9-at-venice-architecture-biennale.html
Ajakirja Mark viimases numbris (50) on tore artikkel palju tähelepanu pälvinud hoonete järelelust, oma osa on pühendatud ka siin käsitletud majale. Tsiteerin:
"A lengthy and generous interview with Ruiz-Geli confirms that the 'nitrogen fog' pillow system on the southwest-oriented glass curtain wall cannot be used because the amount of glare it causes prevents office workers from seeing what's on their monitors. Traditional roll-down blinds have had to be installed in the offices, along with district cooling air-conditioning, to achieve comfort on that side of the building on sunny afternoons. This experiment would seem to substantiate the following: exterior louvres, such as traditional shutters, are still the most effective means of preventing heat gain through glass in a Mediterranean climate - a rocket-science confirmation of age-old vernacular knowledge if ever there was one."
(:
Postita kommentaar