Arhitektuuriblogi: 10.2012

25.10.12

KOKO käis Vilniuses

Aasta alguses jõudis lõpule 7 osalejaga kutsutud arhitektuurivõistlus A-klassi büroohoonele Vilniuse jõudsalt arendatavas ja efektseks kujuneda tõotavas ärikeskuses. Võistluse pani kinni korraliku renomee ja portfoolioga ning Leedus juba paari tubli büroohoonega kanda kinnitanud Taani firma PLH Arkitekter (preemiaks € 7240 + projekteerimisleping), muu seas on nende tehtud samas lähistel asuv nn Green Hall, kuid ka mitmed kõik-kes-käinud-teavad hooned Kopenhaagenis. Teiste osalejate seas figureeris lisaks kohalikele ja võidukatele taanlastele üks kahtlane, Vilniusesse palju kavandanud büroo Saksamaalt ning Eesti rahvusvaheliselt edukamaid arhitektuuribüroosid KOKO. KOKO projekt – autoriteks Raivo Kotov, Indrek Mikk, Üla Koppel ja Andrus Kõresaar – pälvis võistlusel hea kolmanda koha; teine preemia anti Leedu arhitektuuri tipptegija Audrius Ambrasase büroole (teise koha eest € 7240 ja kolmanda € 4344). Kõiki osalenud töid koos planšettide ja leedukeelsete seletuskirjadega näeb siin.

Auhinnaline koht kutsutud väliskonkursilt – see on meie konnatiigi-kontekstis vägagi tähelepanuväärne juhtum, ometi ei ületanud uudis Eesti arhitektuurimeedia künnist. Niisiis, et lugu päris unustusse ei vajuks ja mingilgi tasandil kajastatud saaks, väike lüngatäide: esitasin Raivo Kotovile mõned küsimused.

JK: Eesti arhitektuuribüroosid ei kutsuta väliskonkurssidele just igapäevaselt. Missuguseid teidpidi kutse KOKO-le tuli, kas rolli mängisid pigem isiklikud suhted või kuskil jäetud hea mulje ja varasemad tööd?

RK: Võistluse korraldajaks oli Leedu kinnisvarafond Lords LB, kes on ka alates 2011. aastast Metro Plaza omanik. Seega kutse oli ajendatud rahulolust Metro Plazaga.

JK: Büroohoone on kavandatud hetkeseisuga küllalt näotusse, magistraaliga palistatud ärilise iseloomuga settingusse, mis hakkab tasapisi nn city kõrghoonestusega kokku kasvama. Milliseid ümbruskondlikke tegureid arvestasite hoone asetamisel krundile ning majaesise aktiivse väljaku ja hoone välisilme kavandamisel?

RK: Konstitutsiooni prospekt on kujunenud Vilniuse peatänavaks, mille äärde on kerkinud nii Baltikumi kõrgeim hoone Euroopa torn, Swedbanki peahoone jne. Antud piirkonda kavandatakse hooneid, millel on üks parkimiskoht iga rendipinna 25 m² kohta – seega võrreldes Tallinnaga on tegemist tõsise "autouputusega" (ka antud hoonele oli kavandatud 3 maa-alust korrust). Antud kinnistule oli koostatud detailplaneering, mis määratles hoone üldise paiknemise ja kõrgused (jõe pool maksimaalselt 7 korrust, põhja pool kuni 10). Hoonest ida pool paikneb olemasolev noortekeskus; kavandatava hoone ja noortekeskuse vahele jääb pargiala.

JK: Olete küllalt suure mahu plokistanud kaheks enam-vähem võrdseks osaks, kumbki oma teenindussõlmega, tulemuseks kikilipsu-kujuline põhiplaan ja kaks justkui iseseisvat, kuigi kokkukasvanud mahtu. Millised kaalutlused viisid sellise tulemuseni?

RK: Tellija äriplaan nägi ette, et hoone renditakse välja kas ühele rentnikule või maksimaalselt tosinale. Samuti oli oluline tellijale see, et hoones oleks võimalikult palju loomuliku valgusega pinda (see eesmärk välistas sügavad hooned). Eelnevast tulenevalt sai kavandatud liigendatud maht, mis oma keskkonnas (magistraalide ääres, kaugelt vaadeldav) mõjus siiski ühtsena. Tänu kikilipsule pikenes perimeeter, mis saab loomulikku valgust.

JK: Mahtude kokkupuutepunktis tekib huvitav, omamoodi pingestatud olukord: suht kitsas pilu, mille vist kaks ja pool Kotovit suudaks täielikult sulgeda. Kas see olukord on puhtjuhuslikult tekkinud või lausa midagi enamat – kas selle taga võiks olla lausa mingi ruumiline, psühholoogiline või visuaalne efekt (nt tekib siin katkestamata diagonaaltelg läbi terve maja)?

Kusjuures mida rohkem ma sellele pilule mõtlen, seda intrigeerivamaks see muutub, eriti kui tuua mängu hoone potentsiaalsed kasutajad, (ilukirjanduslikult liialdades) Ida-Euroopa ja erastamise-taustaga, härjakaela ja sõrmejämeduste kuldkettidega jõmm-ärimehed, kes pilu läbides üksteist kogemata või meelega müksavad, või vastupidi, tekiks kõigil töötajail mingi psühholoogiline tõrge seda pilu läbida (ja ega selleks pole ju suurt põhjustki), umbes nagu ei taheta redeli alt läbi minna... Või siis tegelikkuses polekski see nii kitsas ja ma lihtsalt tõlgendan üle.

RK: Tegelikult see pilu on isegi väiksem – tüüpkorrusel kabinettide vahel 1,5 m lai visuaalne telg. Tegemist on teadliku, hoone kavandamisel tehtud otsusega.

JK: Kas nõustud, kui väidan, et olete üldjoontes loonud tüüpkorrustele väga distsiplineeritud ruumi? St ruumi, mis on funktsionaalselt küllalt selgelt piiritletud, kuivõrd kontorite ja aatriumite vahele ei näi jäävat eriti mugavaid olesklemistsoone. A-klassi büroohoone kohta on siin vähe hedonistlikkust, välja saab tuua vaid rõdud hoone otstesse jäävatel kontoritel, kergelt luksusliku maigu jätab ka "eliitparkla" esimesel korrusel. See pole kerglane loovbüroohoone, vaid selgelt kontoris istumiseks ja rahategemiseks loodud hoone.

RK: Jah, olen nõus, et n-ö vau-efekti jäi väheks – 1. ja 2. kohal oli see olemas. Meie töö oli liiga asine, suurt joont siseruumis jäi väheks. Läksime ehk liiga Metro Plaza "õnge" – hoone sai väga efektiivselt lahendatud.

JK: Millised olid žürii kommentaarid projektile? Mida kiideti, mida laideti?

RK: Zürii oma valikuid ei põhjendanud (protokolli ei tehtud). Kui esitlus oli, siis väga palju küsimusi polnud.

JK: Millised välisprojektid teil parasjagu veel käsil on? Kuidas edeneb väga intrigeerivalt kõlav Norra projekt, millest saime mõnda aega tagasi Sirbist lugeda? Ja mida huvitavat olete veel tegemas, nüüd kui kaks suurprojekti Meremuuseumi ja Teletorni näol on äsja valminud?

RK: Norra projekt – endise haigla rekonstruktsioon äri- ja eluhooneks – edeneb rahulikus, aga kindlas tempos. Kuna tegemist on Stavangeri piirkonna ühe olulisima ajaloolise maamärgiga, siis kiirustamist siin pole. Samuti Stavangeris, kauni vaatega asukohas, on ehitusloa taotlemise staadiumisse jõudnud ka ühe eramu projekt. Rakveres valmib detsembris omanäoline hotell (Aqva Spa laiendus), eelmisel nädalal algasid ehitustööd Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis, mille siseruumide lahendus ja ekspositsioon saavad värske näo. Tervishoiumuuseumi ehitustööd ja ekspositsiooni rajamine valmivad 2013 sügisel. Ja Moskva maja on kogemata kombel sattunud ehitusfaasi :)

22.10.12

Noor Künnapu Lahemaal

Kellele ei meeldiks vanu ajakirju lapata, eriti kui seda on võimalik teha kohvikus lõunatades. Täna sattusin (pärast ääretult veidrat keefiripeost rääkivat lugu ühes Pikris) 1973. aasta Noorusele, kust vaatas vastu tuttavlik kaabu alla varjunud kuju – noor Vilen Künnapu, kes jagab veergudel natuke loomingulisi õpetussõnu ja kirjeldab üht praegu päevakajalise asukohaga projekti.

Noorus, juuni 1973. Hea kokkusattumus: ajakirja lapates viibisin juhtumisi samas kvartalis, kus tema siin fotol.

Juba tollal tänaseks klassika staatusse kirjutatud-esitatud hooneid joonistanud Künnapu räägib ajakirjas projektist elamule Lahemaal, mida ma varem ei teadnud ja mille ehitusloost pole mul samuti aimu. Siit ei saa teada ka täpsemat asukohta, sellele viitab vaid jutt kahest laevavrakist. (Kas kellelgi torkab pähe?)

Kuna äsja lõppes Lahemaa ehitatava keskkonna tulevikku mõtestav ja suunav arhitektuurikonkurss "21. sajandi kodu Lahemaal", on Künnapu nägemust – võiks ehk öelda, et napilt eel-postmodernistlike (et mitte öelda hilismodernistlike) ideede hoovuses valminud projekti – hea võrrelda sellega, mida tänapäeval sealses silmaterana hoitavas keskkonnas "kontekstuaalseks" peetakse. Kuigi tänapäevaste konservatiivsete arusaamade järgi (konkursi võidutööd ses suhtes ei üllata) näib olevat tegu üpris kauge ja julge arusaamaga sellest, milline on "sobilik" elamu Lahemaa rahvuspargi asulates, kumab tekstis siiski soov paiga olemust nii pragmaatilisel kui tunnetuslikul tasandil tabada ja ka võimalikult autentsena säilitada.

Usun, et tõenäoliselt juba mõned aastad hiljem vormistanuks Künnapu samalaadse ülesande põhimõtteliselt erinevalt, olgugi et "kirjade järgi" see 1970ndate algusepoole variandist vaevalt et väga erinekski. Huvitav mõelda, milliseid lahendusi näinuksime 70-80ndate konkursil pealkirjaga "20. sajandi lõpu kodu Lahemaal", kus osalejateks toonased Tallinna kooli arhitektid? Ja mitte ainult arhitektuursest aspektist, vaid ka Lahemaa püsielu jätkusuutlikkust silmas pidades. Huvitava küsimusena jääb õhku ka Künnapu elamu tellija ja programm – ehk ükskord küsin üle.

Noorus, juuni 1973

Loo teised illustratsioonid kujutavad üksjagu kahnilikke Tänassilma rahvamaja ning Kassari olmekeskust, mõlemad jäid paraku ehitamata; viimasest näeb normaalsemad joonised Tallinna kooli kataloogis lk 157, pildil kujutatud makett asub täna Arhitektuurimuuseumi kogudes.

Kõiki Lahemaa konkursile esitatud töid näeb hetkel Lahemaa looduskeskuses Palmses ja novembri esimesest poolest Arhitektuurimuuseumis. Nimeümbrikud avatakse 26. oktoobril. Küllap siis juba sel teemal natuke pikemalt.

Tänud Musta Puudli lahketele teenindajatele!

6.10.12

Tagasi terashalliks

Kas enamik Eestis elavatest inimestest üldse teabki, milline näeb välja Toompea linnuse hoovile keskaegse konvendihoone ja hilisema vangla müüridele rajatud riigikoguhoone? Meedia vahendusel on rahva teadvusse jõudnud pigem pildid selle interjööridest, mistõttu ma ei imestaks, kui leidukski päris suur hulk eestimaalasi, kes seda mitmes mõttes olulist maja väljastpoolt ja kontekstiväliselt ära ei tunneks.

1922 valminud hoone – tõenäoliselt maailma ainsa ekspressionistliku parlamendihoone – projekteerisid tollal veel tundmatud noored arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kumbki 20-30ndate olulisemaid arhitekte Tallinnas, kelle koostöös ja eraldi valminud hooneid ja projekte võis näha paar aastat tagasi suurel juubelinäitusel Arhitektuurimuuseumis, meenutuseks ja/või lähemaks tutvumiseks meestega soovitan üht artiklit: palun, või lugeda raamatuist, näiteks siit ja/või siit.

Mainitud näituseks valmis Peet Veimeril suur riigikoguhoone makett, mida esmakordselt nähes kergitasin aktiivselt kulmu, tingitud esmajoones valitud fassaadivärvist. Ma siis ei teadnud, et algselt oligi hoone värvitud kirjelduste järgi "terashalliks"; ajusagaraisse kinnistunud – ja minu arust ekspressionismimaigulisele hoonele ääretult sobilik – tumedamat sorti kollane oli antud hoone puhul hoopis nõukaaegne leiutis.

Sellesuviste restaureerimistööde käigus taastatigi muu hulgas hoone algne välisilme, kollasest sai taas terashall. Ja see väga-väga meeldib mulle!

Fotod © Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum (nii hall kui kollane on jäänud fotodele tegelikkusest veidi lahjendatult...)

Restaureerimistöid juhtis juba aastakümneid riigikoguhoonega seotud olnud Leila Pärtelpoeg, kusjuures ma väga loodan tema kogetust lugeda järgmisest muinsuskaitse aastaraamatust, või ka mujalt.

Kuna tänavu on hoone 90. juubel, korraldati selle fuajeesse väike näitus maja ajaloost, kuraatoriks Arhitektuurimuuseumi teadur-multimees Mait Väljas ja kujundajateks Janno Roos Ruumilaborist ja Ionel Lehari Identityst, Martin Tõnts samast büroost mõtles graafilise lahenduse. Mingis eelfaasis näituse kujunduse renderit nähes reageerisin sellele jällegi aktiivse kulmukergitusega (mul on komme), kuid lõpuks tuli asi siiski oodatust (kardetust) palju etem ja isegi päris efektne ja pilkupüüdvalt tore. Kuna ma ei eelda, et nüüd kõik viitsivad võtta vaevaks ronida Toompeale ja närida turvaväravatest läbi, siis fotosid näitusest saab näha siin. Kes rohkem hoolib, võtku teadmiseks, et riigikoguhoonesse saab tegelt täitsa vabalt ja vähese vaevaga sisse, sellekohane info on kirjas siin. Näitus jääb praeguse info järgi üles 13. oktoobrini.

Minge vaadake – kui mitte näitust, siis vähemalt maja, või kui mitte maja, siis vähemalt näitust. Kuigi viimane variant oleks eriti absurdne.

2.10.12

KUU pärl Floriade aiandusmessil

Eesti arhitektidel pole abstraktsekõlaline "välismaa" õieti kunagi eesmärgipäraselt sihikul olnud, välisriikidesse joonistatud projektid on olemuselt pigem juhuslikud, piirdudes avalikele konkurssidele esitatud töödega, harvem äriliste või muud laadi tutvuste kaudu tulnud kutsete või üksikute otsetellimustega. Reaalselt valmis ehitatut küll jagub, kuid teistest selgelt eristuvat arhitektuuri leidub väheste objektide näol, neist ühed mainimisväärsemad Toomas Reinu lasteaed "Rassvet" Valgevenes (1981), võib-olla ka Maire Annuse Kitšera raudteejaam BAM-il Venemaal (1987), rohkem tähelepanu on pälvinud mitmed nn Tallinna Kooli arhitektide konkursiprojektid.

Omaette teema on mitmesugused maailmanäitused ja messid, kuhu püstitatud paviljonid on tavaliselt mõeldud ajutistena. (Kuigi 1954. aastal Moskvas toimunud Põllumajandusnäituse ENSV paviljon, arhitektideks August Volberg, Peeter Tarvas ja Harald Arman, seisab püsti tänase päevani ning on lausa kasutuses.) Sellistest efemeersetest arhitektuuriteostest on konkurentsitult enim tähelepanu pälvinud KOKO arhitektuuribüroole aluse pannud kuulus "porgandipaviljon" 2000. aasta Hannoveri EXPO-l, demonstreerides ideaalselt, et lisaks ühe riigi ja rahva tegemiste tutvustamisele on selliste objektide peamine raison d’être köita võimalikult paljude näitusekülastajate tähelepanu.

Hiljuti lisandus Eesti arhitektuurilukku pisike, kuid seda enam võluv ajutine paviljon Hollandi väikelinnas Venlos, kus tänavu toimub iga 10 aasta tagant Hollandi Kuningriigi poolt korraldatav aianduskultuurile ja vabale ajale pühendatud Floriade mess, mida sel aastal (5. aprillist 7. oktoobrini) oodatakse külastama 2 miljonit inimest kogu maailmast. Kuigi suur osa messialast on kaetud iluaedade ja maastikukujundusega, ei puudu siin riikide oma paviljonid, mis küll kraadi võrra lahjemalt, kuid siiski sarnaselt EXPO-ga esindavad kõikvõimalikke kujunduslikke lähenemisi kitšist efektitsevate eputisteni.

Eesti paviljoni organiseerisid näitusele EAS ja Puitmajaliit eesmärgiga tutvustada mitmeplaaniliselt siinset puidusektorit. Paviljoni autorid Joel Kopli ja Koit Ojaliiv (KUU arhitektid), kes 2011 lõpus võitsid selleks korraldatud arhitektuurivõistluse, on lähenenud ülesandele esitada Eesti puitmaja- ja puidutööstust küllalt pretensioonitult, võttes lähtekohaks ja paljundatavaks ühikuks arhetüüpse koja ideele taandatava mooduli, sidudes sellega puidust ehitamise pikad traditsioonid kaasaegse moodulipõhise ehitusega.

Inspiratsiooniallikas, traditsiooniline koda:

Joonis: Tamara Habicht

Ja vaba tõlgendus – kobaras koda – oma efektse katusemaastikuga:

Lihtsa puidust konstruktsiooniga paviljon koosneb kuuest 3,5 x 3,5 m ühikust – "kojast" –, moodustades ühe suurema näitusepinna ning pisikese koosolekute ruumi ja köögi koos abiruumiga, lisaks asub õuel lahtise konstruktsiooniga pergola. Paviljoni ruume on võimalik vastavalt vajadusele mitmel moel ümber struktureerida. Pisut enam kui 12 ruutmeetrine moodul on universaalne sisaldamaks väikeste modifikatsioonide korral potentsiaalselt kõikvõimalikke funktsioone elamisühikutest kuni väliköögi ja kasvuhoone või kämpingu ja vaatlustornini. Eesti oludes on võimalik moodulile lisada piisavalt soojustust, et seda saaks ühikute kombineerides kasutada suvilana, mis pakuks muidu turul domineerivatele tüüpprojektidele väärikat vaheldust. Moodulile lisab paindlikkust võimalus lahendada selle kõiki algelemente – alust, kesta ja katust – vastavalt funktsioonile.

Stsenaariume mooduli rakendamiseks erinevatele vajadustele:

Siin parempoolseim on Floriade paviljoni põhiplaan:

Miks mitte kasutada üksikmoodulite gruppi nt kämpinguna?

Või mooduleid liites mõne suurema puhkeasutusena?

Eestis toodetud, kuid kohapeal monteeritud ja viimistletud paviljoni fassaadidel on kasutatud puitu mitmes variatsioonis ja toonis, interjööris domineerib vineer. Põrandaid katavad loodusliku servajoonega lauad (vt 1 ja 2), kogu mööbel on Eesti disainerite looming (laud Kristel Jakobson, toolid Aap Piho, lambid Margus Triibmann). Kõrged katuseaknad loovad paviljonis kammerliku meeleolu, meenutades oma valgusrežii poolest kabelit. Eraldi märkimist väärivad paviljoni ilmselgelt hea ehituskvaliteet ning tellijate haruldane valmidus minna kaasa kõige arhitektide poolt kavandatuga.

Eesti ekspositsioon oma puidusektori promoga ei pruugi tabada otseselt Floriade näituse sihtgruppi, ometi võib loota, et vähemalt näitusepaviljon – nagu on selle tüpoloogiasse sisse kirjutatud – mõjub hea reklaamina, olgu siis antud juhul kasvõi ainult iseendale, äratades seeläbi piisavalt huvi, et "koja" moodulipõhine süsteem saaks edaspidi areneda paljuvõimaldavast kontseptsioonist paberil ning ühest valmisehitatud prototüübist millekski oluliselt enamaks.

Aga mis saab "Kojast" pärast Floriade lõppu, pole hetkel veel kindel.

Lõpetuseks värskeid uudiseid, nimelt "Koda" on esitatud kandidaadiks nii Eesti Kultuurikapitali arhitektuuripreemiale kui ka Mies van der Rohe preemiale.

Jutu veidi teistsugune versioon esmailmus suvel ajakirjas Eramu & korter.

1.10.12

Tulevik ja tema arhitekt

kirjutas: Veronika Valk

1. novembril on Tallinnasse saabumas Kopenhaageni Tuleviku-uuringute pikaaegne juht, professor Johan Peter Paludan, kes on kord varem, aastal 1967 Tallinnas käinud. Tema valdkonnaks on tulevikustsenaariumite mudeldamine, tööjõuturu-, hariduse, nn unelmate ühiskonna (vt Dream Society, Rolf Jensen) ja sotsiaalsete trendide küsimused. Ajakiri Foreign Policy avaldas oma tänavuses septembri-oktoobri numbris tulevikuametite edetabeli, mis loetleb perspektiivikaimate ametitena järgmist: turuanalüütik (st ennustatavate tulevikuandmete analüütik), meedik-robotiehitaja (sh robotite disainer, hooldaja ja operaator) ja giid ehk ruumi-navigaator, kes saab appi tulla nii kodukvartalis, asustamata saarel kui kosmoselennul.

Loetelus on täiesti olemas ka “tark insener” – maailma ehitussektori kogutoodang küündib 7 triljoni USA dollarini (triljon = miljon miljonit ehk 10¹²), aastaks 2020 ennustatakse kasvu 12 triljoni dollarini. Kõige kiiremini kasvavad Hiina, India, Lõuna-Ameerika ja Kesk-Aasia ehitusturud, nii ka transpordisüsteemid – juhita autodest kuni magnethõljuk-rongideni. See kõik vajab taristu ümberkohandamist, uusehitust ja hooldust, uute tehnoloogiate ning materjalidega täiendamist. Kui juba Microsoftki tegeleb “targa kodu” lahendustega, siis on küllap ilmselge, et süveneb vajadus uut tüüpi inseneride, disainerite, arhitektide jt järele, kes suudavad pakkuda sidusaid lahendusi nii arhitektuuris kui linnaehituses.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames on alates 2011. aasta novembrist Tallinnas loengutega esinenud mitmed tuntud ja tunnustatud arhitektid, teadurid, insenerid ja koolijuhid, kellega on muu hulgas juttu olnud arhitektiõppe tulevikuperspektiividest üle maailma. Nii näiteks astus sel sügisel, 6. septembril üles norralane Haakon Rasmussen Bergenis tegutsevast arhitektuuribüroost 3RW, kelle loomingut vaadates paistab, nagu oleks nende keskkonna-arenduse suund suurelt osalt intuitiivne. Otsustel, keda projektidesse kaasata ja milliseid uurimistöid ühe või teise töö jaoks tellida – milliste teadlaste poole pöörduda ja mida ekspertiisides-hinnangutes otsida, millistele analüüsidele ja tulemustele tähelepanu pöörata – tuginetakse intuitiivsele vaistule, mis omakorda tuleneb praktilisest elukogemusest. “Intuitsioon on väga oluline töövahend. Paljude edukalt ellu viidud projektide puhul pole me töö alguses teadnud, kuhu lõpuks välja jõuame. Liiga lõplike, teaduslike meetodite puhul tuleb ette ära sõnastada, kuhu soovitakse välja jõuda. Meie büroos on aga selliseid juhtumeid olnud väga vähe,” ütleb Rasmussen.

Aga kuidas sellist “intuitsiooni” treenida? Kuidas 3RW seda oma tudengitel Bergeni arhitektuurikoolis treenib? “Kohe esimesel kursusel anname tudengitele segadusttekitavaid ülesandeid, kus pole võimalik tõmmata sirgjoont A ja B ehk ülesande ja lahenduse vahele. Kus pole must-valgeid “ei/jah” vastuseid. Vaatame, kuidas tudengid probleemile lähenevad ja anname neile vastukaja, kuidas nad töötavad ja lahenduse suunas liiguvad. Intuitsiooni treenimine on seega protsess, kus aitame tudengeid otsingu-protsessis. Võtkem kasvõi maalikunstniku, kes töötab enamiku ajast maali mõne osa või detaili kallal vaid käeulatuse ja pintsli kaugusel: vahel astub ta sammu tahapoole, et näha maali kui tervikut. Sama ka arhitektuuris – tuleb teha tööd detailidega, kuid osata näha tervikpilti, kuidas mõne projektiosa jaoks välja töötatud lahendus töötab kogu projekti kui tervikuga kaasa,” selgitab Rasmussen.

Erinevalt enamikust Euroopa Liidu maadest on Norras arhitektid tööga ülekoormatud. Kas arhitektuuriharidusse suunatud energia ja ressursid tasuvad end Norras ära? Kas Norras jäävad arhitektuuri eriala lõpetajad enamjaolt koduriiki tööle või on nad maailma suhtes nii uudishimulikud, et lähevad ka mujale kogemusi omandama? “Nende jaoks, kes on Norrast pärit, on mujaleminek keeruline samm, sest Norra on nende jaoks mugavustsoon. Kogu arhitektkonna jaoks on vaja, et tudengid näeksid maailma ja omandaksid teiste riikide praktikate kogemusi. Et nad näeksid, kuidas mujal probleeme lahendatakse ja mõtleksid selle üle, kuidas saadud uusi kogemusi ja taktikaid kodumaal rakendada. Sest muidu on arhitektil lihtne muutuda liigselt kohaspetsiifiliseks, koduriigi-keskseks. Sel juhul kerkib oht, et kasvab üles terve põlvkond silmaklappidega arhitekte, kes ei suuda laiema kultuurilise taustaga suhestuda. Meid on 3RW-s väga mitmel puhul aidanud kogemused, mida oleme omandanud teistes riikides. Erinevates kultuuritaustades praktiseerimine aitab omaenda vanu harjumusi küsimuse alla seada, tõstatada uusi küsimusi ja ärgitada uudishimu nendele uutele küsimustele uute lahenduste otsimiseks,” vastab Rasmussen.

Tudengite ühiselamud Fantoftis, Bergenis (Norra). 3RW arhitektid, 2006-2008

Septembris 2012 esines Tallinnas Kosmose kinos oma loenguga Odile Decq – kauaaegne õppejõud ja viis viimast aastat ka Pariisis École Spéciale d'Architecture arhitektuurikooli juht, kes on mitmes intervjuus rõhutanud, et arhitektide jaoks on oluline osata tulevikku näha. Kuidas seda mõista? “See on tegelikult väga lihtne. Õppejõuna andsin oma tudengitele semestri alguses ülesande uurida kuu aega erinevate erialalde tulevikunägemust ja teha siis sellest ettekanne – kas bioloogiast, mehhaanikast, meditsiinist, astrofüüsikast või majandusest jne. Tänu neile õppsin ka ise palju. Tänane maailm pole homne maailm. Tehnoloogia arengu tõttu on mu enesegi elus niivõrd palju lapsepõlvest saati muutunud,” räägib Decq.

Kuid tulevikuuuringutes kui “distsipliinis” – tulevikustsenaariumite konstrueerimisel – kaasatakse arhitekte väga harva. “Sellest on väga kahju. Meie eriala on eriline, sest iga hoone, mida tihti aastaid projekteerime, peab kestma ajas aastakümneid. Vahepeal ühiskond ju muutub, mistõttu peame olema vägagi teadlikud homsetest võimalikest arengutest ja sellest, kuhu ühiskond liigub. Meie oskustest oleks tulevikustsenaariumite kavandamisel palju abi, sest oskame tulevikuvõimalusi uurida ja neid teadmisi sünteesida. Miks meid ei kaasata?” küsib Decq. Hea küsimus, millele leiab kaudse põhjenduse sellesügisestes arvamuslugudes, nagu näiteks Rein Raua 25.septembri Postimehes avaldatud loos “Kui ükskord lahvatab vimm...”. Seal näitlikustab Raud, “kuidas üht tüüpi teadustöö hindamine teise jaoks loomulike kriteeriumidega ainult hägustab pilti ja näitab ühtesid ebaloomulikult paremas valguses kui teisi”. Kuid mismoodi peaks selles valguses edendama teadustööd arhitektuuris ja linnaehituses?

3-6 mm tehnilise portselani lehtedest installatsioon 3D X1 MULTI SLICE VIEW Milanos, 2012. Odile Decq, ODBC

Arhitektuurihariduse kraadiõppe osa on Euroopas jõuliselt võtmas praktika- ja projektipõhise uurimistöö suunda (practice-based research, research by project), seda suures osas tänu Austraalia kolleegide tänaseks juba üsna laialdasele edukale kogemusele – uued trikid kraadiõppes keskenduvad disainile kui suhtlusvahendlie (communication by design). Professor Leon van Schaik, kes juhib Melbourne’s RMIT ülikooli arhitektuuri- ja disainikooli doktoriõppe programmi, lähtub oma põhimõtetes uuenduslike arhitektuurikogukondade algatamisest ja arendamisest, nii et doktorandid avavad senise praksise tagamaad ja pakuvad ka tulevikustsenaariume. Tema ideedest inspireerituna on arhitektuuri doktorantuuriprogramm võtnud praktikapõhisema suuna esmalt Belgia väikelinna Genti Sint-Lucas arhitektuurikoolis, mille juht prof Johan Verbeke käis 2011 kevadel ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuurikateedris vastavasisulist loengut pidamas.

Teine austraallane, RMIT arhitektuurikooli juht professor Richard Blythe, oli aga 2011 sügissemestril külalisõppejõud Taani väikelinnas Aarhusis, kus samuti mõeldakse praksisepõhist doktorantuurimõtet. Prof Blythe käis Tallinnas oma kogemusi jagamas 2011 novembrikuus, mille järel oli hea meel tervitada veebruaris 2012 prof Ranulph Glanville’i üldjoontes samadele seisukohtadele rajanevat ettekannet. Üleeuroopaline võrgustik kasvab, ja seda mitte seniste juhtivate arhitektuurikoolide eestvõttel, vaid just väiksemate linnade ja pisemate kuid seda erilisemate koolide toel ja pealehakkamisel.

Uued tuuled annavad arhitektuurivaldkonnale üldisemalt, aga eriti just väiksematele erialastele kogukondadele võimaluse teadusmaastikul sidusamalt kaasa rääkida. Praksisepõhine uurimistöö vorm vaatleb konkreetse “praktiseerija” (arhitekti, disaineri, kunstniku jt) või koosluse oskusi, senist kogemust, uurimismeetodeid ja tööprotsessi. Projektidest ja tööprotsessist tõusev “kasum” on üldkultuurilise, sotsiaalse või ühiskondliku väärtusega – rahaülene – tulem, mille tegelik mõju nii erialaringkonnas kui ühiskonnas üldisemalt avaldub sageli alles aja möödudes. Väikeste arhitektuuri- ja disainibüroode, kunstnikerühmituste ja teiste loovate praksiste poolt loodud väärtustüpoloogia mitmekesisus on seostatav mitte ainult nende poolt “tehtud töö” ehk loomingulise väljundiga, vaid ka nende organisatoorse ülesehituse, suhtlusmeetodite ja mikro-ökosüsteemi “aineringlusega”.

Näiteks, Fabio Gramazio Šveitsi arhitektuuribüroost Gramazio & Kohler rääkis aprillikuises loengus „Digitaalne materiaalsus arhitektuuris” uurimissuundadest, mis ilmnevad CAD/CAM maailmade sidumisel arhitekti tegeliku loomeprotsessi ja reaalse ehitustegevusega. Kõrgtehnoloogiliste tootmisviiside arendamise ja ebastandardsete lahendustega avardatakse arhitektuuri tulevikuvõimalusi ja sellesse protsessi on kaasatud ka üliõpilased – kooli kasutada on töökojas (3 × 6 m²) paiknev tööstusrobot, mille abil saavad ETH arhitektuuritudengid oma koolitöid arhitektide käe all maketeerida. (vt “Kas kogu võim lendrobotitele?”) Seeeest mais 2012 nägime arhitekt Jenny Sabin’i loengus, kuidas arhitekti ja teadlase koostöö võib sageli viia üllatava tulemuseni, aidates visualiseerida seda osa teadusest, mis muidu silmale nähtamatu. Jenny Sabin’i loomingus põimuvad bioloogia, tekstiilikunst, keraamika, arhitektuur ja ehitustehnoloogiad moel, mis pakub uusi võimalusi mittelineaarsete tootmisviiside, isetekkeliste struktuuride ja uudsete materjalide kasutuselevõtuks.

Arusaadavalt on nii Jenny Sabin'i kui teiste loengud tekitanud kuulajate seas mitmeid küsimusi arhitektide muutuva rolli, generatiivse kunsti ja disaini ning ehitustehnoloogiate tuleviku osas laiemalt. Millise arhitektiõppe palume külla saabuval Johan Peter Paludanil meile mudeldada?